Friday, March 13, 2009

Inimarengu aruanne 2008

Eesti Koostöö Kogu eestvedamisel toimus 9. märtsil KUMU-s Eesti Inimarengu Aruande 2008 esitlus. Teiste hulgas oli kohal ka Eesti Vabariigi President Toomas-Hendrik Ilves abikaasa Eveliniga.
Aruande toimetajate meeskonda juhtis Marju Lauristin. Lauristin märkis oma ettekandes, et majanduskriisis võiks edudiskursust asendada inimkeskne diskursus, kuid täna on tegemist pigem paanikaga. Kui enne sotsiaalteadlaste näpuviibutused ärritasid, siis praegu kõlab nende sõnum rahustavalt, sest meie elukvaliteet on viimaste aastatega märkimisväärselt paranenud ja oleme tugevamad kui kunagi varem. Siiski on palju probleeme, millest rääkida.
Ene-Margit Tiit peatüki "Eesti Inimarengu indeks ja selle komponendid" toimetaja ja autoreid tutvustas indeksi arvutamise metoodikat ja kolme põhikomponenti. Nendeks on: haridus, kus oleme PISA tulemustest lähtudes häid tulemusi saavutanud; tervis ja eluiga, kus oleme märkimisväärselt ebaedukad (keskmine vanus meestel 67 ja naistel 79) ja elujärg, mis on enam-vähem keskpärane.
Ain Aaviksoo tutvustas peatükki "Tervis ja elukvaliteet". Positiivsena jäi kõlama mõte, et eestlased elavad jõukamalt ja kauem kui kunagi varem. Siiski toonitas ta laste ja noorte tervisesse panustamise olulisust. Lühikese eluea põhjusena nimetas ta seda, et meie ühiskonnas ja üksikisiku tasemel väärtustatakse inimest liiga vähe. Arvatakse, et jõukuse kasvades paraneb ka inimeste tervis, kuid tegelikult näitavad uurimused, et tervisenäitajad ei parane teatavast miinimumsissetulekust alates automaatselt, vaid selleks on meil vaja rakendada konkreetseid meetmeid. Pigem on vastupidi, et meie vähene tervis võib mingist hetkest hakata pidurdama majanduse arengut. Faktid on kõnekad - Eesti meeste eluiga on sama pikk, kui Euroopa riikides oli 60-ndatel aastatel ja Eesti vene keelt kõneleva mehe keskmine eluiga on võrreldav Euroopa meeste elueaga 50-ndatel aastatel.
Kui vaatame laste tervist, siis nooremates vanuserühmades on tulemused võrreldavad teiste Euroopa riikide tulemustega. Meie suurim probleem on varajane riskikäitumine: näiteks Euroopas kõige rohkem on Eestis noori, kes alustavad suitsetamist juba 13- aastaselt või alustavad kanepi tarvitamist 15-aastaselt. Probleemiks on ka sportimisvõimaluste kättesaadavus, sest kuigi saale ja ujulaid on juurde tulnud, on hinnad ujulates nii kallid, et sportijate määr on jäänud aastatega samaks.
Anu Kasmel lisas siia, et Eesti lastel on viis korda suurem risk hukkuda trauma tagajärjel kui Euroopa parimates riikides. Seega on Eestis elamine lastele terviserisk.
Ain Aaviksoo ettekande lõppakordiks oli mõte, et kogu rahva tervise parandamine on Eesti arengu suurim potentsiaal.
Dagmar Kutsar oli autor ja toimetaja peatükile “Eesti elukvaliteet ja eluga rahulolu rahvusvahelistes võrdluses”. Selle peatüki tulemusel selgus, et Eesti on elukvaliteedilt Euroopa madalaimaid riike, edestades vaid Lätit. Eriti drastiline on raskete kuritegude (mõrvad elanike kohta) näitajad, kus oleme viimasel kohal ja sellest tulenev kodanike turvatunde puudumine, kus oleme samuti viimasel kohal. Meie tervena elatud aastad on kõige vähesemad Euroopas. Põhjuse sellele leiame, kui vaatame tervise- ja sotsiaalkulutuste osakaalu SKT-st. Sotsiaalkulude osakaal SKT-st Eestis on vaid 1% Euroopa kõige enam panustanud riigi sotsiaalkulutustest!
Triin Vihalemm uuris lõimumise ja elukvaliteedi problemaatikat ja hoiatas kolmanda põlvkonna immigrantide protesti-identiteedi kujunemise eest.
Veronika Kalmus kõneles elukvaliteedist tarbimis- ja infoühiskonna kontekstis. Murettekitav oli fakt, et kuigi Eesti peab ennast väga kaasaegseks infotehnoloogia kasutajaks riigiks ja paljud tegevused on liikunud peamiselt Interneti- keskkonda, siis on Eesti inimestest 1/3 neid, kes ei kasuta infotehnoloogilisi vahendeid. 1/3 meie inimestest küll kasutab, ent ei ole aktiivsete loojatena kaasatud, nad on pigem toodete ja info tarbijad. Ainult 10% eestlastest on aktiivsed sisuloojad, siin on oluline ohumärk ka meie haridustöötajatele. Miks inimesed ei tunne, et nad võiksid ise loojatena kaasatud olla?
Uurimusest selgus, et õnn peitub ikkagi rahas, sest informeeritud on jõukamad ja nemad on ka rohkem oma eluga rahul.
Erik Terk esitas ülevaate peatükist “Eesti inimarengust ja sotsiaalsetest riskidest majanduskriisi kontekstis”. Kui vaadata Eesti sotsiaalset kapitali, siis on meil lootust esimesele Euroopa kümnele riigile järele jõuda. “Meile tundub juba täna, et me oleme kangesti head, so käibel on edudiskursus, saavutuste ülehindamine, ületarbimine…” Meie suhteliselt kõrge haridustase muudab tööjõu paindlikumaks, eriti teeninduskeskse majanduse puhul. Erik Terk rääkis, et Eesti positiivne suundumus tulevikus võiks olla loomelinnad välja kujunemine Tallinnast ja Tartust, kuid täna on meie linnad sellest kontseptsioonist veel kaugel.
TõnuViik nimetas eestlaste põhimureks selle, et asjad oleksid korras – ei suudeta pöörata tähelepanu teistele inimestele ja suhetele. Ta leidis, et oleme materialistlikud, so oleme asjade ja mitte inimeste kesksed. Eestlased vajavad positiivseid väärtusi.
Kokkuvõtteks
Mitmeid kordi tõstatus teema edudiskursuse murdumisest ja kriisidiskursuse esilekerkimisest. Inimarengu aruanne 2008 jääb märgiks meie edukaks olemisest, täna räägime juba uute sõnadega, uutest muredest. Kõige olulisem sõnum poliitikutele oli, et ei tohi kärpida tervise ja lastega seotud kulude eelarveid, sest muidu ei ole meil peagi enam maksumaksjaid ja valijaid…
Märksõnad, millele meil tuleb kindlasti tähelepanu pöörata on: lastetraumad, laste arvutikasutamine, laste varajane riskikäitumine, julgus luua infot ja teadmisi, võtta sõna ja avaldada arvamust, venelaste protesti-identiteedi probleem, vaesusriskis üksikemad ja üldse lastega pered.
Eesti Inimarengu Aruanne 2008 on kõigile kättesaadav Koostöö Kogu kodulehelt.

No comments: