Saturday, December 17, 2011

Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine ja kaasamise hea tava

Eile saime Postimehe kaudu teada, et haridusministeeriumis on kooskõlastatud koolieelse lastesutuse seaduse muutmise eelnõu, milles sätestatakse mitmete teiste riikide eeskujul nüüd ka meil laste arv täiskasvanu kohta lasteaiarühmas. Kuidas on toimunud erinevate huvirühmade kaasamine ja diskussioon seaduse muudatuste üle? Millised võiksid olla võimalikud muudatused?

Postimeest tsiteerides:
Koolieelse lasteasutuse seaduses on kavas sätestada täiskasvanute ja laste suhtarvud. Näiteks sõimerühmas võib olla maksimaalselt 8 last, aiarühmas maksimaalselt 12 ja liitrühmas kuni 10 last täiskasvanu kohta.

Kohaliku omavalitsuse poolt kinnitatud lasteasutuse töötajate koosseis ja lasteaia töökorraldus peab tagama, et aktiivsel õppe- ja kasvatustegevuse ajal, sh laste õuesoleku ajal, on rühmas korraga tööl ja tegeleb lastega vähemalt üks õpetaja ning üks õpetajat abistav töötaja.

Niisiis... toimunud on arutelud, kuidas muuta seadust, kusagil on arutatud.... 

Kes otsib see leiab... kus need arutelud siis toimusid? Mina pole midagi märganud, kuigi loen Õpetajate Lehe alushariduse lehekülgi lolli järjekindlusega (ja krtiseerin neid diskussiooni puudumise pärast). 

Ilmunud on siiski vähemalt üks artikkel Liisa Pakostalt (Lastevanemate Liit, riigikogu kultuurikomisjon ja IRL) pealkirjaga "Lasteaiad - kas ja kuidas muuta seadust?" 28. oktoobril 2011.  

Riigikogu ja haridusministeeriumi koostöös on praegu ülevaatamisel, kas ja mida muuta koolieelse lasteasutuse seaduses (edaspidi KLS). Kui osa muudatusi on kõikidele teemast huvitatutele tundunud nii vajalikud kui ka lahendusena mõistlikud, siis mõne probleemi lahendusvariandid on tekitanud elavamat arutelu. Sestap ongi mõttekas laiema ringi käest küsida, kuidas lahendaksite olukorda teie ning millistest muudatustest hoiduksite. Kirjeldan mõningaid muresid ja nende võimalikke lahendusvariante.

Millised teemad siis tekitasid Liisa Pakosta arvates küsimusi?

I Kuidas suuta pakkuda vajalikul arvul kohti, sest lastel on selleks ju seaduse järgne õigus. Sellele küsimusele ilmselt lasteaiainimestel vastust ei ole. See küsimus on eelkõige kohalike omavalitsuste juhtidele. 

II Millised peaksid olema rühmad?

Laste arv rühmas ja täiskasvanute osakaal nende kohta kõiguvad nii Eestis kui ka Euroopas. Ühel nõul ollakse selles, et mida vähem on lapsi ühe täiskasvanu kohta, seda parem. Samal ajal tuleb arvestada lapsele sobivaima arengukeskkonnaga – see eesmärk on väga jäiga rühmamoodustamise poliitikaga vastuolus.

Mida teha? Eesti eesmärk oleks olemasolevgi seadus paremini tööle saada, muutmata suhtarvusid (KLS p 6 ja 7). Selleks on mitu võimalust. Näiteks võiks rühma suuruse reguleerimise asemel piirata seda, mitu last maksimaalselt tohib rühmas ühe täiskasvanu kohta olla. Kui rühmas peaks praegu olema korraga nii õpetaja kui õpetaja abi, teeb see tavarühmas kuni kümme last ühe täiskasvanu kohta.

Tegelikult ei saa ma üleüldse isegi aru, mida Liisa selle alalõiguga öelda tahab... Mis see Eesti eesmärk siia puutub? Miks Eesti peaks tahtma mitte muuta suhtarvusid? Vastupidi, Eesti peaks just tahtma suhtarvusid muuta lastele soodsamas suunas... milleks muidu seadust muuta?  


Ilmselt siit olekski pidanud diskussioon jätkuma... aga igatahes Õpetajate Lehe veergudele pole arutelust seaduse muudatuse teemal järgneva kahe kuu vältel ridagi jõudnud. 

Eesti Lasteaednike Liidu lehelt viiteid toimunud aruteludele ei leia. Samamoodi ka Eesti Haridustöötajate Liidu lehelt, kes esindab päris suurt hulka meie alushariduspedagoogidest. Lisaks on meil olemas ka Eesti Alusharidusjuhtide Ühendus, aga selle kohta ma üleüldse veebist viidet ei leia.

Pika sobramise peale leian HTM dokumendi, mille nimi on "Kaasamise tööplaan" 


Seaduse muudatuse läbirääkimiste eest vastutab Tiina Peterson
Tiina.peterson@hm.ee tel 7 350 114

Kuna mul sellele dokumendile siit linkida ei õnnestu, siis teen väljavõtte olulisemast infost.

- Keda selle eelnõu vastuvõtmine mõjutab? (vihjeks - lapsed!!!!!)
- Mis selle eelnõu vastuvõtmisel muutub? 
Lapsevanemad, koolieelsete lasteasutuste juhid ja töötajad, kohalikud omavalitsused.
Sätestatakse erivajadusega lapse õppe- ja kasvatustegevuse korralduse erisused, vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamine ning hädaolukorra lahendamine lasteasutuses.

- Millal algab eelnõu (kavandi) koostamine? 
- Kes koostamisel osalevad?
Veebruar 2010.
Eesti Lasteaednike Liit, Eesti Alusharidusjuhtide Ühendus, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Eralasteaedade Liit, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Politseiamet, Päästeamet 

- Millal toimub huvirühmadega konsulteerimine? 
- Kellega?
Märts-Oktoober 2010.
Eesti Lasteaednike Liit, Eesti Alusharidusjuhtide Ühendus, Eesti Eripedagoogide Liit, Eesti Eralasteaedade Liit, Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit, Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Politseiamet, Päästeamet

Millal avaldatakse eelnõu osalusveebis?
vastust ei ole

Millal kooskõlastatakse eelnõu eÕiguses?
Detsember 2011

Tiina, aga kus on lapsed, lapsevanemad ja eksperdid?
Plaanis on unustatud mainida lapsi kui neid, keda see seadus mõjutama hakkab ja kaasata lastekaitse liitu ja lapsevanemaid. Seega on laste ja nende vanemate õigused kavandis täiesti kaitsmata! Kuidas on kaasatud eksperdid - need, kes on uurinud olukorda lasteaedades ja saaks teha teaduslikult põhjendatud ettepanekuid? Eestis on lasteaedade kvaliteediküsimustega aastaid tegelenud nt Tiia Õun Tallinna Ülikoolist. Kas tema oli kaasatud?

Selgub, et eelnõu aruteludesse on kaasatud vähemalt kaks teised minu poolt eelnevalt nimetatud osapoolt ja ka nt eralasteaiad. Vaikselt ja targu on toimunud diskussioon. Huvitav mida osapooled oluliseks pidasid? Kust seda teada saada?

Eraldi punktina, mida soovitakse seaduse muudatusega tagada on mainitud:
laste vaimse ja füüsilise turvalisuse tagamine


Ajalugu näitab, et teema on ülimalt aktuaalne ja peab saama lahenduse. Liisa Pakosta artikli ja haridusministeeriumi ametniku käsitus näib siiski oluliselt erinevat. 


Miks on lasteaiaõpetajate ja alusharidusjuhtide esindajad olnud eelnõu kavade tutvustamisel hiirvaiksed? Kuigi peale Lasnamäe lasteaias toimunud traagilist juhtumit on kogu Eesti avalikkusele selge, et samamoodi lasteaias jätkata ei saa?

Mul on kahju, et lasteaiaõpetajad ja -juhid on enda ja laste õiguste kaitsel niivõrd tagasihoidlikud. Tulemuseks ongi lasteaedade muutumine ühiskonna ääremaaks. Tallinna linna näide on ilmekas, sest isegi kui laps on saanud õnnetult  surma, ei murdu meie linnaisad, vaid jätkavad jultunud järjekindlusega lasteaedadele eraldatavate summade kärpimist.

Lasteaiaõpetajad ja lasteaiajuhid ühinege ning hakake iseenda ja laste õiguste eest jõulisemalt seisma, aitab norutamisest! Tehke oma seisukohad avalikuks!

Tulles tagasi seaduse muudatuse juurde. 8 last sõimes täiskasvanu kohta on kaugelt liiga palju. Normaalne on pea poole vähem ehk kuni 5 last. Selline suhtearv on kehtestatud näiteks sotsiaalministeeriumi haldusalasse kuuluvale lapsehoiuteenusele. Igaüks, kes on väikeste lastega elus kokku puutunud, saab aru, et kuni kolme aastastele lastele ei piisa, kui kusagil eemal on täiskasvanud inimene. Sellises vanuses lapsed vajavad väga suurt tähelepanu ja hoolitsust. Kuni kolmanda eluaastani toimub intensiivne areng ja täiskasvanu jagamatu tähelepanu on lapse arenguks hädavajalik.

Muudatusettepanek selle praegusel kujul on mõtetu, sest juba täna on rühmas põhimõtteliselt kaks täiskasvanut, kes lastega nö tegelevad (kuigi üks pidevalt koristab on ta ju ikkagi enamus aega lastega samas ruumis). Kuidas tagatakse sellisel moel jätkates lastele hädavajalik füüsiline ja vaimne turvalisus? Just selle eesmärgiga ju muudatusi teha tahetakse või kuidas?

Leian, et vajame laiemapõhjalist arutelu varajaste kasvatuse teemadel. Lastele vääriliste kasvutingumuste loomine lasteaias peab olema kogu riigis prioriteediks (viide Lapse õiguste konventsioonile)! Lisaks lasteaiaõpetajate ja abiõpetajate palkadele on hädavajalik suurendada  täiskasvanute arvu lastegrupis. 

Kindlasti tuleb tagada, et lasteaiarühma ruumi suurus peab vastama tervisekaitse nõuetega kehtestatud määrale. Lisaks ruumile on laste füüsilisele ja vaimsele turvalisusele oluliseks mõjuriks  müratase ruumis. Tänasel päeval on see paljudes rühmades kordades ületatud. Laste ja kasvatajate kuulmise sihipärasele kahjustamisele tuleb kiiresti piir panna!  

Tiina Peterson, soovin jõudu ja jään ootama, millal kaasatakse tänaseni kaasamata esindusorganisatsioonid ja jõuab seaduseelnõu e-õiguse portaali kodanikele kommenteerimiseks. http://eelnoud.valitsus.ee . Palun informeerige sellest kindlasti ka avalikkust! 

Loe ka värskemat postitust septembrist 2012 pealkirjaga:
Kes vastutab lasteaialaste elude eest, kui vanemad on tööl?

Avalik-õiguslikust meediast ja streigist...

Ungari riigitelevisooni töötajad jätkavad näljastreiki. Põhjuseks on valitsuse aina tugevnev tsensuur ja kontroll uudistes avaldatu üle. Loe pikemalt eilsest "Washington Posti" artiklist
Hungarian state TV employees continue hunger strike, say management restricting news coverage. 

Kuidas on avalik-õigusliku meedia olukord Eestis? Viimane suurem skandaal, mis lahvatas rahvusringhäälingust puudutas IRLi elamislubade afääri. Sellega seotud meedia avaldustest kirjutasin eilses blogipostituses "Kas meie valitsus on julgeolekurisk?"

Pealtnägija ajakirjanikud tegid ära tohutu töö. Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge avaldasid oma uurimustöö tulemusena kogutud info ka ülevaateartiklis, mis ilmus 30. novembril pealkirja all "Eesti isamaalised poliitikud hangivad Vene miljonäridele elamislube"
Tulemusena lahvatas skandaal, mis tekitas IRL mainele ilmselget kahju ja pani rahva küsima, kas valitsuskoalitsioonis olevad ministrid on ikka oma kohti väärt.

Vastusena kujunenud kriisile lasi ERR eetrisse Jaanus Rahumäe kui julgeolekueksperdi, kelle arvamus avaldati 6. detsembril.

Rahumägi ütles ERR-i uudisteportaalile, et IRL-i poliitikute tegevus elamislubade vahendamisel reaalset ohtu julgeolekule ei kujutanud, kuid üldprintsiibis on selge, et elamislubadega kauplemine ei ole aktsepteeritav. 


Küll aga oli Rahumägi veendunud selles, et ükski minister tagasi astuma ei peaks, sest see oleks julgeolekurisk. "Igasugune valitsuse kõigutamine on julgeolekurisk..."


Viimase lausekatke avaldasid uudisena KÕIK suuremad meediakanalid Eestis sh kõik avalik-õiguslikud meediakanalid.

Seega on näha, et avalik-õigusliku meedia mõju oli siin kahetine.Ühest küljest avaldati petuskeem, teisest küljest mõjutati inimesi uskuma, et valitsus PEAB jääma.

Samas on küllalt julgeolekueksperte, kes on varem ERR öelnud, et just korrumpeerunud ametnik on julgeolekurisk. vt uudist taaskord Kärmaselt aprillist 2011 "Heldna: korrumpeerunud ametnik on julgeolekurisk."

Julgeolekuekspert Johannes Kert andes intervjuu BNSile jaanuaris 2011 mainis koguni, et Eesti suurim julgeolekurisk on korrumpeerunud valitsus. Nagu teades ette aasta hiljem Kärmase ja Kagge saates rahvale selgunud skandaalist, kus peategelasteks just Kerdi kardetud Venemaa allmaailm ja Eesti Valitsuse tipppoliitikud.

Täpselt aasta varem avaldab ERR intervjuu Johannes Kerdiga, mille pealkirjaks on hoopis "Kert: meie suurim julgeolkurisk on vähene patriotism."    Kahjuks ka sellele intervjuule ja eksperdile aasta hiljem uudiseid tehes viidata ei taheta.


Mina ei ole ei meedia ega ka julgeolekuekspert, ometi tekib palju küsimusi meie avalik-õigusliku meedia usaldusväärsuse kohta. 

Õpetaja Lehe näitel võib väita, et on maksumaksja ühiskassast rahastatavaid väljaanded, millel on ministeeriumi poolt juhendatud väga täpselt määratud agenda. Ühest konkreetsest näitest Õpetaja Lehega seoses olen veidi pikemalt kirjutan oma blogipostituses, mille pealkirjaks küsin: "Kas Õpetajate Leht on õpetajate häälekandja?".

Meedia usaldusväärsusest olen kirjutanud ka seoses OECD uuringute andmete tõlgendamisega. Selle näite puhul oli ERR avaldatud uudis võetud otse haridusministeeriumist.

Samamoodi olen täheldanud ka mitmel teisel puhul, et haridusministeeriumi uudised lastakse sageli eetrisse koos vastavate skeemidega, mis on ilmselt saadud otse ministeeriumiametnikelt, kommentaare õpetajatelt, lastevanematelt, õpetajatelt või teistelt seotud osapooltelt ei küsita ega kajastata.

Näitena sobib Jaak Aaviksoo ja haridusministeeriumi uudis gümnaasiumide vähendamiskavast. Uudist vaadates tundub juskui oleks ETV uudisteprogramm osa HTM avalike suhete meeskonnast...  

Kui Harjumaa õpetajad tegid novembris haridusministrile ametliku umbusaldusavalduse, avaldas selle teate uudisena vaid Õhtuleht. Ülejäänud meedia k.a. avalik-õiguslik meedia vaikis sündmuse maha. Juhtus nagu ikka, mida pole AK-s näidatud, seda polegi justkui nagu kunagi olnud.

Kas meil on üldse probleem? Ehk peakski meie avalik-õiguslik meedia suutma kodanikele teada anda ministeeriumite saavutustest ja edastama valitsevate erakondade informatsiooni.?

Meedia ja kommunikatsiooni doktor Jõesaar Andres kirjutab avalik-õigusliku meedia rollist alljärgnevalt:

Milleks üldse on tarvis tagada tugeva avalik-õigusliku meedia olemasolu ja areng? Selle küsimuse vastuse teoreetilise raamistiku annab avaliku sfääri kontseptsioon (Habermas 1962; 1997). Avalik sfäär on avaliku mõttevahetuse areen, kus toimuvad debatid kujundavad avalikku arvamust, kutsuvad esile uusi ideid. Avalik sfäär peab toimima avalikust huvist lähtudes. McQuail (2010) tõdeb, et avaliku sfääri kvaliteet sõltub meedia kvaliteedist. Avalik-õigusliku meedia ülesanne on teenida avalikku huvi. Et seda teha, peab avalik-õiguslik meedia olema kvaliteetne, üldusele huvi pakkuv, ühiskonna arengule kaasa aitav diskuteerija, ideede ja mõtete vahendaja, oluliste küsimuste esitaja, erinevate huvirühmade huve silmas pidav ühiskonnas toimuva reflekteerija.


Millal alustavad meie avalik-õigusliku televisiooni uudistetöötajad ja "Õpetajate Lehe" ajakirjanikud näljastreiki? Või toimub kodanike infoväljaga manipuleerimine nii sujuvalt ja igapäevaselt, et ERR töötajad ja Õpetajate Lehe ajakirjanikud pole ise probleemist veel arugi saanud?

Friday, December 16, 2011

Kas meie valitsus on julgeolekurisk? II

Tänases Postimehes väidavad Carri Ginter ELi õiguse dotsent ja Allar Jõks endine õiguskantsler (2001–2008), et eurokriis on vaikimisi ka põhiseaduskriis.    

Valitsejate "õigustus, et erakorraline aeg nõuab kiireid otsuseid, meenutab Eesti iseseisvuse jaoks saatuslikke aastaid möödunud sajandist."


Jah, selline tunne ka minule riigikogu arutelusid ja ajalehe artikleid eemalt vaatlejale, jäänud. Ajalugu justkui läheks kordusele. Esiteks on vaikiv ajastu oma priiskamise ja ebaõiglusega ja siis järgneb teadagi mis...

Hea, et jätkub hulgaliselt arutlejaid, ajad on ju ikkagi teised. Inimesed on informeeritumad ja kodanikuühiskond vast samuti tugevam kui tol ajal. 

Tulles tagasi kaasaega. Teen väljavõtteid tippjuristide täna avaldatud tekstist:

"Ülemkogule suundunud peaminister väljendas Delfile, et Eestit Brüsselis lähipäevil tehtavad otsused eriti ei eruta."

Minu arvates on peaministri selline arvamus ja käitumine omamoodi sümptomaatiline. Meil ei ole vaja olla kursis ei kriisi üksikasjade, EFSF tausta, võimalike edasiste tegevusplaanide ja veel jumal teab millega. See siis on see infokaitse praktikas, näib mulle. 

Jõks ja Ginter leiavad, "et eurokriis tuleb lahendada. ELi aluslepingute muutmine või süvendatud koostöö valitud riikide vahel toob lauale tõsiseltvõetavad õiguslikud ohud. Kaalukausile võivad seejuures sattuda lojaalsus põhiseaduse aluspõhimõtetele ja rahaliidu tõhusus. On oluline vahe, kas Eesti võtab endale kohustuse eelarvet tasakaalus hoida või hakkab Brüsseli ametnik meie eelarvesse muudatusi tegema.

Esitatud seletus on küll tavalisele juura kaugele inimesele ilmselt raskelt mõistetav, kuid soovitan siiski süveneda! 

Näiteks selgub artiklist, et "Kui rahvas 2003. aastal toetas ELiga liitumist, hääletas ta ka põhiseaduse täiendamise seaduse poolt (PSTS), mille kohaselt «Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi».

Kui rahvas hääletas selle poolt, ei teadnud nad, et ühtlasi anti valgele paberile allkiri ka edaspidisteks ELi reformivateks lepinguteks. PSTSi algatajate nimel kinnitati riigikogus: «Selleks et täiendav leping kehtima saaks hakata, peab Eesti muutma täiendavalt põhiseadust ja saab seda teha üksnes rahvahääletusel.

Seega, oht, et põhiseaduse täiendamine tooks kaasa olukorra, kus riigikogu või valitsus saaksid blankovolituse ilma rahva osaluseta nõustuda Euroopa Liidu järgnevate lepingutega, on põhjendamatu ja selline väide ei vasta tegelikkusele.» Samas on riigikogu rahva osaluseta heaks kiitnud nii ELi põhiseaduslepingu kui ka Lissaboni lepingu." 

Minu arvates väidavad nad selles artiklis, et riigikogu võib olla ületanud oma volitusi kirjutades Eesti rahva nimel alla kõikvõimalikele EU dokumentidele. Samas hoiatades, et kui selline käitumine jätkub, siis võib tulemuseks olla meie iseseisvuse ja vabaduse lõpp, ilma et me ise sellest arugi oleksime saanud...

Tuleb veenduda, kas lahendus peitub põhiseaduses või tuleb küsida Eesti rahvalt luba muuta põhiseadust. Riigiõiguslik debatt tugevdaks demokraatiat kindlasti enam kui DASA.

Eesti on ELi õiguse ülevõtmise tšempion. Nii kiitsime muretult heaks ELi põhiseadusliku lepingu, mille prantslased ja hollandlased tagasi lükkasid. Lissaboni leping kinnitati riigikogus peaaegu sisulise aruteluta. Ekspertide kohtumine põhiseaduskomisjonis kestis napilt üle tunni. Võrreldes kavandatavate muudatustega oli Lissaboni leping lapsemäng. Ka Rait Maruste möönis, et võlakriisi lahendamine on jõudnud põhiseadusliku kriisi lähedale ja vajalik on riigisisene arutelu (EPL 9.12).

Võib tekkida pettekujutelm, et toimuv ongi ainult poliitiline küsimus. Juristidel on aga hea komme tuletada meelde, et ühiskond ei põhine üksiklahendustel. Euroopat ja Eestit valitsev lõputu pragmatism põrkub varem või hiljem pikema perspektiiviga. Ühiskonna aluseks on põhimõtted.

Põhiseadus elab, kuni seda järgitakse, ning areneb, kuni seda uuritakse. Tegevusetuse tagajärjel lakkaks meie põhiseadus olemast usaldusväärne, vahetult kohaldatav ja üheselt mõistetav juriidiline dokument. Kui me ühel hommikul ärkame Euroopa Ühendriikides, siis soovime, et see oleks vähemalt rahva teadlik valik, mitte kogemata juhtunud äpardus," hoiatavad Ginter ja Jõks om artiklis. 

Kirjutasin paar tundi tagasi siia blogisse sissekande, mille pealkirjas küsisin, kas meie valitsus on Eestile julgeolekuriskiks? Ginteri ja Jõksi tsitaate nüüd juba kolmandat korda üle vaadates, pean möönma, et ilmselt ei ole mina ainuke, kes selle järele tänasel päeval küsib...

Kas meie valitsus on julgeolekurisk?


Kuidagi liiga sageli lükatakse avalikkusele hirmutuseks ette väide, et mingi konkreetne asi on Eestile julgeolekuriskiks. Sõna julgeolekurisk on meie poliitilises diskursuses hakanud elama oma elu, kandes endas seletust kõikidele  valitsusele ebameeldivatele teemadele ja küsitava väärtusega selgitustele.

Minu arvates algas kogu see hirmutamise ja vaigistamise teema Jaak Aaviksoo artiklist „Infokonfliktid ja enesekaitse“, millest on räägitud juba alates selle ilmumisest.

Julgeolekuriskile viitas ka SDE Nestor, kui püüdis põhjendada EFSF eelnõu toetamist riigikogus. Ometi oleks olnud loogiline eeldada just sotsidelt tasakaalustatud diskussiooni loomist avalikkusega. Ei. Mindi hirmutamise teed ja sellega kahjuks kaotati demokraatlikke väärtusi kõrgelt hindavate valijate silmis usaldust.

6.detsembril k.a. räägib Jaanus Rahumägi Reformierakonna julgeolekueksperdina EERile, et

"... IRL-i poliitikute tegevus elamislubade vahendamisel reaalset ohtu julgeolekule ei kujutanud"

"Küll aga oli Rahumägi veendunud selles, et ükski minister tagasi astuma ei peaks, sest see oleks julgeolekurisk."

Järgnevad suured pealkirjad kõikides meediaväljaannetes:


Rahumägi: igasugune valitsuse kõigutamine oleks julgeolekurisk ERR 6/12



Rahumägi: ministrite tagasiastumine oleks julgeolekurisk Kanal2 6/12




Rahumägi: ministrite lahkumine oleks julgeolekurisk Äripäev 6/12


Selline jõuline poliitiline retoorika tegi mind rahutuks ja googeldasin sõnadepaari: valitsus ja julgeolekurisk.

Esimesena tuli välja Johannes Kerdi kommentaar 16. jaanuarist k.a. , kus ta väidab täpselt vastupidist Jaanus Rahumäe laia meediakajastust leidnud "ekspertarvamusele".

Alanud valimisaastal on Eesti jaoks suurim julgeolekurisk korrumpeerunud ja välisriigi mõju all oleva valitsuse ametisse asumine, leiab kaitseministeeriumi nõunik kindralleitnant Johannes Kert.

Kahjuks ei saa ma Rahumäge, kes kuulub Reformierakonda käesolevas küsimuses eksperdina sellisel juhul arvesse võtta. Rahumägi puhul on tegemist oma erakonna erahuvidega, mida „julgeolekuriski“ kui kaitserelva välja võttes kaitsta püütakse. Ekspert missugune! 

Tegelikkuses tuleks algata põhjalik uurimine ja kõik osalised välja selgitada!


Edasi leian Ahto Lobjakase artikli (ilmunud 15/12/2011): Euroopa rahanduskriis kui Eesti julgeolekurisk.

Lähenedes riigikaitsele “laiapõhjaliselt”, nagu viimasel ajal moes, on praegu tekkinud olukord, kus Eesti riiki ähvardava akuutse ohu ees on kaitseminister ja kaitsevägi laiemalt võimetud. Rahandusminister tegutseb teatud mõttes kaitseministri ülesannetes. Tema ülesanne on prognoosida ja võimalust mööda juhtida arenguid, mis otsustavad, kas, millal ja millistes tingimustes tõstatub Eesti jaoks küsimus sõjalise jõu kasutamisest.

Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole sõjaline jõud Eesti riigile lihtsalt üks vahend teiste seas, mis eristub oma ekstreemsuselt, vaid see on viimsepäevapasuna ekvivalent. Parafraseerides Carl von Clausewitzi, ei oleks sõda Eesti jaoks mitte poliitika jätkamine teiste vahenditega, vaid diplomaatia, poliitika ja üldse riigi lõpp – vähemalt mõneks ajaks.

Lobjakas püüab mõelda sisuliselt, see on hea. Vähemalt ei hirmuta niisama kolliga, vaid arutleb, miks kardame või peaksime kartma sõnaühendit "julgeolekuriskid" tegelikkuses. 

Eesti senine strateegia loota välistele julgeolekutagatistele sisemiste eest hoolitsemise asemel on meid tänaseks teinud haavatavaks. Vähemuste teema on aastaid jäänud nurgas istuvaks elevandiks, mille kohta võimuerakondadel pole ammu olnud midagi sisulist öelda. Kapo lähenemine vene kogukonna liidrite tasalülitamiseks tähendab pikas perspektiivis, et valitsus ei kontrolli olukorda. Et kriisiolukorras ei ole võimudel usutavaid läbirääkimispartnereid, näitasid juba pronksiööd.

Mustad päevad pole siiski veel kohal ja ei pruugigi saabuda. Aga nende naasmise tõenäosus on piisavalt suur, et oodata valitsuselt ohu tõsiseltvõtmist, mille kohta seni märke napib. Pigem vastupidi, Eesti valitsus tundub elavat kookonis, mis on endale ilma mis tahes kriitikameeleta kootud Euroopa Liidu üha anakronistlikumaks muutuvast ametlikust ideoloogiast ja žargoonist. Meenutagem kas või Andrus Ansipi juttu euro kasvavast tugevusest või valitsuse poolt hiljuti vastu võetud Euroopa Liidu suunalise poliitika arengukava aastateks 2011–2015, mis eeldab, et Eesti edu võti peitub Lissaboni leppe eeskujulikus täitmises.

Muidugi ei jää muud kui Ahtoga nõustuda, aga vaatame edasi.

Jevgeni Ossinovski SDE on samuti täheldanud, et julgeolekuriskidena nähakse valitsuses valesid asju. 9. detsembril k.a. kirjutab ta oma blogis pealkirja all „Riik ei soovi mittekodanike probleemidega tegeleda.

Eile oli Riigikogus arutlusel kohmaka pealkirjaga seaduseelnõu – Kinnisasja omandamise kitsendamise seadus. Menetleme samasisulist seadust juba teist korda, kuna valitsuskoalitsioon alguses nõustus ühe opositsiooni ettepanekuga ning seejärel muutis meelt, võttes eelnõu menetlusest tagasi....

Muudatus puudutab võimalust mittekodanikel osta piiriäärsetel aladel kuni 0,2ha maad, mis praegu on riigikaitselistel põhjustel keelatud. Tegelikult ei suuda muidugi keegi korralikult ära põhjendada, mis see julgeolekurisk siis on, kui inimesed oma aiamaakoperatiivid lõpuks ära saavad erastatud. Siin on minu eilne kõne, kus räägin sellest, et mittekodanike probleemide ignoreerimine ning pelk poliitiliste punktide taga ajamine on Eestile ohtlikum kui maade ost ja müük.

Siin siis ilmselt koalitsiooni esindajad on välja tulnud teatega, et 0,2 ha suuruse aiamaajupi erastamine on julgeolekurisk. Jevgeni leiab jällegi, et juhul, kui mittekodanikke pidevalt ignoreeritakse on see julgeolekurisk.

17.detsembril 2010 blogivad noored keskerakondlased: Julgeolekurisk on hoopis dokumente lekitav valitsus.

Selle juhtumi valguses on minu meelest julgeoleku riski põhjustajaks hoopis „salajasi” dokumente lekitav valitsus, kust sellised dokumendid lekivad kogu aeg Postimehele. Kas see ei olegi siis julgeoleku risk?“ lõpetas Tammus.

Näib, et ka sellel puhul on valitsuserakonnad välja tulnud jällegi samade relvadega, mille keskerakonna noored omakorda ümber pööravad.

Sõnal on maagia, kui järgmine kord kuulen koalitsiooniesindajate suust liitsõna julgeolekurisk, siis vaatan seda juba uue ja teravdatud pilguga. Selge on see, et meie valitsuse tänane käitumine seab ohtu Eesti julgeoleku, sest sõna julgeolekurisk algne tähendus kipub meie tipp-poliitikutel suure lahmimise peale ilmselt ähmastuma. Viimast näitab ilmekalt nn elamislubade skandaal.  

Hinda Aaviksoo tegemisi haridusministrina!

Päevaleht on algatanud traditsioonilise ministrite hindamise. Mina soovitan erilise tähelepanuga hinnata haridusminister Aaviksoo ja eksminister jutumees Lukase tegevust. 

Kui endal midagi seoses hariduses viimasel ajal  korda saadetuga meenuma ei hakka, siis võib facebookilehel Õpetajale vääriline palk  oma mälu värskendamas käia. Oleme sinna rahva abiga kogunud märkimisväärse hulga viiteid haridusteemadega seotud artiklitele, intervjuudele ja muidugi kogunud inimeste arvamusi, kommentaare ja märkusi. 

Rahandusminister Ligi on ikka olnud märkamatu mees, aga tuletaksin meelde tema esinemist EFSF eelnõud tutvustades septembri lõpupäevadel, kus just Ligi surus läbi seaduse, mille viimase versiooniga tutvumiseks jäi riigikoguliikmetel aega vähem kui 30 minutit. Panen siia lingi stenogrammini, milles Ligi "tutvustab" riigikoguliikmetele EFSF eelnõu esimest versiooni ja " vastab" tekkinud küsimustele.

Olgu selle euro ja majanduskriisiga kuidas on, aga riigikogulaste käitumine ei olnud demokraatlik ja eriliselt hiilgas sellel nädalal muidugi hr Ligi! 

Lisan siia viite minu poliitikast kirjutatud blogipostitustele, kust võib hulgaliselt lisaviiteid leida. 

Thursday, December 15, 2011

Haridusministeeriumi reform

Kala pidi ikka peast mädanema hakkama.

Võta nüüd siis kinni kas süüdi on rumalad poliitikud või meie, et me neil endid valitseda lubame... ilmselt saab see juhtuda ikkagi nii, et kui inimesed enam rumalusega ei nõustu, siis peavad poliitikud hakkama targematega aru pidama. 

Tänaseni on kasvatusteadustes tehtu olnud sekundaarse tähendusega, sest ei kuulata isegi majandusteoreetikuid (Erik Terk ütles seda inimarenguaruannet kommenteerides), mis siis veel haridusteoreetikutest rääkida! 

Aga mingil hetkel, kui poliitikud teaduslikult põhjendamata otsuseid teha ei saa, tekib huvi kasvatusteaduse järele. Sealt edasi hakatakse ka teadusega tegelejate töö  ja selle töö kvaliteedi järele küsima... ehk. 

Et muuta maailma peame alustama iseendast. Lihtne ja samas nii keeruline. Täna leidsin sellise huvitava lugemise RR lehelt.


4 põhjust, miks inimesed õigustavad ebaõiglasi ja korrumpeerunud süsteeme


Inimesed, kes tunnevad, et on süsteemis kinni ega suuda sealt põgeneda, kohanevad. Sellises situatsioonis hakkavad inimesed aktsepteerima ka olukordi, mida nad teistsugustes tingimustes viibides sugugi välja ei kannataks. Näiteks toovad autorid välja ühe uuringu, kus uuringus osalejatele öeldi, et meeste palgad nende riigis on naiste palkadest 20 protsenti suuremad. Selle asemel, et tunnistada süsteemi ebaõiglust, põhjendasid inimesed, kes tundsid, et riigist lahkumine käiks neile üle jõu, palgalõhe põhjust sooliste erinevustega. 

Nii usuvad paljusid uurimistöid analüüsinud teadlased, et mida suuremas ummikseisus inimene on, seda väiksem on tõenäosus, et see inimene haarab ohjad enda kätte ja püüab enda olukorda või süsteemi muuta. Seda enam, et inimesed, kes tunnevad, et on kaotanud oma elu üle kontrolli, hakkavad toetama juhte, kes pakuvad neile näilist korda.

Tuletan meelde, et enamus meie inimesi, ei ole tänu kodanikuvabadusele, avatud piiridele ja Euroopa vabale tööjõuliikumisele enam sunnitud oludega leppima. Siit ka suurem julgus kodanikuna sõna võtta ja omale õiguspärast nõuda. Kodanikkonna suurenenud aktiivsus on asjade loogiline jätk, mis ühtlasi tähendab, et meie süsteemid, reeglid ja normid on kiires muutumises.

Haridusministeeriumiski on aeg oma töömeetodid üle vaadata ja kiiremas korras korrektiive teha. Komme algeliste demagoogiliste võtetega kodanikke haneks püüda ja siis oma asja vaikselt edasi ajada vajub minevikku. Kas õpetajate algatatud ja vastuseta jäänud Aaviksoo umbusaldamine ei olnud poliitikutele piisavaks märgiks, et sellisel moel haridusministeeriumis jätkata ei saa?

Ootan, millal ometi alustab ministeerium tööd hariduselu sisuliseks edendamiseks ja toimub haridusministeeriumi reform ...  

Koolide sulgemisest ja haridusministeeriumi rollist

Minu arvates on koolide üle otsustamine kohalike inimeste enda asi. Pole mõtet anda otsustamisõigust kellelegi, kes kohalikke olusid ei tunne, kes lihtsalt tuima näoga joonistab kusagil kontoris kaardile ringe arvestades põhilise argumendina majanduslikku efektiivsust või mõne juhusliku lobigrupi/partei suurrahastaja erahuve.



Käisin hiljuti külas Lembit ja Eha Jakobsoni koolis. Osalesin terve päeva tundides ja nägin, et koolil ja koolil on tohutu vahe. Unipihal on 4 klassi, kokku 15 (või oli 14) õpilast. Soovitan käia üks päev väikeses koolis ja vaadata ise, mida see laste arengule annab... Kui keegi julgeb öelda, et Lembit ja Eha ei saa laste õpetamisega hakkama, siis kes saab? Unipiha õpetajad on maasool selle sõna traditsioonilises tähenduses. Nad on Õpetajad, kes tunnevad oma tööd, oma lapsi ja nende peresid, osalevad nii kohaliku kui Eesti elu edendamisel, on aktiivsed kodanikud, uurijad ja õpetajad!

Praegu pannakse paljudes omavalitsustes kinni just sellised väikeseid külakoole. Näiteks on siin Pühajärve kool, mille lapsevanemad planeerivad omavalitsuse vastu kohtusse minekut, mõeldakse isegi Pühajärve valla eraldumisest Otepää vallast. Mõni aeg tagasi üritati sama Metsküla (ja kahe teise) kooliga Lihula vallas, kuid taganeti nõudest esialgu kuni järgmise aastani.

Iga kool on erilinev ja eriline oma laste, õpetajate ja lapsevanematega, kohapealsete inimeste endi asi on üheskoos kohalike juhtidega vaadata, kuidas toime saada. Kui lapsevanemad oma kooli ei usalda, siis panevadki ju oma lapsed mujale või kui lapsi enam maal ei ole, siis lõpetab kool loomulikul moel oma tegevuse.

Muidugi võivad gümnaasiumi õpilased sõita mõned kilomeetrid päevas kaugemal asuvasse kooli, aga kui kaugele? Eesti maapiirkondades on bussiühendused enamasti olematud, näiteks minu kodukülast Altjalt käib buss Rakveresse täpselt ühe korra päevas. Lapsevanematel ei ole raha, et maksta busside ja öömaja ning toidu eest. Kahjuks.

Kutsekas on toit ja majutamine tasuta, lisaks saad veel stippi. Juba täna on kutsekal märkimisväärseid eelised gümnaasiumite ees, aga noored kõigest hoolimata ei vali seda teed.

Minu arvates on kohaliku kogukonna enda asi, kas nad peavad gümnaasiume kolmes erinevas paigas ja transpordivad noori näiteks ühel päeval nädalas või õpetajaid, et pakkuda nõutud kolme õppesuunda katvaid ainekursusi või peavad ühte kooli ja transpordivad päevast päeva õpilasi. On ainult mõistlik, et inimesed kohapeal peavad omavahel aru ja teevad kohalikule kogukonnale parima otsuse.

HTM asi on kontrollida õpetamise kvaliteeti, kui ei saada hakkama, siis tuleb teha märkused ja nõudmised. Kui kohapeal õpetamisega hakkama saadakse, siis ei saa ju sundida koole kinni panema, kui lapsevanemad seda ei taha. Lembitu ja Eha koolist saavad lapsed palju enam, kui tavaprogramm ette näeb. Sellised väiksed kodukoolid annavad hea alguse kogu eluks.

Igal juhul on koolide senine reformikava pigem tõukeks kodanikuühiskonna jõulisemale arengule ja omamoodi ehk isegi toetab demokraatia kiiremat edenemist Eestis. Samas loodan, et lapsevanematel ja õpetajatel jätkub jõudu, et lisaks kõigele veel ka selle HTM tondiga võitlusesse astuda.

Loodan, et HTM saab piisavalt jõulise vastasseisu osaliseks ja liigub järjest enam oma tõelise funktsiooni poole, milleks (minu arvates) on üleriiklik arupidamine hariduse sisu, eesmärkide jms üle, seadusandlus, koostöö, kaasamine ja järelevalve.

Tahaksin kõikidele meelde tuletada, et meie - kodanikud - ei allu mitte HTMi taktikepile, vaid HTM peab suutma olla meile vääriline koostööpartner ja hariduseluedendaja tegutsedes vastavalt kodanike vajadustele ja huvidele!

Ainult orja saab kohelda orjana!

Peame hakkama vaatama sügavamale riigi rahakotti, mida ja kuidas kulutatakse. Kahjuks on sellist kodaniku pilku väga keeruline riigi rahadel hoida, sest meil ei ole selgeid ja igale kodanikule arusaadavaid tabeleid, jooniseid, skeeme, kust vaadata riigi raha kulutamist.

Olen vaikselt ikka torkinud siit ja sealt, et sellised allikaid tekkiks, mille kaudu saaksime võimaluse osaleda ja aru saada. Praegu on riigieelarve kui imemasin, millest aru saamiseks ei piisa neljast aastast riigikogu rahanduskomisjonis töötamisest (ütles üks poliitik, kes sellesse seltskonda ise kuulus).

Praegu on ainuke kodanikule arusaadav riigieelarvet kajastav leht www.minuraha.ee, aga sellel toodavad arvud on liiga üldised. Oleks vaja täpsemat jaotust. Olen neile ka paaril korral kirjutanud, et keegi võiks seda lahendust edasi arendada. Samas saaksid valdkonnas aktiivsed kodanikuühendused oma valdkonnal ise silma peal hoida. Näiteks on siin MTÜ Kodaniku Hääl Tallinnas, kes niisama lihtsalt võimalust käest ei lase, et prioriteete meelde tuletada. Kahjuks küll tänaseni on MTÜ tegevusest poliitikutel täiesti suva. Kuigi usun, et paljud poliitikud on oma mainet juba väga tõsiselt kahjustanud ja ilmselt on nende poliitikute toetajate arv, kes selle MTÜ tegevust järjekindlalt ignoreerivad, kahanevas trendis.

Kohtusin septembris kohalike omavalitsuste juhtidega, et saada koolide rahastamise teemal pisut selgust ja pean ütlema, et need skeemid näitavad, et tegelikult ei ole KOVis midagi valida, põhimõtteliselt on kõik HTMist saabuvad summad sihtotstarbelised, kas siis palkadeks, soojaks või mujale. Näiteks juhul, kui HTM muudaks ära majandamiskulude rea, siis tuleks palju koole kohe kinni panna või neile sooja eest peale maksta. Kogu rahastamise süsteem tervikuna on selline keemia, et arusaamiseks on vaja kulutada tunde... Meil on olemas seadus, mille alusel see keeruline skeem paika pannakse ja kõiki rikkumisi peaks järelevalve kaudu seadusega ettenähtud korras juba täna saama kõrvaldada. Sain Võigemasti käest terve pataka tabelitega pabereid, mille alusel siis on võimalik jälgida, mis nende rahadega õieti seal toimub... Hea meelega loeksin mõne spetsialisti selgitust, mis siis ikkagi nende haridusrahadega toimub. (Hea meelega näeksin sealjuures, et see spetsialist ei kuulu mingisse konkreetsesse huvigruppi: või ametiasutusse)

See, et riik asub nüüd jõuga ise koolivõrku üle kohalike omavalitsuste peade reguleerima on meie põhiseaduse räige rikkumine. Selleks, et pilt oleks vähekene demokraatlikum algatataksegi see nö "läbirääkimine", kus ainuõiged vastused on ministeeriumis jube enne alustamist olemas. Demokraatia missugune!

"Küttis ei varja, et tegelikult on ministeeriumil olemas asutuse sees koostatud ja analüüsitud uue gümnaasiumivõrgu plaanid, milles on pakutud, kuhu ja millised koolid alles peaks jääma." (Postimehe artikkel "Riik paneb maakonnad koolivaliku ette")

Kui peaminister ütleb, et raha ei ole ja samal ajal jagatakse siia ja sinna sadu tuhandeid. Näiteks kodanikuhariduse arendamiseks juhul ,kui see käib poliitikute endi kontrollitud organisatsioone pidi, saab järgmisel aastal anda 900 000 eurot ja seda riigikogu üldisel nõusolekul! sh kuuluvad ka sotsis ja kesikud, kes muidu nõudsid, et õpetajatel võiks palka tõsta, aga nüüd on ometi vait, sest tegemist on ilmselge omakasuga.  Küsimus on prioriteetides! Liigseks empaatiaks poliitikute suhtes, kes laste õigusest heale haridusele ei hooli, ma põhjust ei näe!

Õpetajadki võiksid sarnaselt teiste kodanikuühendustega avaldada avalikult nördimust ja nõuda raha sihipärasemat kasutamist riigi tasandil!

Mida arvan õpetajate streigist, loe lähemalt siit! 

Õpetajate streik toimub!

Kirjutasin eile hariduslisti lühikese kirja:
Täna ilmus Postimehe vahendusel teaadanne, et hakataksegi õpetajate streigiks valmistuma.... võttis aega, aga liikuma siiski saadi. Loodame parimat! 
Sellele vastas Agu Laius Kodanikuühiskonna SA juht lakooniselt küsides:
Kas streigi juhtmotiiviks on survestada haridusministrit tõstma tempot koolivõrgu ümberkorraldamisel? 

Näiteid sellest, et meie juhtfiguurid valitsemise eetikast ja demokraatiast veel hästi aru ei saa on viimastel päevadel kogunenud hulgaliselt.


Loomulikult ärritas mind (ja näib, et ka mõnda teist listlast) Agu esitatud küsimus, sest see näitab ehedalt, kuidas õpetajatega täna käitutakse... Sellist kommentaari Agult ei ootaks, pigem ootaks sisulisi nõuandeid kodanikele õpetajatele jt soovituseks. Olles ise suurte kogemustega ja pidevalt ninapidi nii võimukoridorides kui ka kodanikuliikumises sees, saaks Agu Laius olla nõu ja jõuga õpetajatele nende raskel hetkel abiks. Kodanikuühiskonna edendajana peaks osalemine sellistes Eesti arengus olulistes protsessides olema Agule lausa aukohuseks, on ta ju üks vähestest Eesti kodanikuliikumise juhtidest, kes on maksumaksjalt palgasaajaks. Ka õpetajad maksavad oma vähesest sissetulekust ju Agule palka! 

Streigi eesmärk on õpetajate riikliku palgamiinimumi viimine riigi keskmise tasemele. Koos miinimumpalga tõstmisega, peab riik tõstma ka koolide pearaha ja võrgu korrastamine jääb siis kohalike omavalitsuste siseasjaks... Kahju, et paljud ei ole aru saanud, kuidas riik koole rahastab... soovitan sellesse keerukasse rahastamismasinavärki korraks süveneda, siis on aru saada, kuidas need kaks teemat tegelikult omavahelises seoses on. Pole mõtet niisama lahmida! 

Riik kasutab praegu kujunenud kriitilist olukorda ja kodanikkonna teadmatust, et jõuliselt alustada gümnaasiumite riigistamist (loe eilsest Postimehest täpsemalt) , mis lõppkokkuvõtteks tähendaks ju paljudele lastele märgatavalt pikemat kooliteed ja täpsemalt suunatud valikuid (loe kutsekasse minek!). Tegemist on jõupoliitika ja rumalate kodanike manipuleerimise poliitikaga. Kahjuks! 

Näib, et meie juhtpoliitikud on koostöös EU "suurte tegijatega" võtnud vastu otsuse, et Eesti elanikkonda ei pea harima mitte 21. sajandi väljakutseteks, vaid industriaalajastu tööstuse ja tootmise vajadustest lähtuvalt. Milline lühinägelikkus Eesti arengu seisukohalt ja milline allhanke suurtootjate omakasu taga ajamine! 

Soovitan vaadata noorte töötute või koolikatkestajate statistikat, mis näitab ilmekalt, kui targalt riik oma noortega käitub. Miks peaks keegi unistama kutseharidusest, kui 30% noortest töötutest on just kutseharidusega, miks peaks keegi tahtma minna kutsekasse, kui seal õppimine on nii vähe motiveeriv, et ligi 30% kukub enne lõpetamist välja...??? Täpsemaid andmeid saab vaadata Eesti Lastekaitse Liidu 17. novembril 2011 korraldatud konverentsi ettekannete slaididelt, kus Praxise esindaja (Mis Sind ootab, Eestimaa laps?”) Katrin Pihor nii ilmekalt näitas, miks kutseharidus ei ole õige valik. Soovitan vaadata - Katrin modelleeris väga näitlikult värskete kooliminejate edenemise lähtudes tänasest statistikast... 

Lisaks räägitakse kõikjal ammugi teadmispõhisest majandusest. Kas see on puhas riigiretoorika või mida selle all täpsemalt mõeldakse, jääb siin küsimuseks?

Kas teadjamad tegijad tuleb meil hiljem Hiinast või Venemaalt sisse tuua, et oleks kedagi, kes midagi üleüldse laiemalt näha oskaks? Selline on USA praktika, koolitame omasid näpuotsast ja põhilise ekspertiisi toome sisse mujalt, so hoiame kokku tohutult raha. See juhtub just praegu näiteks meie meditsiinis, kus väljaõppinud arstid ja õed lahkuvad, sest pole mõtet Eestis tööle minnagi... Soome ja Rootsi jt saavad kasu meie maksurahade eest. Sama juhtub veel paljudel erialadel ka ehitajate jt-ga näiteks.

Mõte, et hoida palgad sobivalt madalad suunates noorsoo kutsekoolidesse ja vaid ehk mõned väljavalitud (põhiliselt eliitkoolide kasvandikud) saavad koha tasuta kõrgkoolis, on lühinägelik! 

Mina leian, et õpetajate streik on hea algus, et meie inimeste palgad tõuseksid Euroopa teiste riikidega enam-vähem sarnasemale tasemele, sest ainult nii lõppeb tänane kohutav sotsiaalne ebavõrdsus ja inimesed saavad jääda oma kodumaale. Seniks kuni meie töövõtjate esindusorganisatsioonid end liigutama ei hakka ja istuvad kui hiired urus, on Eesti püsimajäämine ohus ja seda rohkem kui kunagi varem.  

Loomulikult võib ametiühinguliikumise aadressil vanades EU riikides teha  ka kriitikat, kuid meie tööturg on olnud väga kreenis, tööandjatele tehtavad soodustused on suurimad Euroopas ja töötajad maksavad makse samaväärselt Skandinaavia heaoluriikidega, saamaks vastu Aasia riikidega võrreldavaid teenuseid (nt perevägivalla vastane töö on rahastatud enam vähem 0 euroga, rahastatakse hoopis Gruusias toimuvat naiste vastase vägivalla alast tööd). 

Loodan, et õpetajate ametiühinguliikumine Eestis saab jalad alla, sest pahameel kujunenud olukorra tõttu on rahva hulgas suur. Pahased on nii lapsevanemad, õpilased, omavalitsus- ja koolijuhid kui õpetajad. Valmisolek muutusteks on olemas. Kodanikud ei tohi lasta end poliitikutel õnge võtta, vaid tuleb ise oma peaga mõelda ja otsustada, mis on meile hea ja õige... Demokraatia algab informeeritusest ja oskusest dialoogi pidada. Mulle näib, et meie poliitikutel on siin kodanikkonnalt palju õppida.     

Soovin streigi ettevalmistajatele ja streikijatele julgust ja edu! 


Ps "Protestija" sai ajakirja "Times" aasta inimese auhinna. Õnnitlen kõiki, kes on õpetajate protestides osalenud või muul moel neile toetust avaldanud - olete aasta inimesed!  


Koolide sulgemisest ja htm rollist riigis kirjutan pikemalt siin. http://evelintamm.blogspot.com/2011/12/koolide-sulgemisest-ja_15.html

Friday, December 02, 2011

Kaja Land EHL tegevusest Viljandimaal

Panen siia Kaja Landi vastuse minu tänahommikusele hariduslisti saadetud arutlusele  Eesti Haridustöötajate Liidust, Aitäh, Kaja!

Kiri:

Lugesin huviga kõigi  arvamusi ametiühingutest ja kuna teema mind ka isiklikult puudutab, siis otsustasin enda mõtteid  arutellu lisada. Olen EHL-I ga seotud selle algusaegadest peale, ehk olin selle loomise
juures 03.04.1990

Mina olin siis uus tegija aga Sven Rondik  oli tuntud juba  haridus-ja teadustöötajate ametiühingu juhina varasemalt. 90-ndate algus oli põnev, kuid emotsionaalselt raske aeg selles mõttes, et a/ü-d kui komminismi kooli organisatsioonid, said pilkenooli nii paremalt, kui vasakult. Haridusministeerium ei viitsinud/soovinud läbirääkismisi pidada ja toimus ka tormiline ametiühingust väljaastumine. Imestan senimaani, et umbes 50 % liikmeskonnast alles jäi. Pean siinkohal lisama, et just tänu Sven Rondiku visadusele on Eesti Haridustöötajate Liit jõudnud niikaugele, kus ta praegu on. Iseasi, kas sellega rahulduma peab.

Olles viimased 20 aastat kursis EHL-I esimehe valimistega, saan nentida, et ega ta (S.R) hammastega sellest kohast kinni pole hoidnud. Juba mitmete valimiste eel on ta öelnud, et tema aeg peaks lõppema, kuid, pole
juhatuses leitud ühtegi konkreetset kandidaati, kes võiks asemele tulla, Kahjuks.

Ja nii ka maakondade- ja linnaliitudes. Mul ei ole küll kindlat statistikat, kuid paljud regionaalsed juhid on pensionil või sinna mõne aasta pärast jõudmas.Mina ise nende hulgas.  Kuid ju see on vist omalaadne
mission, mis ei luba lahkuda.Aga peapõhjus on, et soovijaid asja edasi viia silmapiiril pole.
Aga seesama püsimine liidrikohal tundub ei kannusta meid piisavalt muudatusi ette võtma.

Ehkki, jõulupakid ametiühingu raha eest peaks olema minevik. Olen seda Viljandimaa koosolekutel mitmeid kordi välja öelnud, et selline a/ü raha tagasijagamine ei anna meie ühingu arengule eriti midagi lisa. Võiks ju
musta kassa ellu kutsuda, kes nõukaaja rahakogumist mäletab. Ma tean, et paljud organisatsioonid korraldavad väljasõite, koolitusi ja siin on omad väljaminekud paratamatud.

Meie , Viljandimaal,  tasume oma liikmetele ITIC- kaartide eest, Viljandimaa ametiühingu liikmed saavad kolme esimese päeva eest, mil haigekassa enam ei maksa,haigustoetust töövõimetuslehe koopia esitamisel.
Me korraldame õpetajatele ja peredele Kärstna pargijooksu, me finantseerime kahasse Viljandimaa Omavalitsusliiduga  Viljandimaa Aasta Õpetaja pidulikku vastuvõttu. Koolide-ja lasteaedade usaldusisikutele
korraldame valdavalt uue seadusandlusega seotud ja esilekerkinud praktilistele küsimuste lahendamiseks koolitusi 1-2 x aastas. Ja siinkohal meie ressursid lõpevad! Ei ole just palju ja ei midagi uut, v.a. haigustoetus.

Mis puutub Evelin Tamme nägemusse ametiühingutest, siis olen 100%-liselt nõus, et info meie tegevusest on puudulik. Me tegutseme liiga suletud ruumis. Meie kodulehekülg vajab uuendamist  siililegi selge- ja
loodetavasti see varsti ka muutub! Suhted Õpetajate Lehega on madalseisus.  Ideaalis vajaksime pressiesindajat, et meiepoolset aktiivsust tõsta, et ühiskond meid rohkem kuulda võtaks ja ehk ka uusi
liikmeid juurde tooks, aga ka see post nõuab  raha.

Õppe-kasvatustöö sisulist analüüsi pole me kunagi ette võtnud, kui, siis on see ikka olnud seotud õpetaja töökoormusega. Meie esindajaid on küll olnud kutsekvalifikatsiooni komisjonides, ka nõukogudes, kus õppekavadega tegeletakse, kuid organisatsioonis endas me sellega ei tegele.

Õpetajate ühiskondlik passiivsus on ka minu arvates  suur! Me oleme saanud oma töö tulemusena võimalusi olla  mitmete seaduste eelnõude juures, kuid valdavalt piirduvad meie ettepanekud  EHL- I õigusnõuniku ja
Sven Rondiku ettepanekutega.  Kui ma kutsun üles suuremale aktiivsusele, siis vastavad õpetajad  , et neil on nii palju tööülesandeid, et muuks ei jätku lihtsalt aega. Ja peregi nõuab oma.

See ei pidanud olema kaebekiri, vaid väike analüüs  kuid ma ei saanud sellega vist hakkama.

Ikka kukkus välja nii, et mina teen, aga teised mitte. Aga see asi on mul südamel olnud, sellepärast kirjutasin. Ja ma soovin, et me aktiivsemateks  muutuksime. Kõlab ju EHL-I tunnuslausegi "Üheskoos suudame".

Muigamisi meenutan lõpetuseks üht lugu  90-ndatel Viljandi KEK-is toimunud üritusest, kus külla oli kutsutud  mustkunstnik  Erich Udras. Rääkis hüpnoosist pikalt ja laialt. Ja küsis siis publikult : kes enda
arvates teist ei allu hüpnoosile? Olin esimeses reas ja tõstsin käe kõrgele üles. Siis heitsin pilgu selja taha ja nägin, et olin ainus... Seepeale ütles mustkunstnik : hüpnoosile ei allu ainult idioodid!

Loodan, et ametiühinguga tegelevad teisedki i...nimesed  oma arvamust väljendavad.

Tänan neid, kes lõpuni lugesid!

Kaja Land
Viljandimaa HL esimees

Pilt: Barcelona August 1936. Women in the CNT militia full of hope, expectation and confidence.

Kapitalism on hea, pangandus veel parem - Swedbank on majandusõpetajate uus koolitaja

Kapitalism on hea, pangandus veel parem – Õpetajate Lehe päevateemana. Kuhu edasi?
„Kapitalism on hea, raha ja pangandus veel parem – niisuguse sõnumi edastas TTÜ rahanduse ja panganduse professor Enn Listra 24.11 Tallinnas majandushariduse konverentsil õpetajatele, et need annaksid selle edasi õpilastele.“ kirjutab Karl  Kello tänases Õpetajate Lehes.

Näib, et Swedbank on võtnud õpetajate koolituse oma südameasjaks.  Selleks korraldati eraisikute rahaasjade teabekeskuse poolt konverents „Majandushariduse mõtted ja võtted”. Konverentsil jagati ideid, kuidas finantsteemasid huvitavaks ja mõistetavaks muuta. Kello kirjutab, „Pankade jaoks on klientide finantskirjaoskuse taseme tõstmine muidugi eluküsimus, aga samavõrra tähtis on see eraisikute jaoks.“
Ilmselt just tänu sellistele Eesti inimesi toetavatele aktsioonidele on Swedbank kuulutatud kogunisti Eesti kõige vastutustundlikumaks ettevõtteks.  Milline iroonia...
E24“ portaalis 29. novembril avaldatud artiklist loen,  Swedbanki jätkusuutliku ettevõtluse ja koostöösuhete juht Maris Ojamuru sõnul on saavutatud tulemus indeksi esikohal kinnitus sellele, et ettevõte on õigel teel. «Swedbanki prioriteediks on olnud panustada oma tegevusega ühiskonna arengusse ja usaldusväärsesse kliendisuhtesse, lisaks ka selle temaatika edendamisse teiste ettevõtete seas,» lisas Ojamuru.
Samal ajal kui Ameerika Ühendriikides levib võitlus inimeste kodudest välja tõstmise vastu (vt näiteks artiklit Occupys next frontier: foleclosed homes), valmistatakse ette kampaaniat 6. detsembriks,   annavad Eesti inimesed oma kodud rahulikult pankadele tagasi, Swedpangale auhinna ja kutsuvad ta lastele raha teemalisi loenguid pidama.  Märke Eesti kodudest, kust inimesed on välja tõstetud võib näha näiteks sellelt kodulehel www.haamer.ee.
Äripäeva majandusuudistest loen uudist, kus Swedbank näitab hoopis teist palet. Artikli pealkirjaks on SWE: Kinnisvara ost jääb julguse taha... „ Selle aasta üheksa kuuga pole tehingute maht kinnisvaraturul võrreldes eelmise aasta sama ajaga kasvanud, küll aga on tõusnud ruutmeetrihind - 11 protsenti. Eluasemelaenu võtmine aga on Tuki sõnul tõusuteel, kusjuures kasv kiireneb. Panga eluasemelaenuportfell aga väheneb ja et vähenemine peatuks, peaks kodulaenude müük suurenema lausa 15-20 protsenti.

Swedbanki hinnangul on Eesti inimeste laenuvõime 7 miljardit eurot, majapidamiste võetud laenude jääk on aga ligi 500 miljonit eurot.“
Swedbanki inimesed arvavad, et inimestel on laenuvõimet küll ja küll. Ole vaid mees ja suuda kartused hajutada. Miks mitte kasutada oma müügi suurendamiseks koole ja lasteaedasid? Pealegi tuleb Swedbankil kasumi suurendamiseks kiirelt oma laenuportfelli kasvatada ja koguni viiendiku võrra. Seda ilmselt nõuavad Eesti pangainimestelt Rootsi ülemused. Kas tõesti iga hinnaga?
Äripäev kirjutab oktoobris, et Swedbanki Eesti üksuse kasum kolmandas kvartalis oli 63,1 miljonit eurot, võrrelduna 42,3 miljoni euro suuruse kasumiga aasta tagasi. Kasum enne laenukahjumeid suurenes 7,4%, võrreldes sama perioodiga aasta tagasi.
Sealjuures on sama artikli andmetel Swedbanki tulude suhe kuludesse 0,39. Mis see pank siis ikkagi on, heatagevusega näib siin vähe ühist olevat. Pangadusprofessor Listra üleskutse kõlab kui kutse luua pankadele õpetajatest müügivõrgustik ja värvata lapsi juba koolipingist.  Jutt sellest, et raha ja pangad on parim, mis leidub, on tänaste majandusarengute valguses tülgastav ja lausa kuritegelik.
Minnes nüüd Õpetajate Lehe artikli juurde tagasi:
Swedbanki järgmise aasta finantshariduse õppematerjalide konkursi teemaks pakkus Riigor positiivsete lugude ja huvitavate ülesannete andmepanka. Sinna võiks lisada intrigeerivaid küsimusi, näiteks mitu liigutust kulub ühe miljoni teenimiseks, kui ühe euro saab teha kaheks ühe liigutusega? (Õige vastus: 21.)

Milliseid väärtusi tahame oma lastele õpetada? Iga kord kui mõni haridusinimene julgeb mainida kristilikke väärtusi või usuõpetust, siis tõuseb avalikkus tagajalgadele ja hakkab kohe maast viskamiseks kive korjama. Samal ajal korraldatakse kõikide rahulolevate pilkude all konverentse, kus peetavad arutelud on kordades religioossema sisuga. Mina ei tahaks, et küsimused stiilis a la „mitu liigutust kulub miljoni teenimiseks“ ja suurfirmade kaubamärgid risustaksid minu lapse haridusteed.  Mulle näib, et õpetajate koolituse turu uus tegija on hunt lambanahas.