Monday, March 16, 2009

Ajalooline mõis Harkus

Paldiski maanteelt Laagrisse viiva tee ääres iidsete pargipuude vahel asub uhke mõisahoone. Harku mõisa ajalugu on väärt uurimist, sest siin on elanud Eesti kõige rikkamad mõisnikud ja toimunud meie ajaloos olulisi sündmusi. Harku mõisa lugu on väga mitmekesine, huvitav ja kohati pisut kõhedustki tekitav.

Harku küla mainitakse 1219.–1220. aastatel koostatud Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistus Harkua nime all. Seega on Harku nimi väga vana ja arvatakse, et see pärineb soomekeelsest sõnast harkko, mis tähendab suurt kivikamakat.

Esimesed andmed mõisast ulatavad aastasse 1371. On teada, et kuni 1561. aastani kuulus Harku mõis Liivi ordule ja peale seda sai lühikeseks ajaks valdused enda omandusse Rootsi kroonu. 17. sajandist alates oli mõis eraomanike käes, nende hulgas 1679 - 1755 Berend Johann Uexküll ja 1836 – 1892 Konstantin Ungern-Sternberg. Hiljem vahetas mõis veel kolm korda peremeest. Viimase Harku mõisnikuna on ajalukku läinud Hermann von Harpe, kes omandas kinnistu 1912. aasta suvel 300 000 rublaga ja müüs osa mõisast sama aasta sügisel 158 talumehele. Von Harpe oli mõisa omanik kuni 1919. aastani. (andmed tuginevad Internetis avaldatud kinnisturaamatule), mil mõis riigistati.

29. sept. 1710. aastal allkirjastati Harku mõisa pooleliolevas härrastemajas Tallinna Rootsi garnisoni ja Vene vägede vaheline rahuleping. See leping lõpetas Põhjasõja Eestimaal ja Rootsi kuningas loovutas Eesti alad Venemaale, millele järgnes 200 aastat Vene tsaari valitsemise aega.
Huvitava faktina väärib märkimist, et kunagistele Harku mõisa maadele on ehitatud ka Nõmmel asuv Glehni loss. 19. sajandi lõpus omandas Nikolai von Glehn Jälgimäe ja Harku mõisa maatüki mustamäe nõlval, mida tunneme Vana-Mustamäena. Glehni loss sai valmis 1886. aastal.
Eesti Vabariigi loomise järel, 1920ndatel ja 1930ndatel tehti Harku mõisa mitmeid parandusasutusi: parandusmaja alaealistele kurjategijatele (Harku kurikalduvustega poisslaste parandusmaja ehk nn Harku kolonn); Harku Vangla täiskasvanud vangidele; Harku Tööpõlgurite Töölaager tööpõlguritele ja joodikutele.
Õigusajaloo professor Marju Luts-Sootak kirjutab oma töös “Kohtuliku õigusloome väljad ja piirid”
“Esimene vangla tüüpi asutus Harku mõisa mail oli 1930-ndate lõpus rajatud tööpõlgurite laager. Seda tehti mitte parlamentaarse seaduse, vaid presidendi dekreedi alusel. Parlament küll arutas ka tagantjärele seda dekreeti. Sealjuures ei püstitanud ükski rahvasaadik küsimust sellest, kas tööpõlgurite laager kui selline on üldse lubatav institutsioon vabade ja võrdsete ühiskonnas. Vaieldi hoopis selle üle, kas ihunuhtlus distsiplinaarkaristusena ei ole mitte liialt arhailine nähtus. 19. sajandi talurahva vabastamise järel oli vitstest mõisatallis saanud esiisade mälestus ja rahvapärimus. Harku mõisa tallis võeti sajandite vanune traditsioon niisiis jälle üles. “
Vangid pidid töötama turbarabas ja mõisapõllul. Mõisa loomakasvatus- ja põllusaadused andsid lisa vangide toidulauale. Eriti tulutoovaks kujunes Harku turbatööstus, sest riik vajas väga palju kütteturvast. Muuhulgas toimus 1924. aastal Harku vangide streik.

