Wednesday, May 18, 2016

Naised ja bumerangjuhtimine

Andrus Ansipi moodustatud valitsus 2011. aastal. 
Eile ja täna on palju kõneainet pakkunud Äripäeva Äriplaani konverents, kus terve rea meeste kõrval on esinejate nimekirjas ainult üks naine - Eve Kirs, Finantsanalüütik ja Astri Grupi osanik. Furoori tekitab mitte üksnes fakt, et naisi on kõnelejate hulgas ainult üks, vaid Äriplaani programmijuhi Marili Niidumaa Äripäevas avaldatud artikkel ”Jätke naised rahule!”. Artiklis väidab konverentsi programmi kokkupanija, et naised on arad ja ei soovigi ”esile trügida”. Tegelikult ei olevat ühiskonna ootus, et juhtimiskonverentsil esineb mehi ja naisi võrdselt, õigustatud, sest väärt tegijad on ülekaalukalt meessoost.   

Kõik algas sotside esimehe ja ministri Jevgeni Ossinovski facebooki pöördumisest, mis naiste puudumisele kui kahetsusväärsele faktile tähelepanu juhib. Selle asemel, et viisakalt vabandada, läks Marili Niidumaa oma vastuses ründesse ”Mis tunne peaks olema naisel, kui teda kutsutaks Äriplaanile esinema üksnes selle pärast, et ta on naine?” Ja sealt edasi jätkas juba retooriliselt

”Mitut Eesti erakonda juhib naine? Mitu naisministrit on praeguse valitsuse koosseisus?”

Siinkohal tahaks öelda: ”Stopp!” ja jagada pisut taustainfot. Eestis ei ole ühegi erakonna juhiks naine ja naisministreid on tänases valitsuses taas näpuotsaga. Peaminister Taavi Rõivase meeskonnas (!) on kaksteist meest ja ainult kaks naist – Marina Kaljurand välisministri ametis (RE) ja Liisa Oviir ettevõtlusministrina (SDE). Jevgeni Ossinovski enda juhitud erakonnast on Riigikogus 11 meest ja ainult 4 naist. Seega on ka sotsiaaldemokraatidel endil põhjust kriitiliselt peeglisse vaatamiseks küllaga! Riigikogu 101 liikmest on vaid 27 naised. Olukord on tasakaalust kaugel.

”See ei ole oluline. Oluline on, et ministeeriumi juhib oma ala ekspert. Ja et konverentsil astuksid üles juhid ja omanikud, keda kokkutulnuil on huvitav kuulata,” kirjutab Niidumaa.
Rõivase valimiste-eelne ajutiselt moodustatud nn häälte tõmbamise näidisvalitsus suutis ilma erilise pingutuseta koondada terve rea asjatundlikke naisi. Kas tõepoolest julgeb Äriplaani korraldaja väita, et Eestis, kus kõrgharitud naiste hulk on võrrelduna meestega mäekõrgune (2/3 naised), on puudu asjatundlikest ja säravatest naisjuhtidest?

Faktid ei huvita! 

Artiklist saame teada, et juhtimiskonverentsi korraldava Marili Niidumaa jaoks ei ole need faktid tähtsad. Olukord, kus naised on küll haritud, kuid tippjuhtideks ei pääse ja avalikkuses sõna ei saa, ei pane teda muret tundma ja omalt poolt lahendusi otsima. Ta ei märka, kuidas sooline diskrimineerimine ennast pisikestes argipäeva valikutes taastoodab ja et ka tema ise on enesele teadmata muutunud osakeseks oma soole osaks langevast süsteemsest alandusest ja allasurumisest. Mis põhiline – ta on Äripäeva prestiižikate konverentside korraldajana ise selle alanduse looja ja kehtestaja.

Analoogseid juhtumeid, kus privilegeeritud “naine on teisele naisele hunt” ja lähtutakse iseenesele mugavast põhimõttest, et (teine) ”naine on ise oma saatuse sepp”, on igapäevaselt nii siin kui sealpool piiri. Niidumaa kasutab tõepoolest tüüpilist soolise diskrimineerimise alase ebakompetentsuse retoorikat a la ”naised ei oota erikohtlemist selle pärast, et nad on naised.” ja  ”püüdsin lavale tuua eri sektorite kõige-kõigemad” (kuid nende hulgas ju teatavasti naised puuduvad). Seega on tema kõikide naiste nimel tehtud nõudlik sõnavõtt pigem kobamine kui kaalutletud ideoloogiline sõnum. Viimane ei vähenda siiski selle tähendust laialt levinud ”naine kui hääletu ja töökas kodune sünnitusmasin” diskursuse levikus. Mis kõige kibeiroonilisem - igal hetkel võib seesama läbimõtlematult lendu lastud sõnum bumerangina tabada ka artikli autorit ja konverentsi korraldajat ennast.  

Samal teemal veel: Kui naine on naisele hunt
Marie Reisik 1926, Naisliikumine Eestis
Esimesed eesti naised kõnepuldis - Natalie Johanson-Pärna aastal 1882
Algaja feministi lugemisvara
Naine aastal 2014 ehk 12 põhjust miks olla feminist
Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad

Friday, May 06, 2016

Växjö 1985 ja Borlänge 2016. Naine vs natsid II

http://www.smp.se/ettan/berattelsen-bakom-arhundradets-bild/
Kaheksakümnendad jäid Rootsis meelde kui vägivaldsed aastad tänu rassistide jõulisele esilekerkimisele. Växjös 1985. aastal toimunud natside meeleavaldusel tehtud foto vanemast daamist, kes oma käekotiga lippu kandvat noort natsi ründab, on jäänud Rootsi fotograafia ajalukku kui antirassistliku vasturinde sümbol.

Paljud ehk mäletavad seda Hans Runessoni Växjö väikesel turuplatsil 13. aprillil 1985. aastal tehtud mustvalget fotot. Põhjamaade Partei (Nordiska Riksparti) demonstratsioon ja proua käekotiga virutamas kolonnis möödamarssivale noormehele.

1986.aastal toimunud Göteborgi natside kohtuasjad olid suurimad Rootsi ajaloos ja sellisena unikaalsed, ütleb Uppsala ajaloolane Helene Lööw Rootsi raadio 24. märtsi 2014. aastal avaldatud raadiodokumentaalis. Samas räägib Vera Oredsson oma elust natsipartei juhina. Šokeerivalt kõlab tema jutustus lapsepõlve helgest ajast Hitler-juugendis ja holokausti eitamine. Göteborgi natside süüdimõistmine tähendas põlvkondade vahetust ja täiesti uute organisatsioonide esilekerkimist. Rassism, võõraviha ja vägivald on Rootsis endiselt aktuaalsed.  

Kuupäev: 2016. aasta 1. mai

Asukoht: Borlänge

Borlänge on 42 tuhande elanikuga tööstus- ja kaubanduspiirkond Dalarnas sillerdava Dalälveni kaldal. Kolmsada valgetesse särkidesse ja mustadesse viigipükstesse riietatud meest roheliste Põhjamaade Vastupanuliikumise (Nordiska Motståndsrörelse) lippudega marsib politseist, ajakirjanikest ja vastudemonstrantidest ümbritsetuna selle unise linnakese tänavatel. Üle majade ja inimeste hulkade kõlavad kirikukellad. Politsei on närviline. Organisatsiooni sümboolikaga lipud lehvivad, marssivad mehed on tõsised, võib isegi öelda tardunud. Rahvas on kogunenud ja jälgib toimuvat.

Järsku astub rahva hulgast natside rongkäigu ette üksik kiilaspeaga naine. Ta tõstab rusikas käe sirgelt üles ja seisab näoga marssijate suunas. Korraks tekib meeste ridades segadus, üks haarab naisel rinnust, kuid siis tõstab politsei naise tee äärde ja inimeste vool liigub edasi.

Antirassistliku ajakirja Expo fotograaf David Lagerlöf salvestab selle unikaalse hetke oma kaameraga. Lähemate päevade jooksul jõuab vapra naise pilt esiteks sotsiaalmeedia vahendusel, hiljem juba mitmete tuntud kanalite kaudu miljonite inimesteni maailmas.

Stockholmlanna Tess Asplund on 42 aastane ja juba üle 20 aasta aktiivne antirassist. Rootsi raadiole antud intervjuus ütleb ta, et rusikas käega seismine on tema Nelson Mandela tervitus. Ta kasutab seda demonstratsioonidel sagedasti.  

- Kuidas sa end tundsid, kui sa rusikas käsi püsti natside ette seisid? uuris ajakirjanik.
- Ma lihtsalt tundsin, kui nad tulid, et nad ei või siin olla. Ma ei usu, et ma üldse midagi mõtlesin, hüppasin lihtsalt neile ette.  
- Mitmed natsidest on vägivallategude eest karistatud. Kas sa välja astudes ei kartnud?
- Ei. Ma ei karda neid, vastas Tess Asplund.



Wednesday, April 20, 2016

Kolm tilka verd...

Eestlaste kratilembusest on värvikalt kirjutanud Andrus Kivirähk oma ülimenukas teoses ”Rehepapp”. Lugu räägib sellest, kuidas vanadel eestlastel oli ammune tava vanapagana kaupa teha, saada öösel ristteel kokku ja anda lepingu kinnituseks kolm tilka verd.  Vanapagan andis vastutasuks hinge, mille sai kratile sisse puhuda. Krati sai teha millest iganes. Kratt oli sihuke elukas, kes tegi peremehe heaks tasuta tööd. Aga kui kratile ei suutnud piisavalt tööd anda, siis nagu lepingus kirjas, võtab vanapagan peremehe hinge omale. Rehepapp oli väga kaval mees. Ta tegi ise ja õpetas teisigi, et kolme sõstramarjaga sai vanapaganale lepingu allkirjastamiseks petukaupa teha, siis võis krati põlema lasta ega pidanud oma hingekest kuradile andma.

