Wednesday, September 01, 2010

Stseenid ühest lugemisest

Bergman
Bergman
Trallalaa
Kas siis ilma olla ei saa
Kas siis lihtsalt
Olla ei saa
Kas peab olema depressioonis
Kas peab hämaras segamini ruumis jooma
Kas peab kõikidega aelema
Enese tapmise äärel
Kas peab olema
Kas peab seisma sillal
Ja valgusesõõris eluga hüvasti jätma
Kas peab võtma noa
Ja veenid lahti lõikama
Kas peab endale kuuli pähe keerutama
Hüüdes: Venerulett!
Kas peab olema meeleheitel
Ja lainetesse heituma
Et hiljem kalamehed ja päästeamet
Kisuks su laguneva ja haisva keha
Söödud silmadega moondunud laiba
Vetevoogudes võrkudesse mässitud korjuse
Ilmavalgusesse
Sugulastele halada, nutta ja matta
Kas peab elu maapeal olema üks suur põrgu
Kas peab igas mehes peituma saatan
Ja naises langenud ingel
Kas peab iga suhe olema keerdunud
Keerdunud lootusetuks pusaks
Mille lahtiarutamiseks kulub
Miljoneid tunde psühholoogilist nõustamist
Miljoneid kroone ja sadu miljoneid nutetud pisaraid
Jõgedena voolavaid ja aasia riikides mudavoogusid ja fataalseid katastroofe tekitavaid pisarahulkasid

Bergman
Bergman
Lase mind lahti
Lase mul hingata
Ja lase lihtsalt olla
Unustame Freudi
Unustame kõik mida te minu alateadvusest ja lapsepõlvest välja kiskusite
Unenägudest ja juhuslikest lausekatketest välja lugesite
Hüpnoosides välja peilisite
Unustame sugutungi ja surmahirmu
Kõik selle psühhoanalüütilise
Depressiivse ja neurootilise
Allasurutud ja üleskerkinud
Unustame
Palun unustame
Bergman, palun!

Ingmar Bergmani "Laterna Magica" ja "Fängelse" ainetel

kirjeid, karjeid, sosinaid

Kirjeid
Karjeid
Sosinaid
Elu ette heidab
Elamist ennast
Tagasi hoida ei saa
Voolab minust läbi
Minu kaudu tegelikuks
Muutudes
Loob end
Elamise hetkedes
Mind ennast
Justkui polnud
Polnudki veel sündinud
Hingamise rütmis
Liigub keha
Tuul kui liigutaks oksi
Kiigutaks lehekesi
Hingan ja olen
Maasse surun varbad
Juurtena maha
Iseenda juurde
Otsin teed
Vaikides
Salamahti
Enda ümber piiludes
End peites
Ja ometi
Esile tõustes
Kui võilill päikese poole
Sirutan end
Maailmasse
Kõiksusesse
Kaugussesse
Ja lähedusse
Soojusesse
Valgusesse
Hingusesse
Kergusesse
Sirutan end
Elu liigub vaikimisi
Voolab minust läbi
Ikka edasi
Edasi
Samas kui paigal seistes
Justkui aeg ei olekski kaduv
Justkui kunagi kuhugile
Meil ei olekski jõuda
Kiirustada
Tormata
Tõtelda
Justkui kunagi polekski
Mõtet
On vaid olemise
Kergkaduv vaikus
Millesse unustan enese
Mille kaudu vaid olevaks saan
Mille kaudu elu end elab
Minu kehas hingab
Kasvab ja liigub
Minu juusteotsadesse lõhesid lõikab
Elu
Mitte midagi muud siin ei olegi
On vaid elu, mis tahab
Keerelda
Keerutada
Armastada
Hoolida ja olla hoolitsetud
Elu,
Mis hingab meid endasse
Kannab endaga kaasa
Silmad kinni järgnen
Silmad kinni elan
Silmad kinni olen
Silmad kinni lahti
Lahti maailmast
Lahti maast ja juurtest
Tõusen lendu
Tiibade kahinal
Lõunasse lõikan pilvi
Klukluuu klukluu
Tuul
Minuga koos on teel
On minuga koos
Tuul ja päike
Me oleme üks
Ühises rütmis
Aastaagade vaheldumises
Oleme üks
Suves, sügises, talves ja kevades
Oleme üks
Sünnis oleme üks
Ja surmas
Kirjeid, karjeid ja sosinad
Üheskoos elame läbi
Üheskoos
Sest keegi meist ei ole üksik