Friday, October 09, 2009

Juhus, intuitsioon ja loovus kui õppimise pärisosa

Haridussüsteem, mis oma olemuselt sarnaneb haigla, vangla või paljude teiste analoogsete riigiloome instrumentidega ehk haridus kui süsteem, on meie aruteludes alatasa kohalolev. Haridusuuringutest ja artiklitest järeldub enamasti, et õppimine on õppekava ja õpetaja koosmõju õppijale, seega on õppimine mehaaniline ja õppimistulemused üsna lihtsalt prognoositavad ning mõõdetavad. Samas on tehtud uurimusi, mis näitavad väga selgelt, et tegelikkuses on õppimisel õpetamisega sageli vaid kerge side (varjatud õppekava, varjatud mäng), õpetaja arusaamad õppimisest ja õpetamismetoodikad ei pruugi ühte langeda, mõõtmistulemused näitavad vaid treenitud ja/või andekate laste üleolekut teistest ja mitte tegelikku õppimistaset. Kuigi oleme õpetajatena juba kaua aega seisukohal, et teadmisi luuakse ja neid ei saa omandada, siis õpetamispraktikasse jõuab sellest üsna vähe.
Milline on meie tänase haridussüsteemi pahupool? Vägivaldsed või apaatsed lapsed klassides, varjatult õppimine, et oma arenguvajadusi rahuldada, koolidest väljalangemine ja elukestev ükskõiksus/vastumeelsus õppimise suhtes, kui loendada vaid mõned. „Eesti on koolimeeldivuse järgi Euroopa 22 riigi hulgas viimasel ja õpilaste heaoluindeksi järgi eelviimasel kohal.” (Ruus 2009:6)
Paljudes riikides on lapsed oma koolimaju põletama hakanud ja järjest enam on koolitulistamisi meie lähiriikides. Meil olukord õnneks veel nii kaugele ei ole jõudnud, kuid ka Eestis on vaja mõista, et käesoleva sajand esitab meile, õpetajatele, uued väljakutsed. Mängiv inimene ei soovi enam traditsioonilisi teadmisi omada, noored eelistavad lihtsalt olla ja luua uut maailma. Haridussüsteemi kehtestatud ja õpetajate õppimisdiskursustes kinnistatav kord murtakse vägivallaga, kui teisiti ei saa.
Ene-Silvi Sarv kirjutas 12 aastat tagasi „Hariduses”, et ühiskondlik areng võib viia selleni, et haridustegelikkus ja haridusuuringutes loodavad mudelid lahknevad. „Kehtestatud/kujunenud akadeemilised mängureeglid tunduvad piiravat haridusteaduse võimalust olla kõikehaarav ja objektiivne. Uurimustes pole kuigivõrd kajastunud ka „teistsuguste” haridusideoloogiate-, filosoofiate ja meetodite tegelik imbumine paljude maade riigiharidusse. ” (1997:6). Kas see tähendab, et enamik teaduses tehtavast koolitegelikkust ei peegelda või teeb seda väga valikuliselt?
Uut moodi mõtlemine eeldab uut moodi sõnavara, uut diskursust. Vaid sõna võttes on võimalik saada sõnaõigus. Vaikselt selles suunas liigumegi, kirjutakse loovusest ja selle seostest innovatsiooniga, viimane on sellel aastal lausa lemmiksõna Euroopas. Õpetajate suvekoolide teemana oli mitmel pool mainitud loovust ja see on väga hea!
Minu artikli eesmärgiks on käsitleda juhuse, intuitsiooni ja loovuse osa õppimises, õpetamises, tuginedes nii Euroopa kui Idamaade mõtteloole ning seostada teooria minu viimase kolme aasta uurimuste ja praktiliste kogemustega koolis ja lasteaias Eestis ning mujal Euroopas.
Juhusest
Juhuse vastand on kord kui võimu instrument. Korraldatud eludes juhusele kohta ei ole, kõik on plaanitud ja liikumine toimub ainult etteantud sihis. Inimesed on kui väikesed mutrikesed, kes bürokraatiamasinas kehtestatud korrale vastavalt liigutavad. Kui laps on 10-aastane, siis peab ta vastama 4.-klassi õppekava ootustele vaimsete võimete osas. Kord kehtestab ka normist hälbimise võimalused ehk erivajadused ja nendele luuakse omad mudelid. Selline on eelmise sajandi haridussüsteemi loogika, majandusinimesed kutsuvad seda fordismiks ehk maksimaalselt optimeeritud tehase mudeliks. Personali rolli otsustamisel püütakse minimaliseerida ja seda kahel peamisel põhjusel, et vähendada kulutusi ja inimliku käitumise puudustest tulenevaid vigu.
Majandusteadlased nagu ka haridusteadlased on selle mudeli puudusi juba pikemat aega kaardistanud ja püüdnud leida alternatiivseid võimalusi, kuidas edasi liikuda. Majanduses räägitakse inim- ja looduskesksematest lahendustest, kuid paljud ettevõtjad jätkavad vanaviisi, sest nii on neile kasumlikum ja lihtsam. Minu arvates saab siin haridusjuhtide käitumisega selgeid paralleele tuua - mulle tundub, et jätkame ka hariduses samamoodi täpselt nii kaua kuni see veel vähegi võimalik on.
Käesoleval aastal ilmus Mare Tuisu (2009) huvitav artikkel algklasside õpetajate hulgas läbiviidud kvalitatiivuurimusest, millest selgub, et õpetajad on frustreerunud, sest neile on pandud väga kõrged ootused eksamitulemuste osas ja suur vastutus laste kasvatamise eest. Õpetajad leiavad, et tänaste tingimuste juures on nendele nõudmistele võimatu vastata, paljud on läbi põlenud või töötavad nagu inimmasinad.
Neile, kes soovivad kehtestatud korra vaikivast olekust välja astuda soovitaksin julgemalt kasutada sõna juhus, mis tähistab mõtet, et kõik ei ole ette teada ja paljud sündmused meie koolides, klassides ja laste eludes on juhuslikud. Näiteks lasteaia tasemel on aastaplaanides sageli välja toodud lumi ja jää ühe teemana, õpetaja planeerib selle suvalisele nädalale talvekuudes, kuid tegelikkuses ei ole ette teada, mis päeval lumi sadama hakkab. Kliima ja päevasündmused on alati ettearvamatud ja meie õpetajatele seega väga rasked teemad, aga kui õpetaja suudaks luua juhusele koha oma tundides, siis astuksime pika sammu edasi meie koolide korraldatud eludes. Juhuslikult kerkivad mõtted, ideed ja spontaansus peab leidma tee kooli, sest siis oleks lastel palju suurem vabadus oma õppimises kaasa rääkida ja kasutatavad õppematerjalid mitmekülgsemad.
Juhusele reageerimisel mängib olulist rolli intuitsioon, teadmiste kogumiseks ja aruteludeks pedagoogiliste välkotsuste tegemisel aega ei ole.
Intuitsioonist
Intuitsioon on naiselikkuse pärisosa. Miks on see mõiste õppimiseleksikast tõrjutud, kuigi enamus meie õpetajatest on naised? Eelkõige seetõttu, et kool on ju ajalooliselt meeste pärusmaa ja haridus tähistab loogilist, teaduslikku ja intellektuaalset. Bourdieu (2006) uurimus sugudevahelise korra kehtimise loogikast esitab oluliste vastanduste skaala, milles meeste poolusel on ametlik, religioosne ja avalik ning naiste poolusel mitteametlik, maagiline ja tavaline.
„Meeste domineerimiskorra tugevust näitab see, et sellel pole tarvis õigustust: meestekeskne maailmanägemus valitseb kui neutraalne maailmanägemus ja sellel puudub vajadus end õigustavates diskursustes põhjendada.” (Bourdieu 2005:22) Kurval kombel on meeste huvi kooli ja õpetamise vastu kahanenud peale selle institutsiooni üldrahvalikuks (tavaliseks) muutumist. Kui koolides on veel mehi, siis Eesti lasteaias mehi kohata on võimatu[1].
Kuidas defineerida intuitsiooni? Mis on intuitsioon? Intuitsioon tuleb ladina keelsest sõnast tuitio, mis tähendab hooldamist, kaitsmist. Intuitio aga tähendab seda, mis kerkib inimese enda seesmisest olemisest, sisaldades inimese varjatud potentsiaali. (Osho 2009)
Nietzsche (Maughn 2001) järgi on teadmisi kahte liiki: ratsionaalne süsteemimõtlemine ja intuitiivne, kujutluslik kogemus maailmast. „Ratsionaalne teadmine luuakse intuitiivse kogemuse abil. Intuitsiooni tuleb arendada kui vahendit dekonstrueerimaks arhailisi harjumuspäraseid mõtteid.” (Maughn 2001) Nietzsche järgi on keel tardunud aega ja selleks, et teadmist luua on intuitsioon hädavajalik liikumaks uute mõtete ja mõistete suunas. „Intuitsioon ei ole intellektuaalne vaid tunnetuslik, see on rohkem tunne kui mõte, sest ta on seotud esmakordselt tekkinud närviimpulssidega ja seetõttu elavam, emotsionaalsem ja terviklikum kui mõisteline mõte.” (Maughn 2001).
„Tarkust ei saa kunagi laenata, ja see, mida laenatakse, pole kunagi tarkus. Kui teil ei ole omaenda tarkust, omaenda nägemist, omaenda selgust ega omaenda silmi vaatamiseks, siis te ei suudagi olemise müsteeriumi mõista.” (Osho 2009:30).
Siit järeldub, et meil õpetajatena tuleb olla avatud ja püüda jõuda kõrgema enesetunnetuse tasemeni, sest pelgalt ülikooliloengutes õpitust laste õpetamisel ja kasvatamisel ei piisa. „Kasvatus on kunst ja teadus”, sellest küll räägitakse, kuid tegeliku sisuni õpingute jooksul ei jõuta. Kas poleks aeg selles osas õpetajate ettevalmistus kriitiliselt üle vaadata?
Olen kolme viimase aasta jooksul osalenud intuitiivpedagoogika kursusel Rootsis Solvik koolis. Pär Ahlbom on õpetaja, kes on intuitsiooni ja loovusega tegelenud juba aastakümneid. Nüüd otsustas kõrges eas mees, et annab oma kogemusi edasi kogemuslike kursuste kaudu ja tema seminaridel osaleb hulgaliselt õpetajaid üle kogu Euroopa[2]. Peamine, mida mina Rootsist õppinud olen, on just enda sisemiste impulsside kuulamine ja usaldamine. Taastame lapselikku vaba tunnetust, mille kodusele kasvatusele lisaks ka üldhariduse kaudu kehtestatud ühiskondlikud normid on paljus alla surunud ja sundinud vaiki jääma.
Minu arvates on õpetajaks olemise kõige olulisem moment just enda sisetunde usaldamises. Tuleb eksimise hirmust üle saada! Õpetaja peab sageli käituma intuitiivselt, sest lapsed toovad kõik oma erinevad maailmad klassi ja sellest kokkusaamisest peab hoolimata kõikidest vastuoludest ja erinevustest sündima ühine vahva õppimine.
Loovusest
Loovus on järjest populaarsust kogunud mõiste. Kuidas väljendub loovus kasvatustegelikkuses? Viive Riina Ruus (2009) kirjutab, et praeguses koolis on vähe loovust ja seetõttu on seal lastel igav olla. Oma artiklis viitab ta USA õnnelikkuse uurija Mihaly Csikszentmihalyile ja võtab loovuse selgitamisel aluseks Csikszentmihalyi „kulgemise” mõiste.
Miks on meie koolides loovust vähe? Sest „loovus on suurim mäss, mis on olemas. Kui sa tahad luua, pead vabanema kõigist tingitustest; muidu on kogu su loovus ainult kopeerimine, ei midagi enam kui jäljendus.” (Osho 2008: 7) „Loovad inimesed äratavad ellu kõik, mida nad puudutavad. Nad annavad hinge oma võimetele ning elustavad teisi inimesi ja esemeid.” (Fromm 2001:88). Koolis on loovate inimeste liigne aktiivsus, ideed ja energia õpetajatele ainult tüliks (Ruus 2009).
„Oma loovate jõudude tajumine ja kasutamine annab õpilase ning ka õpetaja elule palju sügavama tähenduse kui päeast päeva kestev hinde- ja punktijaht.” (Ruus 2009:7) Kahjuks ei jää meie õpetajatel selleks aega, arvab Ruus (samas). Kas see on ka tegelikult nii? Minu viimase aja kogemustest tasuks eraldi välja toomist näide ühest lasteaiarühmast, kus õpetaja jagas lapsed kaheks grupiks: poisid ja tüdrukud, seejärel said poisid sinise värvi ja tüdrukud punase värvi ja mitme peale ühe A3 valge paberi ja pintsli...
Lisaks aktiivsusele tekitab loovus ka „liigset” rahulolu, sest „kui inimene on loov, siis ta ongi juba see, kes ta on alati tahtnud olla.” (Osho 2008:53) Meie süsteemi põhimõte on luua ebakompetentsuse tunnet, tõde on kellegi pärisomand, tõde on haridusturul müügiks.
Kokkuvõtteks
Kaose ja ettearvamatuse problemaatika kaasajas on majaduslanguse kaudu saanud kõigile nähtavamaks kui kunagi varem. Fordistlik haridustehas optimeeritakse eelarvekärbetega maksimummäärani ja siis võib-olla hakkavad ka meie lapsed koole põletama ning annaks jumal, et koolitulistamine jääks ainult Ilmar Raagi noortefilmi.
Kõige keerulisem vastuolu maskuliinse fordistliku kooli ja meie unistuste hea kooli vahel peitub selles, et mutterõpetaja ei tunne vastutust. Masinavärk ja kehtestatud kord võtavad õpetajalt võimaluse ise otsustada ja seega ka ise vastutada. Otsutusvõimelisest inimesest saab korra ja võimu alluvuses objekt, õppija subjektsusest sellises olukorras rääkida on ilmselgelt mõtetu. Õpetajad on ülekoormatud ja surutud kitsastesse raamidesse, kus õppimine ja õppija individuaalsus on muutunud sekundaarseks kõrvalnähtuseks.
Meie koolide olukord ei saa muutuda enne, kui meie, õpetajad, oma suhtumist ei muuda. Gasset ütleb kõnekalt, „avalik arvamus on põhijõud, mis inimühiskondades tekitab valitsemise fenomeni” (2002:161) ehk et, meie ise loome võimaluse endi üle valitseda.
Foucault väidab, „et igas ühiskonnas on diskursuse tootmine ühtaegu nii kontrollitud, selektreeritud, korraldatud kui ka ümberjagatud erinevate protseduuride abil, mille ülesandeks on neutraliseerida diskursuse vägi ja oht, talitseda selle ettearvamatuid sündmusi, põigelda diskursuse raske, ähvardava materiaalsuse eest.” (2005:10).
Nii kõnelebki enamus meie kasvatusteaduslikest uurimustest hoopis teises keeles kui kasvatustegelikkuses valitsev olukord eeldaks. Diskursus liigub kaksikrada, põnev oleks analüüsida, kuidas vastuolud keele ja tegelikkuse vahel väljenduvad meie kasvatusteaduslikus sõnavaras, kuid see on juba eraldi artikli teema.
Viited
Bourdieu, Pierre (2005). Meeste domineerimine. Tallinn: Varrak.
Foucault, Michel (2005). Diskursuse kord. College de France`i inauguratsiooniloeng 2. detsembril 1970. Tallinn: Varrak.
Fromm, Erich (2001). Omada või olla? Tallinn: Mondo.
Gasset, Jose Ortega Y (2002). Masside mäss. Tallinn: Vagabund.
Maughn, Gregory (2001). The Perils of Rationality: Nietzsche, Pierce and education. Educational Philosophy and Theory. Vol 33, No 1.
Osho (2008). Loovus. Sisemiste jõudude valla päästmine. Tallinn: Pilgrim.
Osho (2009). Intuitsioon. Loogikaväline tunnetus. Tallinn: Pilgrim.
Ruus, Viive-Riina (2009). Loova inimese poole. Haridus 1-2/2009.
Tuisk, Mare (2009). Is teacher tired on responsibility? Kogumikus Eelkoolihariduse efektiivsus ja selle jätkusuutlik areng põhikoolis. Teadusartiklite kogumik. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Sarv, Ene-Silvia (1997). Ajastupilt ja haridus- üks võimalikest vaadetest Lyotardi rada järgides. Haridus (4).


[1]Norra õuelasteaedades on meesõpetajate arv siiski märkimisväärne (üle 20% on mehed). Õuekeskkond on meestele aktraktiivsem kui siseruumid.
[2] Kursusest ja paigast kus see toimub saab lähemalt lugeda minu blogist evelintamm.blogspot.com

Thursday, October 08, 2009

Lasteluule sügisel 2009

Jõulutee

teevesi
kee vesi
ahju tule teen

teevesi
kee vesi
paja tulele

teevesi
kee vesi
keeda meile teed

teevesi
kee vesi
katel podiseb

teevesi
kee vesi
siis me saame teed

teevesi
kee vesi
pärnaõieteed

teevesi
kee vesi
mesimummu mee

teevesi
kee vesi
sisse paneme

teevesi
kee vesi
mõnus olla teel

teevesi
kee vesi
jõuluaja eel


Kiisumiisu

Kiisumiisu
Meie kass
Kiisumiisu
Piimatass
Kiisu piima meil ei joo
Tema jaoks ma liha toon


Mesimumm

Lilleaias mesimumm
Lendab ringi summ-summ
Lilleaias mesimumm


Lambatall

Lambatall on väga armas
Piima jooma väga varmas
Ema tal on lambautt
Isaks oinas kaelas kett


Lehmad

Heinamaal on suured loomad
Rahulikult rohtu söövad
Sarvede ja sabaga
Kärbseid ära ajavad


Sügisball

Heinamaal on rullid peas
Varsti sügispidu
Lehmad imetlevad seal
Kuldseid lokiridu

Põldudel on uued värvid
Kaunimaks et saada
mitmed toonid triipudena
lasid endal teha

Pihlakatel longus pead
Nende ema ütles
Punamarjad küllalt head
Saada endal ehteks

Metsatütred uhkeldavad
nende ilu teada
sügisballil keerutavad
kirju okste reaga

Suurem pidu lahti läheb
Siis kui käes oktoober
Leida on neil aega vähe
seltsi kaaslane või sõber

Tuulepoisid tahvad tulla
Peole igal aastal
Siiski on neil kästud olla
Tasaselt ja vaikselt

Vihmapiisad iial pole
oma õelust varjand
nende plaan on väga kole
pidu ära nurjand

Pidu algab päikesega
Linnud kooriks laulmas
Suured koos on väikestega
justkui oleks pulmas

Värvi, rõõmu, sära, valgust
Kõikidele jagub
Vahel väike vihmasadu
Tantsimine jätkub

Õhtuks on kõik piigad läbi
Õhetavad ballist
Poisid uhked, vaikimisi
Eemalduvad trallist

Kuigi kõigil rõõmus meel
tunda on ka kurbust
linnud parves juba teel
kaugel oma kodust

Sügisel on tuhat mõtet
Sada tuhat tegu
Sügisesel tormlemisel
järgneb vaikus, rahu


Lastele

Õunapuudel
Õunavissid
Õuna sees
On õunaussid
Mõnikord
On õunaaias
Vissid
Ammuu-Ammuu


Sügisepere

Kollased juuksed on sügise proual.
Kollased, natuke õlgede moodi.
Sügise proua on ilusaim maailmas
Ilusa ilmaga õues käib maalimas.

Sügise proual on tujukas meel,
ja Sügisel seetõttu terav on keel.
Siis kui nad mõnikord tulevad poodi
Sügise proua tahab järgida moodi

Sügisel poeskäik on igavast igavam
Temale palju tähtsam on iga samm
Mida teeb majandusmasin,
Sest aus olla –
Sügisel rahakott kasin

Sügise proual on vaja uut kübarat
Selleta elu on kole ja kõle
Peegli ees proovib ta sirget ja kõverat
Siiski on iga neist kole

Ainuke kübar, mis meele teeb rõõmsaks
Hinnalt on üüratult kallis
Sügise proual nüüd seest läheb õõnsaks
„Ostame, ole nii kallis!”

Sügise härra seal tigedalt kärgatab
Tormise tuulena prouale vuhistab
„Urr Uuh, viiuuuhhh, trahhh!!!
Naine, meil on rahakrahh!”

Äkki kui taevaluugid on avatud
Sügise proua pisaraist prahvatab
Temaga alati juhtub see nii et
Täis on kõik tänavad vett

Pahandus siiski ei sellega lõppe
Pikemaks ajaks saab kestma
Sügise proua jääb kurbuse tõppe
Pisaravihmad maad kastmas

Hariduspagulusest

Sissejuhatus

Käesoleva artikli eesmärgiks on heita valguskiir uuele fenomenile Eesti ühiskonnas, mida Eesti aktiivsemad haridusuuendajad nimetavad hariduspaguluseks. Eestlaste pagulaselust on ilmunud palju artikleid ja pikemaid kirjutisi, kuid minule teadaolevalt puuduvad kirjutised pagulusest või ka pakku minemisest uue Eesti Vabariigi haridustingimuste eest. Püüan nüüd seda lünka oma isiklikke kogemusi reflekteerides tagasihoidlikul viisil täita. Selleks kirjeldan esmalt hariduspagulase olemust, seejärel motiive põgenemiseks ja lõpuks kirjeldan kooli, mille tõttu tasub minu kui hariduspõgeniku arvates selline raske samm ette võtta.

1. Hariduspõgenik, kes ta on?
Eestlastele on pagulus juba ajalooliselt tuntud võte põgeneda totalitarismi, ebaõigluse ja vägivalla eest. Paljud eestlased põgenesid Nõukogude okupatsiooni eest II maailma sõja ajal Läände, neid inimesi nimetati väliseestasteks. Tolleaegsetest põgenemistest ja eestlaste elust erinevates riikides on ilmunud palju uurimusi ja memuaare. Minu vanaema jutustab lugusid öistest lahkujatest tänaseni, olen ka isiklikult mitmete väliseestlastega kohtunud.

Mis aga iseloomustab hariduspagulast ja milline on hariduspagulase lugu?
Haridusupagulane on teadlik lapsevanem, kes soovib oma lapse arengus ja hariduses aktiivselt kaasa lüüa. Hariduspagulasel on kõrgendatud õiglusmeel ja kõrged ootused ühiskonnale, selle muutumisvõimele. Hariduspagulased on õppinud kasvatusteadusi või teisi sotsiaalteadusi. Hariduspagulane on aktivist, kes ei ole põgenemisteed kerge südamega ette võtnud, vaid võitles enne pikalt oma lapse õiguse eest saada head haridust oma sünnimaal. Hariduspagulast iseloomustab pettumine oma koduriigi haridussüsteemis ja selle uuenemisvõimes. Hariduspagulane on keskmisest parema toimetuleku- ja kohanemisvõimega ning uues riigis elama asumine talle suuri probleeme ei valmista.

2. Lühidalt minu kogemusest Eesti koolis
Hindamine ja valesti hindamine on meie pere üks ebameeldivamaid kogemusi koolist. Hinded iseenesest on kõigil vägagi korras olnud. Hindamise teeb probleemseks see, et hindamise tulemuseks on klassisisene tihe konkurents. Need, kes ei ole nii tublid ja matemaatiliselt, verbaalselt andekad kui teised, saavad palju negatiivset tagasisidet nii koolis kui ilmselt ka kodus, tulemuseks on madal enesehinnang ja vägivald koolis.

Teiseks vägivallale suunajaks on pidev distispliin ja tundidekaupa pinkides istumine. Paljud inimesed (ka täiskasvanueas) ei ole selleks võimelised, nad eelistavad olla liikumises, sest nii on palju tervislikum ja nende organism lihtsalt nõuab seda. Koolitunnid on neile lastele liiga pikad ja piinavad. Lisaks kõigele, ei ole mõne õpetaja tunnis lubatud isegi liigutada. Minu enda koolikogemuses on mitmeid selliseid õpetajaid. Viimasel ajal on meil palju lapsi, kelle keskendumisvõime ei ole imeline, just neil on väga raske.

Valesti hindamise probleemi olen ühel korral ka oma lapse puhul koolis lahendamas käinud. Lastel puudus koolis võimalus oma põhiõigusi kehtestada, põhiõiguseks sel korral siis laste õigus võrdsele kohtlemisele. Peale vestlusi õpetajatega selgus, et keegi ei ole enne laste apellatsiooni tagasilükkamist valesti hinnatud töid vaadanudki. Julgemad protestijad tõsteti esile ja häbistati kogu klassi ees, sel moel kehtestades selgeid hierarhilisi võimusuhteid koolis. Hiljem, kui pettus siiski selgus, ei toimunud mitte mingisugust vabandamist ja rehabiliteerimist. Tüüpiline käitumine totalitaarsele ühiskonnale.

Pidev vaimne ja füüsiline vägivald klassis on loonud lapsele maailma, kus ta peab ikka ja jälle kohtuma pingestatud õhkkonna ja oma väljakujunenud hirmudega. Kevadeks nuttis kogu klass pidevalt, õpetajad pidasid seda normaalseks ja viisid klassi taskurätid - see oli kogu probleemilahendus.

Loovuse ja algatusvõime hääbumine on alguse saanud juba algklassides, vaatasin kurbusega kuidas lapse töövihikus oodatakse selliseid „õigeid” vastuseid, mida isegi magistrikraadiga inimene ei suuda õpiku abiga tuletada. Loovuse põhiliseks allikaks on inspiratsioon, kuid kui lapsed on pideva eksimishirmu all, siis ei saa ju mitte mingit loovust oodata. Lisaks on paljudel juhtudel loovus ainult kahjuks, seda saab öelda just eelkõige töövihikuid silmas pidades.

Sealjuures on minu laps selles süsteemis klassi paremate hulgas, osales olümpiaadil jne, kuid süsteem frustreerib ka edukamaid toimetulejaid võrdselt kõikidega. Selles mõttes on meie kool küll võrdsetele alustele rajatud ühtluskool.

Kriitikat meie tänase kooli aadressil teha on imelihtne. Palju keerulisem on leida kõikidele osapooltele sobivaid lahendusi. Olen juba mitmeid aastaid aktiivselt uusi lahendusi loonud ja otsinud, kuid mingil hetkel on lihtsam asjadel minna lasta. Märkasin, et hoolimata kõigest kasvavad lapsed haridusuuendustest palju kiiremini.

3. Milline on minu arvates hea kool?
Hea kooli olemust püüdsime kaardistada suvisel perekonverentsil Rosmal, mis oli äärmiselt huvitav ja lootustandev. Toon siin esile mõned minu jaoks eriti olulised aspektid kvaliteetsest haridusest kasutades samuti HEA KOOLI mõistet, mis on lihtne, kuid ilmekas.

Heas koolis on laps on õnnelik ja vaba. Ta ootab iga uut koolipäeva põnevusega, sest alati on ees uued mängud ja palju sõpru.