Viimasel ajal tuleb kratilugudeks sobilikku materjali uudistekanalitest kui Vändrast saelaudu – kes propageerib fosforiidikaevandamist ja kes iseend. Näiteks kavatseb 80-ndatest pärit, hilisemal ajal peamiselt ETV huumorisaatest ”Pehmed ja karvased” tuntud europoliitik Siim Kuhu-10-Miljonit-Sai-Kallas end seekord presidendikandidaadiks sättida. Viimane episood temaga oli seotud kahe aasta taguse Rehvormierakonna peaministrivangerduse katsega, kui Andrus Eesti-Viie-Rikkama-Hulka-Ansip lahkus soojemale kohale Brüsselis ja Eestile aeti tikutulega taga uut peaministrit. Siim Unustage-Kord-See-10-Miljonit-Kallas saabus Brüsselist naeratus suul esimese lennuga ja lahkus järgmisega, nina pikal. Intervjuu temaga, tehtud läbi lennujaama traataia tuules ja vihmas, jääb Eesti ajakirjanduse ajalukku läbi aegade parima poliitskandaali visuaalina.

Seekord siis jälle uus võimalus, uus soe koht ja Siim Euroopas-Tähtis-Mees-Kallas on kohe Brüsselist platsis. Samal ajal on rahva hulgas väga populaarse kandidaadina välja pakutud ka praeguse valitsuse välisministrit, endist suursaadikut, Marina Kaljuranda. Kaljurand liitus rehvormaritega alles hiljaaegu ja ilmselt on nüüd tekkinud arusaamatusi oluliste ametikohtade jaotamisel.

Eelmise esmaspäeva õhtul tegi Marko Reikop saates ”Ringvaade” Siim Olen-Süütu-Vaadake-Kohtuotsust-Kallasega lühikese intervjuu. Vestlus jättis mulje ajarännakust IME-kõrgaega hangunud poliitkliimasse ja mentaliteeti. Meenutati vanu häid aegu, udutati visoonivabalt ja räägiti innukalt lastelastest-pensionäridest, loomulikult ei saadud mööda vanadest luukeredest.  
- Mis on täna muutunud võrrelduna tollase peaminstriks pürgimise ajaga, uuris Reikop.
- Kui eelmisel korral valis rahvas, siis seekord teevad valiku erakondade võtmeisikud, sest just
nemad kontrollivad riigikogus hääli, vastas Kallas. Eelmisel korral läks meil ju lõpuks ikkagi hästi, võitsime valimised, jutustab ta, ise kavalalt vuntsi siludes.

Ja tõsi ta on. Taavi Kuningas-On-Alasti-Rõivas moodustas vahepealse näidisvalitsuse, kus muuhulgas oli rohkem naisi kui kunagi varem Eesti  Valitsuste ajaloos, rääkis rahvale uuenenud reformipoliitikast ja lennukid lendasid üle ta peade kui raudsed kevadlinnud. Tulemuseks oli, et rehvormarid jätkavad hoolimata vahepealsetest rekordmadalatest reitingutest riigijuhtimist, olles sealjuures üllatavalt järjekindlad - valitsuses on jälle ainult loetud naised ja Eesti arenguks hädavajalikke reforme ei paista ikka veel.

”Jah! Inimeste põlv on vaadata nii paha,
et seda nähes kuratki ei taha
neid enam kiusata.”

Räägib Mefistoteles Issandaga Goethe ”Faustis”

Kes on selles loos Rehepapp, kes kratt ja kes kurat - see jäägu lugejale mõistatada.

Thursday, March 10, 2016

Solidaarsus Balti-Rootsi suhete võtmesõna

von Sydow och Wallmark, Baltiska nätverket Foto: Benjamin Haraldsson 
Kolmapäeval 9. märtsil toimus esimene Baltikumi võrgustiku kokkusaamine Rootsi Parlamendis, kuhu olid kutsutud ka baltlaste esindusorganisatsioonid ja Baltiriikide suursaadikud Rootsis. Kokkusaamisel tutvustasid Björn von Sydow (sotsiaaldemokraat) ja Hans Wallmark (moderaat) lätlaste, leedukate ja eestlaste esindajatele kolmekümnest Rootsi parlamendiliikmest koosneva Baltikumi võrgustiku eesmärke ja ajalugu.   

Leedu suursaadik Eitvydas Bajarūnas juhtis tähelepanu, et kui iseseisvuse algusaastatel oli Baltikumi ja Põhjamaade koostöö väga intensiivne, siis hiljem tihedam suhtlemine vaibus. Nüüd on koostöö tema hinnangul taas hoogustunud. ”Loodan, et see kokkusaamine ei toimu seetõttu, et oleme jälle raskustes,”ütles Bajarūnas.

Hans Wallmark tutvustas lühidalt mõned aastad tagasi asutatud Riigipäeva Baltikumi võrgustiku tekkelugu ja põhitegevusi. Võrgustikku kuulub esindajaid kõigist parlamendierakondadest ja selle põhiliseks eesmärgiks on koostöö endamine Baltikumi riikidega. Tähelepanu keskmes on majandus- ja riigikaitsealased küsimused, korraldatud on kaks teadusseminari ja üks väljasõit.

Venemaa propagandasõda, Eston Kohveri röövimise juhtum ja mitmed õhupiiri rikkumised Venemaa lennukite poolt on järsult halvendanud üldist julgeolekut ja see mõjutab kõikide Läänemere äärsete riikide igapäevaelu. ”Me ei ole oma naabrite suhtes passiivsed,” märkis Wallmark. Põhjamaade ja Baltikumi omavaheline solidaarsus oli läbivaks motiiviks nii von Sydow kui Wallmarki kõnedes.

Meil on vaja kohtuda, veel ja veelkord kohtuda, siis selguvad ka ühised huvid ja tekib soov koostööks, ütles von Sydow.  Eelmise aasta oktoobris väisasid Rootsi parlamendiliikmed Lätit, Leedut ja Eestit. Toimusid mitmesugused arutelud ja ühiskülastused. Üheks konkreetseks tulemuseks oli rohkelt kultuurisündmusi nii siin kui sealpool piiri. Järgnevalt on Almedaleni nädalal Gotlandil kavas kahe päeva jooksul tähistada Balti riikide 25. taasiseseisvumise aastapäeva.

Kodanikuorganisatsioonide esindajatelt tuli mitmesuguseid mõtteid ja ettepanekuid, muuhulgas kerkis idee baltlaste esindusorganisatsioonide, Baltikumi võrgustiku ja suursaadikute ühisseminarist parlamendihoones. Rootsi lätlaste ühingu esindajate eestvedamisel toimunud koosviibimise tulemuseks on ühine meiling list ja kõikide osapoolte väljendatud soov koostööd edaspidi jätkata. 

Wednesday, March 09, 2016

"Täna hommikul mehed valmistavad söögi ja täitsa võrdse kohtlemise päev!" (Liisa Pakosta)

VW facebooki grupi naised Riigikogus 14. jaanuar 2014.a.

Rootsi peaminister Stefan Löfven pidas video vahendusel naistepäevakõne, kus rääkis sotsiaaldemokraatide osast rahvusvahelise naistepäeva traditsiooni tekkes ja naiste õiguste kujunemisloost Rootsis. Naiste õigustega ei saa valitsuses tegelda ainult naistepäeval, vaid selle eest tuleb võidelda iga päev, kinnitas Löfven. Ta kutsus üles naistepäeval mitte leppima lillede ja meelitustega, vaid keskenduma naistepoliitikate sisulistele aruteludele. Peaministri kõne jättis Rootsi meedia külmaks, sest rootslaste jaoks oli uut või uudisväärtuslikku seal vähe.

Ka Eestis tähistatakse naistepäeva, kuid ennekõike tähendab see lilli ja šokolaadikarpi oma naisperele. Feministide veebiajakirja ”Feministeerium” vahendusel kirjutasid mitmed, et nad eelistaksid naiste õiguste paremat kaitset kingitustele ja komplimentidele.

Naistepäeva puhul esines Vikerraadio saates ”Huvitaja” segastel asjaoludel ametisse pääsenud võrdõiguslikkuse volinik, IRLi konservatiivne perepoliitik, Liisa Pakosta. Saate alguses kõlanud tuntud nõukogude hittlugu Alla Pugatšovalt roosidest ja lootusetust armastusest, lõi ilmeka ”nostalgilise” fooni kogu arutelule. Liisa Pakosta märkis olulise sammuna naiste võrdse kohtlemise saavutamisel naiste tööelu aktsepteerimise. Ta kutsus mehi üles naistepäeval naistele süüa tegema ja siis olevatki võrdõiguslikkus käes. Maailm jagunevat Pakosta ”eksperthinnangul” kaheks: arengumaades keskendutakse tüdrukutele hariduse ligipääsu tagamisele ja meil siin arenenud maailmas tuleb tegelda poiste ligipääsuga.  Lõpuks räägiti veel OECD palgauuringust, millest selgub, et oleme Eestis eriliselt mahajäänud kõikide teiste OECD riikidega võrdluses. Pakosta hindas uuringut ebapädevaks ja arvas, et tegelikkuses pole olukord sugugi nii halb. Kuidagi ei saanud mööda ka lillede kinkimisest ja sellest, et naised ise peaksid arenema ja rohkem pingutama hakkama! Kahjuks ei olnud saatejuht Meelis Süld naiste õiguste kohapealt volinikust rohkem informeeritud. Nii pidigi Eesti raadiokuulaja rahvusvahelisel naistepäeval selle segadust tekitava aruteluga leppima ja naiste tegelikud probleemid jäid saates üldse välja toomata.

Veel sada aastat tagasi oli Eesti paljude teiste riikidega võrreldes kaunis edumeelne. Näiteks asutati juba 1911. aastal poliitiline ajakiri ”Naisterahwa töö ja elu”, hoogustus naisliikumine ja haritud, aktiivsed naised hakkasid järjest enam oma õiguste eest seisma. 1913. aastal avaldas feminist Marie Reisik samas ajakirjas ülevaatliku artikli naisõiguslusest, mis keskendub muuhulgas ka naiste töö ja pereelu ühildamise probleemidele.

20. sajandi alguses sõnastatud väidete taastulek sada aastat hiljem ei tule siiski üllatusena. Üsna sageli saavad sõna ”asjatundjad”, kes teema kaasaegsetes käsitustes hästi ei orienteeru. Paar aastat tagasi avaldas palgalõhe kohta arvamust Kadri Seeder, Palgainfo Agentuuri juht ja analüütik. Enda juhitud agentuuri kogutud palgastatistikat esitledes arutles Seeder šokeeriva naiivsusega: ”Kas erinevus palkades on ilmtingimata negatiivne nähtus? Naised ei ole alati nii aktiivselt tööturul osalenud. Jahil käimine ja leiva teenimine on olnud läbi ajaloo meeste ülesanne, naiste roll on olnud hoolitseda järelkasvu ja tagala eest. See on olnud oluline omasuguste taastootmiseks ja selline tööde jaotus annab lihtsalt kõige parema tulemuse. Seega ei pea erinevaid rolle tööturul ja kodus alati käsitlema kui diskrimineerimist või ebaõiglust, vaid pigem hoolimist ja hoidmist nende suhtes, kel on niivõrd oluline roll kanda.” (Ärileht 10. november 2013)

Kui Liisa Pakosta peale eelmiseid riigikogu valimisi IRLi nimekirjas riigikogust välja jäi ja oma erakonna mahitusel Sotsiaalministeeriumi valitsusalas toimetava võrdõiguslikkuse voliniku töökoha sai, siis tekitas see asjatundjates ja seksuaalvähemuste esindusorganisatsioonides ärevust ja proteste. 13 organisatsiooni eesotsas Eesti Inimõiguste Keskusega esitasid ministeeriumile pöördumise, milles nõuti selgitusi ja valimisprotseduuri läbipaistvamaks muutmist. Pakosta kinnitati protestidest hoolimata ametisse.

Võrdõigusvolinik peaks olema sõltumatu ja erapooletu asjatundja, kes jälgib soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist kõikide sihtrühmade huve võrdväärselt kaitstes. Naistepäeval raadios sõnastatud mõtted kinnitavad, et praegune volinik kaitseb ennekõike konservatiivset perepoliitikat, mis Eesti täna aktuaalsetel võrdõiguslikkuse debattidel pigem arengut pidurdab ja segadust tekitab, kui seda edendada aitab. Voliniku üleskutse naiste tööelu aktsepteerimisele kõlab tänasel päeval, kui Eesti laiem avalikkus räägib seksuaalvähemuste õiguste kaitsest ja laiendamisest, naiste vaesuse ja naistevastase vägivalla vastu võitlemisest, meeste võrdväärsest vastutustest laste kasvatamisel ja sootundlikust haridusest koolides, pehmelt öeldes kummalisena. Voliniku institutsioon, mis senini pigem progressiivne ja teenäitaja rollis, on Pakosta juhtimisel mõne kuuga arengus rohkem kui sada aastat tagasi liikunud.

Tuesday, July 28, 2015

Kadakasaks ja pajuingel ja võsavenelane

Tutvudes Jaksobsoni ja Suburgi kirjavahetusega, mis jääb ajavahemikku 1872-1881, on huvitav märgata, milline põnev kvaliteedi erinevus on saksa keeles kirjutatud ridadel võrrelduna algelises eesti keeles kirjutatuga. Pikkadest põhjalikest saksakeelsetest intellektuaalsetest aruteludest saavad eesti keelele üle minnes lühikesed keeles kobavad kirjad. Suburg oli Koidula klassiõde, mõlemad õppisid Pärnu tütarlaste gümnaasiumis saksa keeles. Esimene tütarlaste eestimeelne kool asutatigi Suburgi poolt ja tema teeneid eestikeelse tütarlaste hariduse osas  on raske alahinnata. Suburgi õpilasteks olid Mari Raamot, Aino Tamm ja paljud teised hiljem tuntud naistegelased.

Minu arvates on imetlusväärne, kui paljusid keeli ja millisel tasemel tolleaegsed haritlased valdasid. Iga keelega on vaja pidevalt tööd teha, et seda ilusana elus hoida. Emakeel on mõtlemisel asendamatu tööriist, sest igas uues keeles tekib justkui oma areaal, valdkond, milles oled võimeline kaasa rääkima ja mõtlema. Sealjuures on väga huvitav jälgida, mis saab siis, kui emakeel on ainult köögikeel ja kõik muu ümberringi toimub teistes keeltes.

Praegune sõda sisserännute teemal teeb mind kurvaks. Eesti on ajast-aega olnud paljurahvuseline riik. Siin on juba aastasadu elanud soomlasi, rootslasi, venelasi, juute, romasid ja sakslasi kõrvuti eestlastega. Iseisevuse manifesti õige nimigi on Manifest kõikidele Eestimaa rahvastele. Selle asemel, et olla kõikide teistega sõjajalal, võiksime tegeleda oma kultuuri edendamisega. Praeguse rassistliku vahutamise taga ongi sageli inimesed, kelle haridustase tekitab küsimusi. Sõim ja vihakõne näitab hariduse läbikukkumist. Haritud inimese võimuses on ratsionaalne arutelu, mis aitab ühiskonnal tervikuna kasvada, otsib loovaid lahendusi, mitte ei torma "galašnikov käes piirile immigrantidele vastu". Rassismi taga on ka võimuahned inimesed, kes loodavad sedasi iseennast ennast upitada ja on fanaatilisi vihkajaid, kes päevast päeva toodavad vaimset vägivalda kõikide neist nõrgemate gruppide suhtes. Tuletan meelde, et natsid puhastasid välja ka puuetega inimesed ja mitmed neile ebaolulised grupid lisaks juutidele. Eestlasi nähti aarialasi teenindavate töölistena, kellel millekski kõrgemaks eeldused puuduvad.

