Tuesday, January 29, 2008

vabadusest

Hommikul ei jaksanud ma jälle ärgata. Täpselt nagu ikka... Midagi ei ole uut siin maailmas - võiks kohe lajatada. Tegelikult ikka on igal hommikul kõik uus, sest ma ajan ennast vaevaga üles ja hakkan siis vaikselt ümbrust märkama.


Täna on näituseks pilves, samas kui eile oli maailma ilusaim päikesepaiste. See on kohe hoopis erinev algus ühele päevale. Päikesega koos ärgates tunnen end rõõmsana, kõik on võimalik ja alles ees. Pilves ilmad loovad sellise loiu meeleolu, nagu ei olekski iialgi päev alanud. On üks pikk pilkane ja külm talveöö...

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kuidas elu sunnib sind kuhjama endale ette nii palju ülesandeid, et tahaks kohe ohata.

Ilmekaim näide on nimekiri, mille endale igal hommikul koostan. Kõige hullemates versioonides on see ca kolmekümnest erineva suuruse ja raskusastmega ülesandest koosnev.

Aga ka täna hommikul näiteks tegin endale sellise listi:
1. Projekti kirjutamine Haridusministeeriumile, saamaks raha lapsehoidjate koolitamiseks.
2. Projekti kirjutamine Sotsiaalministreeriumile, et saada raha lapsehoiu terviseprojektiks.
3.Projekti ettepanekud välispartneritele, et saada raha Grundtvigi programmist
4.Artikkel täiskasvanuharidusest Eestis võrrelduna EU teemadega.
5.Artikkel konverentsist Soomes
6.Artikkel lahtiste uste päevast Viimsi lapsehoius
7.Step by step projekti aruanne Põhjamaade Ministrite Nõukogule
8. Kuulmispuuetega Inimeste Koostöökoja protokolli koostamine ja edastamine
9.Fotonäituse avalduse koostamine ja edastamine
10.Pressiteate koostamine näituse tutvustamiseks
11.Pressiteade Nublu avamise kohta Viimsis
Kõik need asjad on vaja kiiremas korras ära teha. Vaevalt ma kõike seda teha jõuan või tahan, aga sellised asjad on peas olemas, et tuleb teha.

Tegelikult magasin kl 11-ni ja esialgu olen saanud hakkama vaid 9. alaülesandega. Tegelikkuses hoopis koristasin, käisin vannis ja nüüd kirjutan siin niisama...



Vabadus kui probleem

Aga kas see ikka ongi üleüldse probleem, kui inimene saab valida, millal ja kas üldse midagi teha.

Arvan, et oleme sageli oma tammsaarelikul Vargamäel vangis. Ja kui see vangla ei ole teiste loodud, siis toodab seda meie oma mõistus ja rahvuslik alateadvus.

Mõned minu sõbrad on tõeliselt boheemlased, nad töötavad täpselt siis, kui on söögiks raha vaja. Ma imetlen neid salajas. Mulle meeldivad head asjad, olen nõrk ja seetõttu peangi end selliselt karistama. Ärkan hommikul voodis, on hall ja kole, aga mina koostan nimekirja ja ajades näpuga rida teen kõik, mida enam kuidagi edasi lükata ei anna.

Mõnikord lohutan end oma laiskuses, et tegelikult suudab keskmine bürokraat päevas veel palju vähem, mis sest, et ta juba kell kaheksa laua taga konutab. Ilusasti kell viis suletakse enda järel kontoriuks ja näib, et elu veereb kui hernes.

Minule meeldib asju ära teha. Ma ei saa niisama teeselda töötamist. Kui juba teen siis suure süvenemise ja hooga. Ma ju tean, kuidas neid asju teha, lihtsalt motivatsioon mõnikord on nii olematu. Igal päeval ei jaksa rabeleda. Vahel tahaks lihtsalt puhata ja mängida, aga tõde ja õigus hakkavad siis minu sees ikkagi möllama ja sunnivad muretsema ja vinduma.

Kuidas saada vabaks? Kuidas lõetada muretsemine ja hakata elama? Kas minu elu on õnnelik? Kas sellist elu ma tahangi?
























Monday, January 28, 2008

Viimsi lasteaed on peagi avatud

Hommikul siis kiirustasin Viimsisse. Koristasime ja sättisime ja täitsa palju tööd oli teha. Jõudsime õigeks ajaks valmis ja nüüd on esimesel korrusel väga armas.

