Thursday, December 30, 2010

Lumelapsudega laulan

Lumelapsudelt
Varastan
Vaikuse valguses
Igavikulisi hetki
Hingan hinge
Laulan laule
Maailm uinub kuskil kaugel
Uue aasta ootuses...
Lisa Ekhdahl Nu är tveksamhetens tid


Teine sugupool

Teise sugupoole sisse
Sina ei näe
Sina ei näe tema sisse
Tema elu sina ei mõista
Tema mõttekäigud on võõrad
Võõrad on sinule
Mõnikord seisad ta ette
Vaatad ja mõtled
Imestad ja imetled
Teinekord hoiad tal käest
Juukseid silitad
Hea on koos naerda
Ja hommikul kohvi juua
Teise sugupoole sisse
Sina ei näe
Tema maailm on alati võõras
Kuigi nii lähedal, lähedal
Tund-tunnilt
Aasta-aastalt koos
Mõistatus
Ühe maailma kaks poolt

Monday, December 27, 2010

1984

Millekski selliseks
Elu meid kunagi ette ei valmistanud
Kunagi poleks ju saanudki
Nende pimedate ööde
Pimedate tundide tarvis
Gulagi laagrite ja
KGB maailma tarvis
Meid ette ei valmistatud
Vaikida ja sulanduda
Nähtamatuks muutuda
Alluda ja kuuletuda
Kollektiivile
Parteile ja Leninile
Klassijuhatajale
Pioneerijuhile
Alati valmis!
Hurraaa! Hurraaa!
Nelgid ja punased lipud käes
Alati valmis!
Olin ma
Evelin Tamm
Oktoobrilaps
1 C klass

Uue alguse ootuses...

Kusagil kaugel
Löövad kellad
Jõuluaega
Vaikselt kuulatan
Jeesus
Kas sa olid päriselt olemas?
Või on meid kõiki
Sadu aastaid
Isegi tuhandeid
Kollektiivselt lollitatud?
Kaldun uskuma viimast
Mina nõukaaja laps
Kuidas ma saaksingi
Midagi uskuda
Ilusat, üllast
Püsivast mõtelda
Tõde taotleda
Pidepunkte leida
Maailm on valedest punnis
Üleni ümmargune
Astun talle pähe
Endal pettumuspisarad silmis
Trampida trampida
Lõhkuda ja hävitada
Uue Alguse
Ootuses....

peale jõulu

Järjest vähem on sõnu
Mida kaaluda
Aina enam on vaikust
Mille raskust kanda
Selle maailma sisse
Olen eksinud
Oma maailma sisse
Olen eksinud
Aamen
Märkan, et
Väikese tihase
Tasases vidinas
Palju enam
Pühalikkust
Tõeliseks saab ja
Mind kõnetab


Sunday, November 14, 2010

Head isadepäeva!

Täna on isadepäev. Mul ei ole enam ei vanaisasid ega isa kellega seda päeva ühiselt tähistada. Juba mitu aastat ei ole...
Olen mõni aeg tagasi kirjutanud ühe luuletuse, mille põhitoon on väga nukker. Tegin seda väheke ümber ja panen tänase isade ja vanaisade päeva puhul siia ühiseks mõtisklemiseks... kõik kommentaarid on oodatud!

Vaikivate vanaisade ajastul


Sel päeval kui ma
Jumala armust
Siia ilma sündisin
Siis saingi omale elu
Siis saingi selle elu
Kus lasteaias laulsime Leninist
Meie luuletused olid suurest kodumaast
Algklassides harjutasime tuumasõda
Emad õmblesid maskid
Mina olin alati valmis
Maskid olid alati valmis
Väiksed ilusa käekirjaga nimesildid kottidel peal
Ootasid

Sain endale elu
Kooli minnes mõtlesin murelikult
Kus on praegu ema ja isa
Kui tuumasõda algab
Ei kohtu me enam kunagi
Mõtlesin

Vabadust keegi ei oodanud
Polnud mõtetki
See aeg oli juba ammu möödas

Sain endale elu
Kus kardeti inimesi
Igaüks võis ju lobiseda
Meie vanaisa oli sõjas mõlemal poolel
Et vanaonu käis Soomes
Sain teada aastaid hiljem
Vanaonu oli vahva poiss, ei kartnud
Laulis alati kõval selgel häälel
Alati kui purjus oli

Mina sain endale elu
Kus vanaisad vaikisid kibedalt
Minul oli alati hirm
Vaikivate vanaisade ajastu laps olen

Mina sain endale elu
Kus kasvatajad rääkisid
Onu Lenin on laste sõber
Ta võtab kõiki meid sülle
Silitab hellalt me päid
Mina onu Leninit kunagi ei kohanud
Minu vanaisa vahel võttis mind sülle
Ja vaikides silitas mind
Minu vanaisa joonistas mulle hobuse
Aga minul oli alati hirm

Friday, November 12, 2010

viiulist ja meistrist


VIOLINMAKERS

In the room
Filled with sounds of music
The shadows of dancing women
Behind the dark windows
You can feel the blue sea
In the room
Full of love
The sounds of music
Combined
To the pleasant voice of tools and
The wood
Changing slowly form
Is the wood
In the hands of
Under the eyes of
Close to the hearts of
The two violinmakers
Day after day
Night after night
Slowly the wood
Changes its form
The women are dancing
The snow is falling
The sea behind the windows is freezing
Slowly
The two men
The violinmakers
Keep molding the form of a tree
I hear the voices
The music
The tools
The sea
As the viola
Is being born
DEDICATED
to Daniel and Jan the violinmakers who made an altviola in Ytterjärna. The viola was born in the 11.11.2010 and had my poem written into it.

Sunday, October 31, 2010

Intuitiivpedagoogika, intervjuu Pär Ahlbomiga

Vestlus Järna Solviki kooli õpetaja Pär Ahlbomiga
Balder nr 3, 2007
Mats Ahlberg
Rootsi keelest tõlkinud Marve Randlepp

Kuula nüüd: „Kommunikatsioon tähendab, et me täiskasvanud ei võta lapsi kui tülikaid või raskeid. Me töötame koos läbi raskused, mis meil elus ette tulevad ja mis seisaksid muidu seinana meie ja laste vahel.

Kui me lahendame probleeme sel teel, et laseme lastel lihtsalt olla need, kes nad on, kaob meil lõpuks soov neid muuta. Siis ja ainult siis tunnevad lapsed, et me tõesti mõistame neid.

Töö endaga ja usalduslik kontakt, mis me seeläbi lastega saavutame, loovad kindlustunde, mis võimaldab igal lapsel kasvada ja muutuda oma rütmis ja valmiduses."

See on tekst, mille iga õpetaja peaks sedelile üles kirjutama ja alati taskus käepärast hoidma – et see püsiks meeles ja innustaks. Samuti iga lapsevanem. Seda saab lugeda ka Solviki kooli tutvustusest. Suhtlemiskunsti kõrval rõhutab kool mängu ja kunsti tähendust õpetamises. Solviki kooli pedagoogiline suund arendati välja Järna Waldorfkoolis 1970ndatel, Solviki koliti 1981. Kool tegeleb ka õpetajate täiendkoolitusega, Saksamaal on sellist tehtud 10 aastat, Rootsis käivitus 3-aastane osaajaline koolitus kevadel 2007, 150 osavõtjaga. Õpetajakoolitus on nimeks saanud Intuitiivpedagoogika, mida see tähendab? Küsime Pär Ahlbomilt, kes on palju aastaid tegutsenud Solvikis õpetaja ja muusikuna.

Mida tähendab intuitiivpedagoogika, kuidas see välja näeb?

On selge, et see on pretensioonikas nimi. Antroposoofid võivad tõesti arvata, et intuitsioonist rääkimine on pretensioonikas. (Antroposoofiline koolitustee kirjeldab intuitsiooni kui kolmandat ja kõrgeimat staadiumi inimese vaimses arengus.) Tavaliselt mõistame selle sõna all midagi tundmatut ja määramatut, mis siiski juhib õiges suunas. Mitte et kool tahaks antroposoofilise koolitustee järgi suruda õpilasi läbi kujutlusvõime ja inspiratsiooni intuitsioonini. Tegemist on intuitiivse selle poolega, mida inimene tunneb vaistlikult, otseselt teadmata.

Tundub, et termin on hästi valitud, sellest ei saada valesti aru. Inimesed tahavad, et see tähendaks midagi konkreetset. Küsimus on õpetaja vabanemises hirmust ja ängistusest. Ma räägin praegu õpetajatest, sest just neid tuleb koolitusele kõige rohkem. Õpetajate hulgas tõuseb vajadus vabaneda ettevalmistustest ja ettekujutustest selle kohta, mida tegema peab. Ma mõtlen nõudmisi, mida esitatakse ja mida peaks teadma juba enne esitamist, tead ju küll.

Seda tajuvad peaaegu kõik inimesed uskumatu survena. Seepärast on palju haigusi, läbipõlemist ja stressi. Kõigil inimestel on varandus – avatuse, lusti ja tegutsemisvalmiduse mõõtmatu potentsiaal. See jääb lõksu ettekujutustesse, et midagi, mida ette ei tea, peab juhtuma, enamasti veel midagi ebameeldivat. On ju tõsi: tülikad lapsed ja ettearvamatud asjaolud tulevad ja hävitavad selle, mida ma planeerinud olen. Nii on see paljudel õpetajatel, pooleldi teadvustatuna – see on tõeliselt hirmutav.

Kool tähendab puhkust

Sellest dilemmast sai koolitus alguse, ja alguse sai ta siitsamast, Solviki koolist. Me töötame niiviisi, et kõik vähemalt üritavad hingata rahulikult ja vabaneda hirmudest. Vähehaaval on hakatud küsima, kuidas me töötame, kas me ei tahaks teha kursusi.

Ilmneb, et ennekõike tunnevad Järna Solviki kooli vastu huvi waldorfõpetajad ja terapeudid teistest maadest. 9 aastat tagasi alustasime iga-aastaste nädal aega kestvate kursustega Hollandis. Mõne aasta pärast kolis kursus Saksamaale ja osalejate arv kasvas.

Kui materjali kogunes selle ainsa nädala jaoks liiga palju, arutasime osavõtjatega ja otsustasime, et laseme kursusel laieneda koolituseks – õigemini antikoolituseks, sest seda see on. Nagu meie kool on katse vabaneda koolist.

Kuidas sa seda selgitad?

Meie, kes me alustasime selle kooliga, olime skeptilised iseenda kooliskäimise kogemuse suhtes. On selge, et ei saa niisama lihtsalt kooli ära võtta. Siis peab tegema midagi muud, püstitama teised eesmärgid. Arva, mida kool kunagi tähendas – see oli vaba aeg, kui ei pidanud midagi tegema. Sellest tähendusest lähtuvalt üritame sundi kõrvaldada. Tead ju, et meil oli õigus haridusele, millest sai koolikohustus. Kui lähed vaestesse maadesse, räägitakse seal jätkuvalt õigusest haridusele. Niipea kui nad saavad natuke tsiviliseeritumaks, tekib koolikohustus. Pole kahtlust, et kõik tahavad kooli minna, aga kui nad on alustanud, siis nad enam ei taha, vaid peavad. Kogu tsiviliseeritud maailm on asjast valesti aru saanud, see on vaieldamatu probleem.

Algusest peale on meil olnud palju füüsilist tegevust, lapsed mängivad. Mingil hetkel mõistsime, et sellel on seos tervisega ja see on tervisele hea. Oli suurepärane kuulda kooliarstilt, kellest me kõik väga hoolime, et meie lapsed on seda tervemad, mida kauem nad on siin käinud.

Tervis on midagi enamat kui end hästi tunda

Küsimus on eelkõige tervises. Ei peaks arvama, et ma mõtlen ainult midagi taolist nagu „end hästi tundma". Alati pole võimalik end hästi tunda, vahel on isegi tervislik end mitte hästi tunda. Tead seda kohta Steineri Müsteeriumidraamades, kus Capesius läheb hulluks ja tunneb end põrgulikult. Teda külastab arst Benedictus, kes vastab Capesiuse kaebustele: „Ich finde Euch im Glück." („Leian, et olete õnnelikus olukorras.") „Aga mul on nii raske olla!" Kolm korda vastab Benedictus: „Ich finde Euch im Glück."

Kõlab paradoksaalselt, et tervis võib end varjata suure häda ja viletsuse taha. Mulle isiklikult on see küsimus palju tähendanud. Mulle ei meeldi, kui keegi tahab tervist kõrvale lükata millegi muu, kõrgema ja tähtsama nimel, siis tõmbun tagasi. Kui inimene ohverdab tervise millegi nimel, tuleb olla eriti ettevaatlik, et seda ei tehta sellepärast, et teiste arvel ennast välja elada; tegemist võib olla teatud liiki mugavusega. See pole lihtne küsimus.

Saad sa välja tuua, mida sa ise tervise all silmas pead?

Mul pole valmis vastust, mida ma tervise all silmas pean. Aga see on jällegi midagi paradoksaalset, püüda edasi ja olla samal ajal rahul sellega, mis on. Rahulolu ei sega püüdlemist ja püüdlus ei sega rahulolu. Steineril on suurepärane termin: „fliessende Resignation", voolav resignatsioon. See tähendab teadvustatud, voolavat, aktiivset väsimust. Nagu öeldud, terviseküsimus pole lihtne, aga on väga tähtis.

Sageli mõeldakse tervise all, et kehaga on kõik hästi.

Keha on tähtis, aga kui mina mõtlen tervisele, pean ma silmas palju enamat: keha, psüühika ja keskkond. See on üks tervik, tervis ei tähenda ainult mind. Ma ei saa olla õnnelik meeleheitel maailmas, see ei õnnestu. Kui näiteks praegu on Birmas nagu seal on, siis mina ei saa olla siin rahul, õnnelik ja kõht täis. See on haige, see pole tervis.

Mõte on selles, et inimene paneb ümbritsevat olukorda tähele, ei ole „lahti ühendatud". Selline autonoomia on ju täiesti negatiivne: mul on hea olla, ükskõik kuidas teistel ka ei läheks. See on väga kasutu filosoofia.

Kristlus peab arendama oma võimet kaasa tunda.
Milles tuleneb kaastunde puudus lääne kultuuris?

See on budistlik joon kristluses, mis pole lõplikult välja arenenud. Kaastunne jäi ligimesearmastuse vägivaldse probleemi varju.

Nüüd ma ei saanud aru?

Ajaloolistel põhjustel lükkas kristlus kaastunde kõrvale. Kaastunne polnud tähtsaim, nüüd hakkab ta selleks saama.

Poliitika, raha ja pedagoogika

Tagasi kooli juurde. Tänapäeval peavad poliitikud pedagoogilisi debatte, juhivad oma unistustega järjest efektiivsemast õpetusest ühiskonda heaolule. Miks?

Selle taga on hirm majandusliku ebaõnnestumise ees. Tähelepanuväärne, et asi on niikaugele läinud, aga me elame ajal, mis on kõige otsesemas tähenduses majanduslik. Sellest on raske välja ronida või maha minna, proovi palju tahad. Tänapäeval mõõdetakse kõike rahas. See on nii juurdunud: ma olen proovinud ei öelda, aga ei õnnestu. Niipea kui jutt on rahast, ilmneb arutu usk, et lõpuks hakkab kõik laabuma, tuleb õitseng. Aga kui märkad, et taoline kujutelm sarnaneb ahelkirjale, tekib rusutud meeleolu.

Kui ma ennist vestlesin Meretega (Merete Lövlie, Solviki kooli ja intuitiivpedagoogika õpetaja), rääkis ta teie töö võtmesõnadest.

Üks tohutult tähtis asi on mäng, sõna kõige sügavamas ja laiemas tähenduses. Vastsündinud näevad välja, nagu nad ei oskaks veel mängida, ja täiskasvanud arvavad, et see ei sobi neile. Mängulist võib aga leida lapsepõlves, isegi imikueas. Mis see mäng tegelikult on, enne kui me ta eraldame? Teine küsimus on seotud tööga. Parimal juhul räägitakse tööst kui arenenud mängust. Kuidas juhtub siis nii, et töö muudetakse millekski täiesti ebamänguliseks? On väga, väga oluline, et meie, pedagoogid, leiaksime mängu tähenduse elus. Ka lapsevanemad; vanem on ju lõpuks ka pedagoog. On ju näha, et lapsed mängivad, mitte ei õpi teadlikult uusi asju selgeks. Kui ma muutun praktiliseks ja annan oma toimingutele eesmärgi ega taha aega raisata, siis on oht, et mäng muutub täiesti vastupidiseks, hävitavaks. Oluline on, et asju ei tohi võtta liiga tõsiselt. Kuidas peaks inimene toimima oma tööga, iseendaga? Kuidas käituda väikeste lastega, et mitte sundida neid mängima? Ja kuidas teha nii, et mäng jääks alles ka kõrges vanuses?

Iris Johansson „Teistmoodi lapsepõlv"

Meil on kaastööline Iris Johansson, sa kindlasti tead, kes ta on?

Jah, hakkasin just lugema tema raamatut „Teistmoodi lapsepõlv". Kuidas ta Solviki tuli?

Ta töötab kommunikatsioonikonsultandina, on saanud tuntuks, uurides kommunikatsiooni-probleeme ettevõtetes, asutustes, koolides. Ta on nn terve autist, st ta on jätkuvalt autist, kuid peab end ülal normaalselt ehk siis tervelt. See, mida ta siin nägi, äratas temas uudishimu ja vähehaaval sai temast meie kaastööline, ta osaleb ka intuitsioonikolleegiumis. Iris räägib palju esmasest ja teisesest. Aga ma ei saa seda siin väga põhjalikult selgitada, see võtaks liiga palju aega.

Iris mõtleb seda, et kool on teisene, st elu on esmane, infrastruktuurid teisesed. Mis ei tähenda teist järku, mõlemad on tähtsad; mõlemad võivad ebaõnnestuda, nad võivad olla ka täiesti eraldi korraldatud. Kui sellest rääkida, jääb mulje, et primaarne on „peenem", elu ise, samal ajal kui sekundaarne on see jama, millega inimene pidevalt tegeleb ja mis kõik ära rikub. Nii see muidugi pole.

Primaarne on seotud meie põhivajadustega, millest kõige põhilisem on just kommunikatsioon.

Mõnikord tahab inimene saada kõigepealt korda sekundaarse, sest nii hea, kui kõik on rahul, kui kõik toimib, on kindlaksmääratud skeemid ja elu on kontrolli all. Selline projekt on määratud ebaõnnestumisele. Tegelikult on seda maailmas praegu igal pool näha: ei lepita sellega, et oma olemasolu kindlustada.

Miks?

Kui on piisavalt rahulolu ja turvalisust, siis ma saan pühenduda millelegi suurele. Kuni sa külmetad või sul on janu või oled närviline, ei hakka ju sinuga rääkima Einsteinist või näitama ilusat pilti. Esmasel on alati eesõigus. Kui sellest aru saadakse, võib teisene saada uhke ja suursuguse tähenduse. Aga kui inimene seda ei mõista, siis võitleb ta hiiglase vastu, ilma et tal endal sellest aimu oleks. Siis tulebki kõik see, mida me nii hästi tunneme - stress ja läbipõlemine, väljendid, mida Iris kutsub peamiseks eksituseks. Kui ta tuli ja vaatas, kuidas me töötame, aitas see meil koolis oma tegevust laiemalt mõtestada.

Tähtis osa töös intuitiivpedagoogikaga on mõista, et turvalisust ei saa inimesest välja pressida. Mõnikord teevad inimesed sekundaarseid asju mingi primaarse vajaduse rahuldamiseks: auto, raha või kool millegi eksistentsiaalse jaoks. See on vale, me oleme stressis ja läbipõlenud, mis on tõsine tsivilisatsiooni haigus.

Julge vaadelda ilma hindamata

Ma tean, et Iris on Järnas abiks olnud, kui on tekkinud probleeme üksteise mõistmisega. Kuidas ta selliseid asju teeb?

Kuigi see võib kõlada üllatavalt või nukralt, on puue mõnikord suur eelis, kõigile pooltele. Ta on pidanud terve elu õppima. See on midagi, mida ta teeb iga päev, et olla valmis tema jaoks harjumatuteks olukordadeks. Tal on suur puue suhtlemises, mida ta peab ületama ja õppima sellega toime tulema. Meie ei kujuta ette, kuidas on elada, ilma oma emotsioone tajumata. Temal pole võimalust tunda, tal pole kontakti sellega, mida meie nimetame tunneteks ja elamusteks. Tema jaoks on see suurt tööd nõudev teadus. Teisest küljest tekitab tohutu rahu, kui ta istub ja räägib inimestega ning samas pole emotsionaalselt üldse seotud, ta lihtsalt teab ja jälgib protsessi. Siis tekibki ülim rahu, sest inimene ei tunne ennast ohustatuna. Ma olen ise näinud häid näiteid selle kohta, kuidas inimene räägib kohutavatest asjadest, ilma et see Irisele midagi teeks. See on huvitav.

See meenutab mulle üht tsitaati, mis oli meie ajakirjas natuke aega tagasi: intelligentsi kõrgeim vorm on see, kui suudetakse vaadelda, ilma et vaadeldavat samal ajal hinnataks.

Jah, see on tõsi. Nii Iris elabki. Ta ka õpetab innukalt, et inimene ei pea kogu aeg kõike hindama. Palju viletsust tuleneb just sellest, et me anname nii kergesti hinnanguid kõigele, mis meile ette jääb. Küsimus ei ole üldse nn väärtusnihilismis (st ei midagi on rohkem kui midagi muud). Asi on selles, et kogu aeg antakse hinnanguid, alati on miski millestki parem või halvem. See on kohutav haigus, aga sellest pole võimalik jagu saada.

Mõni aasta pärast seda, kui meie õppisime tundma Irist ja tema meid, otsustasime teha intuitiivpedagoogika koolituse. Õigemini küll täiendkoolituse, me ei ürita konkureerida ühegi õpetajakoolitusega, meie arust on intuitiivpedagoogika täienduseks millele iganes.

Leida ennast mängus

Mina kasutan palju mängu, et tekiks tunne, kuidas on võimalik ennast mängu abil leida. Ka vestlused kulgevad samas vaimus. Avastatakse, et suhtlemine on teatud liiki mäng.

Merete jällegi kasutab maalikunsti, see on värvidega töötamise avatud, terapeutiline külg. Ta on tugev kunstnik, ta ei ürita teha mingit teraapiat, selle peale ta naeraks. See on kunstikasvatus, värvikasvatus kõige lõbusamate meetoditega, mille tagajärjel inimene jõuab välja oma piirideni. Üleüldse seisneb intuitiivpedagoogika paljuski oma piiride kogemises, et avastada, mis seal on ja millised takistused seisavad ees. Vähemalt endast tulenevad takistused saab tasapisi kõrvaldada.

Marcel Desax töötab sellise teema kallal: „Mida teeb õpetaja iseendaga?" Ka tema töötab palju mänguga ja vestleb osavõtjatega sellest, mida õpetaja tegelikult teeb, kui ta on koos lastega. Mis juhtub tema ja lastega, kuidas see kõik läbisegi toimub.

Saksamaal töötab meiega kolleeg Thomas Petroli, minu õpilane. Ta tegeleb tõsisemalt klassiruumipraksisega, ta on kogenud õpetaja.

Siis Iris ise, tema gruppides töötatakse läbi ettetulevaid kriise, räägitakse, mis toimub sel hetkel inimese endaga ja kuidas on seotud teised. Ta nimetab seda primaarvestluseks. Esimesel aastal õpitakse eristama eksistentsiaalset mitteeksistentsiaalsest. Paari aasta pärast areneb töö Irisega otseseks suhtluskoolituseks. Tahame, et kursuse lõpetaja prooviks suhelda inimestega, kellel on kommunikatsioonipuue.

Leida kodu oma elus

Nüüd sa tead, mida me kursusel teeme. Osalt toimub kursus nädalalõppudel, osalt nädal aega järjest igal semestril, nii Saksamaal kui ka kolmeaastase koolituse raames siin Solvikis.

Mulle tundub, et igaühe oskamatused lokaliseeritakse. Sellele, miks mul inimesena on piirid, leidub erinevaid põhjusi. Sa ütlesid midagi meie vestluse alguses, oli see lootusrikas resignatsioon?

Peaaegu, voolav resignatsioon.

Osa piire on sellised, mis lõhutakse sepavasaraga maha; teiste eest inimene põgeneb, niipea kui neid näeb. Saad mu mõttest aru?

Hoopis erinev lähenemine on vaadata oma piire kui tara. See on loomulikult takistus, aga mängu abil saab inimese niikaugele, et isegi takistus on tema jaoks midagi, millega suhelda ja mängida. Kommunikatsioon ei ole vaid sinu ja minu vahel, ka meie sees käib kogu aeg intensiivne kommunikatsioon, muidu me ei jõuaks teineteiseni välja. Me oleme kogu aeg probleeme täis, ka siis, kui omavahel räägime, aga enamasti saame nendega hakkama.

Kui Steiner oli noor, tegi ta midagi testamendilaadset, kus oli kirjas, et elamine on suur probleem. See sisaldab kogu konflikti primaarse ja sekundaarse vahel, ta kirjeldab tervet elukäiku, kõiki suuri probleeme, mis esile kerkivad. Lahendus seisneb selles, et seesama elu ongi lahenduseks. Suurepärane idee, sest see on täiesti tõsi. Ei ole nii, et elu on probleem ja inimene leiab sellele lahenduse. Ainuüksi elamise fenomen on probleem ja lahenduseks tuleb sinna sisse minna. Muidu jõuame põmm! peamise eksituseni. Just suured eksitused varitsevad meid sageli sepavasaraga. Nendest pääsemiseks ei olegi muid meetodeid kui mäng selle sõna parimas tähenduses. Sest siis saad taas kontakti lõbu ja oma esmaste vajadustega, jõudes seeläbi kodule veidi lähemale.

Alles siis inimene avastab, et ta elab, kui probleemide ritta tuleb käänak. Muidu on varsti sein ees. Ja sealt ei ole palju stressi ja meeleheiteni, hakatakse mõõtma ja hindama, sa said paremini või halvemini hakkama, see ei õnnestunud üldse jne. Sellest saad üle, kui märkad teiste inimeste juures, kuidas joonistab, maalib või laulab keegi, kes algul ei tundugi andekas. Sa näed, kuidas meis kõigis on olemas tohutu loovpotentsiaal, kuidas sinus ärkab intuitiivsus ja sa veendud järjest rohkem, et see mõjub. Siis suhtud ka vähem närviliselt ettevalmistamisse ja väljakutsetesse, tuleb see, mis peab tulema.

Siis mind ei hirmuta kõigi nende probleemidega kohtumine, sest tean, et suurema osa neist saan kõrvale jätta. Eesootava suhtes tekib avatum ja vähem hirmuga täidetud tunne. See, mis tuleb, on midagi imelist, mida me ei saa vältida. Suurem osa inimesi tunneb selle ees alateadlikku hirmu.

Individualism ja ühiskond

Kord palusin kellelgi kirjutada „ühisest" – teistsugusest ja loodetavasti kaasaegsemast kui näiteks sotsiaaldemokraatlik variant. Ta vastas, et on inimeste seas täheldanud muret selle üle, kuhu see viib. Ning et keegi oli öelnud, et tänapäeva tugev individualism on hädavajalik, inimene peab olema üksi, et leida uutmoodi ühiskond.

Ilma kaugeleulatuva individualismita ei omanda ühiskonnaharidus kunagi sellist kvaliteeti, mida me vajame. Kuidas seda nimetada – võib-olla autonoomne või vabatahtlik ühiskonnaharidus. Vahe on sees „koos oleme tugevad"-variandil ja ühise autonoomsel aktsepteerimisel. Viimane annab täiesti teise kvaliteedi kui see, et „me vajame teineteist". Primaarne hõlmab ühiskonda, see on A ja O. Muistsetel aegadel oli kõige hullem karistus inimese ühiskonnast välja heitmine. See, kui kedagi ei tervitatud, oli peaaegu hullem kui surm. Probleem seisneb selles, milline kvaliteet antakse ühisele.

Mis puudutab mängu, siis kasutan juhust ja küsin ühe juhtumi kohta, kas see on tõsi. 1960ndate lõpus, Steineri seminari algusaegadel, toimus kontsert Valges saalis. Göran Fant (muusik ja waldorfõpetaja, praegu Waldorfföderatsiooni esimees) mängis klaveril kaunist klassikalist muusikat. Mõned lapsed hiilisid sisse ja tilgutasid siia-sinna hirvesarveõli, nii et levis pea väljakannatamatu hais. Pealtkuulajad üritasid viimse võimaluseni vastu pidada, keegi tegi suured aknad pärani lahti. Õhtu oli soe, muusika jätkus. Äkki mürises kohale suur ameerika auto, kabriolett, kõlaritest kostmas tümpsuv rockmuusika. Autos istusite sina ja Jörgen Smit, suur Norra pedagoog. Te hüüdsite: „Tule nüüd, Göran, lõpeta juba ära, tõmbame uttu!" Või midagi sellist. Puhkes suur segadus, mõned aplodeerisid vaimustunult, teised ei teadnud, mida viha pärast ette võtta. On see tõsi, et nii juhtus?

Jah, nii see oli, ma ei mäleta küll enam detaile. Aga minu arust polnud see Jörgen, vaid tema vend Didrik Smit.

Aga muidu lugu klapib?

Ma ei mäleta nii täpselt, aga minu arust Göranil ei olnud kahju, et see niimoodi läks. See tähendas kõigele sellele vaheaega, mis oli tookord ainult hea… Midagi sellist oli küll. Ma arvan, et meil oli vist isegi megafon kaasas.

Kas ta tuli välja, jättis kontserdi pooleli, tuli kaasa?

Ma ei tea, kuidas kõik lõppes. Mul on aimdus, et seal oli midagi … , kuidas öelda, et kõik polnud ainult meeldiv.

Teile või kõigile?

Ma ei tea, mõnede jaoks oli see ülimalt meeldiv. Teiste jaoks korralik katastroof. Tead küll, nagu harilikult: ühtede jaoks vabanemine, teiste jaoks huligaansus.

Kool diskrimineerib mängu

Teatud iseloomujooned ja anded saadakse kaasa ranitsaga ehk need avalduvad lapsepõlves. Kuidas sa avastasid lõbu?

See on, nagu sa ise ütlesid, väga erinev. Osad inimesed vajavad keskkonna toetust, et see vabaneks või uuesti ärkaks. Iga laps on kogenud lusti; seda kui mäng muutub tõelisuseks. Kõik lapsed üle maailma mängivad, vähemalt nad üritavad mängida; läheb vaja päris palju vägivalda või haigust, et seda lämmatada. Siis tuleb palju muud, teiste hulgas kool, mis on kaotanud oma tähenduse puhkusena. Kool diskrimineerib mängu, kaotab selle; mis on ilmselt kõige traagilisem asi lääne kultuuris. Et tööst on saanud nii tõsine asi, et tööst tahetakse lahti saada, on tohutu katastroof. Me ei tea enam, kuidas käituda, tahaks põgeneda ja samas teame, et peab; kogu autonoomia kaoks justkui musta auku. Ei ole palju inimesi, kes rahulikult ja vaikselt teevad oma tööd ja tunnevad, et on au teha just seda, mida nad teevad. Selline protsess kiirendab individualiseerumist, tragöödia muudab inimese üha teadlikumaks individualismist. Ta peab võtma seisukoha. See paistab keerulisena, aga on algus millelegi suurele.

Me ei sunni kedagi oma koolitusele tulema, aga kohale ilmus 150 inimest; arvasime, et tuleb 20. Neil tuleb endalt küsida, kas see vastab nende vajadustele. Ja nad tulevad tagasi ega tee midagi muud, kui mängivad kogu aeg. Järelikult nad usuvad, et sellel on mingit pistmist nende eluga ja õpetajakutsega. Selleks, et kursusest abi oleks, peab see vastama vajadustele, muidu ei aita.

Pealegi see maksab.

Kas kursusel osaleb ka tavakooli õpetajaid?

Jah, mõned, ehkki suurem osa on waldorfõpetajad. Huvitav on see, et 70 osalejat on Ida-Euroopast, Eestist ja Leedust.

Enne hüvastijättu räägib Pär mõned lood, ta on andekas jutustaja. Loo laiade lõugadega kõrberotist, loo krahvist, kes küsib kogeldes korduvalt Knäredi rongi kohta. Lugu Augustist kõlas järgmiselt:

August oli suremas ning kirikuõpetaja käis iga päev vaatamas, kas ta elab veel. August oli väga nõrk ja talle meeldis, kui teda vaatamas käidi. Aga öökapil seisis viinapudel.

„August, August," ütles õpetaja sõbralikult noomides, „on see sinu viimane trööst?"

„Ei, õpetaja," vastas August nõrga häälega, „üks on veel kapis."

„Püha kevad" ja suupillimäng Bosnias

Nüüd ma näen. Pär meenutab mulle Bertil Erikssoni, puuviljakasvatajat Ekeröst. Bertil rääkis kord, kuidas ta istus lapsena sageli vanaisa põlvel kiiktoolis ja kuulas klassikalist muusikat raadio P2-st; kuidas ta õppis Stockholmi kiriku organistid nimepidi selgeks; kuidas nad mängisid omakomponeeritud palu. Praegu meenus mulle Bertil, kes kuulas nii sooja ja tähelepaneliku pilguga inimesi ja muusikat.

Jah, see on huvitav. Ma olen istunud vanaisa põlvel, kes oli üks lärmakas tola. Ta jutustas muinasjutte, st ta jutustas ühe või kaks, rohkem ta ei osanud. Aga neid rääkis ta pidevalt, tohutu autoriteediga. Mu ema on öelnud, et kui ma olin väike ja grammofonimuusika mängima pandi, siis käskisin teistel tasa olla ja keerlesin toas muusika taktis ringi.

Millal sa avastasid muusika?

Ma kuulasin lapsena palju muusikat ja tajusin tookord seda teistmoodi kui hiljem teadlikumalt kuulates. Ükskord, kui ma kuulasin Stravinskit ja nägin noote, sain ma aru, mis see on, mida ma kuulsin. Kui sa kunagi kuuled „Püha kevadet", pane tähele algust, seal on mõned head fagotihüüded. (Pär laulab need ette.) Üks kõrge kaeblev heli, nagu saksofon või linnud. Kui ma läksin õppima ja nägin partituuri ning see, mida ma kuulsin, ühines sellega, mida ma teadsin, toimus nagu pattulangemine. Siis ei saanud ma sellest aru. Kuid hiljem mõistsin, et ruloo tõmmati ette, ma enam ei kuulnud, vaid teadsin – kõrge fagott.

Ilma teadmiseta ei ole võimalik üles kirjutada neid helisid, mis minu kui võhiku jaoks kõlasid ääretult liigutavalt ja lihtsalt. Ja ikkagi see erinevus … Kas Stravinski ise teadis? Kas ainult mina tundsin nii? Kas on üldse vahet? Kunsti dilemma ja teadvuse tundlikkus on suured küsimused. Kui lähed Lõuna-Euroopas mägedesse ja alpi hüti uksel istub metsasarve harjutav vanamees, siis pole Bach temaga võrreldav. Kui suursugune Bach ka ei oleks, pole tal tol momendil mingit võimalust metsasarve vastu, mis kajab mägede vahel. Või kui ma lähen Bosnias mööda varemetest ning ühes müüriaugus istub väike poiss ja mängib suupilli. Siis ei saa asja süvendada Beethoveniga. Oluline on üks ja teine lahus hoida ja samal ajal saada sellest suupillimängust kätte niipalju kunsti ja muusikat kui võimalik, et see ei kaoks tehnikasse ja perfektsionismi. Muidu kuuled lõpuks vaid seda, mida sa tead, midagi algupärast ei jäägi järgi.

„Pelle, Pelle!"

Vabanda, et teemat muudan, aga millega tegelesid su vanemad?

Isa oli Västeråsi linnaarhitekt. Ema oli õppinud õpetajaks, aga ta töötas sel alal vaid natuke aega enne koduperenaiseks jäämist. Ta suri Vidari kliinikus. Tema ei olnud absoluutselt antroposoofiaga seotud, aga et mina olen, siis on sama hakatud arvama tema kohta. Ta oli 8 aastat peaaegu täielikult kurt ja pime, aga ta polnud seetõttu põrmugi segane või kibestunud. Üks tuttav on rääkinud, kuidas ta ühel ööl läks mööda haigla koridori ja kuulis häält. See oli mu ema, kes istus pimedas ja luges peast Goethet või oli see hoopis Tegnér. Ta oskas uskumatult palju psalme. „Pelle, Pelle," ütles ta kord, „sa oled õpetaja, õpeta oma lapsi. Neil tuleb õppida niipalju luuletusi kui võimalik. Siis neil on midagi, kui kõik jääb vaikseks ja nad jäävad üksi. Mõistad, siis pole peaaegu midagi muud vaja." Ning ta istus pimeduses ja luges ühe salmi teise järel inglitest ja tulevikust.

Tekkiv ongi antroposoofia

Pär, aeg-ajalt kohtan ma inimesi, kes tunnevad muret antroposoofia arengu üle. On sul midagi selle kohta öelda?

Seda tuleb rahulikult võtta, kõik liikumised läbivad fundamentalismiperioodi. Peavool võib tunduda pisut kitsas, absolutistlik ja nõrk. Aga seda on lihtne mõista, kui läheneda ajalooliselt, see on nagu enesekaitse. Järgnevad diskussioonid teemal, mis tuleneb tegelikult antroposoofiast ja mis tuleb kõrvalt, perifeeriast.

On mõned tähtsad kaasaegsed terminid, nt perifeerne keskus. Praegu ei ole nii, et kõik peab päikesekiirtena lähtuma ühest keskusest, Dornachist või mujalt. Nüüd peavad perifeersed keskused koostööd tegema, siis juhtub midagi palju huvitavamat. See on sotsiaalselt liikuvam ja seda ei saa seestpoolt juhtida. Fundamentalism tekib siis, kui sellele vastu seistakse ja üritatakse kontrollida, mis on tõde.

Meie ajal tuleb antroposoofia tagasi, justkui väljastpoolt. Samal ajal istuvad mõned keskel ja arvavad, et nad tunnevad selle ära, uurivad raamatuid ja traditsioone, et ära tunda. Aga seekord see ei tule raamatutest, vaid maailmast ja pole seetõttu äratuntav. Nii tekib konflikt antroposoofia sees. Me arvame, et see on midagi muud, kuigi tekkiv on just antroposoofia. See on natuke õnnetu.

Miks?

Sest antroposoofia on suur, lai ja avatud, kuid ei suuda juhtida ühtki impulssi maailmas. Aga antroposoofia võib olla süda, sest annab võimaluse mõista kõiki impulsse. Kõik tahavad teada ja küsivad antroposoofialt, kuhu me teel oleme, ja kuhu siis? Selle asemel, et öelda, üritame me juhtida ja korraldada ega pane tähele, et näiteks rahuliikumine ja ökoliikumine pärinevad kusagilt mujalt. Suured leiutised ei ole antroposoofia omad, aga me võime aidata neid mõista, suunata nad õigele teele. Selles on meie suur üleolek, aga me ei kasuta seda.

Sa tead tendentsi, mida Steiner nimetab kõikide sõjaks kõigi vastu, see pole mitte lihtsalt vaen. Ükskõiksus on palju efektiivsem, olukord, kus jõud on laiali jagatud. Inimesed lahutatakse, hoitakse eraldi, me jääme suhtlusest kõrvale ja ei lähe üksteisele korda.

Tulevikuideaal on koostöö oma vastandiga, võõraga. Sallivus on vananenud ja muutub tihti ükskõiksuseks. See on halb ja selle võitmiseks on vaja tohutut jõudu.

Tuesday, October 26, 2010

Lihtsalt elamine on maailmaparandamise kunst

Paljud meist elavad tormilist elu, kus iga minut on arvel, kus tegelikkuses täiesti tühistest asjadest saavad suured mured, mille pärast ollakse meeleheitel ja närvilised. Jookseme nagu oravad rattas ja ei märkagi, kuidas “päris elu” voolab meist suure kaarega mööda.

Lisaks igapäevastele isiklikele probleemidele, peame pidevalt kuulma, et globaalsed kliimamuutused on katastrofaalse mõjuga, tulemuseks on juba täna teleekraanilt pidevalt nähtavad üleujutused, tsunamid, näljahädad ja haigused. Millegipärast aga avastame end ikkagi nädalavahetusel perega kaubanduskeskusest…

Käisin hiljuti ühel huvitaval loengul, kus Nicano Perlas Filipiinidelt rääkis integraalsest säästvast arengust (integral sustainable development). Tema näited globaalsetest protsessidest, mis toimuvad nii looduses kui teaduses, olid väga mõjuvad, tema enda esinemine veelgi mõjusam… Sõnum oli lihtne ja positiivne – igaüks meist saab muuta maailma.

See maailm, mida igaüks ise muuta saab, algab kõigepealt temast endast, algab mõistmisest, et igaühes meis on peidus loovus. Loovuse kaudu saame ennast teostada, saame vabaks, sest hakkame nägema võimalusi seal, kus teised näevad ainult probleeme.

„Loovad inimesed äratavad ellu kõik, mida nad puudutavad. Nad annavad hinge oma võimetele ning elustavad teisi inimesi ja esemeid,” kirjutab Eric Fromm oma tuntud teoses omamisest ja olemiselt (eesti keeles ilmunud kirjastuselt Mondo 2001.aastal).

Kuigi tundub, et sündmused laias ilmas on determineeritud ja meie võime toimuvat mõjutada on peaaegu olematu, siis tegelikult on see hoopis vastupidi. Meie just olemegi need, kes enda tegevuse kaudu laseme täna kehtival ühiskonnakorraldusel kesta. Meie kanname neid ühiseid väärtusi, mis toetavad elamist tarbimise pärast ja mitte elamist selle sõna sügavamas tähenduses. Meie laseme endile juba lasteaias, sealt edasi koolis ja lõpuks loomulikult ka ülikoolis ja töökohas pähe tampida, et oleme tühised mutrikesed, kes ei oska midagi erilist. Kes ei oska midagi luua, ei oska laulda, liikuda, maalida, oma kätega uusi asju teha ja oma peaga mõelda.

Oleme inimesed, kes oskavad ainult seda ühte asja, mille õppimiseks oleme läbi käinud aastaid kestvaid koolitusi. Kõik muu eluks vajalik, tuleb meil osta teistelt, kes seda teha oskavad. Selleks, et saada sügisel jalga soe sokipaar, lähme poodi. Miks me ei võta ise kätte vardaid, et mõnusalt mediteerides ja aknast langevaid lehti jälgides uusi mustreid soki sisse kududa? Sokikudumise õppimiseks ei ole vaja läbida aastaid kestvaid koolitusi, selleks piisab vanaema käest abi palumisest ja paarist tunnist üheskoos pusserdamisest.

Giséla Linde kes on kirjutanud raamatu “Ela lihtsamalt. Ideid säästvaks eluviisiks.“, leiab, et säästev areng ja lihtsalt elamine on omavahel tihedas seoses, sest kui hoolid iseendast, siis hoolid ka maailmast enda ümber. Oma raamatus kirjeldab ta asjade, aja ja eelkõige mõtlemise kaudu enda elu lihtsamaks muutmise võimalusi. Tema käsitlus lihtsast elust on õpetlik, sest aitab keskenduda elu tõelistele väärtustele.

Iseendast hoolimine tähendab endale elamiseks aja võtmist. Minu elu üks pöördepunktidest toimus Helsingi moodsa kunsti muuseumis mõned aastad tagasi. Osalesin Euroopa täiskasvanute hariduse konverentsil, mille programmis oli muuseumi külastuseks ette nähtud viisteist minutit. Sattusin suurest valgest saalist kiirelt erinevaid teoseid pilguga üle libistades musta kasti. Järsku oli kõik teisiti, kostus ainult kella tiksumist, näha oli ainult kõikidele seintele projtiseeritud kellaseierite liikumist. Aeg peatus. Kuulasin pimedas kinnises ruumis iseenda südamelöökide taktis löövat ühtlast kiiret vanaegse mehaanilise kella tik-tak-tik-takki. Mulle tundmatu autori tundmatu kunstiteose mõju oli uskumatult tugev. Hetkega sai selgeks, et aja surve on midagi, mis toimub ainult meie peades, mis ei pruugi kuidagi iseloomustada aja tegelikku kulgu. Astusin kastist välja ja hakkasin rahulikult liikuma väljapääsu poole, minu jaoks oli näitus olnud väga tähenduslik. Viieteistkümnest minutist sain viis veeta konverentsibussi oodates inimestega vesteldes.

