Friday, October 09, 2009

Juhus, intuitsioon ja loovus kui õppimise pärisosa

Haridussüsteem, mis oma olemuselt sarnaneb haigla, vangla või paljude teiste analoogsete riigiloome instrumentidega ehk haridus kui süsteem, on meie aruteludes alatasa kohalolev. Haridusuuringutest ja artiklitest järeldub enamasti, et õppimine on õppekava ja õpetaja koosmõju õppijale, seega on õppimine mehaaniline ja õppimistulemused üsna lihtsalt prognoositavad ning mõõdetavad. Samas on tehtud uurimusi, mis näitavad väga selgelt, et tegelikkuses on õppimisel õpetamisega sageli vaid kerge side (varjatud õppekava, varjatud mäng), õpetaja arusaamad õppimisest ja õpetamismetoodikad ei pruugi ühte langeda, mõõtmistulemused näitavad vaid treenitud ja/või andekate laste üleolekut teistest ja mitte tegelikku õppimistaset. Kuigi oleme õpetajatena juba kaua aega seisukohal, et teadmisi luuakse ja neid ei saa omandada, siis õpetamispraktikasse jõuab sellest üsna vähe.
Milline on meie tänase haridussüsteemi pahupool? Vägivaldsed või apaatsed lapsed klassides, varjatult õppimine, et oma arenguvajadusi rahuldada, koolidest väljalangemine ja elukestev ükskõiksus/vastumeelsus õppimise suhtes, kui loendada vaid mõned. „Eesti on koolimeeldivuse järgi Euroopa 22 riigi hulgas viimasel ja õpilaste heaoluindeksi järgi eelviimasel kohal.” (Ruus 2009:6)
Paljudes riikides on lapsed oma koolimaju põletama hakanud ja järjest enam on koolitulistamisi meie lähiriikides. Meil olukord õnneks veel nii kaugele ei ole jõudnud, kuid ka Eestis on vaja mõista, et käesoleva sajand esitab meile, õpetajatele, uued väljakutsed. Mängiv inimene ei soovi enam traditsioonilisi teadmisi omada, noored eelistavad lihtsalt olla ja luua uut maailma. Haridussüsteemi kehtestatud ja õpetajate õppimisdiskursustes kinnistatav kord murtakse vägivallaga, kui teisiti ei saa.
Ene-Silvi Sarv kirjutas 12 aastat tagasi „Hariduses”, et ühiskondlik areng võib viia selleni, et haridustegelikkus ja haridusuuringutes loodavad mudelid lahknevad. „Kehtestatud/kujunenud akadeemilised mängureeglid tunduvad piiravat haridusteaduse võimalust olla kõikehaarav ja objektiivne. Uurimustes pole kuigivõrd kajastunud ka „teistsuguste” haridusideoloogiate-, filosoofiate ja meetodite tegelik imbumine paljude maade riigiharidusse. ” (1997:6). Kas see tähendab, et enamik teaduses tehtavast koolitegelikkust ei peegelda või teeb seda väga valikuliselt?
Uut moodi mõtlemine eeldab uut moodi sõnavara, uut diskursust. Vaid sõna võttes on võimalik saada sõnaõigus. Vaikselt selles suunas liigumegi, kirjutakse loovusest ja selle seostest innovatsiooniga, viimane on sellel aastal lausa lemmiksõna Euroopas. Õpetajate suvekoolide teemana oli mitmel pool mainitud loovust ja see on väga hea!
Minu artikli eesmärgiks on käsitleda juhuse, intuitsiooni ja loovuse osa õppimises, õpetamises, tuginedes nii Euroopa kui Idamaade mõtteloole ning seostada teooria minu viimase kolme aasta uurimuste ja praktiliste kogemustega koolis ja lasteaias Eestis ning mujal Euroopas.
Juhusest
Juhuse vastand on kord kui võimu instrument. Korraldatud eludes juhusele kohta ei ole, kõik on plaanitud ja liikumine toimub ainult etteantud sihis. Inimesed on kui väikesed mutrikesed, kes bürokraatiamasinas kehtestatud korrale vastavalt liigutavad. Kui laps on 10-aastane, siis peab ta vastama 4.-klassi õppekava ootustele vaimsete võimete osas. Kord kehtestab ka normist hälbimise võimalused ehk erivajadused ja nendele luuakse omad mudelid. Selline on eelmise sajandi haridussüsteemi loogika, majandusinimesed kutsuvad seda fordismiks ehk maksimaalselt optimeeritud tehase mudeliks. Personali rolli otsustamisel püütakse minimaliseerida ja seda kahel peamisel põhjusel, et vähendada kulutusi ja inimliku käitumise puudustest tulenevaid vigu.
Majandusteadlased nagu ka haridusteadlased on selle mudeli puudusi juba pikemat aega kaardistanud ja püüdnud leida alternatiivseid võimalusi, kuidas edasi liikuda. Majanduses räägitakse inim- ja looduskesksematest lahendustest, kuid paljud ettevõtjad jätkavad vanaviisi, sest nii on neile kasumlikum ja lihtsam. Minu arvates saab siin haridusjuhtide käitumisega selgeid paralleele tuua - mulle tundub, et jätkame ka hariduses samamoodi täpselt nii kaua kuni see veel vähegi võimalik on.
Käesoleval aastal ilmus Mare Tuisu (2009) huvitav artikkel algklasside õpetajate hulgas läbiviidud kvalitatiivuurimusest, millest selgub, et õpetajad on frustreerunud, sest neile on pandud väga kõrged ootused eksamitulemuste osas ja suur vastutus laste kasvatamise eest. Õpetajad leiavad, et tänaste tingimuste juures on nendele nõudmistele võimatu vastata, paljud on läbi põlenud või töötavad nagu inimmasinad.
Neile, kes soovivad kehtestatud korra vaikivast olekust välja astuda soovitaksin julgemalt kasutada sõna juhus, mis tähistab mõtet, et kõik ei ole ette teada ja paljud sündmused meie koolides, klassides ja laste eludes on juhuslikud. Näiteks lasteaia tasemel on aastaplaanides sageli välja toodud lumi ja jää ühe teemana, õpetaja planeerib selle suvalisele nädalale talvekuudes, kuid tegelikkuses ei ole ette teada, mis päeval lumi sadama hakkab. Kliima ja päevasündmused on alati ettearvamatud ja meie õpetajatele seega väga rasked teemad, aga kui õpetaja suudaks luua juhusele koha oma tundides, siis astuksime pika sammu edasi meie koolide korraldatud eludes. Juhuslikult kerkivad mõtted, ideed ja spontaansus peab leidma tee kooli, sest siis oleks lastel palju suurem vabadus oma õppimises kaasa rääkida ja kasutatavad õppematerjalid mitmekülgsemad.
Juhusele reageerimisel mängib olulist rolli intuitsioon, teadmiste kogumiseks ja aruteludeks pedagoogiliste välkotsuste tegemisel aega ei ole.
Intuitsioonist
Intuitsioon on naiselikkuse pärisosa. Miks on see mõiste õppimiseleksikast tõrjutud, kuigi enamus meie õpetajatest on naised? Eelkõige seetõttu, et kool on ju ajalooliselt meeste pärusmaa ja haridus tähistab loogilist, teaduslikku ja intellektuaalset. Bourdieu (2006) uurimus sugudevahelise korra kehtimise loogikast esitab oluliste vastanduste skaala, milles meeste poolusel on ametlik, religioosne ja avalik ning naiste poolusel mitteametlik, maagiline ja tavaline.
„Meeste domineerimiskorra tugevust näitab see, et sellel pole tarvis õigustust: meestekeskne maailmanägemus valitseb kui neutraalne maailmanägemus ja sellel puudub vajadus end õigustavates diskursustes põhjendada.” (Bourdieu 2005:22) Kurval kombel on meeste huvi kooli ja õpetamise vastu kahanenud peale selle institutsiooni üldrahvalikuks (tavaliseks) muutumist. Kui koolides on veel mehi, siis Eesti lasteaias mehi kohata on võimatu[1].
Kuidas defineerida intuitsiooni? Mis on intuitsioon? Intuitsioon tuleb ladina keelsest sõnast tuitio, mis tähendab hooldamist, kaitsmist. Intuitio aga tähendab seda, mis kerkib inimese enda seesmisest olemisest, sisaldades inimese varjatud potentsiaali. (Osho 2009)
Nietzsche (Maughn 2001) järgi on teadmisi kahte liiki: ratsionaalne süsteemimõtlemine ja intuitiivne, kujutluslik kogemus maailmast. „Ratsionaalne teadmine luuakse intuitiivse kogemuse abil. Intuitsiooni tuleb arendada kui vahendit dekonstrueerimaks arhailisi harjumuspäraseid mõtteid.” (Maughn 2001) Nietzsche järgi on keel tardunud aega ja selleks, et teadmist luua on intuitsioon hädavajalik liikumaks uute mõtete ja mõistete suunas. „Intuitsioon ei ole intellektuaalne vaid tunnetuslik, see on rohkem tunne kui mõte, sest ta on seotud esmakordselt tekkinud närviimpulssidega ja seetõttu elavam, emotsionaalsem ja terviklikum kui mõisteline mõte.” (Maughn 2001).
„Tarkust ei saa kunagi laenata, ja see, mida laenatakse, pole kunagi tarkus. Kui teil ei ole omaenda tarkust, omaenda nägemist, omaenda selgust ega omaenda silmi vaatamiseks, siis te ei suudagi olemise müsteeriumi mõista.” (Osho 2009:30).
Siit järeldub, et meil õpetajatena tuleb olla avatud ja püüda jõuda kõrgema enesetunnetuse tasemeni, sest pelgalt ülikooliloengutes õpitust laste õpetamisel ja kasvatamisel ei piisa. „Kasvatus on kunst ja teadus”, sellest küll räägitakse, kuid tegeliku sisuni õpingute jooksul ei jõuta. Kas poleks aeg selles osas õpetajate ettevalmistus kriitiliselt üle vaadata?
Olen kolme viimase aasta jooksul osalenud intuitiivpedagoogika kursusel Rootsis Solvik koolis. Pär Ahlbom on õpetaja, kes on intuitsiooni ja loovusega tegelenud juba aastakümneid. Nüüd otsustas kõrges eas mees, et annab oma kogemusi edasi kogemuslike kursuste kaudu ja tema seminaridel osaleb hulgaliselt õpetajaid üle kogu Euroopa[2]. Peamine, mida mina Rootsist õppinud olen, on just enda sisemiste impulsside kuulamine ja usaldamine. Taastame lapselikku vaba tunnetust, mille kodusele kasvatusele lisaks ka üldhariduse kaudu kehtestatud ühiskondlikud normid on paljus alla surunud ja sundinud vaiki jääma.
Minu arvates on õpetajaks olemise kõige olulisem moment just enda sisetunde usaldamises. Tuleb eksimise hirmust üle saada! Õpetaja peab sageli käituma intuitiivselt, sest lapsed toovad kõik oma erinevad maailmad klassi ja sellest kokkusaamisest peab hoolimata kõikidest vastuoludest ja erinevustest sündima ühine vahva õppimine.
Loovusest
Loovus on järjest populaarsust kogunud mõiste. Kuidas väljendub loovus kasvatustegelikkuses? Viive Riina Ruus (2009) kirjutab, et praeguses koolis on vähe loovust ja seetõttu on seal lastel igav olla. Oma artiklis viitab ta USA õnnelikkuse uurija Mihaly Csikszentmihalyile ja võtab loovuse selgitamisel aluseks Csikszentmihalyi „kulgemise” mõiste.
Miks on meie koolides loovust vähe? Sest „loovus on suurim mäss, mis on olemas. Kui sa tahad luua, pead vabanema kõigist tingitustest; muidu on kogu su loovus ainult kopeerimine, ei midagi enam kui jäljendus.” (Osho 2008: 7) „Loovad inimesed äratavad ellu kõik, mida nad puudutavad. Nad annavad hinge oma võimetele ning elustavad teisi inimesi ja esemeid.” (Fromm 2001:88). Koolis on loovate inimeste liigne aktiivsus, ideed ja energia õpetajatele ainult tüliks (Ruus 2009).
„Oma loovate jõudude tajumine ja kasutamine annab õpilase ning ka õpetaja elule palju sügavama tähenduse kui päeast päeva kestev hinde- ja punktijaht.” (Ruus 2009:7) Kahjuks ei jää meie õpetajatel selleks aega, arvab Ruus (samas). Kas see on ka tegelikult nii? Minu viimase aja kogemustest tasuks eraldi välja toomist näide ühest lasteaiarühmast, kus õpetaja jagas lapsed kaheks grupiks: poisid ja tüdrukud, seejärel said poisid sinise värvi ja tüdrukud punase värvi ja mitme peale ühe A3 valge paberi ja pintsli...
Lisaks aktiivsusele tekitab loovus ka „liigset” rahulolu, sest „kui inimene on loov, siis ta ongi juba see, kes ta on alati tahtnud olla.” (Osho 2008:53) Meie süsteemi põhimõte on luua ebakompetentsuse tunnet, tõde on kellegi pärisomand, tõde on haridusturul müügiks.
Kokkuvõtteks
Kaose ja ettearvamatuse problemaatika kaasajas on majaduslanguse kaudu saanud kõigile nähtavamaks kui kunagi varem. Fordistlik haridustehas optimeeritakse eelarvekärbetega maksimummäärani ja siis võib-olla hakkavad ka meie lapsed koole põletama ning annaks jumal, et koolitulistamine jääks ainult Ilmar Raagi noortefilmi.
Kõige keerulisem vastuolu maskuliinse fordistliku kooli ja meie unistuste hea kooli vahel peitub selles, et mutterõpetaja ei tunne vastutust. Masinavärk ja kehtestatud kord võtavad õpetajalt võimaluse ise otsustada ja seega ka ise vastutada. Otsutusvõimelisest inimesest saab korra ja võimu alluvuses objekt, õppija subjektsusest sellises olukorras rääkida on ilmselgelt mõtetu. Õpetajad on ülekoormatud ja surutud kitsastesse raamidesse, kus õppimine ja õppija individuaalsus on muutunud sekundaarseks kõrvalnähtuseks.
Meie koolide olukord ei saa muutuda enne, kui meie, õpetajad, oma suhtumist ei muuda. Gasset ütleb kõnekalt, „avalik arvamus on põhijõud, mis inimühiskondades tekitab valitsemise fenomeni” (2002:161) ehk et, meie ise loome võimaluse endi üle valitseda.
Foucault väidab, „et igas ühiskonnas on diskursuse tootmine ühtaegu nii kontrollitud, selektreeritud, korraldatud kui ka ümberjagatud erinevate protseduuride abil, mille ülesandeks on neutraliseerida diskursuse vägi ja oht, talitseda selle ettearvamatuid sündmusi, põigelda diskursuse raske, ähvardava materiaalsuse eest.” (2005:10).
Nii kõnelebki enamus meie kasvatusteaduslikest uurimustest hoopis teises keeles kui kasvatustegelikkuses valitsev olukord eeldaks. Diskursus liigub kaksikrada, põnev oleks analüüsida, kuidas vastuolud keele ja tegelikkuse vahel väljenduvad meie kasvatusteaduslikus sõnavaras, kuid see on juba eraldi artikli teema.
Viited
Bourdieu, Pierre (2005). Meeste domineerimine. Tallinn: Varrak.
Foucault, Michel (2005). Diskursuse kord. College de France`i inauguratsiooniloeng 2. detsembril 1970. Tallinn: Varrak.
Fromm, Erich (2001). Omada või olla? Tallinn: Mondo.
Gasset, Jose Ortega Y (2002). Masside mäss. Tallinn: Vagabund.
Maughn, Gregory (2001). The Perils of Rationality: Nietzsche, Pierce and education. Educational Philosophy and Theory. Vol 33, No 1.
Osho (2008). Loovus. Sisemiste jõudude valla päästmine. Tallinn: Pilgrim.
Osho (2009). Intuitsioon. Loogikaväline tunnetus. Tallinn: Pilgrim.
Ruus, Viive-Riina (2009). Loova inimese poole. Haridus 1-2/2009.
Tuisk, Mare (2009). Is teacher tired on responsibility? Kogumikus Eelkoolihariduse efektiivsus ja selle jätkusuutlik areng põhikoolis. Teadusartiklite kogumik. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Sarv, Ene-Silvia (1997). Ajastupilt ja haridus- üks võimalikest vaadetest Lyotardi rada järgides. Haridus (4).


[1]Norra õuelasteaedades on meesõpetajate arv siiski märkimisväärne (üle 20% on mehed). Õuekeskkond on meestele aktraktiivsem kui siseruumid.
[2] Kursusest ja paigast kus see toimub saab lähemalt lugeda minu blogist evelintamm.blogspot.com

Thursday, October 08, 2009

Lasteluule sügisel 2009

Jõulutee

teevesi
kee vesi
ahju tule teen

teevesi
kee vesi
paja tulele

teevesi
kee vesi
keeda meile teed

teevesi
kee vesi
katel podiseb

teevesi
kee vesi
siis me saame teed

teevesi
kee vesi
pärnaõieteed

teevesi
kee vesi
mesimummu mee

teevesi
kee vesi
sisse paneme

teevesi
kee vesi
mõnus olla teel

teevesi
kee vesi
jõuluaja eel


Kiisumiisu

Kiisumiisu
Meie kass
Kiisumiisu
Piimatass
Kiisu piima meil ei joo
Tema jaoks ma liha toon


Mesimumm

Lilleaias mesimumm
Lendab ringi summ-summ
Lilleaias mesimumm


Lambatall

Lambatall on väga armas
Piima jooma väga varmas
Ema tal on lambautt
Isaks oinas kaelas kett


Lehmad

Heinamaal on suured loomad
Rahulikult rohtu söövad
Sarvede ja sabaga
Kärbseid ära ajavad


Sügisball

Heinamaal on rullid peas
Varsti sügispidu
Lehmad imetlevad seal
Kuldseid lokiridu

Põldudel on uued värvid
Kaunimaks et saada
mitmed toonid triipudena
lasid endal teha

Pihlakatel longus pead
Nende ema ütles
Punamarjad küllalt head
Saada endal ehteks

Metsatütred uhkeldavad
nende ilu teada
sügisballil keerutavad
kirju okste reaga

Suurem pidu lahti läheb
Siis kui käes oktoober
Leida on neil aega vähe
seltsi kaaslane või sõber

Tuulepoisid tahvad tulla
Peole igal aastal
Siiski on neil kästud olla
Tasaselt ja vaikselt

Vihmapiisad iial pole
oma õelust varjand
nende plaan on väga kole
pidu ära nurjand

Pidu algab päikesega
Linnud kooriks laulmas
Suured koos on väikestega
justkui oleks pulmas

Värvi, rõõmu, sära, valgust
Kõikidele jagub
Vahel väike vihmasadu
Tantsimine jätkub

Õhtuks on kõik piigad läbi
Õhetavad ballist
Poisid uhked, vaikimisi
Eemalduvad trallist

Kuigi kõigil rõõmus meel
tunda on ka kurbust
linnud parves juba teel
kaugel oma kodust

Sügisel on tuhat mõtet
Sada tuhat tegu
Sügisesel tormlemisel
järgneb vaikus, rahu


Lastele

Õunapuudel
Õunavissid
Õuna sees
On õunaussid
Mõnikord
On õunaaias
Vissid
Ammuu-Ammuu


Sügisepere

Kollased juuksed on sügise proual.
Kollased, natuke õlgede moodi.
Sügise proua on ilusaim maailmas
Ilusa ilmaga õues käib maalimas.

Sügise proual on tujukas meel,
ja Sügisel seetõttu terav on keel.
Siis kui nad mõnikord tulevad poodi
Sügise proua tahab järgida moodi

Sügisel poeskäik on igavast igavam
Temale palju tähtsam on iga samm
Mida teeb majandusmasin,
Sest aus olla –
Sügisel rahakott kasin

Sügise proual on vaja uut kübarat
Selleta elu on kole ja kõle
Peegli ees proovib ta sirget ja kõverat
Siiski on iga neist kole

Ainuke kübar, mis meele teeb rõõmsaks
Hinnalt on üüratult kallis
Sügise proual nüüd seest läheb õõnsaks
„Ostame, ole nii kallis!”

Sügise härra seal tigedalt kärgatab
Tormise tuulena prouale vuhistab
„Urr Uuh, viiuuuhhh, trahhh!!!
Naine, meil on rahakrahh!”

Äkki kui taevaluugid on avatud
Sügise proua pisaraist prahvatab
Temaga alati juhtub see nii et
Täis on kõik tänavad vett

Pahandus siiski ei sellega lõppe
Pikemaks ajaks saab kestma
Sügise proua jääb kurbuse tõppe
Pisaravihmad maad kastmas

Hariduspagulusest

Sissejuhatus

Käesoleva artikli eesmärgiks on heita valguskiir uuele fenomenile Eesti ühiskonnas, mida Eesti aktiivsemad haridusuuendajad nimetavad hariduspaguluseks. Eestlaste pagulaselust on ilmunud palju artikleid ja pikemaid kirjutisi, kuid minule teadaolevalt puuduvad kirjutised pagulusest või ka pakku minemisest uue Eesti Vabariigi haridustingimuste eest. Püüan nüüd seda lünka oma isiklikke kogemusi reflekteerides tagasihoidlikul viisil täita. Selleks kirjeldan esmalt hariduspagulase olemust, seejärel motiive põgenemiseks ja lõpuks kirjeldan kooli, mille tõttu tasub minu kui hariduspõgeniku arvates selline raske samm ette võtta.

1. Hariduspõgenik, kes ta on?
Eestlastele on pagulus juba ajalooliselt tuntud võte põgeneda totalitarismi, ebaõigluse ja vägivalla eest. Paljud eestlased põgenesid Nõukogude okupatsiooni eest II maailma sõja ajal Läände, neid inimesi nimetati väliseestasteks. Tolleaegsetest põgenemistest ja eestlaste elust erinevates riikides on ilmunud palju uurimusi ja memuaare. Minu vanaema jutustab lugusid öistest lahkujatest tänaseni, olen ka isiklikult mitmete väliseestlastega kohtunud.

Mis aga iseloomustab hariduspagulast ja milline on hariduspagulase lugu?
Haridusupagulane on teadlik lapsevanem, kes soovib oma lapse arengus ja hariduses aktiivselt kaasa lüüa. Hariduspagulasel on kõrgendatud õiglusmeel ja kõrged ootused ühiskonnale, selle muutumisvõimele. Hariduspagulased on õppinud kasvatusteadusi või teisi sotsiaalteadusi. Hariduspagulane on aktivist, kes ei ole põgenemisteed kerge südamega ette võtnud, vaid võitles enne pikalt oma lapse õiguse eest saada head haridust oma sünnimaal. Hariduspagulast iseloomustab pettumine oma koduriigi haridussüsteemis ja selle uuenemisvõimes. Hariduspagulane on keskmisest parema toimetuleku- ja kohanemisvõimega ning uues riigis elama asumine talle suuri probleeme ei valmista.

2. Lühidalt minu kogemusest Eesti koolis
Hindamine ja valesti hindamine on meie pere üks ebameeldivamaid kogemusi koolist. Hinded iseenesest on kõigil vägagi korras olnud. Hindamise teeb probleemseks see, et hindamise tulemuseks on klassisisene tihe konkurents. Need, kes ei ole nii tublid ja matemaatiliselt, verbaalselt andekad kui teised, saavad palju negatiivset tagasisidet nii koolis kui ilmselt ka kodus, tulemuseks on madal enesehinnang ja vägivald koolis.

Teiseks vägivallale suunajaks on pidev distispliin ja tundidekaupa pinkides istumine. Paljud inimesed (ka täiskasvanueas) ei ole selleks võimelised, nad eelistavad olla liikumises, sest nii on palju tervislikum ja nende organism lihtsalt nõuab seda. Koolitunnid on neile lastele liiga pikad ja piinavad. Lisaks kõigele, ei ole mõne õpetaja tunnis lubatud isegi liigutada. Minu enda koolikogemuses on mitmeid selliseid õpetajaid. Viimasel ajal on meil palju lapsi, kelle keskendumisvõime ei ole imeline, just neil on väga raske.

Valesti hindamise probleemi olen ühel korral ka oma lapse puhul koolis lahendamas käinud. Lastel puudus koolis võimalus oma põhiõigusi kehtestada, põhiõiguseks sel korral siis laste õigus võrdsele kohtlemisele. Peale vestlusi õpetajatega selgus, et keegi ei ole enne laste apellatsiooni tagasilükkamist valesti hinnatud töid vaadanudki. Julgemad protestijad tõsteti esile ja häbistati kogu klassi ees, sel moel kehtestades selgeid hierarhilisi võimusuhteid koolis. Hiljem, kui pettus siiski selgus, ei toimunud mitte mingisugust vabandamist ja rehabiliteerimist. Tüüpiline käitumine totalitaarsele ühiskonnale.

Pidev vaimne ja füüsiline vägivald klassis on loonud lapsele maailma, kus ta peab ikka ja jälle kohtuma pingestatud õhkkonna ja oma väljakujunenud hirmudega. Kevadeks nuttis kogu klass pidevalt, õpetajad pidasid seda normaalseks ja viisid klassi taskurätid - see oli kogu probleemilahendus.

Loovuse ja algatusvõime hääbumine on alguse saanud juba algklassides, vaatasin kurbusega kuidas lapse töövihikus oodatakse selliseid „õigeid” vastuseid, mida isegi magistrikraadiga inimene ei suuda õpiku abiga tuletada. Loovuse põhiliseks allikaks on inspiratsioon, kuid kui lapsed on pideva eksimishirmu all, siis ei saa ju mitte mingit loovust oodata. Lisaks on paljudel juhtudel loovus ainult kahjuks, seda saab öelda just eelkõige töövihikuid silmas pidades.

Sealjuures on minu laps selles süsteemis klassi paremate hulgas, osales olümpiaadil jne, kuid süsteem frustreerib ka edukamaid toimetulejaid võrdselt kõikidega. Selles mõttes on meie kool küll võrdsetele alustele rajatud ühtluskool.

Kriitikat meie tänase kooli aadressil teha on imelihtne. Palju keerulisem on leida kõikidele osapooltele sobivaid lahendusi. Olen juba mitmeid aastaid aktiivselt uusi lahendusi loonud ja otsinud, kuid mingil hetkel on lihtsam asjadel minna lasta. Märkasin, et hoolimata kõigest kasvavad lapsed haridusuuendustest palju kiiremini.

3. Milline on minu arvates hea kool?
Hea kooli olemust püüdsime kaardistada suvisel perekonverentsil Rosmal, mis oli äärmiselt huvitav ja lootustandev. Toon siin esile mõned minu jaoks eriti olulised aspektid kvaliteetsest haridusest kasutades samuti HEA KOOLI mõistet, mis on lihtne, kuid ilmekas.

Heas koolis on laps on õnnelik ja vaba. Ta ootab iga uut koolipäeva põnevusega, sest alati on ees uued mängud ja palju sõpru.

Heas koolis tunneb Õpetaja oma lapsi ja nende vanemaid, õpetajal on alati kõikide jaoks aega ja tähelepanu. Õpetaja on heatahtlik ja avatud, lapsed/vanemad tahavad temaga jagada nii oma muret kui rõõmu. Õpetaja ei ole oma töös üksi, õpetajal on toetavad kolleegid ja lapsevanemad, kes alati appi tulevad.

Hea kooli õppekava on õpetajale abimeheks, mitte piitsaks turjal. Õpetajale meeldib lastega tegeleda ja neile teed näidata. Õpetaja on õnnelik ja vaba.

Hea koolimaja on lapsesõbralik ja looduslähedane, looduslähedane kahes mõttes: koolimaja on ökomaja ja koolimaja asub looduse keskel. Lapsed mängivad tihti ja võimalikult palju õues. Kool on koht, kuhu lapsed tahavad alati tulla. Igal lapsel on oma arengutee ja koolis on kõigile võimalused individuaalseks arenguks (siinjuures ei pea ma seda silmas sõnakõlksuna).

Heas koolis ei ole hindeid, igaüks püstitab omad eesmärgid ja püüdleb nende poole. Õpetaja on ennekõike huvi ärataja ja inspireerija. Õpetajal on selleks olemas aeg ja vahendid.

Leidsin sellise kooli Rootsist ja suvel otsustasime ühiselt, et kolime Rootsimaale elama nii kauaks kuni lapsed suureks saavad. Meiega koos on samasse kooli tulnud veel kaks Eesti peret, kokku on nüüd koolis seitse Eesti last viiest perest.

Pean siiski mainima, et Hea kool ei ole eestlasele tundmatu nähtus, ka meil on õpetajaid, kes väärivad esiletõstmist ja koole, mis on erilised ja lastele head. Hea kool on Eestis tavaliselt siiski varjatud ja vajab alles avastamist, sageli ähvardab meie head kooli pigem hääbumine, kui liigne õilmitsemine ja rikkus. Hea õpetaja olla on raske, sest süsteem, kolleegide ja teadmatute lastevanemate torgete kaudu, pigem tõrjub kui soodustab heaks õpetajaks saamist ja olemist.

Kokkuvõte
Leian, et hariduspagulus on oma olemuselt destruktiivne meie riigi jätkusuutlikkusele ja eestluse ellu jäämisele pikas perspektiivis, kuid kas meil on õige jätkata retoorikat eestlusest samas paljude oma kodanike lapsepõlve ja psüühikat ruineerides... Võib-olla saab tõeliselt eestlaseks saada täna ainult põgenedes, sest koolides kasvavad uued põlvkonnad „neurootilisi nõukogude inimesi”?

Minu motiiv kirjutama asudes oli ühene - soovin panna mõtlema inimesi, kes täna meie koolides ja lasteaedades töötavad või iga päev oma lapsi kooli või lasteaeda saadavad ja loomulikult ka neid, kes igapäevaselt meie hariduselu korraldamise ja seadusloomega tegelevad. Minu artikkel põhineb minu enda isiklikel kogemustel ja tähelepanekutel ning teaduslikkusele ei pretendeeri, kuid usun, et haridusuurijatel ja sotsioloogidel on siin uurimisteema, mis ootab lähemat käsitlust ja esiletõstmist.

Meie pere otsus on tehtud. Paljud pered ei ole veel teadlikud, millised on nende laste tingimused lasteaias või koolis täna, millist kahjulikku mõju avaldab ainekavade ja hindamise surve ja õpetajate kasvav depressioon ja ületöötamine suurtes lastegruppides, laste üliaktiivsus, omavaheline vägivald ja narkootikumid koolides jne jne. Mida enam on meil aktiivseid ja teadlikke lapsevanemaid, seda raskem on süsteemil samamoodi jätkata.

kirjutatud 31.08.09
avaldatud 11.09.2009

Sunday, September 13, 2009

Rootsimaal metsaäärses külas

Sügise tuuled

Sügise tuuled
on punased huuled
mustikad suured
kui kuuled
kluu-kluudes
kõlamas
kõrvades
kõrgatab,
jälle on möödas üks suvi.


Koduaknast

Minu koduaias on õunapuu,
mille tagant algab heinane maa.
Heinasel maal on lehmadest kari.
Heinasest maast saavad keerduda pallid.
Heinasest maast kerkib ülesse mägi.
Heinase maa tagant paistavad metsad,
Metsade taha on näha nii raske.
Metsade taga on jälle üks maa.
Metsade tagant aimub miski, mis tõmbab.
Metsade taha
ma tahan,
ma tahan,
ma tahan...


Pilved

Kuigi
Sügise tuuled puhuvad
Suured pilved ujuvad
vaikselt
Tuul on tormlev
uje
Suured pilved kulgevad rahus
Oma teekond minna
Igaühel


Märkamine

Kohisedes
Mühisedes
Vuhisedes
Saabub sügis
Tuulekeeli
Vihmakeeli
Tormikeeli
Kõneledes
Sosistades
Kisendades
Möiratades
Saabub sügis
Mitte märgata on raske
Märgata on raskem veel


Kirjandusest

Kas minu elu on muinasjutt,
Mille ridu kirjutan iga päev?
Seitsme maa ja mere taga...

Kas minu elu on armuromaan
Mille lehekülgedel on kirg?
Armastan, ei armasta, armastan, ei armasta...

Kas minu elu on ajalooraamat,
Mille sisse on raiutud eestlaste lugu?
Sinine, must ja valge, punane, sinine ja must ja valge....

Kas minu elu on lasteraamat,
piltidele on maalitud lilled ja liblikad?
Elas kord üks väike tüdruk...

Kas minu elu on luulekogu,
Mille riimides rütmiline kordus?
Elu on elu on elu on elu...

Kas minu elu on minu elu
Või on see lihtsalt üks lugu
Mille viimne rida on surm.


Töötuselu sügisvõtmes

Mõnele tundub,
Et lobisemine on lihtne
Tegelikult on igal sõnal raske kaal
Liiga raske
Kuigi räägitakse et
Vaikimine on kuldne
siis palka
Makstakse ka siin
Ikka veel kroonides
Kõht on nii tühi
Tuul ulub
Ulume koos


Suvemustrid

Varbad on hakanud külmetama
Sügis
Koon jällegi sokke
Pikki ja mustrilisi
Tundide kaupa
Vaikselt mõtiskledes
Varraste klõbinal
Saab sokkide sisse
Värviline ja soe
Päikseline suvi
Endale pesa
Et siis salaja
Saabaste sees
Minuga koos
Porist ja kollastest lehtedest
Tuulisest ja vihmast hallist
Lumisest ja pakaselisest
Praksuvast metsast
Läbi minna
Ja jõuda kevadesse
Kus sinilillede ja ülaste vahel
Lumesulamisveest tekkinud
Väikese oja kaldal
Lõunamaa rännakult
Saabunud linnukeste sirin kõrvades
Saan ta sobival hetkel
Salamahti, kui keegi ei näe
Jälle vabaks lasta


Emigrandilaul

Rootsimaa
Roosimaa
Roostemaa
Roo-maja
Roomaja
Roolin
Ruulin
Rooman
Röövin
Röögin
Räägin
Rootsi keelt
Rootsi meelt
Rõõmuga
Selgeks ei saa
Eesti laps
Eest ja tagant
Krapsakas
Aps?


Milline mõte

Milline mõte lendab nii
Et järele jäävad
Vaid pilveräbalad?


Elu piiridel

Kahe mäe vahelt läheb tee
Kahe mäe vahelt läheb tee
Kuhugile eemale
Kahe mäe vaheline tee
Lõikab maailma kaheks
Kahe mäe vaheline tee poolitab elu
Kahe mäe müstiline eraldatus
Tungib minu ellu
Sirge noolena
Poolitades kogu eksistentsi
Algus ja lõpp on eraldatud
Inimese teekond on nähtav
Inimese teekond maailma äärele
Minu aknast võid sa seda vaatama tulla
Muidu ongi nii raske
Uskuda
Miks peakski
Mujalt ju seda näha ei ole
Kui sellest elust
Mille mina olen endale saanud
Siia mägede vahele
Olen endale saanud elu
Mida pean nüüd läbi tegema
Vaadeldes lõppu ja algust korraga


Hääbumine

Kuivatatud lilled
Aknal vaasis
Kuivatatud elu
Visualiseeritud hukk
Toidulaua kõrval
Meenutuseks
elu on vaid hetk
igavikus
hetk

kõik
läbi
lõpp


Kärbeste diktatuur ja põgenemine

Kärbsed on vastikud
Kuidas nad äkki
Mind jälle
Ülesse leidsid
Kuigi ma põgenesin
Ju nende eest
Ometigi
Rootsimaale
Salaja öösel
Pakkisin asju
Siis kui nad päevasest
Köögis ja söögitoas tiirutamisest
Mõnusasti pragudes
Magama olid end sättinud
Kõik oma asjad
Panin kohvrisse
Ja hiilisin sadade
Kilomeetrite kaugusele
Seitsme maa ja mere taha
Siis kui nad ärkasid
Olin ma ammu läinud
Ainult tühjad köögikapid
Nägid seda lahtisi silmi
Ja nutsid, kui välisukse
Hästi vaikselt sulgesin
Reeturid!


Harakad on aadel

Harakate kari keerleb
mängus traatidel
Harakate kari
nagu noodiridadel
Harakate kädin
muusika ei ole
pigem kärin
Harakate uudishimu
omamoodi
põnev

Harakad on sõpruskond
kes mõnikord
ansambel
Harakal on ülikond
ja härrasmehe
kombel
omavahel sirgel seljal
asjatavad ringi

Harakad kui aadelkond
on omamoodi sümbol

Harakate must ja valge
meeldib või ei meeldi
igatahes harakate elu
sedamoodi


Mina ja minu maailm

No milleks ma peaksin
Kuigi ma vahel väga tahaksin
Kunagi oma maailma
Ukse lõplikult lukku keerama
Võtme sajaks tükiks raiuma
Et siis trepil viimast korda
Veel peatudes
Mõtelda oma lapsepõlvele
Ööpäevalasteaias, kus mind kästi lamada ja vait olla
Tundidekaupa vait olla ja lamada
Vaheaegadele maal ja mere ääres
Piirivalvurite küntud mererannal
Leninile, kes hiljem selgus, ei olegi laste sõber
Igapäevasele tuumasöja hirmule kooliteel
Talongidele piima-, leiva-, seebi-, viina- ja veel tuhandes sabas
Pioneerirätile, mis järsku enam ei käinud kaela, mis sest et ma olin just õppinud selgeks, kuidas rivis marssida ja oskasin seda suurepäraselt
Üleöö muutunud ajalootundidele
Iseõmmeldud roosade südametega minikleidile
Sajale tuhandele laulvale inimesele
Lasnamäe veerul, kus elavad
Tuhanded venelased, keda me enam ei tahtnud kunagi näha, aga näeme ikka kogu aeg kõikjal
Rahapakkidele kilekottides
Ja tühjadele poelettidele
Välismaalastele, kes erastasid meie kodu maal ja mere ääres, sest tegelikult oli see alati hoopis nende kodu, mis sest, et neil oli veel palju majasid kõikjal Euroopas
Kümnetele kolimistele ja
Nälgimisele üliõpilaspõlves, kui igaüks pidi ise ellujääma, sest õige tähtsam on vabaturumajandus ja Ameerika
Tigedate nägudega kullast kettidega meestele,
Kes hiljem muutusid tähtsateks ärimeesteks
Ja hakkasid meie elu juhtima riigikogust
Riigikogu – meie riigi inimeste kogu
Ma ei saa seda ust lukku keerata
See on ka minu kogu
See on minu kodu
Selline ma olengi.

Maailmal on
Sadatuhat nägu
Igal maailmal on
Selle looja nägu
Minu maailmal
On minu elu nägu
Minu maailmal
On maailmalõpu nägu
Minu maailmal on nägu
Mida sa kunagi peeglist
Hommikul näha ei tahaks
Minu maailmal on
Väärakas ja väändunud
Verdtäisvalgunud ja
Peksmisest siniste silmadega
Nädalasest joomisest
Ja mööda võõraid
Voodeid aelemisest
Paistes nägu
Millisest normaalsed inimesed
Sajatuhande miili kauguses
Mööda tahaksid minna
Tegelikult tahavad need inimesed uskuda
Et sellist maailma
Nagu minul on
Ei saagi olemas olla
Tegelikult on hoopis parem
Meil kõigil ühiselt mängida,
Teeselda ja teha nägu,
Et nagu minu maailma ei olekski olemas
Nagu kõike seda mis on minu maailma Loodud
Poleks kunagi sündunud
Muidugi saaksime veel ka teha näo,
Et ma olen ise süüdi
Olen ise selle maailma üksinda
Oma haiges peas kokku pannud
Ja nüüd püüan siin
Teha nii, et kõik teised saaksid kaassüüdlasteks
Saaksid osa selle maailma loomisest
Millega ma siin
Teie hulgas süütu näoga ringi kõnnin

Minu maailm,
iga hommik
ärkan ja olen üllatanud,
et see olen mina.

Mõnikord imestan, kuidas on võimalik,
et mina saan vannitäie kuuma vett lasta,
siis selles mõnusasti vedeleda.
Mõnikord imestan,
kuidas on võimalik,
et olen õnnelik ja
unustan kõik.

Mõnikord on mu maailm kümne luku taga –
nii on see ainult võimalik.


Ei ei

ei ei
mina ei tahtnudki midagi ütelda
minus vaid kõneles vaikus
ei ei
mina ei ütelnud
vaikus kõneles ise
nii valjult

Tuesday, August 18, 2009

Köik on kokku unenägu

Tänaseks on meie uus kodu enam-vähem sisustatud. Meie elamine on ilusam ja avaram kui kunagi varem, lisaks kolmekordsele ridaelamule on meil nyyd ka oma aed ja söögituba vaatega laiuvatele heinamaadele. Öhtusöök päikseloojanguga on edaspidi meie elu igapäevane osa.
Lapsed on ysna kiirelt kohanenud, mängivad ja toimetavad nagu midagi ei olekski muutunud... Eile öhtuks said Lotta ja Kristin oma toad korda ja höljusid pidulikes kleitides nagu väiksed printsessid mööda maja ja aeda. Eile öhtul oli meil ka esimene teepidu. Pöhiliselt olid kylla tulnud kursusekaaslased Solvik koolist, kes on hetkel Päri kursusel. Lisaks neile ka Holger, Käty ja Maarja, siis veel Sinikka oma koeraga ja Johanna ning Peter.
Naabrid on meid toredasti vastu vötnud ja köik on äärmiselt söbralikud ja naeratavad alati. See on väga armas. Esimene hirm saada pölatud ja äratöugatud on juba hääbumas. Vaid möni yksik on pisut ebalev...
Eilsest alates otsin tööd. Esimesel päeval käisin kohe läbi 7 kohta: lasteaedade kett Järnas (5 lasteaeda Järnas, uus kohtumine personalijuhiga kolmapäeval kell 15:30.), puuetega laste keskus Mora Park (väga looduslik ja avatud inimestega koht, annavad teada septembris), puuetega noorte keskus Solberga (väga kub juhataja, kes peab lahti laskma 20 töötajat, sest lapsi on vähem ja rahastamine väiksem tavapärasest. Pakkusin vöimaluse, et saaksime koos projekte teha), käsitöövabrik Solbergis (neil on mönus töö, aga hetkel köik töötajad olemas), Vidarklinik (kohtumine personalijuhiga täna näitas, et ka neil on vaja palju inimesi koondada ja nad on isegi önnetud, rohkem töötajaid ei vajata), Örjanskolan (kohtun täna kell 12:00 Marjaga, kes on seal öpetajate kolleegiumi esindaja) ja Naturbrukgymnasium meie kodu lähedal, sinna lähen pärastlöunal uuesti.
Kokkuvötval saan öelda, et elamine on meil fantastiline, lapsed on röömsad ja röösad, tööd näib siin kyll yllatavalt raske leida... Otsime rahulikult edasi! Lasteaedades on vabu kohti kindlasti, sest väikeseid lapsi on siin igal aastal jälle rohkem.
Keeleöpe algas täna. Panime hommikul lastega uute sönade silte. Nyyd on suurematel objektidel majas nimed kyljes. Öhtul vaatame Harry Pottery filmi rootsi keeles ja noored lähiymbrusest on lubanud meid öpetama tulla. See saab pönev olema!
Meie aadress on Stockholm län, Södertälje ort, Järna kommun, Ytterjärna Skogsbrunsbyn 15.



Wednesday, August 12, 2009

Meie pere kolib Rootsi

Idee Rootsi kolimisest on keerelnud ja veerelnud minu peas ligi aasta. See mõte on olnud kui väikene fantastiline luuletus, mis ikka ja jälle tagasi tuleb ja ennast kuulama sunnib. Nüüd on ka Kristin, Karl ja Indrek päri, et tuleb minna. Kolime Ytterjärnasse, Järna kommuunis, Södertälje lähedal. Koht on supereriline: Indrek tahtis mägesid ja mina merd, siin on kaks kombineeritud, kuigi mäed on väga mõnusad, mitte liialt tormilised ja meri on pigem järvelik sisemeri.

Täna on pakkimise päev. Väljas kallab kui oavarrest, juba hommikust alates. On pisarad ja on hala...
Ise olen asjalik. Sorteerin asju. Mõned on väga mõtetud ja ebavajalikud (prügikasti), mõned on eluks väga vajalikud, mõned on lihtsalt väga mõtekad, kuid sealjuures äärmiselt ebavajalikud (need tulevad kõigest hoolimata siiski kaasa).
Tegelikult olen ma ju pakkimise ja kolimise meisterliigas juba mitmeid aastaid. Olen kolinud oma elu jooksul juba väga mitmeid kordi: Aravete - Paide - Altja - Tallinn, Lasnamägi I - Hiiu - Lasnamägi II -Lasnamägi III - Lasnamägi II - Altja - Mustamägi - Tondi - Pirita-Kose - Kunderi - Kopli - Harku - ja nüüd Rootsi:)
Neist 13 korda olen pakkinud ise ja iga kord on asju aina rohkem ja rohkem:)...
Võib ju öelda, et kolimine on mulle omane. Peaksin olema harjunud oma koli kokku pakkima ja siis uues kohas kiirelt kohanema. See on ka absoluutselt tõsi, kuid iial ei ole ma veel välismaale kolinud, kuigi reisinud olen Euroopa risti-põiki läbi. Tegelikult ei ole Rootsi, Soome ja Läti minule enam ammu võõrad, tunnen kõikides nendes riikides ennast nagu kodus.
Viimasel kahel nädalal on kogu pere siiski ärevil ja peame pidevalt üksteist rahustama. Kõik on tulnud nii äkki ja meie kodu on meile kallis. Tegelikult pole vahet, kus sa elad, põhiline on olla koos ja õnnelik!

Meie kodu läheb välja rentimisele!


80m2 kolm tuba teisel korrusel, ökoloogilised ehituslahendused, avarus, mugavus ja kodusoojus. Meil on toredad naabrid, kes tervitavad ja valvavad nii kodu kui autosid.
Saun, suur vann, aknaga vannituba. Suured aknad ja kõrged laed. Avatud köök ja moodne tehnika. Taaskasutustellistes originaalne kamin, mille ees on külmadel ja kõledatel sügistalvistel õhtutel mõnus teed juua. Igas toas on savikrohvi ja laiad põrandalauad. Korteris on ka kolikamber ja partepealne magamisruum.
Maja ees on uus mänguplats lastele, maja taga on suur tiik, kus on talvel mõnus uisutada ja kevadel, suvel, sügisel parte toita.
Meie kodu asub Harku mõisa juures, paikkonnast saad lähemalt lugeda siit. Harku asub Tallinnas 5 km kaugusel, Kesklinna on 10 km, tavaliselt sõidan Kristiinesse 10- 15 minutiga. Kui autot ei ole, siis saab kasutada ka bussitransporti, peatus on meie kodust 4 minuti kaugusel, vähemalt iga tund läheb buss, aga ka tihemini.
Lähim väikekool on Harkujärve Lasteaed-Algkool ja suurem kool asub Tabasalus, kuid see on juba tõesti suurkool. Lasteaed asub nii lähedal, et õueajal on võimalik oma last aknast jälgida:)... Harkus on ka raamatukogu, noortekeskus, pood ja arstitädi. Ümbruskonnas on palju loodust: park tiikidega, mets ja raba. Uuendatud Nõmme turule saab jalgrattaga läbi metsa ja talvele on võimalik suusatada väga korralikult sissesõidetud ja valgustatud radadel.

Meie kogemus Harkus on olnud väga positiivne, sest kuigi linnale nii lähedal on siin elamisel ikkagi selline rahu ja vaikse maaelu hõng. Hommikuti kirevad kuked ja naabrinaised jutustavad pesuriputamise puude all külaelust.


Kui tead kedagi, kes võiks sellisest kodust huvitatud olla, siis anna meile märku. Rendime pikemaks ajaks ja soovitajatega üürilised on eelistatud:).
indrek@parts.ee tel 50 38 911

Tuesday, May 19, 2009

Kevadine linnulaul

Juba mitmendat nädalat jälgin huviga looduse ärkamist. Harkus ja Lahemaal Altjal on paari nädala jooksul toimunud suured muutused, nii suured muutused nagu meile inimestena saavad osaks pikkade aastate jooksul. Areng ja kasvamine on ülikiire ja öösiti on Harku pargis kuulda sirguvate naatide krabistamist eelmise sügise lehtedes. Vaikust on küll vähe, sest autod müristavad siin ööpäev-ringi, kuid siiski on kakkude huigete vahele kuulda salapärast sahistamist-nahistamist.

Oleme terve perega haaratud lindude vaatlemise tuhinast, õpime nende laule ja välimust. Huvitavad on meie väikeste suleliste toimetused ja elu siin väikses Eestis, paljudele oleme ju ainult ajutiseks peatuspaigaks. Oleme kohtunud Harku tiigil sarvikpüttide ja lauguga, pargis kuulanud kakkude huikeid (kodukaku, kõrvukrätsi või händkaku huikeid, määramiseks püüame lindistada nende hääli, kuid hetkel on nad vihmase ilma tõttu juba teist ööd vaikseks jäänud), Lahemaal nägin musträhni ja kuulsin kaku, õõnetuvi häälitsusi, merel märkasin meriskeid, kormorane, jääkosklaid.

Ligidalt on meil õnnestunud vaadelda, kuulata veel paljusid enam-levinud liike:
-suitsupääsukesi
-räästapääsukesi
-suur-kirjurähni
-sinikaelparte
- naerukajakaid
-valgepõsklaglesid
-suur laukhanisid
-rabahanisid
-ööbikuid
-metsvinte
-väikesi-lehelinde
-mets-lehelinde
-salu-lehelinde
-sinitihaseid
-rasvatihaseid
-valgeid-toonekurgesid
-sookurgesid
-leevikesi
-hallrästaid
-laulurästaid
-musträstaid
-kuldnokkasid
-koduvarblasi
-rohevinti
-musti-kärbsenäppisid
-kühmnokkluiki
-sõtkaid
-pöialpoisse
-punarindasid
-hallvareseid
-hakke
-merikajakaid
-kalakajakaid
-harakaid
-ristparte
-siisikesed
-linavästrikke
-kodutuvisid
-kägusid
-ronk
-künnivares
-aed-lepalind
-aed-põõsalind
-puukoristaja
- jne

Olen õppinud lindude keeli Vali juures, plaatidelt ja Lahemaal sellel nädalavahetusel toimunud koolitusel. Eile öösel jalutades Harku pargis ristisin ühe kitsa teeraja ööbikurajaks, sest selle ääres hüüdis järjest õige mitu linnuisa ja püüdis omale paarilist meelitada. Toomingate lõhn ja mõnus kevadvihma järgne niiskus koos ööbikukooriga on väärt kogemist. Huvitavaid interneti lehekülgi on olemas ja raamatuid. Tänagi lugesin lindudest folklooris ja uurisin Fred Jussi "Lindude aabitsat".

Wednesday, April 29, 2009

Loov lõuna lasteaias

Ühel heal päeval tekkis mõte luua loova õppimise programm lasteaedadele. Loovuse tähtusest kirjutab viimases "Hariduses" ka Viive-Riina Ruus (loe sellest siit). Kohtusin Käty Toommägiga ja ühiselt arutasime juba konreetsemaid lahendusi. Tänaseks on selleks sündinud idee, mille koondnimetuseks on L kuubis ehk pikemalt Loov Lõuna Lasteaias.

Eesmärgiks on pakkuda tuge lasteaiaõpetajale. Meie programm on suunatud elukestva õppija kujundamisele ja vajadusel lasteaia meeskonna kui terviku arendamisele. Mitmekülgsete loovate tegevuste kaudu soovime luua eeldused selleks, et kasvatajad lastega töötades huvitavaid ja uudseid metoodikaid saaksid kasutada ning head tuju ja rõõmu hoolimata keerulistest aegadest meie lasteaedades ikka jätkuks. Muuhulgas saame selleks ideid oma Rootsi õpingutest.

Ühekordne 1,5 tunnine tegevus on vahva lõõgastus ja vaheldus igapäevarutiinile, kuid kindlasti muudab 3 - 5 kordne erinevate loovate tegevuste tutvustamine pikemas perspektiivis osalejate arusaamu ja kogemusmaailma õppimisest.

Oleme valmis oma plaane vastavalt iga lasteaia vajadustele koostama, andke oma soovidest teada!


KÄTY TOOMMÄGI

Ainult mängides on inimene tõeliselt inimliku kandja.
Fr. Schiller

Sündisin (1970) ja kasvasin Tallinnas, ülikooliaastad veetsin Tartus ajalugu õppides. Hiljem õppisin Rootsi Moreno Instituudis lisaks psühhodraamat ja grupi psühhoteraapiat.

Olen töötanud väga erinevas eas laste ja täiskasvanutega. Pikka aega õpetasin gümnaasiumi- ja põhikooliastmes ajalugu, aga olen proovinud ka klassijuhatajaametit 1. klassis. Avatud Meele Instituudi koolitajana tegelen kursustel õppimise, loovuse ja mängu ning isiksusliku arengu teemadega. Viimasel kolmel aastal olen juhendanud Tallinna Ülikoolis kutseaasta noorte õpetajate tugigruppe ja aidanud keelekümblusprogrammi raames käivitada õpetajat toetavat nõustamissüsteemi. Samal ajal panustan pidevalt ka iseenda arengusse – praegu osalen kolmeaastasel intuitiivpedagoogika seminaril Rootsis Solvik-koolis.


Miks ma pean sellist kursust tähtsaks?

Tänapäeval juhib meid enamasti intellektuaalne mõtlemine ja võime mõista omaenese vaistu on paljuski kaduma läinud. Kõikuva eneseusalduse tõttu on kahjustatud ka usaldus üksteise vastu. Silma paistab see siis, kui tekivad konfliktid – sageli oskame neis olukordades vaid nõutult käsi laiutada.

Me ei söanda näidata oma võimeid, ammugi mitte vigu, vaid varjame end õpitud fassaadi taga, mis sobib ühiskonnas kehtivate normidega. Pidev muretsemine takistab meid olemast loovad ja spontaansed – mis pole mitte emotsionaalne impulsiivsus, vaid valmisolek toimida vabalt, ilma kinnistunud käitumismustriteta. Loovus eeldab julgust otsustada, sest väljakutse pole kunagi minevikus ega tulevikus, vaid ikka siin ja praegu. Seega sisaldab ta alati riski, kuna tulemus on etteaimamatu, kuid preemiaks on peremehe osa oma elus.

Lapsena on „siin ja praegu“ ainuvõimalik ajatunnetus ning inimese loomisvõime põhineb paljuski kontaktil oma sisemise lapsega. Aga nagu kõik suhted, ei allu ka suhe oma sisemise lapsega jõulisele tahtele, vaid kujuneb ajapikku süvenedes, kui soov on tõeline. Ning parim võimalus seda sidet taasluua ja seal peituvaid võimalusi avastada on kõikvõimalik loov tegevus, eriti aga mäng.


Meie kontakt:
Evelin Tamm
evelin ät nublu.ee
tel 555 45 374

Wednesday, April 08, 2009

Naisettevõtjad

Täna osalesin Laitses Laitse Rally Pargis EASi korraldatud Harju naisettevõtjate koolituspäeval. Räägiti enesekindlusest, saavutamisest ja mõttejõust teoorias. Selles oleme me naised ju kõik niigi tugevad. Koolituse aeg näis maha visatuna, õnneks olid paljud ettevõtjad väga huvitavad ja suutsid üldise meeleolu (pori, külm, kuum ebaotstarbekas ruum, kummaline lõunasöök, algaja koolitaja jnejne) kõrgena hoida.

Naised on Eestis sageli nii ägedad, et lausa lust on nendega suhelda. Mitmed olid tõesti andekad ja arukad. Nende ettevõtmistel oli jumet ja tulemusigi. Nublu oma töötajate arvult oli siiski kõige suurem ettevõte, sest teised ettevõtted põhinesid peamiselt omanike enda tööjõul.

Loodan, et EASi naised suudavad oma noorusest ja vähestest kogemustest hoolimata järgmisel korral midagi mõistlikumat ette võtta, et need tublid naised ikka viitsiksid tulla...

Rootsi keele õppimisest

Seekordne Rootsiskäik osutus minule oluliselt erinevaks eelnevatest. Nimelt hakkasin ma seekord rootsi keelt purssima. Huvitaval kombel saavutasin ma sellisel tasemel julguse ja sõnavara, et Stockholmi naastes sain mitmel juhul inimeste käest teed küsida ja sealjuures suutsin nende seletusi ka jälgida ja mis veelgi meeldivam - mõista.

Uue keel õppimine on suur välja kutse, kuid siiski väga võimalik. Alustasin veebruarist ja tänaseks olen õppinud ca 400 sõna. Öeldakse et 2000 sõnaga saad enam-vähem algtasemel suheldud, seega olen 1/4 algtasemest juba omandanud:).

Õpin Rootsi Rahvaülikoolis Tallinnas. Tunnid toimuvad Mihkli kiriku juures, õpetajaks on noor ja energiline naisterahvas, kes valdab keelt hästi, kuid õpetamist alles õpetab. Võib-olla on just see tema iseõppimine ja eelnev õpetaja kogemuse-teadmiste puudumine põhjuseks, miks mulle meeldivad need tunnid.

Ma õpin pidevalt, võiks öelda, et iga päev kaks-kolm tundi. Autos on mitu plaati erinevate harjutustega, kasutan kahte õpikut, erinevaid lugemismaterjale, kodulehti jne. Lisaks suutsin veenda ka rootslasi mulle linti laulma tunnikese jagu vahvaid rootsi laule, mida nüüd ise järele saan ümiseda. Grammatika õppimiseks on mul eraldi õpik, milles on ka hulgaliselt harjutusi. Lisaks olen kirjavahetuses kahe inimesega, et harjutada oma kirjaoskust. Olen koostanud kõikide uute sõnadega lipikud, mida lappan igal vabal hetkel.

Rootsi keeles on palju sõnu inglise ja saksa keelest, kuid on ka soome keelest tuntud sõnu. Minu arvates on 1/3 sõnadest või isegi veelgi rohkem kuidagi tuttavad ja ära arvatavad. Olen lapanud sõnaraamatut ja lisaks otsinud välja need sõnda, mida ma juba niikuinii oleksin teadnud. Selle meetodi abil saab kiiresti oma sõnavara laiendada.

Solvikis on keele harjutamiseks ideaalne keskkond, sest enamus inimesi on seal avatud ja sõbralikud. Kõik võimaliku aja suhtlesin rootsastega, et õppida hääldamist ja uusi väljendeid ja lauseid. Minu arvates oli sellest 4-st päevast keelekeskkonnas väga suur abi.

Samal ajal vähenes märgatavalt minu inglise keele tase. Kohati hakkasin tekstis kasutama isegi saksakeelseid väljendeid ja sõnu, et oma kõnet arusaadavaks teha. Samasugune olukord oli siis, kui õppisin saksa keelt ja olin Saksamaal, siis kadus inglise keele oskus sootuks.

Jälgin huviga enda arenemist ja katsetan erinevate loovate keele õppimise metoodikatega. Olen ülientusiastlik ja hetkel loodan suveks vabalt kõneleda, kogun eriti erilalast sõnavara, sest see huvitab mind loomulikult kõige enam.

Vaata ka minu blogi Rootsikeeled kogun sinna rootsi keele õppematerjale ja harjutan kirjutamist. lisatud juuni 2011

Koolikatsetest avalikus meedias - väike otsing veebis

2009. aastal ilmunud

Jaanuar

Saks: kaotada tuleks hoopis katsed esimesse klassi


"Minu arvates peaks arutlema ka selle üle, mis toimub eliitkoolides enne esimesse klassi vastuvõttu. Probleem saab alguse tegelikult juba lasteaias. Selleks, et katsed edukalt läbida, pannakse lapsed eelkooli, mille vanemad peavad kinni maksma," rääkis Katrin Saks saadetud pressiteates.

Tema sõnul näib see kõik pigem äriprojektina, mille teeb jaburaks see, et tunnid, kus lapsed käivad, on sageli samad, mis lasteaias ning sageli ka samal ajal.

"Lõppkokkuvõttes on tegemist topeltkuluga, rääkimata sellest, et laste sortimine nii varajases eas pole õige. Ma saan aru, kui tegemist on muusikakooliga, mis nõuab kaasasündinud andeid, aga tavakooli puhul sellist asja ei peaks olema," lisas Saks.


Kreitzberg on I klassi sisseastumiskatsete vastu


Riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi hinnangul on sisseastumiskatsed gümnaasiumi tasemel vajalikud, kuid I klassi minemisel tuleks katsed mõne üksiku erandiga kaotada.

Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine lõpetab esimese klassi katsed


Eelnõus on sätted, mille kohaselt põhikool ja gümnaasium töötavad reeglina eraldi õppeasutustena ning igal esimesse klassi minejal on oma elukohajärgne kool, mis peab selle lapse vastu võtma, teatas haridusministeerium.

See ei vähenda õpilase vabadusi võimaluse korral ka mõne teise kooli valimisel, kuid talle määratud koht kodulähedases koolis peab olema.


Veebruaris:


Leesi: koolikatsed on aastatega läbi proovitud


Prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi hoiatas, et kui võõrkeele süvaõppega koolid peavad loobuma esimese klassi sisseastumiskatsetest, peavad need koolid ka oma programmi üle vaatama, sest igaühele pole süvaõpe jõukohane.

Eelnõu seaks keerulisse olukorda näiteks võõrkeele süvaõppega koolid, kuhu on tohutu tung ning seega on vaja välja sõeluda andekamad lapsed, vahendavad ERR Uudised.


Eelmisel aastal ilmunud artiklid:


Koolikatsed, agressiivsed vanemad ja rahutud lapsed – Õhtuleht

"Midagi enamat sellest, mida teevad lasteaiad, tulevastelt esimese klassi õpilastelt koolikomisjonid meil ei nõua," väidab Tallinna Haridusameti peaspetsialist Natalja Lapikova.

Artikkel on koostatud vene ajakirjandust refereerides Eesti vene koolide kogemusest lähtuvalt.