Harku mõisa teeb väärtuslikuks mitmekülgne ehitusajalooline taust. Tänane mõisahoone pärineb 18. saj algusest. 1870. aastal toimunud kaasajastamise käigus lisati kahekordsele esindushoonele kaks tiiba, kõrge maja keskosa krooniv neorenessanslik kaunistus ja rõduterrassid. Sissesõidutee lähedusse ehitati historistlikus stiilis kindlusehitist meenutav dekoratiivtornidega tugimüür ja kõrgete paekivist astmikviiludega majandushooned, mille läheduses asuvad ka oletatava 14. sajandist pärit ordulinnuse varemed.

Eraldi vaatamisväärsuseks on Harku mõisa ümbritsev, parimatel aegadel kaunilt hooldatud, kuni 25 hektariline vaba kujundusega park. Keset parki laiub 3 ha suurune mõisatiik koos viie väikse saarekesega, mis pärineb kunagisest jäänukjärvest. Peter Ludvig Constantin von Ungern-Sternberg lasi järve 19. sajandil ümber kujundada tiigiks. Järve laiendamisega ja süvendamisega kaasnenud pinnas kuhjati tiigi keskele viieks sildadega ühendatud ja mitmesuguste skulptuuridega kaunistatud saarekeseks.

Tiigi vasaku kaldaga paralleelselt paiknevat lagendikku ääristavad okas- ja lehtpuugrupid. Päikese liikumine kujundab siin kogu päeva jooksul iga tunniga muutuvaid valguse- ja varjudemänge. Sellega pargi rajamisel ka arvestati.

Harku mõisapargi uhkuseks on siin juba üle veerandsaja aasta Eesti
jämedaima mägivahtra tiitlit kandev puu. Kui 1976. aastal oli kaheharulise puu
kummagi haru ümbermõõt 2 meetrit, siis 2004 aasta suveks oli üks haru murdunud,
teise haru ümbermõõt oli rinnakõrguselt 320 cm.

1957. aastast kuulus Harku mõis Eksperimentaalbioloogia Instituudile, kes allus Teaduste Akadeemiale. Täna on mõisa omanikuks Maaülikool. Instituudi aegsest 200 inimeselisest kollektiivist töötab nn Harku grupis 5 teadlast, kelle käsutuses on kogu mõis kõikide oma suurte saalide ja väiksemate ruumidega.

Alates Eesti Wabariigi aegadest on mõisa hoonesse vähe panustatud. Nii hoone ümbrus kui ka maja ise on aastate jooksul järjest enam lagunenud. Mõisapark on ümbritseva loodusega ühte sulanud ning arvukad pargimonumendid ja sillad on hävinud.

Huvitava sündmusena tõuseb lähiajaloost (1975.a.) esile kunstnikerühmituse “Harku 75” julge esinemine Nõukogude perioodil. Eesmärgiks oli tuua välja vastuolusid tolleaegses kunstis ja ühiskonnas. Harku oma asukohalt oli väga huvitav ja kõnekas valik. Ühe sõnumina tõusis jõuliselt esile vangla motiiv: vabadus vastandumas vanglale, sõnatu karjatus nõudmaks vabanemist Venemaa suletud haardest, kuhu oli esmalt jõutud just Harkus 1710.aastal sõlmitud leppe tagajärjel.

Kohaliku elanikuna tunnen heameelt, et Harku vald on asunud pargis korrastustöid läbi viima ja viimase aastaga on puhastatud märkimisväärne ala pargist. Siiski vajaks Harku mõis ja park kohalike elanike elukeskkonna parandamise ja turismi edendamise eesmärgil ajaloolist uurimist ja taastamist.

Harku mõisaga tutvumiseks oleme loonud Harku Õpiõu, sellest ideest saab lähemalt lugeda siit.

No comments: