Sunday, September 13, 2009

Rootsimaal metsaäärses külas

Sügise tuuled

Sügise tuuled
on punased huuled
mustikad suured
kui kuuled
kluu-kluudes
kõlamas
kõrvades
kõrgatab,
jälle on möödas üks suvi.


Koduaknast

Minu koduaias on õunapuu,
mille tagant algab heinane maa.
Heinasel maal on lehmadest kari.
Heinasest maast saavad keerduda pallid.
Heinasest maast kerkib ülesse mägi.
Heinase maa tagant paistavad metsad,
Metsade taha on näha nii raske.
Metsade taga on jälle üks maa.
Metsade tagant aimub miski, mis tõmbab.
Metsade taha
ma tahan,
ma tahan,
ma tahan...


Pilved

Kuigi
Sügise tuuled puhuvad
Suured pilved ujuvad
vaikselt
Tuul on tormlev
uje
Suured pilved kulgevad rahus
Oma teekond minna
Igaühel


Märkamine

Kohisedes
Mühisedes
Vuhisedes
Saabub sügis
Tuulekeeli
Vihmakeeli
Tormikeeli
Kõneledes
Sosistades
Kisendades
Möiratades
Saabub sügis
Mitte märgata on raske
Märgata on raskem veel


Kirjandusest

Kas minu elu on muinasjutt,
Mille ridu kirjutan iga päev?
Seitsme maa ja mere taga...

Kas minu elu on armuromaan
Mille lehekülgedel on kirg?
Armastan, ei armasta, armastan, ei armasta...

Kas minu elu on ajalooraamat,
Mille sisse on raiutud eestlaste lugu?
Sinine, must ja valge, punane, sinine ja must ja valge....

Kas minu elu on lasteraamat,
piltidele on maalitud lilled ja liblikad?
Elas kord üks väike tüdruk...

Kas minu elu on luulekogu,
Mille riimides rütmiline kordus?
Elu on elu on elu on elu...

Kas minu elu on minu elu
Või on see lihtsalt üks lugu
Mille viimne rida on surm.


Töötuselu sügisvõtmes

Mõnele tundub,
Et lobisemine on lihtne
Tegelikult on igal sõnal raske kaal
Liiga raske
Kuigi räägitakse et
Vaikimine on kuldne
siis palka
Makstakse ka siin
Ikka veel kroonides
Kõht on nii tühi
Tuul ulub
Ulume koos


Suvemustrid

Varbad on hakanud külmetama
Sügis
Koon jällegi sokke
Pikki ja mustrilisi
Tundide kaupa
Vaikselt mõtiskledes
Varraste klõbinal
Saab sokkide sisse
Värviline ja soe
Päikseline suvi
Endale pesa
Et siis salaja
Saabaste sees
Minuga koos
Porist ja kollastest lehtedest
Tuulisest ja vihmast hallist
Lumisest ja pakaselisest
Praksuvast metsast
Läbi minna
Ja jõuda kevadesse
Kus sinilillede ja ülaste vahel
Lumesulamisveest tekkinud
Väikese oja kaldal
Lõunamaa rännakult
Saabunud linnukeste sirin kõrvades
Saan ta sobival hetkel
Salamahti, kui keegi ei näe
Jälle vabaks lasta


Emigrandilaul

Rootsimaa
Roosimaa
Roostemaa
Roo-maja
Roomaja
Roolin
Ruulin
Rooman
Röövin
Röögin
Räägin
Rootsi keelt
Rootsi meelt
Rõõmuga
Selgeks ei saa
Eesti laps
Eest ja tagant
Krapsakas
Aps?


Milline mõte

Milline mõte lendab nii
Et järele jäävad
Vaid pilveräbalad?


Elu piiridel

Kahe mäe vahelt läheb tee
Kahe mäe vahelt läheb tee
Kuhugile eemale
Kahe mäe vaheline tee
Lõikab maailma kaheks
Kahe mäe vaheline tee poolitab elu
Kahe mäe müstiline eraldatus
Tungib minu ellu
Sirge noolena
Poolitades kogu eksistentsi
Algus ja lõpp on eraldatud
Inimese teekond on nähtav
Inimese teekond maailma äärele
Minu aknast võid sa seda vaatama tulla
Muidu ongi nii raske
Uskuda
Miks peakski
Mujalt ju seda näha ei ole
Kui sellest elust
Mille mina olen endale saanud
Siia mägede vahele
Olen endale saanud elu
Mida pean nüüd läbi tegema
Vaadeldes lõppu ja algust korraga


Hääbumine

Kuivatatud lilled
Aknal vaasis
Kuivatatud elu
Visualiseeritud hukk
Toidulaua kõrval
Meenutuseks
elu on vaid hetk
igavikus
hetk

kõik
läbi
lõpp


Kärbeste diktatuur ja põgenemine

Kärbsed on vastikud
Kuidas nad äkki
Mind jälle
Ülesse leidsid
Kuigi ma põgenesin
Ju nende eest
Ometigi
Rootsimaale
Salaja öösel
Pakkisin asju
Siis kui nad päevasest
Köögis ja söögitoas tiirutamisest
Mõnusasti pragudes
Magama olid end sättinud
Kõik oma asjad
Panin kohvrisse
Ja hiilisin sadade
Kilomeetrite kaugusele
Seitsme maa ja mere taha
Siis kui nad ärkasid
Olin ma ammu läinud
Ainult tühjad köögikapid
Nägid seda lahtisi silmi
Ja nutsid, kui välisukse
Hästi vaikselt sulgesin
Reeturid!


Harakad on aadel

Harakate kari keerleb
mängus traatidel
Harakate kari
nagu noodiridadel
Harakate kädin
muusika ei ole
pigem kärin
Harakate uudishimu
omamoodi
põnev

Harakad on sõpruskond
kes mõnikord
ansambel
Harakal on ülikond
ja härrasmehe
kombel
omavahel sirgel seljal
asjatavad ringi

Harakad kui aadelkond
on omamoodi sümbol

Harakate must ja valge
meeldib või ei meeldi
igatahes harakate elu
sedamoodi


Mina ja minu maailm

No milleks ma peaksin
Kuigi ma vahel väga tahaksin
Kunagi oma maailma
Ukse lõplikult lukku keerama
Võtme sajaks tükiks raiuma
Et siis trepil viimast korda
Veel peatudes
Mõtelda oma lapsepõlvele
Ööpäevalasteaias, kus mind kästi lamada ja vait olla
Tundidekaupa vait olla ja lamada
Vaheaegadele maal ja mere ääres
Piirivalvurite küntud mererannal
Leninile, kes hiljem selgus, ei olegi laste sõber
Igapäevasele tuumasöja hirmule kooliteel
Talongidele piima-, leiva-, seebi-, viina- ja veel tuhandes sabas
Pioneerirätile, mis järsku enam ei käinud kaela, mis sest et ma olin just õppinud selgeks, kuidas rivis marssida ja oskasin seda suurepäraselt
Üleöö muutunud ajalootundidele
Iseõmmeldud roosade südametega minikleidile
Sajale tuhandele laulvale inimesele
Lasnamäe veerul, kus elavad
Tuhanded venelased, keda me enam ei tahtnud kunagi näha, aga näeme ikka kogu aeg kõikjal
Rahapakkidele kilekottides
Ja tühjadele poelettidele
Välismaalastele, kes erastasid meie kodu maal ja mere ääres, sest tegelikult oli see alati hoopis nende kodu, mis sest, et neil oli veel palju majasid kõikjal Euroopas
Kümnetele kolimistele ja
Nälgimisele üliõpilaspõlves, kui igaüks pidi ise ellujääma, sest õige tähtsam on vabaturumajandus ja Ameerika
Tigedate nägudega kullast kettidega meestele,
Kes hiljem muutusid tähtsateks ärimeesteks
Ja hakkasid meie elu juhtima riigikogust
Riigikogu – meie riigi inimeste kogu
Ma ei saa seda ust lukku keerata
See on ka minu kogu
See on minu kodu
Selline ma olengi.

Maailmal on
Sadatuhat nägu
Igal maailmal on
Selle looja nägu
Minu maailmal
On minu elu nägu
Minu maailmal
On maailmalõpu nägu
Minu maailmal on nägu
Mida sa kunagi peeglist
Hommikul näha ei tahaks
Minu maailmal on
Väärakas ja väändunud
Verdtäisvalgunud ja
Peksmisest siniste silmadega
Nädalasest joomisest
Ja mööda võõraid
Voodeid aelemisest
Paistes nägu
Millisest normaalsed inimesed
Sajatuhande miili kauguses
Mööda tahaksid minna
Tegelikult tahavad need inimesed uskuda
Et sellist maailma
Nagu minul on
Ei saagi olemas olla
Tegelikult on hoopis parem
Meil kõigil ühiselt mängida,
Teeselda ja teha nägu,
Et nagu minu maailma ei olekski olemas
Nagu kõike seda mis on minu maailma Loodud
Poleks kunagi sündunud
Muidugi saaksime veel ka teha näo,
Et ma olen ise süüdi
Olen ise selle maailma üksinda
Oma haiges peas kokku pannud
Ja nüüd püüan siin
Teha nii, et kõik teised saaksid kaassüüdlasteks
Saaksid osa selle maailma loomisest
Millega ma siin
Teie hulgas süütu näoga ringi kõnnin

Minu maailm,
iga hommik
ärkan ja olen üllatanud,
et see olen mina.

Mõnikord imestan, kuidas on võimalik,
et mina saan vannitäie kuuma vett lasta,
siis selles mõnusasti vedeleda.
Mõnikord imestan,
kuidas on võimalik,
et olen õnnelik ja
unustan kõik.

Mõnikord on mu maailm kümne luku taga –
nii on see ainult võimalik.


Ei ei

ei ei
mina ei tahtnudki midagi ütelda
minus vaid kõneles vaikus
ei ei
mina ei ütelnud
vaikus kõneles ise
nii valjult