Sunday, November 14, 2010

Head isadepäeva!

Täna on isadepäev. Mul ei ole enam ei vanaisasid ega isa kellega seda päeva ühiselt tähistada. Juba mitu aastat ei ole...
Olen mõni aeg tagasi kirjutanud ühe luuletuse, mille põhitoon on väga nukker. Tegin seda väheke ümber ja panen tänase isade ja vanaisade päeva puhul siia ühiseks mõtisklemiseks... kõik kommentaarid on oodatud!

Vaikivate vanaisade ajastul


Sel päeval kui ma
Jumala armust
Siia ilma sündisin
Siis saingi omale elu
Siis saingi selle elu
Kus lasteaias laulsime Leninist
Meie luuletused olid suurest kodumaast
Algklassides harjutasime tuumasõda
Emad õmblesid maskid
Mina olin alati valmis
Maskid olid alati valmis
Väiksed ilusa käekirjaga nimesildid kottidel peal
Ootasid

Sain endale elu
Kooli minnes mõtlesin murelikult
Kus on praegu ema ja isa
Kui tuumasõda algab
Ei kohtu me enam kunagi
Mõtlesin

Vabadust keegi ei oodanud
Polnud mõtetki
See aeg oli juba ammu möödas

Sain endale elu
Kus kardeti inimesi
Igaüks võis ju lobiseda
Meie vanaisa oli sõjas mõlemal poolel
Et vanaonu käis Soomes
Sain teada aastaid hiljem
Vanaonu oli vahva poiss, ei kartnud
Laulis alati kõval selgel häälel
Alati kui purjus oli

Mina sain endale elu
Kus vanaisad vaikisid kibedalt
Minul oli alati hirm
Vaikivate vanaisade ajastu laps olen

Mina sain endale elu
Kus kasvatajad rääkisid
Onu Lenin on laste sõber
Ta võtab kõiki meid sülle
Silitab hellalt me päid
Mina onu Leninit kunagi ei kohanud
Minu vanaisa vahel võttis mind sülle
Ja vaikides silitas mind
Minu vanaisa joonistas mulle hobuse
Aga minul oli alati hirm

No comments: