Tuesday, January 29, 2008

vabadusest

Hommikul ei jaksanud ma jälle ärgata. Täpselt nagu ikka... Midagi ei ole uut siin maailmas - võiks kohe lajatada. Tegelikult ikka on igal hommikul kõik uus, sest ma ajan ennast vaevaga üles ja hakkan siis vaikselt ümbrust märkama.


Täna on näituseks pilves, samas kui eile oli maailma ilusaim päikesepaiste. See on kohe hoopis erinev algus ühele päevale. Päikesega koos ärgates tunnen end rõõmsana, kõik on võimalik ja alles ees. Pilves ilmad loovad sellise loiu meeleolu, nagu ei olekski iialgi päev alanud. On üks pikk pilkane ja külm talveöö...

Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kuidas elu sunnib sind kuhjama endale ette nii palju ülesandeid, et tahaks kohe ohata.

Ilmekaim näide on nimekiri, mille endale igal hommikul koostan. Kõige hullemates versioonides on see ca kolmekümnest erineva suuruse ja raskusastmega ülesandest koosnev.

Aga ka täna hommikul näiteks tegin endale sellise listi:
1. Projekti kirjutamine Haridusministeeriumile, saamaks raha lapsehoidjate koolitamiseks.
2. Projekti kirjutamine Sotsiaalministreeriumile, et saada raha lapsehoiu terviseprojektiks.
3.Projekti ettepanekud välispartneritele, et saada raha Grundtvigi programmist
4.Artikkel täiskasvanuharidusest Eestis võrrelduna EU teemadega.
5.Artikkel konverentsist Soomes
6.Artikkel lahtiste uste päevast Viimsi lapsehoius
7.Step by step projekti aruanne Põhjamaade Ministrite Nõukogule
8. Kuulmispuuetega Inimeste Koostöökoja protokolli koostamine ja edastamine
9.Fotonäituse avalduse koostamine ja edastamine
10.Pressiteate koostamine näituse tutvustamiseks
11.Pressiteade Nublu avamise kohta Viimsis
Kõik need asjad on vaja kiiremas korras ära teha. Vaevalt ma kõike seda teha jõuan või tahan, aga sellised asjad on peas olemas, et tuleb teha.

Tegelikult magasin kl 11-ni ja esialgu olen saanud hakkama vaid 9. alaülesandega. Tegelikkuses hoopis koristasin, käisin vannis ja nüüd kirjutan siin niisama...



Vabadus kui probleem

Aga kas see ikka ongi üleüldse probleem, kui inimene saab valida, millal ja kas üldse midagi teha.

Arvan, et oleme sageli oma tammsaarelikul Vargamäel vangis. Ja kui see vangla ei ole teiste loodud, siis toodab seda meie oma mõistus ja rahvuslik alateadvus.

Mõned minu sõbrad on tõeliselt boheemlased, nad töötavad täpselt siis, kui on söögiks raha vaja. Ma imetlen neid salajas. Mulle meeldivad head asjad, olen nõrk ja seetõttu peangi end selliselt karistama. Ärkan hommikul voodis, on hall ja kole, aga mina koostan nimekirja ja ajades näpuga rida teen kõik, mida enam kuidagi edasi lükata ei anna.

Mõnikord lohutan end oma laiskuses, et tegelikult suudab keskmine bürokraat päevas veel palju vähem, mis sest, et ta juba kell kaheksa laua taga konutab. Ilusasti kell viis suletakse enda järel kontoriuks ja näib, et elu veereb kui hernes.

Minule meeldib asju ära teha. Ma ei saa niisama teeselda töötamist. Kui juba teen siis suure süvenemise ja hooga. Ma ju tean, kuidas neid asju teha, lihtsalt motivatsioon mõnikord on nii olematu. Igal päeval ei jaksa rabeleda. Vahel tahaks lihtsalt puhata ja mängida, aga tõde ja õigus hakkavad siis minu sees ikkagi möllama ja sunnivad muretsema ja vinduma.

Kuidas saada vabaks? Kuidas lõetada muretsemine ja hakata elama? Kas minu elu on õnnelik? Kas sellist elu ma tahangi?
























No comments: