Thursday, October 08, 2009

Hariduspagulusest

Sissejuhatus

Käesoleva artikli eesmärgiks on heita valguskiir uuele fenomenile Eesti ühiskonnas, mida Eesti aktiivsemad haridusuuendajad nimetavad hariduspaguluseks. Eestlaste pagulaselust on ilmunud palju artikleid ja pikemaid kirjutisi, kuid minule teadaolevalt puuduvad kirjutised pagulusest või ka pakku minemisest uue Eesti Vabariigi haridustingimuste eest. Püüan nüüd seda lünka oma isiklikke kogemusi reflekteerides tagasihoidlikul viisil täita. Selleks kirjeldan esmalt hariduspagulase olemust, seejärel motiive põgenemiseks ja lõpuks kirjeldan kooli, mille tõttu tasub minu kui hariduspõgeniku arvates selline raske samm ette võtta.

1. Hariduspõgenik, kes ta on?
Eestlastele on pagulus juba ajalooliselt tuntud võte põgeneda totalitarismi, ebaõigluse ja vägivalla eest. Paljud eestlased põgenesid Nõukogude okupatsiooni eest II maailma sõja ajal Läände, neid inimesi nimetati väliseestasteks. Tolleaegsetest põgenemistest ja eestlaste elust erinevates riikides on ilmunud palju uurimusi ja memuaare. Minu vanaema jutustab lugusid öistest lahkujatest tänaseni, olen ka isiklikult mitmete väliseestlastega kohtunud.

Mis aga iseloomustab hariduspagulast ja milline on hariduspagulase lugu?
Haridusupagulane on teadlik lapsevanem, kes soovib oma lapse arengus ja hariduses aktiivselt kaasa lüüa. Hariduspagulasel on kõrgendatud õiglusmeel ja kõrged ootused ühiskonnale, selle muutumisvõimele. Hariduspagulased on õppinud kasvatusteadusi või teisi sotsiaalteadusi. Hariduspagulane on aktivist, kes ei ole põgenemisteed kerge südamega ette võtnud, vaid võitles enne pikalt oma lapse õiguse eest saada head haridust oma sünnimaal. Hariduspagulast iseloomustab pettumine oma koduriigi haridussüsteemis ja selle uuenemisvõimes. Hariduspagulane on keskmisest parema toimetuleku- ja kohanemisvõimega ning uues riigis elama asumine talle suuri probleeme ei valmista.

2. Lühidalt minu kogemusest Eesti koolis
Hindamine ja valesti hindamine on meie pere üks ebameeldivamaid kogemusi koolist. Hinded iseenesest on kõigil vägagi korras olnud. Hindamise teeb probleemseks see, et hindamise tulemuseks on klassisisene tihe konkurents. Need, kes ei ole nii tublid ja matemaatiliselt, verbaalselt andekad kui teised, saavad palju negatiivset tagasisidet nii koolis kui ilmselt ka kodus, tulemuseks on madal enesehinnang ja vägivald koolis.

Teiseks vägivallale suunajaks on pidev distispliin ja tundidekaupa pinkides istumine. Paljud inimesed (ka täiskasvanueas) ei ole selleks võimelised, nad eelistavad olla liikumises, sest nii on palju tervislikum ja nende organism lihtsalt nõuab seda. Koolitunnid on neile lastele liiga pikad ja piinavad. Lisaks kõigele, ei ole mõne õpetaja tunnis lubatud isegi liigutada. Minu enda koolikogemuses on mitmeid selliseid õpetajaid. Viimasel ajal on meil palju lapsi, kelle keskendumisvõime ei ole imeline, just neil on väga raske.

Valesti hindamise probleemi olen ühel korral ka oma lapse puhul koolis lahendamas käinud. Lastel puudus koolis võimalus oma põhiõigusi kehtestada, põhiõiguseks sel korral siis laste õigus võrdsele kohtlemisele. Peale vestlusi õpetajatega selgus, et keegi ei ole enne laste apellatsiooni tagasilükkamist valesti hinnatud töid vaadanudki. Julgemad protestijad tõsteti esile ja häbistati kogu klassi ees, sel moel kehtestades selgeid hierarhilisi võimusuhteid koolis. Hiljem, kui pettus siiski selgus, ei toimunud mitte mingisugust vabandamist ja rehabiliteerimist. Tüüpiline käitumine totalitaarsele ühiskonnale.

Pidev vaimne ja füüsiline vägivald klassis on loonud lapsele maailma, kus ta peab ikka ja jälle kohtuma pingestatud õhkkonna ja oma väljakujunenud hirmudega. Kevadeks nuttis kogu klass pidevalt, õpetajad pidasid seda normaalseks ja viisid klassi taskurätid - see oli kogu probleemilahendus.

Loovuse ja algatusvõime hääbumine on alguse saanud juba algklassides, vaatasin kurbusega kuidas lapse töövihikus oodatakse selliseid „õigeid” vastuseid, mida isegi magistrikraadiga inimene ei suuda õpiku abiga tuletada. Loovuse põhiliseks allikaks on inspiratsioon, kuid kui lapsed on pideva eksimishirmu all, siis ei saa ju mitte mingit loovust oodata. Lisaks on paljudel juhtudel loovus ainult kahjuks, seda saab öelda just eelkõige töövihikuid silmas pidades.

Sealjuures on minu laps selles süsteemis klassi paremate hulgas, osales olümpiaadil jne, kuid süsteem frustreerib ka edukamaid toimetulejaid võrdselt kõikidega. Selles mõttes on meie kool küll võrdsetele alustele rajatud ühtluskool.

Kriitikat meie tänase kooli aadressil teha on imelihtne. Palju keerulisem on leida kõikidele osapooltele sobivaid lahendusi. Olen juba mitmeid aastaid aktiivselt uusi lahendusi loonud ja otsinud, kuid mingil hetkel on lihtsam asjadel minna lasta. Märkasin, et hoolimata kõigest kasvavad lapsed haridusuuendustest palju kiiremini.

3. Milline on minu arvates hea kool?
Hea kooli olemust püüdsime kaardistada suvisel perekonverentsil Rosmal, mis oli äärmiselt huvitav ja lootustandev. Toon siin esile mõned minu jaoks eriti olulised aspektid kvaliteetsest haridusest kasutades samuti HEA KOOLI mõistet, mis on lihtne, kuid ilmekas.

Heas koolis on laps on õnnelik ja vaba. Ta ootab iga uut koolipäeva põnevusega, sest alati on ees uued mängud ja palju sõpru.

Heas koolis tunneb Õpetaja oma lapsi ja nende vanemaid, õpetajal on alati kõikide jaoks aega ja tähelepanu. Õpetaja on heatahtlik ja avatud, lapsed/vanemad tahavad temaga jagada nii oma muret kui rõõmu. Õpetaja ei ole oma töös üksi, õpetajal on toetavad kolleegid ja lapsevanemad, kes alati appi tulevad.

Hea kooli õppekava on õpetajale abimeheks, mitte piitsaks turjal. Õpetajale meeldib lastega tegeleda ja neile teed näidata. Õpetaja on õnnelik ja vaba.

Hea koolimaja on lapsesõbralik ja looduslähedane, looduslähedane kahes mõttes: koolimaja on ökomaja ja koolimaja asub looduse keskel. Lapsed mängivad tihti ja võimalikult palju õues. Kool on koht, kuhu lapsed tahavad alati tulla. Igal lapsel on oma arengutee ja koolis on kõigile võimalused individuaalseks arenguks (siinjuures ei pea ma seda silmas sõnakõlksuna).

Heas koolis ei ole hindeid, igaüks püstitab omad eesmärgid ja püüdleb nende poole. Õpetaja on ennekõike huvi ärataja ja inspireerija. Õpetajal on selleks olemas aeg ja vahendid.

Leidsin sellise kooli Rootsist ja suvel otsustasime ühiselt, et kolime Rootsimaale elama nii kauaks kuni lapsed suureks saavad. Meiega koos on samasse kooli tulnud veel kaks Eesti peret, kokku on nüüd koolis seitse Eesti last viiest perest.

Pean siiski mainima, et Hea kool ei ole eestlasele tundmatu nähtus, ka meil on õpetajaid, kes väärivad esiletõstmist ja koole, mis on erilised ja lastele head. Hea kool on Eestis tavaliselt siiski varjatud ja vajab alles avastamist, sageli ähvardab meie head kooli pigem hääbumine, kui liigne õilmitsemine ja rikkus. Hea õpetaja olla on raske, sest süsteem, kolleegide ja teadmatute lastevanemate torgete kaudu, pigem tõrjub kui soodustab heaks õpetajaks saamist ja olemist.

Kokkuvõte
Leian, et hariduspagulus on oma olemuselt destruktiivne meie riigi jätkusuutlikkusele ja eestluse ellu jäämisele pikas perspektiivis, kuid kas meil on õige jätkata retoorikat eestlusest samas paljude oma kodanike lapsepõlve ja psüühikat ruineerides... Võib-olla saab tõeliselt eestlaseks saada täna ainult põgenedes, sest koolides kasvavad uued põlvkonnad „neurootilisi nõukogude inimesi”?

Minu motiiv kirjutama asudes oli ühene - soovin panna mõtlema inimesi, kes täna meie koolides ja lasteaedades töötavad või iga päev oma lapsi kooli või lasteaeda saadavad ja loomulikult ka neid, kes igapäevaselt meie hariduselu korraldamise ja seadusloomega tegelevad. Minu artikkel põhineb minu enda isiklikel kogemustel ja tähelepanekutel ning teaduslikkusele ei pretendeeri, kuid usun, et haridusuurijatel ja sotsioloogidel on siin uurimisteema, mis ootab lähemat käsitlust ja esiletõstmist.

Meie pere otsus on tehtud. Paljud pered ei ole veel teadlikud, millised on nende laste tingimused lasteaias või koolis täna, millist kahjulikku mõju avaldab ainekavade ja hindamise surve ja õpetajate kasvav depressioon ja ületöötamine suurtes lastegruppides, laste üliaktiivsus, omavaheline vägivald ja narkootikumid koolides jne jne. Mida enam on meil aktiivseid ja teadlikke lapsevanemaid, seda raskem on süsteemil samamoodi jätkata.

kirjutatud 31.08.09
avaldatud 11.09.2009

3 comments:

killuke said...

Väga huvitavad ja samas tuttavad mõtted, mis sest et olen Eestist väga kaua eemal olnud! Eesti on ikkagi südame küljes, tee mis tahad, aga mõeldes oma laste peale, oleme samamoodi otsustanud, et siin on nende jaoks kõige parem (isegi kui meie äratulemise põhjuseks nõuka aja lõpul veel laste haridus polnud, meil polnud lapsigi :)
Ma ei taha oma tüdrukute "vaba" vaimu summutamist. Ma ei taha, et nad kooli ainult mustas valguses näevad. Tahan, et nad ootaksid oma õpetajatega kohtumist peale pikki vaheaegu (ja teevad neile kalli, kui uuesti näevad, öeldes: I missed you!). Ja kui nad vahel tunduvad pisut lapsikud samavanuste Eesti laste kõrval, siis mul on hea meel, et nad oskavad niiii südamlikud olla.

Anonymous said...

Kui tuttavad mõtted, kui tuttavad sõnad... Aitäh selle postituse eest, ehkki kirjutan tänusõnad pea 4 aastat hiljem :)
Kuigi ma sattusin teie blogile alles täna ja pole uuemaid postitusi lugenud - et kas jäite selle toonase sammuga ka hiljem rahule, võin siiski juba praegu öelda, et ka meie pere asub sellele teele. Just nimelt oma laste tuleviku nimel, olles läbi teinud 3 aastat riigikoolis ja kolmveerand aastat koduõppel, vormus lõplik otsus astuda hariduspagulase teele. Aitäh selle postituse eest, hea on teada, et ma ei ole ainuke oma mõtetega.

Evelin Tamm said...

Tänan tagasiside eest!
Kirjutasin meie kogemusest hiljuti loo Peresse ja Kodusse. Pöhimötteliselt on kolimine olnud väga öige otsus. Sealjuures on koolivalikul vaja olla väga pöhjalik, sest paljudes riikides on koolisysteemis sarnased probleemid kui Eestis. Kahju on sellest, et lapse side Eestiga jääb järjest nörgemaks, kuigi meie kodu Eestis on meile armas ja väga oluline, kylastame seda sagedasti.
Eelmisel aastal sain yhe väärtusliku öppetunni yhelt kasvatusteaduste magistritudengilt, kes on pärit Aafrikast (öpetan rahvusvahelisel magistrikursusel Norras). Ta esitas kysimuse: Kas kasvamiseks on vaja ainult päikselist poolt vöi vajab kasvamine ka varju? See kysimus aitas mul liikuda edasi kogemusest, mis meie endi sees karjub ja nöuab lahendust. Skandinaavias töötades ja elades märkan järjest enam, kuidas heaolu möjub inimeste olemisele ja see ei ole ainult positiivne, mis selle tulemusena toimub...
Igal juhul soovin röömsat meelt ja sooja, päikselist kevadet!