Heas koolis tunneb Õpetaja oma lapsi ja nende vanemaid, õpetajal on alati kõikide jaoks aega ja tähelepanu. Õpetaja on heatahtlik ja avatud, lapsed/vanemad tahavad temaga jagada nii oma muret kui rõõmu. Õpetaja ei ole oma töös üksi, õpetajal on toetavad kolleegid ja lapsevanemad, kes alati appi tulevad.

Hea kooli õppekava on õpetajale abimeheks, mitte piitsaks turjal. Õpetajale meeldib lastega tegeleda ja neile teed näidata. Õpetaja on õnnelik ja vaba.

Hea koolimaja on lapsesõbralik ja looduslähedane, looduslähedane kahes mõttes: koolimaja on ökomaja ja koolimaja asub looduse keskel. Lapsed mängivad tihti ja võimalikult palju õues. Kool on koht, kuhu lapsed tahavad alati tulla. Igal lapsel on oma arengutee ja koolis on kõigile võimalused individuaalseks arenguks (siinjuures ei pea ma seda silmas sõnakõlksuna).

Heas koolis ei ole hindeid, igaüks püstitab omad eesmärgid ja püüdleb nende poole. Õpetaja on ennekõike huvi ärataja ja inspireerija. Õpetajal on selleks olemas aeg ja vahendid.

Leidsin sellise kooli Rootsist ja suvel otsustasime ühiselt, et kolime Rootsimaale elama nii kauaks kuni lapsed suureks saavad. Meiega koos on samasse kooli tulnud veel kaks Eesti peret, kokku on nüüd koolis seitse Eesti last viiest perest.

Pean siiski mainima, et Hea kool ei ole eestlasele tundmatu nähtus, ka meil on õpetajaid, kes väärivad esiletõstmist ja koole, mis on erilised ja lastele head. Hea kool on Eestis tavaliselt siiski varjatud ja vajab alles avastamist, sageli ähvardab meie head kooli pigem hääbumine, kui liigne õilmitsemine ja rikkus. Hea õpetaja olla on raske, sest süsteem, kolleegide ja teadmatute lastevanemate torgete kaudu, pigem tõrjub kui soodustab heaks õpetajaks saamist ja olemist.

Kokkuvõte
Leian, et hariduspagulus on oma olemuselt destruktiivne meie riigi jätkusuutlikkusele ja eestluse ellu jäämisele pikas perspektiivis, kuid kas meil on õige jätkata retoorikat eestlusest samas paljude oma kodanike lapsepõlve ja psüühikat ruineerides... Võib-olla saab tõeliselt eestlaseks saada täna ainult põgenedes, sest koolides kasvavad uued põlvkonnad „neurootilisi nõukogude inimesi”?

Minu motiiv kirjutama asudes oli ühene - soovin panna mõtlema inimesi, kes täna meie koolides ja lasteaedades töötavad või iga päev oma lapsi kooli või lasteaeda saadavad ja loomulikult ka neid, kes igapäevaselt meie hariduselu korraldamise ja seadusloomega tegelevad. Minu artikkel põhineb minu enda isiklikel kogemustel ja tähelepanekutel ning teaduslikkusele ei pretendeeri, kuid usun, et haridusuurijatel ja sotsioloogidel on siin uurimisteema, mis ootab lähemat käsitlust ja esiletõstmist.

Meie pere otsus on tehtud. Paljud pered ei ole veel teadlikud, millised on nende laste tingimused lasteaias või koolis täna, millist kahjulikku mõju avaldab ainekavade ja hindamise surve ja õpetajate kasvav depressioon ja ületöötamine suurtes lastegruppides, laste üliaktiivsus, omavaheline vägivald ja narkootikumid koolides jne jne. Mida enam on meil aktiivseid ja teadlikke lapsevanemaid, seda raskem on süsteemil samamoodi jätkata.

kirjutatud 31.08.09
avaldatud 11.09.2009