Varasemad artiklid:


ETV Valimisstuudio: koolikatsed, õpetajate palgad ja inimpõud – Postimees


ETV Valimisstuudios väitlesid suuremate erakondade esindajad hariduse ja teaduse teemadel. Saates väitlesid reformierakondlane Taavi Rõivas, Tõnis Lukas Isamaa ja Res Publica Liidust, keskerakondlane Mailis Reps, sotsiaaldemokraat Peeter Kreitzberg, rahvaliitlane Jaak Allik, roheline Tanel Tammet ja kristlik demokraat Peeter Võsu. Saatejuhid olid ETV uudistejuht Andres Kuusk ja Eesti Raadio uudistejuht Hanno Tomberg.


Toivo Maimets: Miks mulle ei meeldi koolikatsed? – Päevaleht


Põhjendab, miks talle haridusministrina ei meeldi koolikatsed.


Koolikatsete kaotamine – kas poolt või vastu?


Artikkel paljude inimeste kommentaaridega.

Tõnis Lukas
Riigikogu liikmena: “Kui võtame ära filtri mingi kooliastme eest, siis on see vaja paigutada kusagile mujale. Põhimõtteliselt on võimalik ette kujutada, et katseid üldhariduskoolide esimestesse klassidesse astumiseks ei tehta, kuid kindlasti peab tegema muusikakatseid ja ka balletikooli katseid.

Päris ilma katseteta ei saa, aga et kõigis koolides oleks vähemalt üks piirkonnaklass, seda kujutan küll ette.

Haridusministeeriumilt, haridusministrilt ja tema nõuandjatelt ootaksin, et selliste oluliste ettepanekute tegemise eel oleks tõsiselt analüüsitud, kuidas mõjutab nii koolivõrgu arengut kui ka vanemate vabadust lapsele kooli valida juba vastu võetud Riigikogu otsus, et klassis ei tohi olla üle 24 lapse.

See mõju on väga laialdane ja enne kui teha järgmine oluline muudatus, peaks olema selge, kuidas tehtud otsused on juba mõjunud. Seda analüüsi ma näinud ei ole.

Ka mina tegin sellesse eelnõusse muudatusettepanekuid, üks neist puudutab ka katseid. Praegu võib ju gümnaasiumidessegi võtta ilma katseteta ja see on kurjast – gümnaasiumi vastuvõtt peab küll olema valikuline. “

Lisaks:
Teema on ühe prioriteedina üleval OMEP Eesti tegevuskavas.

Monday, March 16, 2009

Solvik skolan Järnas Rootsis


Jälle valmistun reisile minema. Seekord olen laevale minekut juba mitu päeva oodanud. Tavaliselt jooksen ehmatusega sadamasse piletit ostma ja siis juba kähku raha vahetama ja kohe merele... Muutused on toimumas, ma olen rohkem kohal ja rohkem iseendas kui varem. Järelikult koolitus toimib...

Seekord on juba õige mitmes kord, kui Järnasse lähme. Üle aasta olen saanud käia ja kogeda seda erilist inimeselt- inimesele koolitust. Nagu Pär on ühes oma interjuus öelnud, et sellel koolitusel tegeletakse õpitust vabanemisega ja iseendaks saamisega. Minule tundub, et meie õpetajate metoodika on tõesti tõhus. Vähemalt mina olen saanud enesekindlust ja julguse olla lõpuks mina ise. Mitte karta eksida, mitte karta autoriteete ja igivana kirjasõna - tegelikult ei ole see lihtne, loobuda aastate pikkustest harjumustest ja käitumismustritest.

Tegelikult ei ole üldse lihtne mitte karta õpetajat. Hirm on olnud minu õpetaja parim distipliini kehtestamise viis, on lihtne hirmutada last, et ta oleks vaikne, et ta loeks, et ta kirjutaks, siis kui kästakse. See hirm saadab mind tänaseni, hirm eksida, hirm küsida valesid küsimusi, hirm näida rumal...

Kui aus olla, siis märkan ma sageli ka tagasi langemisi. Ärkan hommikul ja märkimik on täis mõtetusi. Ma olen oma märkimiku ori ja ohver. Kusjuures kõik need miljon asja jah tegelikult asjakest olen sinna ju ise oma käega kirja pannud. Mõnikord jätan demonstratiivselt märkmiku koju. See tähendab vabadust ja teinekord segadusi...

Üks aasta on veel jäänudki. Kuidagi hea on teada, et paari kuu tagant koguneb vahva kamp erilisi õpetajaid üle Eesti, tegelikult üle Euroopa ja tuleb kokku ühte väiksesse kooli keset mägesid, merd ja metsa, et ühiselt kasvada ja areneda igaüks ise suunas. Vaikselt ja rahulikult töötubades toimetades ja omas taktis liikudes. Täis enesekindlust ja tahet tegutsakse lihtsate asjadega. Selles lihtsuses ja loomulikkuses peitubki võti mõistmaks Solivik kooli, tema õpetajaid ja õpilasi. Vahetus suhtlemises ja võrratus looduses tegutsemises saab avalduda igaühe anne ja geniaalsus.

Solvik Skolan asub Järnas, mis on üks Euroopa vanimaid ja suuremaid ökokeskuseid. Järna on antroposoofia kodu Skandinaavias. Siin võib tutvuda antroposoofilise meditsiini, põllumajanduse, pedagoogika, sotsiaaltöö, arhitektuuri kui veepuhastussüsteemidega. Kõik valdkonnad on loodust säästvad ja inimkesksed, tänases kõnepruugis ökod.

Solvik kooli asutasid tänastest õpetajatest Pär ja Merete 70-ndatel. Nad eraldusid Waldorfkoolist Järnas ja ehitasid oma keskuse Soliviki. Järnasse võib Solvikist jalutada läbi metsa mõnekümne minutiga. Solvik kool põhineb Goethe esteetikal, Steineri antroposoofial ja lisatud on palju loodust, mänge, suhtlemist, intuitiivsust ja loomulikku mitmekülgset arenemist.

Solvik kooli klassis ei laelampi, sest lapsed õpivad loomulikus valguses. Igas klassis on oma ahi, mida köetakse koos õpetajaga ja kraanikauss, kus pestakse omad nõud. Klassides ei ole ka pingiridasid, kuigi on tahvel ja kriiti. Tahvlil on üsna tihti väljas laste tööd, neid on mitmel pool ruumides. Kõikjal on näha ja lastele kättesaadavad mitmesugused muusikainstrumendid: flöödid, kitarrid, trummid, kõlapulgad, klaverid jne.

Solvik kool on eriline isegi waldorfkoolide kontekstis, sest siin tehakse palju asju veelgi alternatiivsemalt kui tava-waldorfkoolis. Läbi aastate on siinsetel õpetajatel välja kujunenud päris oma pedagoogika, mida nad kutsuvad intuitiivpedagoogikaks. Internetiotsinguga selle pedagoogilise suuna kohta materjale lihtne leida ei ole. Merete ja Pär on aastate jooksul kirjutanud ühe raamatu ja neist on hiljuti tehtud dokumentaalfilm, lisaks on tehtud kursus Saksamaal ja nüüd Rootsis. Solvik koolis on palju sõnastamata sünergiat, mida kogeda saab ainult kohapeal õppides ja nende andekate inimestega koos töötades.

Ps vahva kirjaviga MÄRK-IMIK on minu enda keeleuuendus, mis kirjeldab märkmiku omadusi palju värvikamalt, kui korrektne sõna "märkmik". Muutud märkmiku abil mälupoolest imikuks ja võid ajada segi nii päevi, nädalaid kui kuid.

Ajalooline mõis Harkus

Paldiski maanteelt Laagrisse viiva tee ääres iidsete pargipuude vahel asub uhke mõisahoone. Harku mõisa ajalugu on väärt uurimist, sest siin on elanud Eesti kõige rikkamad mõisnikud ja toimunud meie ajaloos olulisi sündmusi. Harku mõisa lugu on väga mitmekesine, huvitav ja kohati pisut kõhedustki tekitav.

Harku küla mainitakse 1219.–1220. aastatel koostatud Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistus Harkua nime all. Seega on Harku nimi väga vana ja arvatakse, et see pärineb soomekeelsest sõnast harkko, mis tähendab suurt kivikamakat.

Esimesed andmed mõisast ulatavad aastasse 1371. On teada, et kuni 1561. aastani kuulus Harku mõis Liivi ordule ja peale seda sai lühikeseks ajaks valdused enda omandusse Rootsi kroonu. 17. sajandist alates oli mõis eraomanike käes, nende hulgas 1679 - 1755 Berend Johann Uexküll ja 1836 – 1892 Konstantin Ungern-Sternberg. Hiljem vahetas mõis veel kolm korda peremeest. Viimase Harku mõisnikuna on ajalukku läinud Hermann von Harpe, kes omandas kinnistu 1912. aasta suvel 300 000 rublaga ja müüs osa mõisast sama aasta sügisel 158 talumehele. Von Harpe oli mõisa omanik kuni 1919. aastani. (andmed tuginevad Internetis avaldatud kinnisturaamatule), mil mõis riigistati.

29. sept. 1710. aastal allkirjastati Harku mõisa pooleliolevas härrastemajas Tallinna Rootsi garnisoni ja Vene vägede vaheline rahuleping. See leping lõpetas Põhjasõja Eestimaal ja Rootsi kuningas loovutas Eesti alad Venemaale, millele järgnes 200 aastat Vene tsaari valitsemise aega.
Huvitava faktina väärib märkimist, et kunagistele Harku mõisa maadele on ehitatud ka Nõmmel asuv Glehni loss. 19. sajandi lõpus omandas Nikolai von Glehn Jälgimäe ja Harku mõisa maatüki mustamäe nõlval, mida tunneme Vana-Mustamäena. Glehni loss sai valmis 1886. aastal.
Eesti Vabariigi loomise järel, 1920ndatel ja 1930ndatel tehti Harku mõisa mitmeid parandusasutusi: parandusmaja alaealistele kurjategijatele (Harku kurikalduvustega poisslaste parandusmaja ehk nn Harku kolonn); Harku Vangla täiskasvanud vangidele; Harku Tööpõlgurite Töölaager tööpõlguritele ja joodikutele.
Õigusajaloo professor Marju Luts-Sootak kirjutab oma töös “Kohtuliku õigusloome väljad ja piirid”
“Esimene vangla tüüpi asutus Harku mõisa mail oli 1930-ndate lõpus rajatud tööpõlgurite laager. Seda tehti mitte parlamentaarse seaduse, vaid presidendi dekreedi alusel. Parlament küll arutas ka tagantjärele seda dekreeti. Sealjuures ei püstitanud ükski rahvasaadik küsimust sellest, kas tööpõlgurite laager kui selline on üldse lubatav institutsioon vabade ja võrdsete ühiskonnas. Vaieldi hoopis selle üle, kas ihunuhtlus distsiplinaarkaristusena ei ole mitte liialt arhailine nähtus. 19. sajandi talurahva vabastamise järel oli vitstest mõisatallis saanud esiisade mälestus ja rahvapärimus. Harku mõisa tallis võeti sajandite vanune traditsioon niisiis jälle üles. “
Vangid pidid töötama turbarabas ja mõisapõllul. Mõisa loomakasvatus- ja põllusaadused andsid lisa vangide toidulauale. Eriti tulutoovaks kujunes Harku turbatööstus, sest riik vajas väga palju kütteturvast. Muuhulgas toimus 1924. aastal Harku vangide streik.

Harku mõisa teeb väärtuslikuks mitmekülgne ehitusajalooline taust. Tänane mõisahoone pärineb 18. saj algusest. 1870. aastal toimunud kaasajastamise käigus lisati kahekordsele esindushoonele kaks tiiba, kõrge maja keskosa krooniv neorenessanslik kaunistus ja rõduterrassid. Sissesõidutee lähedusse ehitati historistlikus stiilis kindlusehitist meenutav dekoratiivtornidega tugimüür ja kõrgete paekivist astmikviiludega majandushooned, mille läheduses asuvad ka oletatava 14. sajandist pärit ordulinnuse varemed.

Eraldi vaatamisväärsuseks on Harku mõisa ümbritsev, parimatel aegadel kaunilt hooldatud, kuni 25 hektariline vaba kujundusega park. Keset parki laiub 3 ha suurune mõisatiik koos viie väikse saarekesega, mis pärineb kunagisest jäänukjärvest. Peter Ludvig Constantin von Ungern-Sternberg lasi järve 19. sajandil ümber kujundada tiigiks. Järve laiendamisega ja süvendamisega kaasnenud pinnas kuhjati tiigi keskele viieks sildadega ühendatud ja mitmesuguste skulptuuridega kaunistatud saarekeseks.

Tiigi vasaku kaldaga paralleelselt paiknevat lagendikku ääristavad okas- ja lehtpuugrupid. Päikese liikumine kujundab siin kogu päeva jooksul iga tunniga muutuvaid valguse- ja varjudemänge. Sellega pargi rajamisel ka arvestati.

Harku mõisapargi uhkuseks on siin juba üle veerandsaja aasta Eesti
jämedaima mägivahtra tiitlit kandev puu. Kui 1976. aastal oli kaheharulise puu
kummagi haru ümbermõõt 2 meetrit, siis 2004 aasta suveks oli üks haru murdunud,
teise haru ümbermõõt oli rinnakõrguselt 320 cm.

1957. aastast kuulus Harku mõis Eksperimentaalbioloogia Instituudile, kes allus Teaduste Akadeemiale. Täna on mõisa omanikuks Maaülikool. Instituudi aegsest 200 inimeselisest kollektiivist töötab nn Harku grupis 5 teadlast, kelle käsutuses on kogu mõis kõikide oma suurte saalide ja väiksemate ruumidega.

Alates Eesti Wabariigi aegadest on mõisa hoonesse vähe panustatud. Nii hoone ümbrus kui ka maja ise on aastate jooksul järjest enam lagunenud. Mõisapark on ümbritseva loodusega ühte sulanud ning arvukad pargimonumendid ja sillad on hävinud.

Huvitava sündmusena tõuseb lähiajaloost (1975.a.) esile kunstnikerühmituse “Harku 75” julge esinemine Nõukogude perioodil. Eesmärgiks oli tuua välja vastuolusid tolleaegses kunstis ja ühiskonnas. Harku oma asukohalt oli väga huvitav ja kõnekas valik. Ühe sõnumina tõusis jõuliselt esile vangla motiiv: vabadus vastandumas vanglale, sõnatu karjatus nõudmaks vabanemist Venemaa suletud haardest, kuhu oli esmalt jõutud just Harkus 1710.aastal sõlmitud leppe tagajärjel.

Kohaliku elanikuna tunnen heameelt, et Harku vald on asunud pargis korrastustöid läbi viima ja viimase aastaga on puhastatud märkimisväärne ala pargist. Siiski vajaks Harku mõis ja park kohalike elanike elukeskkonna parandamise ja turismi edendamise eesmärgil ajaloolist uurimist ja taastamist.

Harku mõisaga tutvumiseks oleme loonud Harku Õpiõu, sellest ideest saab lähemalt lugeda siit.

Friday, March 13, 2009

Inimarengu aruanne 2008

Eesti Koostöö Kogu eestvedamisel toimus 9. märtsil KUMU-s Eesti Inimarengu Aruande 2008 esitlus. Teiste hulgas oli kohal ka Eesti Vabariigi President Toomas-Hendrik Ilves abikaasa Eveliniga.
Aruande toimetajate meeskonda juhtis Marju Lauristin. Lauristin märkis oma ettekandes, et majanduskriisis võiks edudiskursust asendada inimkeskne diskursus, kuid täna on tegemist pigem paanikaga. Kui enne sotsiaalteadlaste näpuviibutused ärritasid, siis praegu kõlab nende sõnum rahustavalt, sest meie elukvaliteet on viimaste aastatega märkimisväärselt paranenud ja oleme tugevamad kui kunagi varem. Siiski on palju probleeme, millest rääkida.
Ene-Margit Tiit peatüki "Eesti Inimarengu indeks ja selle komponendid" toimetaja ja autoreid tutvustas indeksi arvutamise metoodikat ja kolme põhikomponenti. Nendeks on: haridus, kus oleme PISA tulemustest lähtudes häid tulemusi saavutanud; tervis ja eluiga, kus oleme märkimisväärselt ebaedukad (keskmine vanus meestel 67 ja naistel 79) ja elujärg, mis on enam-vähem keskpärane.
Ain Aaviksoo tutvustas peatükki "Tervis ja elukvaliteet". Positiivsena jäi kõlama mõte, et eestlased elavad jõukamalt ja kauem kui kunagi varem. Siiski toonitas ta laste ja noorte tervisesse panustamise olulisust. Lühikese eluea põhjusena nimetas ta seda, et meie ühiskonnas ja üksikisiku tasemel väärtustatakse inimest liiga vähe. Arvatakse, et jõukuse kasvades paraneb ka inimeste tervis, kuid tegelikult näitavad uurimused, et tervisenäitajad ei parane teatavast miinimumsissetulekust alates automaatselt, vaid selleks on meil vaja rakendada konkreetseid meetmeid. Pigem on vastupidi, et meie vähene tervis võib mingist hetkest hakata pidurdama majanduse arengut. Faktid on kõnekad - Eesti meeste eluiga on sama pikk, kui Euroopa riikides oli 60-ndatel aastatel ja Eesti vene keelt kõneleva mehe keskmine eluiga on võrreldav Euroopa meeste elueaga 50-ndatel aastatel.
Kui vaatame laste tervist, siis nooremates vanuserühmades on tulemused võrreldavad teiste Euroopa riikide tulemustega. Meie suurim probleem on varajane riskikäitumine: näiteks Euroopas kõige rohkem on Eestis noori, kes alustavad suitsetamist juba 13- aastaselt või alustavad kanepi tarvitamist 15-aastaselt. Probleemiks on ka sportimisvõimaluste kättesaadavus, sest kuigi saale ja ujulaid on juurde tulnud, on hinnad ujulates nii kallid, et sportijate määr on jäänud aastatega samaks.
Anu Kasmel lisas siia, et Eesti lastel on viis korda suurem risk hukkuda trauma tagajärjel kui Euroopa parimates riikides. Seega on Eestis elamine lastele terviserisk.
Ain Aaviksoo ettekande lõppakordiks oli mõte, et kogu rahva tervise parandamine on Eesti arengu suurim potentsiaal.
Dagmar Kutsar oli autor ja toimetaja peatükile “Eesti elukvaliteet ja eluga rahulolu rahvusvahelistes võrdluses”. Selle peatüki tulemusel selgus, et Eesti on elukvaliteedilt Euroopa madalaimaid riike, edestades vaid Lätit. Eriti drastiline on raskete kuritegude (mõrvad elanike kohta) näitajad, kus oleme viimasel kohal ja sellest tulenev kodanike turvatunde puudumine, kus oleme samuti viimasel kohal. Meie tervena elatud aastad on kõige vähesemad Euroopas. Põhjuse sellele leiame, kui vaatame tervise- ja sotsiaalkulutuste osakaalu SKT-st. Sotsiaalkulude osakaal SKT-st Eestis on vaid 1% Euroopa kõige enam panustanud riigi sotsiaalkulutustest!
Triin Vihalemm uuris lõimumise ja elukvaliteedi problemaatikat ja hoiatas kolmanda põlvkonna immigrantide protesti-identiteedi kujunemise eest.
Veronika Kalmus kõneles elukvaliteedist tarbimis- ja infoühiskonna kontekstis. Murettekitav oli fakt, et kuigi Eesti peab ennast väga kaasaegseks infotehnoloogia kasutajaks riigiks ja paljud tegevused on liikunud peamiselt Interneti- keskkonda, siis on Eesti inimestest 1/3 neid, kes ei kasuta infotehnoloogilisi vahendeid. 1/3 meie inimestest küll kasutab, ent ei ole aktiivsete loojatena kaasatud, nad on pigem toodete ja info tarbijad. Ainult 10% eestlastest on aktiivsed sisuloojad, siin on oluline ohumärk ka meie haridustöötajatele. Miks inimesed ei tunne, et nad võiksid ise loojatena kaasatud olla?
Uurimusest selgus, et õnn peitub ikkagi rahas, sest informeeritud on jõukamad ja nemad on ka rohkem oma eluga rahul.
Erik Terk esitas ülevaate peatükist “Eesti inimarengust ja sotsiaalsetest riskidest majanduskriisi kontekstis”. Kui vaadata Eesti sotsiaalset kapitali, siis on meil lootust esimesele Euroopa kümnele riigile järele jõuda. “Meile tundub juba täna, et me oleme kangesti head, so käibel on edudiskursus, saavutuste ülehindamine, ületarbimine…” Meie suhteliselt kõrge haridustase muudab tööjõu paindlikumaks, eriti teeninduskeskse majanduse puhul. Erik Terk rääkis, et Eesti positiivne suundumus tulevikus võiks olla loomelinnad välja kujunemine Tallinnast ja Tartust, kuid täna on meie linnad sellest kontseptsioonist veel kaugel.
TõnuViik nimetas eestlaste põhimureks selle, et asjad oleksid korras – ei suudeta pöörata tähelepanu teistele inimestele ja suhetele. Ta leidis, et oleme materialistlikud, so oleme asjade ja mitte inimeste kesksed. Eestlased vajavad positiivseid väärtusi.
Kokkuvõtteks
Mitmeid kordi tõstatus teema edudiskursuse murdumisest ja kriisidiskursuse esilekerkimisest. Inimarengu aruanne 2008 jääb märgiks meie edukaks olemisest, täna räägime juba uute sõnadega, uutest muredest. Kõige olulisem sõnum poliitikutele oli, et ei tohi kärpida tervise ja lastega seotud kulude eelarveid, sest muidu ei ole meil peagi enam maksumaksjaid ja valijaid…
Märksõnad, millele meil tuleb kindlasti tähelepanu pöörata on: lastetraumad, laste arvutikasutamine, laste varajane riskikäitumine, julgus luua infot ja teadmisi, võtta sõna ja avaldada arvamust, venelaste protesti-identiteedi probleem, vaesusriskis üksikemad ja üldse lastega pered.
Eesti Inimarengu Aruanne 2008 on kõigile kättesaadav Koostöö Kogu kodulehelt.

Waldorfkool on ennast tõestanud alternatiiv tavakoolile

Võru Õpetajate Seminari juhataja Johannes Käis kirjutas esimese Eesti Vabariigi ajal, et vene kool oma õpetaja- ja raamatukeskse lähenemisega ei suuda 20. sajandi ühiskonna ootustele vastata. Kui lugeda tema artikleid, siis tundub nagu teeks ta kriitikat tänapäeva Eesti koolile, sest sarnaseid puudusi heidetakse ette ka praeguse aja haridussüsteemile.
Käis pidas oluliseks töökooli ja individuaalset tööviisi, kus lähtutakse iga lapse annetest, aktiivsusest ja loomulikest huvidest. Käisi ideed toetusid paljude tema kaasaegsete Euroopa reformpedagoogide tööle.
Ühe kõige levinuma ja tunnustatuma alternatiivpedagoogilise suuna looja on Rudolf Steiner. Steiner avas 1919. aastal Saksamaal Stuttgardis kooli Waldorf-Astoria sigaretivabriku tööliste lastele. Siit ka selle pedagoogilise suuna kaks nime - waldorfpedagoogika ja steinerpedagoogika - mis sageli segadust tekitavad.
Rudolf Steiner töötas välja lapse tervikliku arengukäsitluse, mis aitab õppimist ja arenemist paremini mõista. Seetõttu on waldorfkoolides tunnid ja õppesisu üles ehitatud teisiti kui tavakoolis. Näiteks ei õpetata waldorfkoolis lapsi kiiresti-kiiresti lugema ja arvutama, vaid toetatakse nende fantaasia ja loovuse arengut erinevate kunstide kaudu. Oluliseks peetakse süvenemist ühte teemasse ja õpitu unustamise-meenutamise rütmilist protsessi, kasutatakse tsükliõpet so ühte ainet õpitakse pikemat aega järjest ja siis võetakse uus ainevaldkond, et hiljem esimese juurde tagasi pöörduda.
Steinerkoolis õpetaja roll väga tähtis. Waldorfõpetajaks Eestis õppida ei saa, enamus eestlasi on õppinud Saksamaal, Soomes või Rootsis. Steiner pidas oluliseks, et õpetaja areneks ja õpiks koos oma õpilastega. Õpikuid ja töövihikuid waldorfkoolis ei ole, on ainult võõrkeele lugemikud, kirjandusteosed ja teatmeteosed. Õpetaja valmistab iga tunni ise ette, sealjuures õpetab üks õpetaja oma õpilastele kuni üheksanda klassi lõpuni kõiki aineid. Tegelikkuses on Eesti waldorfkoolides sageli siiski ainevaldkondadel erinevad õpetajad, sest kogu materjali valdamine on väga suur töö. Waldorfkoolis hindeid ei panda ja seetõttu käivitab õppimisprotsessi lapse enda aktiivsus ja huvi - kõik see oli ka Käisi arvates väga oluline.
Kuna koolil ei ole direktorit, siis juhib kooli tegevust lapsevanematest ja õpetajatest koosnev demokraatlik kolleegium. Sageli on nende koolide juures ka lastevanemate koolid või vestlusringid.
Waldorfkoolidele on aja jooksul tehtud ka kriitikat. Põhilised etteheited on, et waldorfkool ei õpeta lastele raamatufakte ja ei distsiplineeri neid piisavalt. Ette on heidetud liiga hilist ja aeglast lugemaõpetamist, usuhullust, niisama laulmist ja mängimist jne.
Minu kogemus näitab, et pühendunud waldorfõpetaja suudab oma õpilastele anda palju enam, kui tavakoolis vajalikuks peetakse, sealjuures eriti inimlikku armastust, soojust ja hoolimist. Waldorfkoolides on iga laps tähtis ja tema arvamust kuulatakse. Õpilaste head riigieksamitulemused on juba aastaid tõestanud, et waldorfpedagoogikal põhinev õpetamine toetab lapse arengut ja lõppkokkuvõttes on nad edukamad kui keskmised koolilõpetajad. Kindlasti on waldorfkoolide lapsed väga julged, avatud ja loovad, sest nad teavad oma võimeid ja oskavad neid kasutada.
Kirjutatud Võsule waldorfkooli toetuseks.

Saturday, March 07, 2009

Esimesed kevadpäevad Harku mõisas













Täna käisime Harku pargis jalutamas, kevade hääli kuulamas ja lõhnu hingamas. Lisaks meile oli veel rohkelt rahvast liikvel.

Internetist:
Otse Harku järve taga paiknev samanimeline mõis on lõviosal tallinlastest nägemata, kuigi seostub Eesti ajaloo ühe murdelise sündmusega. Siin kirjutasid mihklipäeval 1710 Tallinna linna rae, Rootsi garnisoni ja Eestimaa rüütelkonna esindajad ühelt poolt ja Vene kindral Felix Bauer teiselt poolt alla kapituleerumislepingule, mille kohaselt Eestimaa vürstkond ja Tallinna linn läksid Rootsi kuningriigi alluvusest üle Vene tsaaririigi ülemvalitsuse alla, säilitades kõik senised privileegid ning tollipiiri Venemaaga.

Harkus oli juba 1372 ordumõis, mis sai 1543 eravaldusse ning kuulus Rootsi aja lõpul Uexküllidele. Võimalik, et praeguse härrastemaja põhimüürid on osaliselt vanemad kui Harku rahuleping. Põhiline osa viimistlusest on siiski pärit hilisbaroksest ümberehitusest 1778-1781 Budbergide valdusajal ning neorenessanssi pooldanud moderniseerimisest 1875 Ungern-Sternbergide algatusel. Muide, pargi väravapostide ja kasvuhoone müüri kujundamisel eelistati uusgootikat.


Dramatismi on Harku mõisale lisanud siin 1919-1939 paiknenud alaealiste kurjategijate koloonia, intelligentsust aga 1957 sissekolinud
Eksperimentaalbioloogia instituut. Ent minevikust pärit biomassi on ulatuslikus pargis rohkem kui jõukohane hooldamiseks. Üsna umbekasvanud pargis on tiikide juures salapärased varemed, mida on peetud koguni keskaegse linnuse jäänusteks. Mine sa tea…


Linnud ehmatavad inimeste häälte peale hetkeks vait, kuid kui tasakesi seista ja kuulatada, siis hakkab kõlav kevade hõiskamine taas peale. Puude ladvad on väikeseid tiivulisi täis. Pargis on neil ruumi oma linnuelu elada ja linnuasju ajada.

Harku pargis ja metsas saab toimetada ka Harku Õpiõue tegevuste kaudu. Harku Õpiõu blogi loe siit.

LÄTE ehk kuidas luua erakooli

Kodulehelt:
Erakool Läte on üldhariduskool, mille õppetöö aluseks on waldorfpedagoogika. Kooli põhimõtteks on lähtuda inimese terviklikkusest ja mitmekülgsusest, eesmärgiks aga avada igas lapses peituvad arengu- ja eneseteostusvõimalused. Kooli idee kandjaks ja elluviijaks on Haridus- ja Kultuuriselts Läte.

Erakool Läte avas uksed 1.septembril 2008 esimese klassiga ning hakkab loomulikul teel igal aastal ühe klassikomplekti võrra suuremaks kasvama.
Eile 6. märtsil käsin Keila esimeses waldorfkoolis külas. Kooli esimene klassijuhataja Epp on huvitav ja kogemustega õpetaja. Esimeses klassis on kokku 13 õpilast.
Kahjuks ei vastanud koolihoone minu ootustele. Usun, et keskkonna mõju väikese lapse arengule on olulise tähtsusega. Seetõttu arvasin, et waldorfkooli loojad on maja valides ruumide lahendusele enam tähelepanu pööranud. Klassis olid aknad kahes suunas, see tundus vahva, kui vaid suvepäike lapsi ära ei küpseta.
Sain rääkida ka Askoga, kes on kooli üks loojatest ja aktiivsetest vanematest. Ta rääkis, et kooli loomine on raske, kuid tasub pingutamist. Õppekavade kirjutamine ja paberite vormistamine ja kooskõlastused võtsid aasta. Ideaalne oleks ettevalmistuseks varuda kaks aastat, arvas Asko.
Lapsed esinesid kannelde, laulude, mängude ja luuletustega. Esiteks mängisid nad mõned kandlelood, siis tegid ringmänge eesti, vene ja inglise keeles. Laste hääldus oli väga hea, esimese õppeaasta kohta üllatavalt hea.
Tööd, mis olid näitusel välja pandud, vastasid steinerpedagoogika pealiskaudse tundja ootustele.

Kool tervikuna - laste, vanemate ja õpetajatega - jättis südamesse väga sooja tunde ja andis julgust ka ise kunagi alternatiivkool avada.

Tuesday, March 03, 2009

Tund aega lapsehoius

03.03.09

Sajab laia valget lund. Täna on muinasjutuline talveilm. Lumi keerleb ja keeb…

11:55 Tabasalu Nublu lapsehoius
Maja on vaikne, hetkel on kõik lapsed õues. Õuemängud on lastele kasulikud, sest värskes õhus saab stressist lahti ja tugeva tervise. Uurimused näitavad, et igapäevaselt õues käivad lapsed on kordades tervemad ja vähem närvilised. Meie peame õueskäiku väga tähtsaks, oleme eraldi teemana keskendunud õues õppimisele, sest lastele on looduses viibimine mitmekülgselt arendav.

12:00
Lapsed trügivad uksest sisse, osad riietuvad, osad ootavad kasvatajaid. Peagi hakkab majas toidulõhnu levima - on lõunasöögi aeg. Kostab kilkeid ja sammude müdinat, igaüks toimetab omas rütmis. Mõni juba laua taga, mõni alles peseb käsi, üks võtab veel garderoobis viimaseid riideesemeid seljast… Kuulda on kasvatajate rahustavaid hääli ja lusikate klirisemist vastu taldriku serva. Ohoo, keegi saab korra riielda, lauas tuleb ju viisakalt käituda.

"Toidus on hästi palju vitamiine," kiidab kasvataja Malle. Lapsed klõbistavad mõnusasti nõudega. "Head isu! " soovib kasvataja Loore.

Mängimist nüüd ei ole, kõik söövad hoolega. Söömine ei ole väikesele lapsele lihtne tegevus, see nõuab süvenemist ja täpset käe liikumist, lusikaga suu juurde jõuda on paras kunsttükk. Kes taldrikust koormaga pärale ei jõua, seda aitavad kasvatajad, kuid selliseid lapsi ei ole palju.

Vahepeal kerkib lastel omavahelises vestluses üles teema, mida keegi unes kavatseb näha. Enamus lapsi arvab, et näeb, kas isa või ema.

"Soovid sa veel?"" Palun leiba." "Magustoitu antakse ka veel, istu." "Palun kisselli!" - hääldab üks lastest selgelt ja mõnuga keerulist sõna. "Kas tahab keegi veel riisi süüa?" küsib tädi Malle, aga kõikidel on juba kõhud täis. "Mina ei soovi!" kostub mitmelt pool.

Päev kulgeb omasoodu. Peagi on lastel uneaeg. Mõned on juba praegu kaunis väsinud nägudega, uni silmas. "See on pahategu, et sa ei söönud. Nüüd jääb kõht tühjaks," noomib kasvataja Malle viimast närbi sööjat. Sundima siiski kedagi ei hakata. Kes riisirooga ei armasta saab leiba ja magustoitu.

Ühele lapsele on vaja ema järele kutsuda, sest ta on pisut tõbiseks jäänud ja tal oleks parem kodus oma voodis puhata. Haigused on kevadeti osa lastehoiu igapäevaelust, paljudele lastele on need üsna esimesed viirused, millega kokku puututakse. Nii mõnigi korjab väikse nohu või köha kaunis kergesti üles.

Ülemisest rühmast kostab jonnimise hääli - ka seda tuleb meil siin ette. Täiskasvanuks kujunemisel on omad loomulikud etapid, mida siin ühiselt läbitakse. Kodus ja lapsehoiurühmas on ootused lastele teinekord erinevad. Üksikutele lastele on kogemus mänguasjade jagamisest uus, ka tähelepanu ei ole siin pidevalt ühel lapsel, vaid arvestada tuleb kõikidega rühmas.

Siiski ei ole haruldased korrad, kui lapsed on kasvatajal süles näiteks kasvatajate koosolekul. Paljudele lastele meeldib magada süles ja nii nad unuvadki. Mõne lapse uni on katkendlik või väga lühike ja need lapsed saavad loa varem mängima minna. Kuna ruumi siin on, siis saavad ühed magada ja teised vaikselt oma mänge mängida. Osa lapsi magab jälle väga sügavalt ja pikalt, nende und keegi katkestama ei hakka. Äratamiseks läheb siis, kui kell juba tund aega tavalise uneaja ületab. Teinekord kui on teada, et lapsel on uni võlgu, siis on Nublus magatud ka viieni.

Magamine on paljudele oma lasteaiakogemusest kõige valusamalt meelde jäänud, magamine ja söömine. Püüame hästi lapsekeskselt läheneda, et selliseid teravaid elamusi lihtsate igapäevatoimingute juures vältida. Kuna rühmas on tavaliselt 8-10 last ja kaks täiskasvanut, siis on individuaalne lähenemine loomulik.

Ühel väiksel armsal tüdrukul on alles kohanemisaeg, ta on aasta ja kümne kuune, kuid juba räägib vahvalt ja kehtestab omi nõudmisi. Temale tuli ema uneajaks järele. Kohanemisaeg ja -viis sõltub igast perest ja lapsest. Väga oluliseks peame pidevat koostööd ja vestlemist perega. Uue lapse emmega jõuavad kasvatajad enne lahkumist rääkida päevast, söömisest ja sellest, kuidas läks, soovitatakse ka mõningaid konkreetseid kasvatusvõtteid, et emal jõud jonnivast lapsest kergemini üle käiks. Alguses on väiksel lapsel raske uue koha ja inimestega harjuda, vajalik on järjekindlus ja lapsevanema usaldus hoiu ja kasvatajate vastu. Enamus lapsi kohaneb hoius siiski kahe nädala kuni kuu aja jooksul. Meie läheneme igale perele individuaalselt, sest kogemus näitab, et laste kohanemise kohta suuri üldistusi teha on väga raske.

"Tule ütle kasvataja Mallele head aega!" ja juba nad jooksevadki saabaste klobinal ukse poole.
Teised kuulavad vaikselt unejuttu ja sätivad pead patjadele. Söögitoas koristab Malle lõunalauast pudenenud leivatükikesi, sest toitu aetakse lauale ja laua alla. Korrektne söömine see on enamusele alles tulevikumuusika. On isegi lapsi, kes armastavad meile tulles alguses kätega süüa. Sellest pole midagi, küll pikkamisi koos teistega õpitakse.

Lisaks söömisele ja magamisele õpivad paljud lapsed meie juures ka potilkäimise selgeks. Viimane huvitav kogemus on meil ühe lapsega, kes ise pea kolmene ja oskab juba mähet vahetada, aga potti kardab. Paar kuud lapsehoius ja juba ta lähebki rahulikult ärgates teistega pesuruumi, võtab omale sobivas toonis poti ja pissib. Milline rõõm nii meile ja emale-isale, aga eelkõige suur samm lapsele endale.

13:10
Maja on jälle vaikne. Lapsed magavad.