Friday, January 01, 2010

Eestimaast

Kui ma oleksin puu

Kui minule kasvaksid juured
Siis millisesse mulda
Kui kasvataksin endale võra
Siis millise taeva alla
Kas kasvaksin tammeks
Või saaks minust haab
Või pajuks või hoopiski kadakaks saan
Kui minule kasvaksid juured
Kas saaksin siis lehedki punguma panna
Kas saaksin kasvatada viljad või seemned
Kui minule kasvaks võra
Kas ehitaks minu okste vahele pesa
Mõni väikene lehelinnukene
Kas kuuleksin tema kõlavaid laule
Igal kevadpäeval alates märtsist
Kas saaksin siis teiste puudega koos
Ühises rütmis ja hingamises
Tuultes ja päikese paistes
Oma oksi väärikalt heljutada
Kas saaksin siis teistega koos
Sügisetormides kõik oma lehed ja linnupojad
Lõunamaa poole lendu saata
Kas saaksin siis teistega koos
Vaikses alastuses tumetuhmina seistes
Oodata oodata oodata
Kevade esimesi märke taas tulemas

Kui minule kasvaksid juured
Siis millisesse mulda


Ärkamise aeg II

Eestlane olla on raske ja väär
Kuid mind eestlaseks loodi

Eestlane olla on raske ja väär
Miks mind eestlaseks loodi?

Eestlane olla on raske ja väär
Vanalt vaarisa moodi

Jah just nõnda vanalt vaarisa moodi...



Industrialiseerimine

Tööle
Tööle
Löövad kellad
Tööle
Tööle
Kaigub hellalt
Tööle
Tööle
Kiire kiire
Rutt rutt
Nutt nutt
Ja hala
Ma ei taha
Ma ei taha
R A H A


Kellahääl
Täna ja eile
On teine


Aeg on ümberringi
Aeg on ümber
Aeg on
Aeg
Aaaa
.


Kiirelt kiirelt
Vuhisedes
Tuhisedes
Keereldes ja
Kohisedes
Tormab elu
Mööda
Surm


Sinise talveõhtu valguse
Unustan
Igaveseks
Aamen


Nendest eludest
Mis ma selja taha jätsin
Polegi mõtet hoolida
Igaüks on oma saatuse sepp
Juhheii ja proosit!
Siin on roosid
Sulle kes sa tulid välja eluga!
Need roosid on okkased
Aga kama kaks
Ehk kõlbavad ikkagi süüa
Istun läikivmustas mersus
Isegi imestan
Et ikka veel hingan
Et isegi suudan veel mõelda


Mina ja minu maailm

No milleks ma peaksin
Kuigi ma vahel väga tahaksin
Kunagi oma maailma
Ukse lõplikult lukku keerama
Võtme sajaks tükiks raiuma
Et siis trepil viimast korda
Veel peatudes
Mõtelda oma lapsepõlvele
Ööpäevalasteaias, kus mind kästi lamada ja vait olla,
Tundidekaupa vait olla ja lamada
Vaheaegadele maal ja mere ääres
Piirivalvurite küntud mererannal
Leninile, kes hiljem selgus, ei olegi laste sõber
Igapäevasele tuumasöja hirmule kooliteel
Talongidele piima-, leiva-, seebi-, viina- ja veel tuhandes sabas
Pioneerirätile, mis järsku enam ei käinud kaela, mis sest et ma olin just õppinud selgeks, kuidas rivis marssida ja oskasin seda suurepäraselt
Üleöö muutunud ajalootundidele
Iseõmmeldud roosade südametega minikleidile
Sajale tuhandele laulvale inimesele
Lasnamäe veerul, kus elavad
Tuhanded venelased, keda me enam ei tahtnud kunagi näha, aga näeme ikka kogu aeg kõikjal
Rahapakkidele kilekottides ja tühjadele poelettidele,
Välismaalastele, kes erastasid meie kodu maal ja mere ääres, sest tegelikult oli see alati hoopis nende kodu, mis sest, et neil oli veel palju majasid kõikjal Euroopas
Kümnetele kolimistele ja
Nälgimisele üliõpilaspõlves, kui igaüks pidi ise ellujääma, sest õige tähtsam on vabaturumajandus ja Ameerika
Tigedate nägudega kullast kettidega meestele,
Kes hiljem muutusid tähtsateks ärimeesteks
Ja hakkasid meie elu juhtima riigikogust
Riigikogu – meie riigi inimeste kogu
Ma ei saa seda ust lukku keerata
See on ka minu kogu
See on minu kodu
Selline ma olengi.