Minu senised püüded oma aega paremini juhtida olid täiesti lootusetud katsed mahutada oma päeva veel kaks samasugust ja nüüd sain sellest täie selgusega aru. Mulle sai selgeks, et keegi teine ei loo neid pingelisi situatsioone, kus tundub, et aeg nagu lendaks üle minu pea ja mina olen vaevalt võimeline selles tormituules püsti jääma. Kõik see torm on ainult minu peas. Tegelikkus võib olla ka midagi täiesti erinevat, tegelikkuses ei saagi teha ühe päeva jooksul rohkem kui ühte päeva tegevusi mahub.

Miks me räägime loovusest nii palju, kuid nii koolides kui töökohtades tehakse loovuse edendamiseks siiski nii vähe? Minu arvates on selgitus lihtne, loovad inimesed ei allu juhtimisele, nad on iseseisvad ja enesekindlad. Neil on alati võimalik teha väga erinevaid valikuid. Osho kirjutab oma loovuse raamatus, (ilmunud eesti keeles 2008. aastal) „kui inimene on loov, siis ta ongi juba see, kes ta on alati tahtnud olla.” Sellised inimesed on koolides ja töökohtadel tülikad. Loovaid ja vabasid inimesi talutakse ühiskondlikes struktuurides ainult siis, kui mingeid muid väljapääse ei ole. Põhiliselt on ju loovus „tavainimestele” tähendanud kunstnike veiderdamisi ja ettearvamatuid sageli mõistetamatuid tulemusi.

Õnnelikkuse uurija USA psühholoog Mihaly Csikszentmihaly (eesti keeles ilmunud „Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia” Pegasus, 2007.) ütleb, “et õnnelikkus ei ole midagi, mis meile osaks langeb. See ei ole tingitud õnnestumisest või juhusest. Raha eest ei saa seda osta ega jõuga ei saa seda sundida. See ei sõltu välisest sündmustest, vaid pigem sellest, kuidas me neid tõlgendame. Tegelikult on õnnelikkus seisund, mille vastuvõtmiseks me peame valmistuma, arenema ja mida igaüks peab ise kaitsma.”

Selleks, et olla õnnelik on vaja saada selgusele iseendas. Inimene, kes teab, kes ta on ja mis on tema elu põhiväärtused, on rahulik ja õnnelik. Igaühel meist tuleb see enesearengu teekond läbi käia. Alles siis hakkame mõistma, et kõige paremad hetked meie elus on tasuta. Me peame õppima õnnehetki oma igapäevasesse ellu looma ja neid õigel hetkel märkama.

avaldatud 26.10.2010 Bioneeris

Vaata samal teemal
http://altja.wordpress.com/

Loe ka Varjatud ja loovast mängust
Loovusest ja intuitsioonist hariduses

Wednesday, September 01, 2010

Stseenid ühest lugemisest

Bergman
Bergman
Trallalaa
Kas siis ilma olla ei saa
Kas siis lihtsalt
Olla ei saa
Kas peab olema depressioonis
Kas peab hämaras segamini ruumis jooma
Kas peab kõikidega aelema
Enese tapmise äärel
Kas peab olema
Kas peab seisma sillal
Ja valgusesõõris eluga hüvasti jätma
Kas peab võtma noa
Ja veenid lahti lõikama
Kas peab endale kuuli pähe keerutama
Hüüdes: Venerulett!
Kas peab olema meeleheitel
Ja lainetesse heituma
Et hiljem kalamehed ja päästeamet
Kisuks su laguneva ja haisva keha
Söödud silmadega moondunud laiba
Vetevoogudes võrkudesse mässitud korjuse
Ilmavalgusesse
Sugulastele halada, nutta ja matta
Kas peab elu maapeal olema üks suur põrgu
Kas peab igas mehes peituma saatan
Ja naises langenud ingel
Kas peab iga suhe olema keerdunud
Keerdunud lootusetuks pusaks
Mille lahtiarutamiseks kulub
Miljoneid tunde psühholoogilist nõustamist
Miljoneid kroone ja sadu miljoneid nutetud pisaraid
Jõgedena voolavaid ja aasia riikides mudavoogusid ja fataalseid katastroofe tekitavaid pisarahulkasid

Bergman
Bergman
Lase mind lahti
Lase mul hingata
Ja lase lihtsalt olla
Unustame Freudi
Unustame kõik mida te minu alateadvusest ja lapsepõlvest välja kiskusite
Unenägudest ja juhuslikest lausekatketest välja lugesite
Hüpnoosides välja peilisite
Unustame sugutungi ja surmahirmu
Kõik selle psühhoanalüütilise
Depressiivse ja neurootilise
Allasurutud ja üleskerkinud
Unustame
Palun unustame
Bergman, palun!

Ingmar Bergmani "Laterna Magica" ja "Fängelse" ainetel

kirjeid, karjeid, sosinaid

Kirjeid
Karjeid
Sosinaid
Elu ette heidab
Elamist ennast
Tagasi hoida ei saa
Voolab minust läbi
Minu kaudu tegelikuks
Muutudes
Loob end
Elamise hetkedes
Mind ennast
Justkui polnud
Polnudki veel sündinud
Hingamise rütmis
Liigub keha
Tuul kui liigutaks oksi
Kiigutaks lehekesi
Hingan ja olen
Maasse surun varbad
Juurtena maha
Iseenda juurde
Otsin teed
Vaikides
Salamahti
Enda ümber piiludes
End peites
Ja ometi
Esile tõustes
Kui võilill päikese poole
Sirutan end
Maailmasse
Kõiksusesse
Kaugussesse
Ja lähedusse
Soojusesse
Valgusesse
Hingusesse
Kergusesse
Sirutan end
Elu liigub vaikimisi
Voolab minust läbi
Ikka edasi
Edasi
Samas kui paigal seistes
Justkui aeg ei olekski kaduv
Justkui kunagi kuhugile
Meil ei olekski jõuda
Kiirustada
Tormata
Tõtelda
Justkui kunagi polekski
Mõtet
On vaid olemise
Kergkaduv vaikus
Millesse unustan enese
Mille kaudu vaid olevaks saan
Mille kaudu elu end elab
Minu kehas hingab
Kasvab ja liigub
Minu juusteotsadesse lõhesid lõikab
Elu
Mitte midagi muud siin ei olegi
On vaid elu, mis tahab
Keerelda
Keerutada
Armastada
Hoolida ja olla hoolitsetud
Elu,
Mis hingab meid endasse
Kannab endaga kaasa
Silmad kinni järgnen
Silmad kinni elan
Silmad kinni olen
Silmad kinni lahti
Lahti maailmast
Lahti maast ja juurtest
Tõusen lendu
Tiibade kahinal
Lõunasse lõikan pilvi
Klukluuu klukluu
Tuul
Minuga koos on teel
On minuga koos
Tuul ja päike
Me oleme üks
Ühises rütmis
Aastaagade vaheldumises
Oleme üks
Suves, sügises, talves ja kevades
Oleme üks
Sünnis oleme üks
Ja surmas
Kirjeid, karjeid ja sosinad
Üheskoos elame läbi
Üheskoos
Sest keegi meist ei ole üksik

Thursday, July 22, 2010

Pühapäev Stensundis

Sellel päeval
Rääkisin ma lindude keelt
Lobisesime rannal
Tuul oli õhtuks
Väikseid laineid
Üles keerutanud
Kevade esimesed hetked
Tasakesi tärkav rohi
Krabistas lehtede vahel
Otsis oma teed
Siia maailma
Üheskoos
Vaatasime taevasse
Pilved liikusid isetahtsi
Kõik näis nii rahulik
Kuid sisemises kasvamises
Linnumunades kaljusel pinnal
Uue elu aimdus
Olemises ja ootuses


Paadiehitus

Ehitavad
Puust väljub
Palju võimalusi
Taipamiste jada
Viib täpsete liigutuste teed mööda
Aurutamismasinate ja höövlilaastude
Korrastatud tööriistade sirgete ridade vahelt
Kaardus laudadest
Saavad paadid
Punased purjed peal
Ühel heal päeval
Sõidavad uhkelt
Siniste vete kohal
Kannavad inimeste elu
Enda sees
Ja tuhandeid tunde
Linaõlilõhnaste habemete
Karedate kätega meeste
Sajandite tarkust
Ja tegemisi
Vee vood kannavad
Tuule tiibadel edasi
Aega
Paljude aastate pärast
Vaatavad ja vangutavad päid
Vahvalt ehitasid
Linaõlist lõhnavate habemete
Ja tarkade kätega mehed
Rootsimaal

2010

Helsingin Sanomat 12. mai 2010 uudis
„Venejä jätti merirosvot merelle kuolemaan” ainetel

Kas somaalia mereröövel
On inimene?
Või võib igaüks meist
Saata ta seotuna merele
Vaadelda siis päikseloojangus
Lahkuvat purje
Ja mõelda rahuldusega
Tehtud päevatööst
Õhtusöögiks on ahjulõhe
Võis praetud värskete kartulite
Ja hautatud roheliste ubadega
Võib-olla jõuan veel poest läbi
Valget veini vist kodus enam ei ole
Peaasi, et kala liiga kaua ahjus ei küpse
Siis on liha kuiv ja vintske

Somaalia kirjakeel
Algus 1972
Elavad seal, karjatavad loomi
Jutustavad oma lastele lugusid
Tantsivad ja laulavad
Muinaslood kanduvad
Sadade aastate tagant
Suurte pruunide silmadega
Ilusad inimesed
Loodu ja looduse keskelt

Põgenevad Soome
Kirjaoskamatud somaali naised
Luuletavad kui kulda
Kohalikud märgivad üles
Omasse keelde:
„Jumala, mikset lopeta Suomen itkua
He rakastavad lunta, anna sen tehdä heille hyvää
Anna heille se Talous, josta he niin kovasti puhuvad”
/Hiro Garaad Ibrahim/

Kas somaalia mereröövel
On inimene?
Mida meie temast
Tegelikult teame?

Mida me teame iseendast?

Thursday, April 08, 2010

Varjatud mängust ja loova mängu võimalustest meie lasteaias

Joonistuste autor on kolme aastane tydruk, kes käib Rootsi tavalises lasteaias.













Laste loovuse arendamiseks on vaja luua eeldused vabaks mänguks, kui lastel selleks võimalusi ei ole, siis toimub arenguks vajalik mängimine varjatult. Varjatud mäng on selgeks indikaatoriks, et korraldatud tegevused ei vasta laste vajadustele. Käesoleva artikli eesmärgiks on selgitada lühidalt ja väga praktiliselt nii lastevanematele kui lasteaia personalile, kuidas toetada loovat mängu või märgata selle puudumist.

Minu eelmisel aastal läbiviidud uuring näitas, et lapsed leiavad võimalusi loovaks mänguks vaatamata lasteaiaprogrammi või -argitegevuste järgnevuste jäikusele. Loova mängu elemente võis täheldada igas päeva hetkes. Sageli mängisid lapsed salaja õpetaja korraldatud õppetegevuste ajal. Sellist salaja mängimist nimetaksin varjatud mängimiseks (hidden play), sest tegemist on õpetajate poolt otseselt keelatud tegevusega. Lastel peab olema aega ja õigus mängida neile olulisi mänge, see õigus on neile antud seadusega (tutvu täpsemalt Laste õiguste konventsiooniga www.lastekaitseliit.ee ).

Varjatud mängimist täheldasin toidulauas, „magamise” ajal, muusikatunni ootejärjekorras, õppetegevuste ajal jne. Minu hinnangul tuleneb varjatud mängimine laste arengu vajaduse mitte arvestamisest tegevuste ja päevakava planeerimisel - teema on ulatuslik, oluline ja vääriks kindlasti edaspidist täpsemat uurimist. Tundlikum õpetaja tajub kindlasti isegi, et eelpool toodud momentidel on raske rühmas laste tegelikke vajadusi arvesse võtta. Üheks põhjuseks on ilmselgelt personali vähesus. Piisava arvu täiskasvanute puudumist rühmas korvatakse lastele liiga rangete distsipliininõuete kehtestamisega. Lisaks on meie lasteaedades levinud, eelkõige personali töökorralduslikest aspektidest lähtuvad, nõukogudeaegsed päevakavad, mis on ammu vananenud ja vajavad kriitilist ülevaatamist.

Kui vaadata meie tänaseid tegutsemismudeleid lasteaiarühmas, siis põhiline aeg laste vabaks mänguks on õueajal, hommikustel või õhtustel aegadel rühmas. Nendel aegadel saavad lapsed vabalt mängida, sest õpetajad on reeglina hõivatud muude tegevustega. Hommikustel ja õhtustel aegadel on lapsed omaette, sest õpetaja tegeleb tundide ettevalmistamise, analüüsi või lastevanematega suhtlemisega. Õuealal on lapsed enamjaolt vabalt mängimas, sest õueala tegevuste planeerimine on minu kogemuse põhjal pigem erandlik, kasvatajad võtavad seda aega pigem kui võimalust lõõgastumiseks. Loovat mängu nendel aegadel piirab mängumaterjalide kättesaamatus, õuealadel on näiteks kättesaadavad peamiselt ainult liivakastis mängimiseks sobivad vahendid.

Vaba loov mängimine saab ja võiks toimuda ka täiskasvanuga koos. Väga hea on mängida näiteks vesivärvide ja kriitidega, selline mängimine võib kesta päevi ja nädalaid. Lapsed proovivad, kuidas värvid segunevad, omavahel sulanduvad, kuidas sobivad jne jne. Õpetaja roll on aidata vahendite valimisel ja julgustada vabale tegustemisele, sest juba kolme-neljaaastaste laste puhul märkan püüdu täiskasvanule „sobivaid” lihtsamaid „õigeid” motiive joonistada (lilled, päike, maja, auto). Sellises loomismängus osalemiseks on tähtis vabaneda hinnangute andmisest, ootustest tulemustele ja hirmust materjalide „raiskamise” ees. Täiskasvanuna tunneme sageli, et meil on õigus hindavateks kommentaarideks laste tööde vaatlemisel, kuid sellega tuleks olla väga ettevaatlik. Iga lapse töö on kordumatu ja tulemuse võrdlemine mõttetu tegevus. Kõige selgemaks märgiks vabaduse puudumisest kunstivahendite kasutamisel on sarnased tööd lasteaiarühma seinal.

Täiskasvanud saavad laste loovat mängimist toetada sobivaid materjale ja mänguasju valides. Heade lihtsate materjalide abil saab laste loovus tiivad, samas kui valmismänguasjad pigem kinnistavad kindlaid soorolle ja seavad vabale mängule piire. Mulle endale on alati meeldinud lihtsad erinevas suuruses ja kujuga puuklotsid. Neid peab olema palju, sest vastasel korral ei õnnestu ehitada linna ja suuri lennukeid. Selleks, et ehitada üks lennuk tuleb katsetada päevade kaupa. Lapsed mängivadki ühte ja sama asja läbi korduvalt, kui see on neile huvipakkuv ja arendav.

Üheks loova ja vaba mängu paigaks on loodus. Metsas on alati vahendeid ja võimalusi, vaid vähesed lapsed ei oska looduses loovalt mängida. Ka neile on loomulikult oluline õppida olema looduses ja sellest inspiratsiooni leidma. Meie õpetajad korraldavad lastele mõnikord loodusesse õppekäike, mille eesmärgiks on tutvuda näiteks kevadlillede jt programmist tulenevate momentidega. Sageli võib märgata, kuidas lasteaiarühmad marsivad paarikaupa käest kinni hoides läbi parkmetsa mööda asfalteeritud teerada. Hiljem joonistab iga laps ühe lumikellukese, täpselt etteantud võtmes. Sellisel looduses käimisel puudub loovusele koht. Lastel peab olema aega ja vabadust, et leida endale tegevusi mis oleksid tõeliselt arendavad. Norras peetakse lastega looduses viibimist äärmiselt oluliseks ja paljudel lasteaiarühmadel on oma nn „koht” kuhu nädalas korra või kaks terveks päevaks mängima minnakse. Seal on lastel omad mängud, mis järgnevad ja pidevalt edasi arenevad. Lastel tekib eluaegne huvi looduse vastu ja soov metsas viibida, hingata looduserütmides.

Üheks kõige põnevamaks ja kättesaadavamaks loovaks mängumaterjaliks on pori ja poriloigud. Vihmaste ilmadega on lastel õuealal alati palju toimetamist. Populaarseks muutuvad ämbrid ja kühvlid, ka suuremad lapsed on äkitselt ämbrid käes vaikselt nohisedes poriloikude ja mülgaste ümber koondunud. Vihm on justkui võluvägi, mis paneb loovuse voolama. Kui ainult panna selga sobivad riided, sh ka täiskasvanutel, on vihmaga õues mängimine lastele parimaid elamusi üldse.

Nii lapsevanema kui õpetajana tuleb meil õppida märkama laste huvisid ja arenemist mängus. Selleks on vaja vaadelda laste vaba mängu ja lasteaias seda ka dokumenteerida. Hea on kasutada filmi- või fotokaamerat. Tänapäevaste arvutiprogrammidega on digitaalse materjali töötlemine kerge ja kiire. Teisalt on oluline meeles pidada, et lastel on õigus anonüümsusele ja pildimaterjali kasutamisel tuleks paika panna eetika nõuded. Hea on lastevanematega eelnevalt kokkuleppida, kuidas materjale hiljem kasutakse. Paljudes Euroopa riikides on sellel teemal käimas avalikud debatid.

Kokkuvõtteks
Lastel on õigus ja vajadus vabalt mängida. Meie roll täiskasvanutena on leida selleks aega ja vahendeid ning lapsi toetada. Igasugused viited õppekava sunnile ja kohustusele on kohatud ja põhjendamatud. Meie lapsed tahavad loovalt joonistada, ehitada, mängida ja elada õnnelikult igas hetkes. Varjatud mäng on täna meie lasteaedade argipäev. Lapsed mängivad salaja voodites tekkide all ja esikukappide vahel. See on tunnistuseks, et meil täiskasvanutena on vaja enda tegevusi ümber mõtestada ja leida uuesti kontakt oma lastega. Lasteaed ei tohiks olla väike kool, tehas ega vangla, vaid peaks olema lastele justkui teiseks koduks.

Avaldatud Bioneeris ja Eesti Ökokogukondade Infokirjas

Monday, March 01, 2010

Eesti kogukond Järnas

Oleme juba kaua rääkinud ökokogukondadest Eestis, samas kui „tõelisi” näiteid nendest ühiselu elavatest ökoinimestest napib. Käesoleva kirjutise eesmärgiks on lühidalt tutvustada eestlaste kogukonda Järnas (Rootsis) ja mõtiskleda pisut ka ökokogukondade teemal laiemalt.

(Öko)kogukondlikust eluviisist
Inimeseks olemiseks on vajalik teiste inimestega suhelda, ühiseid kogemusi kogeda ja oma mõtteid, tundeid ja tegemisi jagada. Ühises kulgemises on eriline turvalisus ja vaimne heaolu, mida üksinda saavutada on raske või isegi ehk võimatu. Kaua oleme arvanud, et sellise kindluse tagab abielu. Paljude isiklikud kogemused ja loomulikult ka sotsioloogilised uuringud näitavad, et peremudelid on muutumas. Unistus traditsioonilise talupere juurde naasmisest on illusioon, millega mängivad paljud, sealhulgas näiteks ka meie presidendipaar.

Viimase kahe aasta jooksul enne Eestist ära tulemist osalesin õige mitmel ökokogukondade üritusel. Minu arvates räägiti alatasa liiga palju ökotarbimisest sh ehitusest, mõõdukalt looduse säästmisest ja pea mitte midagi kogukonna sotsiaalsest mõttest. Mõnikord mainiti haridust ja vastuseks oli alati alternatiivpedagoogika – eriti Waldorfkoolide loomine.

Tegelikkuses on minu hinnangul kogukonnas sotsiaalne mõõde primaarne ja kui inimene hoolib teistest inimestest enda ümber, siis on looduse säästmine iseenesest mõistetav. Austus elu vastu tähendab eestlasele austust ka looduse vastu, sest meie maailmapildis on loodus alati elav ja hingestatud. Laused nagu - „Puule ei tohi haiget teha!”, „Maa hingab!”- on ju tänapäevani meie kõnepruugis tavalised.

Eestlasele omane loodusfilosoofiline mõttelaad on heaks aluseks võimalikule kogukondlikule sotsiaal-ja haridusmudelile, mis oleks nii ökoloogiline kui meile ainuomane, arusaadav ja mõtestatud. Meie rahvuslik alaväärsuskompleks takistab jõudmast tõeliselt sügavate muutusteni meie kasvatuses, kus tõuseksid esile meile endale olulisimad väärtused, sipleme tänaseni nõukogudeaegses kitsarinnalisuses ja usaldamatuses. Meil puudub kogemus avatud ja loomingulisest lähenemisest õppimisele, puudub eneseusaldus. Minu jaoks on siin pikalt jätkunud mõtlemisainet, kuid vähe on olnud tõeliselt sisukaid ja edasiviivaid arutelusid. Eestis ei ole selles vallas praktilisi kogemusi ja julgust (äkki isegi tahet?) millegi „tõeliselt uuega” alustamiseks.

Ühe põhjusena võib minu arvates välja tuua kogu maailmas sh ka Eestis tekkivat teravat ökoloogilist kihistumist, mis on loomulikult seotud finantseerimisega. Need, kellel on raha loovad endale selliseid „ökosaarekesi”, kus on tervislik ja turvaline elu. Põhimõtteliselt saaks neid nimetada ökokogukondadeks, kui tegemist oleks kõikidele avatud keskustega, mis põhinevad vabadusel ja tingimusteta armastusel kõikide inimeste vastu. Minu hinnangul on näiteks Põhjamaades selliseid piirkondi paljudes kohtades, kuid välismaalastele või ka sama riigi vaesematele inimestele on nendesse piirkondadesse elama asumine takistatud.

Kuna laiemate rahvahulkade teadlikkus aina kasvab, siis võib ette kujutada, kuidas hakkab toimuma riiklik või miks mitte ka Euroopa Liidu siseränne. Tööstuspiirkondadesse jäävad peamiselt kolmandatest riikidesse sissetoodud põgenikud, palkade ja haridustase on madal, kriminaalsus ja sotsiaalsed probleemid kõrged.

Meie teekond Rootsi
Meie teekond Rootsimaale sai alguse Solvikkooli intuitiivpedagoogika kursusest. Mina jõudsin Solviki esimest korda kolm aastat tagasi ja tundsin kohe algusest peale, nagu oleksin koju jõudnud. Järna loodus, siinne vaba ja loominguline mõtte- ja tegustemisviis, inimesed, kes siin aastaid on elanud ja töötanud, see lummas ja kutsus. Kuidas luuakse kool, kus iga õpetaja on eriline isiksus, õppekava on täiesti sekundaarne, õpetamine põhineb intuitsioonil, mängimisel ja loovusel ning laste heaolu on kõige keskpunktis? Kuidas täiskavanuna tulla välja maailma siginast-saginast ja suuta keskenduda olulisele? Need olid minu põhilised küsimused Solviki kursusele tulles.

Järnast
Järna on antroposoofiline keskus alates 1930-ndatest aastatest, siis põgenesid esimesed antroposoofid oma peredega natside eest siia ja alustasid puuetega lastele keskuste loomist. Hitleriaegsel Saksamaal olid ju kõik puudega inimesed üleliigsed, ainus võimalus ellu jääda, oli põgenemine. Tänaseni on sellest ajast siinkandis tegutsenud mitu Rootsi olulisemat puuetega inimeste keskust.

60-ndatel aastatel alustati Waldorfpedagoogilise Seminari rajamist. Olulisel kohal oli ka tervislik ja terviklik toitumine, mille juurde kuulus mahepõllumajandustalude ja – õppekeskuste arendamine. Antroposoofilise meditsiiniga sh raskete vähihaigete ravimisega tegeleb Ytterjärna kliinik. Loodud on ökopank. Järnas tegutseb mitu alternatiivkooli ja -lasteaeda.

Lühidalt võib öelda, et siin on omamoodi „ökosaareke”, mis on täna õnneks veel kõikidele Euroopa inimestele avatud.

Solvikkoolist
Solvikkool on siiski ka siinkandis eriline. Eriline just oma vaba loovuskeskse lähenemise poolest. Teised kohalikud vabakoolid järgivad väga täpselt Waldorfkoolide traditsioone, kuid Solvikkoolis on Pär Ahlbom koos mitmete teiste huvitavate ja andekate inimestega loonud täiesti unikaalse keskkonna õppimiseks ja arenemiseks. Nad nimetavad oma õpetust ise intuitiivpedagoogikaks ja sõnastatud teooria sellest puudub. Intuitiivpedagoogikat saab õppida ainult siin või Saksamaal Freiburgis, kus samad õpetajad paralleelset kursust läbi viivad. Kursus on põhiliselt praktiline ja kogemuslik. Tegemist on Waldorfpedagoogikast edasi arendatud suunaga alternatiivpedagoogikas, mille aluseks on eelkõige õpetajate endi aastate jooksul kogutud kogemused ja teadmised lastest ja tööst nendega. Olulist rolli mängivad selle koolkonna väljakujunemisel ka Iris Johanssoni vaated inimeseks olemisele ja inimeste vahelisele suhtlemisele.

Eestlaste kogukonnast Järnas
Kolmanda aasta suvel otsustasid kolm eesti peret siia kolida, et seda kõike ühiselt ja igaüks eraldi kohapeal kogeda. Meie täiskasvanud õpime eelkõige tööd inimestega, ökoloogilist ehitust, vaateid elule, loodusele, põllu- ja majapidamisele jne. Kõik lapsed (kokku 5) käivad Solvikkoolis. Ka meie puhul on tegemist omamoodi Euroopa Liidu siserändega, Eesti õpetajate suvelaagris ristisime selle „hariduspaguluseks”. Hariduspagulusest olen pikemalt kirjutanud 2009.a. sügisel Õpetajate Lehes.

Eestlasi elab ümbruskonnas juba varasemast ajast ja nendega on meil olnud väga hea side algusest peale. Oleme ühiselt tähistanud olulisemaid tähtsündmusi sh kadripäeva, jõulusid, vastlapäeva, vabariigi aastapäeva. Vahvaks kombeks on saanud Stensundis toimuvad saunaõhtud, koos jääauku hüppamise ja laval regilaulu laulmisega.

Seltskond siin on mitmekülgselt andekas, igaühel on teadmisi ja oskusi, mida teistega jagada. Jääb olla ainult südamest tänulik ja õnnelik, et saan nende inimestega koos elada ja kasvada.

Kohanemine Rootsi ühiskonnas võtab muidugi aega. Järnas olen tundnud ennast nagu kodus algusest peale, sest siin on inimesi üle maailma ja uued inimesed alati teretulnud. Mujal olen tihti kohanud traditsioonilist pelgust sisserännanute suhtes. Selgelt on märgata, et Ida-Euroopa tähendab rootslasele ikka veel Venemaad, Eestist ei teata sagedasti midagi. Inimesed ei tea Eesti pealinna nime, ametiasutustes ei teata, et kuulume Euroopa Liitu.

Kokkuvõtteks
Kuidas siis ikkagi kasvatada lapsi, elada ja olla nii, et süda oleks rahul, hing laulaks ja mitte petta iseennast? Selline küsimus on juba aastaid minu sees kerinud ja tegudele ajendanud. Nii olengi tänaseks jõudnud Järnasse, kus ühiselt teistega koos otsida vastuseid ja esitada uusi küsimusi. Elu kogukonnas eeldab püüdu teineteise mõistmise poole ja ümbritsevate inimeste tingimusteta armastamist. Ainult inimeste vaheline avatud suhtlemine saab luua aluse ühiseks toimimiseks, kui ei ole kommunikatsiooni, siis tekivad pinged, hirmud ja vastasseisud.

Ma ei tea, kas saab meie elamist siin pidada klassikalises mõttes ökokogukonnaks, kuid omamoodi ühine hingamine on meil siin kindlasti.

Loodan, et üldine diskussioon ökokogukondade liikumisega seotud võimalustest ja ohtudest on Eesti ühiskonnas jätkuv ja elitaarsete mudelite kõrval hakkame aina enam arutlema ka egalitaarsete, kõigile kättesaadavate ja üldiste mudelite loomise teemal.

Eesti ökokogukondade häälekandjale 1. märtsil 2010

Sunday, January 31, 2010

Peale IP kursust

Sellel nädalavahetusel algas Solvikis uus kursus. Uus aasta, uued inimesed, uus energia. Eestlasi oli ka omajagu. Huvitavad uued ja vanad tuttavad. Pär, Merete ja Sinikka olid õnnelikud, sest olemine on siin nüüd palju intiimsem. Rahvast on vähem. Esialgu. Ma olen mõelnud seekord jälle pisut filmida ja ise keskendun põhiliselt maalimisele.
Päri hommikused hingamisharjutused on peale kolmeaastast praktikat Solvikis peaaegu omaks saanud. Justkui algakski hommikuse ühise hingamisega uus olemine. Ööst ja unest välja tulekuks on see eriliselt hea, harmooniline võimalus. Olen mõelnud, et peaks kodus ka ise endaga rohkem tegelema. Hingamine on üleüldse pikem teema. Ma usun, et igaühel on siin õppimiseks ja arenguks ruumi.
Arvasin isegi korraks, et ehk ma ei jaksa jälle uuesti alustada. Tegelikult ei olnudki uuesti alustamist. Meie kursus on justkui jätkukursus ja juba esimesest hetkest on tunda uut kvaliteeti. Ma ei tea, kas oskan ise paremini märgata või on ka meie õpetajad palju eelmisest kursusest õppinud ja nüüd katsetavad juba uute asjadega. Igal juhul oli nädalavahetus täiesti uut moodi eriline ja samas vana hea Solvik. Minu sees on tohutu tänutunne. Aitäh kõikidele!

Vaikne vihin
Lume sosin
Roosavalges õhus
Kõnnin
Lõpmata avarus
Kristallideteel
Minu ees on
Liikumatu väli
Tarduvootel
Olemise
Ääremaadel
Juhtub see

Kui tundub
Et järgmiseks hingetõmbeks
Enam jõudu ei jätku
siis ongi paras aeg lõpetada
ja hakata lihtsalt elama

vaikivate vanaisade ajastu

Vaba Eesti

Iseseisvus
Vabadus
Juhheii
Valleraa
Kallega
Soome
Rootsi
Tööle
Hoppsassaa
Kallega
Soome
Rootsi
Tööle

Iseseisvus
Vabadus
Trallallaa
Mallega
Iiri
Kanu kitkuma
Trallallaa
Mallega
Iiri
Kanu kitkuma


Olen mõelnud
Et tahaks
Ühel hommikul
Silmad avada
Ja olla
Vaba


Kummikutega on talvel külm
Kummikutega on talvel külm
Räägin
Aga
Mida muud tal olekski jalga panna
Vaene Ida-Euroopa laps
Nii külm on


Vaikivate vanaisade ajastul

Sel päeval kui ma
Jumala armust
Siia ilma sündisin
Siis saingi omale elu
Siis saingi selle elu
Kus lasteaias laulsime Leninist
Meie luuletused olid suurest kodumaast
Algklassides harjutasime tuumasõda
Emad õmblesid maskid ja need olid alati meie klassis ühes kapis hoiul
Väiksed ilusa käekirjaga nimesildid kottidel peal
Ootasid

Sain endale elu
Ning kooli minnes mõtlesin murelikult, kus on praegu ema ja isa
Kui tuumasõda peaks just nüüd algama, ei kohtu me vist enam kunagi
Mõtlesin
Vabadust keegi enam ei oodanud, polnud mõtetki
See aeg oli juba ammu möödas

Sain endale elu
Kus kardeti inimesi enda ümber
Igaüks võis ju välja lobiseda
Et meie vanaisa oli sõjas mõlemal poolel ja
Vanaonu käis isegi Soomes
Sain teada aastaid hiljem
Vanaonu oli vahva poiss, ei kartnud
Laulis alati kõval selgel häälel
Alati kui purjus oli

Mina sain endale elu
Kus vanaisad vaikisid kibedate nägudega
Minul oli alati hirm
Vaikivate vanaisade ajastu laps olen

Mina sain endale elu
Kus kasvatajad rääkisid mulle
Et onu Lenin on laste sõber
Ja võtab nad kõik sülle
Silitab hellalt nende päid
Mina onu Leninit kunagi ei kohanudki
Minu vanaisa vahel võttis mind sülle
Ja vaikides silitas mind
Minu vanaisa joonistas mulle hobuse
Aga minul oli alati hirm


Mõni mõte
Lihtne lind
Lendab üle ilma
Tsirrrrr............


Kui ma oleksin lumi

Kui ma oleksin lumi
Siis keerleksin härmaste põõsaste vahel
Ja silitaksin sinitihaste tiibu

Kui ma oleksin lumi
Siis liugleksin jäätunud merede kohal
Ja sillerdaksin madalas päikesevalguses

Kui ma oleksin lumi
Siis sulaksin kevade hakul
Ja muutuksin vihmapiisaks

Kui ma oleksin lumi
Siis kastaksin oma veega
Väikeseid seemneid mis ootavad mullas

Kui ma oleksin lumi
Siis oma sulaveest ärganud taimed
Kasvataksin suurteks hiiepuudeks

Kui vaid oleksin lumi...

Friday, January 01, 2010

Eestimaast

Kui ma oleksin puu

Kui minule kasvaksid juured
Siis millisesse mulda
Kui kasvataksin endale võra
Siis millise taeva alla
Kas kasvaksin tammeks
Või saaks minust haab
Või pajuks või hoopiski kadakaks saan
Kui minule kasvaksid juured
Kas saaksin siis lehedki punguma panna
Kas saaksin kasvatada viljad või seemned
Kui minule kasvaks võra
Kas ehitaks minu okste vahele pesa
Mõni väikene lehelinnukene
Kas kuuleksin tema kõlavaid laule
Igal kevadpäeval alates märtsist
Kas saaksin siis teiste puudega koos
Ühises rütmis ja hingamises
Tuultes ja päikese paistes
Oma oksi väärikalt heljutada
Kas saaksin siis teistega koos
Sügisetormides kõik oma lehed ja linnupojad
Lõunamaa poole lendu saata
Kas saaksin siis teistega koos
Vaikses alastuses tumetuhmina seistes
Oodata oodata oodata
Kevade esimesi märke taas tulemas

Kui minule kasvaksid juured
Siis millisesse mulda


Ärkamise aeg II

Eestlane olla on raske ja väär
Kuid mind eestlaseks loodi

Eestlane olla on raske ja väär
Miks mind eestlaseks loodi?

Eestlane olla on raske ja väär
Vanalt vaarisa moodi

Jah just nõnda vanalt vaarisa moodi...



Industrialiseerimine

Tööle
Tööle
Löövad kellad
Tööle
Tööle
Kaigub hellalt
Tööle
Tööle
Kiire kiire
Rutt rutt
Nutt nutt
Ja hala
Ma ei taha
Ma ei taha
R A H A


Kellahääl
Täna ja eile
On teine


Aeg on ümberringi
Aeg on ümber
Aeg on
Aeg
Aaaa
.


Kiirelt kiirelt
Vuhisedes
Tuhisedes
Keereldes ja
Kohisedes
Tormab elu
Mööda
Surm


Sinise talveõhtu valguse
Unustan
Igaveseks
Aamen


Nendest eludest
Mis ma selja taha jätsin
Polegi mõtet hoolida
Igaüks on oma saatuse sepp
Juhheii ja proosit!
Siin on roosid
Sulle kes sa tulid välja eluga!
Need roosid on okkased
Aga kama kaks
Ehk kõlbavad ikkagi süüa
Istun läikivmustas mersus
Isegi imestan
Et ikka veel hingan
Et isegi suudan veel mõelda


Mina ja minu maailm

No milleks ma peaksin
Kuigi ma vahel väga tahaksin
Kunagi oma maailma
Ukse lõplikult lukku keerama
Võtme sajaks tükiks raiuma
Et siis trepil viimast korda
Veel peatudes
Mõtelda oma lapsepõlvele
Ööpäevalasteaias, kus mind kästi lamada ja vait olla,
Tundidekaupa vait olla ja lamada
Vaheaegadele maal ja mere ääres
Piirivalvurite küntud mererannal
Leninile, kes hiljem selgus, ei olegi laste sõber
Igapäevasele tuumasöja hirmule kooliteel
Talongidele piima-, leiva-, seebi-, viina- ja veel tuhandes sabas
Pioneerirätile, mis järsku enam ei käinud kaela, mis sest et ma olin just õppinud selgeks, kuidas rivis marssida ja oskasin seda suurepäraselt
Üleöö muutunud ajalootundidele
Iseõmmeldud roosade südametega minikleidile
Sajale tuhandele laulvale inimesele
Lasnamäe veerul, kus elavad
Tuhanded venelased, keda me enam ei tahtnud kunagi näha, aga näeme ikka kogu aeg kõikjal
Rahapakkidele kilekottides ja tühjadele poelettidele,
Välismaalastele, kes erastasid meie kodu maal ja mere ääres, sest tegelikult oli see alati hoopis nende kodu, mis sest, et neil oli veel palju majasid kõikjal Euroopas
Kümnetele kolimistele ja
Nälgimisele üliõpilaspõlves, kui igaüks pidi ise ellujääma, sest õige tähtsam on vabaturumajandus ja Ameerika
Tigedate nägudega kullast kettidega meestele,
Kes hiljem muutusid tähtsateks ärimeesteks
Ja hakkasid meie elu juhtima riigikogust
Riigikogu – meie riigi inimeste kogu
Ma ei saa seda ust lukku keerata
See on ka minu kogu
See on minu kodu
Selline ma olengi.

Igal maailmal on
Sadatuhat nägu
Igal maailmal on
Selle looja nägu
Minu maailmal
On minu elu nägu
Minu maailmal
On maailmalõpu nägu
Minu maailmal on nägu
Mida sa kunagi peeglist
Hommikul näha ei tahaks
Minu maailmal on
Väärakas ja väändunud
Verdtäisvalgunud ja
Peksmisest siniste silmadega
Nädalasest joomisest
Ja mööda võõraid
Voodeid aelemisest
Paistes nägu
Millisest normaalsed inimesed
Sajatuhande miili kauguses
mööda tahaksid minna
tegelikult tahavad need inimesed uskuda
et sellist maailma
nagu minul on
ei saagi olemas olla


Minu maailm
iga hommik
ärkan ja olen üllatanud,
et see olen mina

Mõnikord imestan, kuidas on võimalik,
et mina saan vannitäie kuuma vett lasta
siis selles mõnusasti vedeleda
mõnikord imestan,
kuidas on võimalik,
et olen õnnelik ja
unustan kõik

mõnikord on mu maailm kümne luku taga –
nii on see ainult võimalik.


Eestlase elu

Tule tuul ja tõuka paati
Aja minda Soomeranda
Tule tuul ja tõuka paati
Aja minda Rootsiranda

Siit saan saaki suuremaida
Äragi ei jaksa kanda
Palgaks saan ma suure vara
Eestimaale ostan maja

Tule tuul ja tõuka paati
Tõuka minda raharanda


Ühel hommikul

Ühel hommikul
Ärkab viimane eestlane
Teeb silmad lahti
ja alustab päeva

ühel hommikul
ärkab viimane eestlane
midagi erilist selles ei ole
ta alustab päeva

ühel hommikul
alustab ta viimast päeva
midagi erilist nagu ei olekski
ta lihtsalt ärkab

ühel hommikul
ärkab viimane eestlane
veerand tundi hiljem
kiirelt tormab ta tänavale

ühel hommikul
kiirustab viimane eestlane
tööle nagu ikka
ja jääb mööduva bussi rataste alla

ühel hommikul
jätkub elu ümberringi
midagi erilist nagu ei olekski
midagi nagu ei olekski olnud
kunagi



Rahvusromantika

Kõik need minu sugulased
Need eestlased
On nagu
Isemoodi eskimote pere
Keegi neist midagi ei tea
Salaelu elame seal
Eestimaa peal
Tasapisi omaette nokitsedes
Regivärsis ümisedes
Kandle kõla kõrvus
Viinakilk silmadest kilamas
Rahulikul kõikuval sammul
Lähme lehmalauda suunas
Õhtusele lüpsile
Sealt edasi sauna
Lumehanges nühime end puhtaks
Siis puhaste linade vahele magama
See on eestlaste
Salajane elu
Väiksel vaiksel Eestimaal


Kinganinasse
Panen ajalehed
Siis saan
Suuremaid jalajälgi
Jätta
Seljataha
Vaatama ei hakka
Ülbelt astun edasi
Persse kõik
Anarhia
Tulgu
Trahh


Sa võid sõita sajaga
Tuhandega
Miljoniga
Elust läbi
Teeäärsed
Väikesed külad
Kepiga vanainimesed
Kiimased koerad ja
Mustavalgelaigulised hobused
Sajapealine lambakari ja
Lumekristallilised õunapuuoksad
Jäävad sul nägemata
Kogemata
Olemata

Jõululuul

Oktoober 2009

Arvuti
Kärbeste Jumal
Kas tead
Et jõulud on peagi käes?
Juba kaks kuud
On kuulutused üleval
Metroojaamas
Mille kaudu
Ma välismaailmast
Teateid saan


Jõuluootus


Advent
Karm eit
Tuleb kiirelt
Suures linnas
Kärab
Särab
Mürab meeste
Rahakottides
Siia sinna
Kutsub kõiki
Tantsule
Keerutab
Veeretab
Sedeleid
Käest kätte
Siuh ja viuh
Märkamatult
Uus aastaöö
Üksinda ärkad melust
Avad pihud
Tühjus
Lage
Mage
Elu

Jälle tagasi tööle


Jõulutee

teevesi
kee vesi
ahju tule teen

teevesi
kee vesi
paja tulele

teevesi
kee vesi
keeda meile teed

teevesi
kee vesi
katel podiseb

teevesi
kee vesi
siis me saame teed

teevesi
kee vesi
pärnaõieteed

teevesi
kee vesi
mesimummu mee

teevesi
kee vesi
sisse paneme

teevesi
kee vesi
mõnus olla teel

teevesi
kee vesi
jõuluaja eel

Tibatilluke
Lumikelluke
Langes heljudes
Hommikutaevast
Alla maailma peale
Siia alla meie juurde
Vaikselt saabus
Kisata
Kärata
Püüdsin ta kindale
Pihk sai armastust täis


Lumelilled
Hommikuti
Tervitavad mind
Kui ma lähen
Omaette
Elu elades
Lauldes
Mängides
Mõnikord nuttes
Jagame hetki
Hommikuahetus katab maad
Ja vaikus ümberringi


Rootsis peale jõulu


Püha
Pühi
Nohu
Tohuvapohu
Kohupiim
On Eestis
Väärikas toode
Kohupiim
Sinu järele ma nutan siin
Külmadel talveõhtutel
Ise söön sinki
19.90 kilo hinnaga müüakse nüüd
Eh mis sest enam rääkida
Pühad on juba seljataga
Pühad on juba kõhu peal
Voltidena ilusaks voolitud
Saksad sõitsid saaniga
Suured jäljed lume sees


Kas lumehelbekeseks külmusin
Ainult mina
Vaevalt
Meid on siin ju
Sadu tuhandeid


Siin talvise sinava taeva all
Langen helbena maha
Valgesse merre
Tuules lainetan kaasa
Mõtlemata
Lihtsalt hingan
Olen olemas
Puhtas täiuslikkuses
Korraks
Pühas rahus kõigega


Kui ma oleksin lumi

Kui ma oleksin lumi
Siis keerleksin härmaste põõsaste vahel
Ja silitaksin sinitihaste tiibu

Kui ma oleksin lumi
Siis liugleksin jäätunud merede kohal
Ja sillerdaksin madalas päikesevalguses

Kui ma oleksin lumi
Siis sulaksin kevade hakul
Ja muutuksin vihmapiisaks

Kui ma oleksin lumi
Siis kastaksin oma veega
Väikeseid seemneid mis ootavad mullas

Kui ma oleksin lumi
Siis oma sulaveest ärganud taimed
Kasvataksin suurteks hiiepuudeks

Kui vaid oleksin lumi...


Sinise talveõhtu valguse
Unustan
Igaveseks
Aamen


Nendest eludest
Mis ma selja taha jätsin
Polegi mõtet hoolida
Igaüks on oma saatuse sepp
Juhheii ja proosit!
Siin on roosid
Sulle kes sa tulid välja eluga!
Need roosid on okkased
Aga kama kaks
Ehk kõlbavad ikkagi süüa
Istun läikivmustas mersus
Isegi imestan
Et ikka veel hingan
Et isegi suudan veel mõelda