Kl 12:0 tulid pered lastega. Tulid ja tundsid kohe ennast nii rõõmasalt, lapsed mängisid, emmed- issid lobisesid. Pille oli nagu alati sõiduvees. Tema on nagu päike meie päevades. Tegelt on ta päike kõikide nende päevades, kes temaga kokku puutuvad.
Üks väike tüdruk mängis nii hooga, lükkas vankrit, sättis nukke. Nagu oleks alati just selles lasteaias käinud. Jutustas nii rahulikult ja oli kõigega päri. Väga asjalik väike inimene.
Poiss, kes ka samal ajal mängis, oli noorem ja häbelikum. Kuid ka tema leidis endale kohe tegevusi, millega aega veeta. Tundus, et lastele meie ruumilahendus ja mänguasjadevalik sobis.

Ka lapsevanemad olid mõnusad ja küsisid asjalikke küsimusi. Vaatasime majas ringi, sealhulgas ka sellel korrusel, kus meie töö on alles pooleli.

Huvitaval kombel tulid kohale ka kahe lähema konkureeriva asutuse juhatajad. Isegi nemad olid toredad, tõid orhidee ja soovisid koostööd teha. Miks mitte! Pille rääkis nendega maast-ilmast.

Õhtul tuli veel üks hoidja kandidaat, kellega ma juba varem olen ka koostööd teinud ja tundub tõepoolest, et Eesti on nii väike. Või olen mina lihtsalt juba nii suur, et tean enamust Eesti lasteaednikke... Igatahes loodame, et ta tuleb meie Tabasalu lasteaeda tööle. See on talle kõige lähemal käia. minu arvates on see oluline, et inimene ei pea tundide kaupa oma elust bussides istuma.

Ajakiri Pere ja Kodu võttis meiega kontakti ja tahab tulla homme lasteaeda külla, teemaks: 4-5 aastaste laste kombekus. Kuidas seda saavutada???? Noh tore, mina tean. Miks mitte ka teisele nõu anda. Arvan, et nüüdseks olen selleks juba küps küllalt. Ei pea ennast enam kollanokana tundma.

Tegin õhtupoole natuke ka projektitööd, sest tähtajad lähenevad ja avaldused on vaja kokku panna. Tekkis probleem sellega, et Nublu on eraettevõtja ja erafirma sotsiaalprojektid ei huvita kedagi. Seega pean Lapsehoidjate Kutseliiduga kokku leppima, et teeme seda siis ikkagi koos. Raske muidugi on sedasi projekti juhtida, aga eks proovime. Pealegi on kasutegur siis ilmselt suurem, mis on iseenesest ju väga hea.

Nüüd on siis jälle öö... Päevad lähevad nii ruttu käest ära. Elu lendab mööda.

Õppisime täna Kristini ja Indrekuga õhtusöögilauas ühe mängu Quarto! on selle nimi. Minu arvates on see väga huvitav ja arendav. Peame seda vist iga õhtusöögi kõrvale harjutama hakkama. Kristin oli küll natuke õnnetu, et temal ei õnnestunud võita, aga ma arvan, et see on ainult aja küsimus.

Head ööd! Panen veel ainult mõned pildid siis ja skypin Janisega...siis tuttu.


avastusrõõm



Täna avame uue lasteaia Viimsis. Kiirustan, kuid otsustasin siiski katsetada blogimisega. Miks mitte alustada täna, sest ühel päeval ju tuleks ikkagi alustada?

Pille hakkab mind alates 9st ootama, sest olen lubanud temaga Viimsisse sõita. Hommikutelevioon räägib jälle sama juttu, sest esimene ring on juba täis. Mina olen ikka veel uimane ja ei kavatsegi üles ärgata.

Nüüd on kell 8:30 ja mul ei ole veel riideid seljas. Kiirustamine on minu elu. Ma ei taha varem valmis olla, sest nii palju on tegemata, mis on palju põnevam...

Jätan oma blogimiskoha nüüd lõpuks meelde ja siis saan siia ka edaspidi omi mõtteid üles ripudata. Arvutid tulevad ja lähevad, seega ei saa nendele lootma jääda. Minu elulooline mälu tuleks kuidagi minust väljapoole viia, sest kahjuks ei suuda ma kõike oma kõvakettale salvestada.