Mina tahaks tänastelt marurahvuslastelt küsida: Kus olid need "eesti kultuuri ja rahvuse eest võitlejad" siis, kui suleti ajakiri "Haridus"? Vaid vähesed märkasid, mis toimus. Veel vähesemad reageerisid. Need, kes reageerisid ei võta nüüd rassistlikult sõna 150 pagulase vastuvõtmise vastu, vaid otsivad võimalusi, kuidas neid õnnetu saatusega inimesi meie kultuuriga võimalikult valutult tuttavaks teha. Keel on oluline instrument ühiskonna arengus. Rassismist ja vihast läbi imbunud keel tõukab nii omasid kui võõraid.


Rassismist veel "Ma ei ole rassist, aga... Rassismist kui hariduslikust probleemist."
Lilli Suburgist: "Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab", "Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad." ja "Liblikatest, huntidest ja haridusajaloo legendaarsetest naistest".
Vihakõnest ja feminismist: "Feminism ja vihakõne".

Ma ei ole rassist, aga ... ehk rassism kui hariduslik probleem

Viimaste kuude viha ja vaenamine maailma pagulaskriisi teemal sundis mind keset vihmast suve nädalaks lugemislaua taha. Miks siis ikkagi on nii, et inimesed kaotavad igasuguse enesekontrolli ja loobivad sisserännanute suunas valimatuid väljendeid, jagavad sügavalt rassistlikke kirjutisi, kommentaare, alandavaid pilapilte? Kõrvuti EKRE selgelt marurahvuslike ja rassistlike poliitikutega haaravad ohjad varem enam-vähem lugupeetud, soliidse sotsiaalse kapitaliga inimesed ja väljaanded - lühikese ajaga saab rassistlikust vihadiskursusest eestikeelse (digitaal)meedia argipäev. 

Peale mõningast meedias toimuva jälgimist on tänaseks selge, et inimesed ei mõista kust jookseb piir rassismi ja konstruktiivse pagulas/immigratsiooni/integratsioonipoliitika kriitika vahel. Käesoleva kirjatüki eesmärgiks ongi lühidalt sõnastada eestlaste rassism kui hariduslik probleem.

Kõigepealt veidi ülevaatlikult Põhjamaade kogemusest viidetega mõningatele huvitavatele allikatele.

Põlissoomlased pööravad demokraatliku diskussiooni pea peale

Marianne Lydén kirjutab oma väikeses, kuid huvitavas raamatus "Ma ei ole rassist, tahan vaid võõravaenulike valijate hääli" (Jag är inte rasist. Jag vill bara ha främlingsfientliga röster. Ilmunud 2012.a.) Soome kasvavast võõravaenulikkusest ja Põlissoomlaste erakonna kujunemisest ajakirjaniku perspektiivist. Ta näitab värvikalt, kuidas üleeuroopaliste võrgustike ja sotsiaalmeedia vahendusel kujundatakse uusi mõjukaid poliitilisi jõude, mis vahendeid valimata oma varjatud või täiesti avalikke võõravaenulikke eesmärke teostavad. Vähestest erandlikest rassistlikest poliitikutest erakonnamaastikul saavad alguse suured poliitilised kannapöörded, mille üheks tulemuseks on järjest kasvav vihakõne ja sisserännanute avalik tõrjumine. Võõraviha ja sellega seonduv avalik diskrimineerimine kuuluks justkui 20. sajandi alguskümnenditesse, mitte 21.sajandi avatud maailmapildi ja progressiivsete poliitikate juurde, aga ometi on Põlissoomlased juba teist korda Soomes valitsuses.

Valijate püüdmiseks on ka teised Soome erakonnad (nt Sotsiaaldemokraadid) oma immigratsiooni ja pagulaspoliitikat viimastel aastatel radikaalselt revideerima asunud. Muutus on kuulda selles, kuidas sõnastatakse pagulas-. immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikas probleeme, millega ja kuidas üleüldse tegeletakse. Kui teisest rahvusest inimesi nähakse homogeense negatiivse grupina, neid vaadeldakse ainult kui ühiskonna mädapaiset, mis tuleb ära kaotada ja mitte kui võimalust nii sisserännanutele endile uue elu alustamiseks kui ühiskonnale tervikuna, siis on tegemist rassismiga. Poliitiliselt korrektseks lihvitud vihakõne normaliseerimisega tuleb ajakirjanikel, poliitikutel ja ühiskonnategelastel avalikult võidelda. See on meist igaühe kodanikukohus, mitte vabatahtlik valik.
"Vaikus on õigupoolest kõige ohtlikum. Vaikimine on tegu. Vaikimine tähendab nõusolekut - on tuntud väljend. Oma seisukoha esitamisest loobumine tähendab oma valijate ees vastutusest hoidumist." tsiteerib Lydèn Elisabeth Rehni (2012:147)
Seesama põhimõte kehtib ka koolis. Õpetajatel on võimalus rassismi ja vihakõne probleemiga koostöös õpilastega tegeleda, õpetajate tegevusetus on tegu.

Rootsis on tekkinud anti-rassistlike organisatsioonide võrgustik

Eugeenika professor ja rassiteadlane Herman Lundborg rajas 20.sajandi alguskümnenditel riikliku rahastuse toel instituudi, mis edukalt sorteeris rootsi "puhtast rassist" välja laplasi, saame, soomlasi, juute, venelasi, puuetega inimesi jt. Tema teoste pealkirjad kõnelevad enda eest, nagu näiteks "Rootsi rahva rassiline olemus", "Rassibioloogia ja -hügieen" (1914), "Rootsi rassiteadus" (1927), "Lääneriigid on ohus" (1934). Leo Kramàr viitab oma raamatus "Rassismi ideoloogiad. Gobineaust Hitlerini" (Rasismens ideologer. Från Gobineau till Hitler. Ilmunud 2000.a.) just Lundborgi rassismikäsitusele, mis muideks asetab rootsi germaani taustaga rassist teiste hulgas allapoole nii soome-ugrilased kui slaavid. Teise maailmasõja tragöödia lõi rassipuhtuse ja marurahvuslaste suud aastakümneteks lukku ja inimeste rassipõhist sorteerimist väärtuslikemaks ja vähemväärtuslikemaks on poliitilises ja avalikus diskursuses sellest alates peetud täiesti lubamatuks. Natsiparteid keelustati kõikjal.

II MS järgselt toimunud avaliku diskursuse ja erakonnamaastiku puhastumine rassismist ei tähendanud veel, et rassismi selle varjatud kujul ühiskonnas ei esineks tänaseni välja. Hulgalised uurimused ja peetud poliitilised debatid näitavad ilmekalt, et etniline, usuline või rassiline diskrimineerimine on paljudele inimestele argipäev. Sisserännanutel on kehvem tervis, lühem eluiga, nende lastel on vähem võimalusi heaks hariduseks ja hiljem sobiva töö leidmiseks jne. Struktuurne diskrimineerimine on jätkuvalt probleemiks ka Eestis, kus näiteks vene keelt kõnelevad naised saavad teistega võrreldes keskmiselt poole vähem palka, võrdluseks eesti keelt kõnelevad naised saavad meestega võrreldes palka 30% vähem.

Vanale rassi-ideoloogilisele platvormile, mis põlistab ühed sünnipäraselt õigeks ja ülemaks ning teised lähtuvalt nende geneetilisest taustast - madalamaks -  ongi ehitatud tänased marurahvuslikud liikumised ka kõige vägivaldsemate üksik-üritajateni välja (nt Breivik). Rassismiteoreetikud ja -kummardajad leiavad, et "rassiliselt vähemväärtuslik kontingent" - need teised - ei väärigi samu võimalusi ja tingimusi, sest rassihierarhia on paigas juba sünnipäraselt ja vaidlustamisele ei kuulu. Näiteks Rootsi rassiteooriast lähtuvad rassistid leiavad, et eestlased kui slaavi ja soome-urgi vaherahvus (enamasti sealjuures ei teata, kas eestlased kuuluvad slaavlaste või soome-ugrilaste hulka) ei väärigi eluks samu võimalusi kui germaani päritolu rootslased. Seega ei ole rassism ainult nö traditsiooniliste rasside vaheline võitlus, vaid palju nüansirikkam diskrimineerimis- ja puhastusmehhanism, kui esimesel hetkel arvatagi oskaks.

Rassismi vasturelvaks peetakse Rootsis ennekõike haritust ja teadmiste levitamist. Leo Kramàr, kes II maailmasõja eest põgenes Tšehhist Rootsi, kirjutas oma rassismi ideoloogiate käsiraamatu just seda põhimõtet silmaspidades. Rootsis on natsistidele vastukaaluks tekkinud ka anti-rassistide paikkondlikud organisatsioonid, mis keskenduvad rassismi vastu võitlemisele väikestes (maa)piirkondades. (nendest saab ülevaatlikult lugeda siit uurimusest: http://expo.se/.../131126_rapport_lokal_antirasism.pdf (2013))

2014. aastal oli Rootsis suurem anti-rassistlike meeleavalduste laine, ennekõike astuti välja Sverigedemokraadide ja nende poliitika vastu, aga ka rassismi levikule ühiskonnas laiemalt. Toimus näiteks massiline anti-rassistlik meeleavaldus neljateistkümne tuhande osalejaga. Rootsi anti-rassistide tekste saab lugeda raamatust "Rasismen i Sverige. Nyckeltexter 2010-2014". (Rassism Rootsis. Võtmetekstid 2010-2014). Raamatus on tekste medõdedelt, kes keeduvad Rootsidemokraatide valimiskampaania aegsest külastusest nende haiglasse, teismelistelt, kes oma kodukandis asutusid vastu rassistide meeleavaldusele ja vastukaaluks korraldasid Rootsi suurima anti-rassistliku meeleavalduse, ajakirjanikelt jne. Paljudel juhtudel on sõnavõtjaks sisserännanud ise, sest ainult nii - poliitiliste subjektidena  - avalikus elus võrdväärsetena osaledes, on ühiskonnal tervikuna võimalik rassismist ja võõravihast üle saada.

Minu arvates on piirkondlike organisatsioonide loomisele keskendumine väga hea strateegia, sest ka rassism kasvab ennekõike "tavalistest" koolidest ja noorte kampadest välja, inspiratsiooni saadakse vastavatest vihafoorumitest ja -blogidest. Ka eesti keeles on sellised viha õhutavaid gruppe juba nii facebookis kui nö päriselus. Varjatud rassiline diskrimineerimine algab varakult, see juhtub nähtamatute pisikeste sammude kaupa, mille tulemuseks ongi paljukirutud töötus, kriminaalsus ja sotsiaalne võõrandumine. Inimene ei võõrandu ühiskonnast ise, ta tõugatakse teiste ühiste pingutustega eemale. Kui Vao pagulased kodanikuaktiivususe korras ühel ilusal päeval Eestimaad vaatama viidi, siis sündis sellest samm vastupidises suunas.  

Eesti keeles rassismi olemusest lugeda ei saa!

Kust saab eesti keeles lugeda rassismist ja sellega seotud (neo)natside liikumistest, mis täna Euroopa poliitilist maastikku kasvavas trendis mõjutavad? Kust lugeda anti-rassistide liikumisest ja strateegiatest Skandinaavias ja mujal? Mis on üleüldse rassism?

Näiteks vikipeedias ei puudutata seda teemat üleüldse. https://et.wikipedia.org/wiki/Rassism

Raamatukogude ühiskataloog ESTER andis ostingule: rassism eesti keeles kokku 27 allikat, nendest teemaga üldiseks tutvumiseks soovitada ei julgeks ühtegi. Suurema osa moodustavad nõukogudeaegsed "ekspluateeritud neeger vrs kuritahtlik kapitalism" teksid ja Euroopa Liidu enamasti kuivad dokumendid. Sealjuures mitte ainukestki kaasaegset otse eesti keelde ja kohalikust kontekstist lähtuvalt kirjutatud ülevaateteost, mis aitaks teemat algajal rassismihuvilisel lahti mõtestada. Ka teistes keeltes pakutud teoste loetelu oli pigem akadeemiline kui algajat huvilist kõnetav. Põhjamaade suurepärased populaarteaduslikke ja ajakirjanduslikke ülevaateteoseid, mida mul õnnestus laenutada kohalikust raamatukogust, Eestist ei leia.

Siit järgnebki minu väide, et rassism Eestis on hariduslik probleem. Kuna Teise maailmasõja järgne nö lääne-maailma poliitilise diskursuse natsismist ja rassismist puhastumine läks Eestist "tänu" raudsele eesriidele puutumatult mööda, siis tuleks meie poliitikutel, meediainimestel ja pedagoogidel - tegelikult rahval tervikuna - selles ajalooliselt väga valusas küsimuses end tagant järele ise harida. Abimaterjale selleks leiab täna raamatukogudest või veebist vaid pudemetena, aga head analüüsimaterjali tundlikkuse arendamiseks ja temaatilisteks diskussioonideks, näideteks on seevastu nüüd küll kuhjade kaupa. Eesti rassismi klassika varamusse kuulub aastate pärast näiteks eilne Eesti Ekspressi ajakirjaniku Sulev Vedleri tekst pealkirjaga "Valitsuse varjatud uuring: 9 suurimat ohtu seoses pagulastega", mille alapealkirjadeks vastavalt:  
Terroristid saabuvad valetades
Kapole ei meeldi pagulaste hordid
Eestisse tulevad teise sordi pagulased
Kartkem uut liiki roimasid
Pagulased rünnaku all
Venelased teevad rohkem kurja kui eestlased 
Artiklit saab edaspidi kasutada ühiskonnaõpetuse rassismipeatüki õppematerjalina nii koolides, poliitikas kui meedias. Selle artikli avaldamisega kukkus Ekspress minu silmis Postimehega võrdväärsele olematule tasemele. Kindlasti ei ole siin tegemist kvaliteetajakirjandusega, vaid puhtakujulise rämpspostiga.

Samasse õppetundi soovitan analüüsimiseks võtta ette Eesti iseseisvuse manifest aastast 1918. Manifesti õige peakiri on "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele". Hiljem kasvas sellest dokumendist välja Eesti Põhiseadus. Eriliselt väärib tähelepanu EV Põhiseaduse peatükk 12.
Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. 
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.    
Alustades oma juttu pagulaspoliitikast sõnadega: "Ma ei ole rassist, aga need mustad mehed tahavad siia ainult heaolu nautima tulla..." ongi kogu tsiviliseeritud arutelu lõppenud, sest sa oled rassist. Pealegi näitab Norra kogemus, et näiliselt passiivse vihaõhutamise ja rassismi tagajärjed võivad teinekord olla väga traagilised ja konkreetsed. Isegi selle nüansirikkal varjatud kujul on vihakõne aluseks argi-diskrimineerimisele, mille all kannatavad kõik keskmisest veidi erinevad grupid. Loodan, et Eesti haritlaskond võtab selle õppetunni, mis pagulaste teema seekord kogu Eesti ühiskonnale pakub ja loob sellest 21. sajandisse kohase rassismialase ühiskonnaõpetuse tunni meie lastele.