Igal maailmal on
Sadatuhat nägu
Igal maailmal on
Selle looja nägu
Minu maailmal
On minu elu nägu
Minu maailmal
On maailmalõpu nägu
Minu maailmal on nägu
Mida sa kunagi peeglist
Hommikul näha ei tahaks
Minu maailmal on
Väärakas ja väändunud
Verdtäisvalgunud ja
Peksmisest siniste silmadega
Nädalasest joomisest
Ja mööda võõraid
Voodeid aelemisest
Paistes nägu
Millisest normaalsed inimesed
Sajatuhande miili kauguses
mööda tahaksid minna
tegelikult tahavad need inimesed uskuda
et sellist maailma
nagu minul on
ei saagi olemas olla


Minu maailm
iga hommik
ärkan ja olen üllatanud,
et see olen mina

Mõnikord imestan, kuidas on võimalik,
et mina saan vannitäie kuuma vett lasta
siis selles mõnusasti vedeleda
mõnikord imestan,
kuidas on võimalik,
et olen õnnelik ja
unustan kõik

mõnikord on mu maailm kümne luku taga –
nii on see ainult võimalik.


Eestlase elu

Tule tuul ja tõuka paati
Aja minda Soomeranda
Tule tuul ja tõuka paati
Aja minda Rootsiranda

Siit saan saaki suuremaida
Äragi ei jaksa kanda
Palgaks saan ma suure vara
Eestimaale ostan maja

Tule tuul ja tõuka paati
Tõuka minda raharanda


Ühel hommikul

Ühel hommikul
Ärkab viimane eestlane
Teeb silmad lahti
ja alustab päeva

ühel hommikul
ärkab viimane eestlane
midagi erilist selles ei ole
ta alustab päeva

ühel hommikul
alustab ta viimast päeva
midagi erilist nagu ei olekski
ta lihtsalt ärkab

ühel hommikul
ärkab viimane eestlane
veerand tundi hiljem
kiirelt tormab ta tänavale

ühel hommikul
kiirustab viimane eestlane
tööle nagu ikka
ja jääb mööduva bussi rataste alla

ühel hommikul
jätkub elu ümberringi
midagi erilist nagu ei olekski
midagi nagu ei olekski olnud
kunagi



Rahvusromantika

Kõik need minu sugulased
Need eestlased
On nagu
Isemoodi eskimote pere
Keegi neist midagi ei tea
Salaelu elame seal
Eestimaa peal
Tasapisi omaette nokitsedes
Regivärsis ümisedes
Kandle kõla kõrvus
Viinakilk silmadest kilamas
Rahulikul kõikuval sammul
Lähme lehmalauda suunas
Õhtusele lüpsile
Sealt edasi sauna
Lumehanges nühime end puhtaks
Siis puhaste linade vahele magama
See on eestlaste
Salajane elu
Väiksel vaiksel Eestimaal


Kinganinasse
Panen ajalehed
Siis saan
Suuremaid jalajälgi
Jätta
Seljataha
Vaatama ei hakka
Ülbelt astun edasi
Persse kõik
Anarhia
Tulgu
Trahh


Sa võid sõita sajaga
Tuhandega
Miljoniga
Elust läbi
Teeäärsed
Väikesed külad
Kepiga vanainimesed
Kiimased koerad ja
Mustavalgelaigulised hobused
Sajapealine lambakari ja
Lumekristallilised õunapuuoksad
Jäävad sul nägemata
Kogemata
Olemata

No comments: