Thursday, January 27, 2011

Kodanikupalk

Kodanikupalk on yks töesti huvitav möte!

Käivitame siin kohalikus kogukonnas just yhte kodanikuaktiivsuse tööryhma, kes muuhulgas hakkab tegelema ka kodanikupalga kysimusega. Sain eile sellekohast materjali (Pöhjamaade kodanikupalga liikumiselt) ja lisaks selgus, et Rootsi kodanikupalga yks suurimaid uurijaid elab körval kylas. Plaanis on loengud ja vestlusringid. Kui listis on suuremat huvi teema vastu, siis andke teada!

Tommy Olsson 19.jaanuaril 2006 Aftonbladetis avaldatud artiklis selgitatakse pöhjalikult, mida see Rootsis tähendaks muuhulgas sisaldas artikkel ka konkreetseid majandusarvutusi. Ta pakub palga suuruseks (2006!) 9000 SEK kätte. Sealjuures näitavad tema kalkulatsioonid, et kui kaotada sotsiaaltoetuste systeem, siis jäi kogusummast puudu tyhised 25 miljardit krooni (kogu summa 774 miljardit, 2006 maksti sotsiaaltoetusteks ca 750 miljardit). Sealjuures väheneksid ju tööandjate kulud töötajale täpselt selle summa vörra, järelikult löppeks töökohtade liikumine odavama tööjöuga riikidesse.

Eestis on kodanikupalk roheliste mängumaa. Leidsin Lahtveelt kohe artikli... Eestlaste idee ei ole nii kardinaalne, pigem pyytakse juurutada yhte paralleelsysteemi ja säilitada paljud ylejäänud toetused. Summa, millest räägitakse on muidugi jälle naeruväärselt väike (80 EUR) ja äraelamist ei vöimaldaks.

Minu arvates on kodanikupalga idee yks progressiivsemaid ideid tänases yhiskondlikus debatis yleyldse. Sealjuures on juba ka teaduslikke artikleid selle rakendamise vöimalustest.

Tuesday, January 25, 2011

Mõtteid haridusest Riigikogu valimiste eel. OPlist

hommikust....

Huvitavalt liigub see arutelu siin hariduslistis... vaikselt koguneb mõtteid ja muresid, mida tulevasel riigikogulasel on hea teada...

Vabadus on võim (Marx) - huvitav maskuliinne postmodernistlik vaatenurk, kuid mitte kõikehõlmav definitsioon, eriti asjakohane näib muidugi valimisvõitluses!

Selle definitsiooni kaudu ehk on mõistetav ka see enamasti naissoost õpetajate meie tänasele ühiskonnakorrale ebakohane kodanikukäitumine. Naised on ju kasvatatud hoolivaks, vaikseks ja heaks. Naiste väärtusmaailmas ei ole võim vabadus, naised ei tea võimu tähendustki, sest neil puudub selle mõistega isiklik positiivne suhe. Naise vabadus on vaikides alluda! Ka siin listis nad enamasti vaikivad... või siis vaigistatakse kiirelt:)... selle kohta oleks võimalik teha huvitav uurimus, uurimismaterjal on ju kõik alles!

Minagi püüdsin eile öösel mõelda, mida tahaksin eraldi probleemidena välja tuua... see ei ole sugugi nii lihtne!

Esikohale asetaksin kindlasti teaduspõhisusest lähtuva hariduspoliitika. Tänaseni on meil valitsenud selline huvigruppide ja survegruppide põhine poliitika. Eesti riik on juba nii suureks sirgunud, et võiks oma arengutes astuda pika sammu edasi ja jõuda arengumaade hulgast arenenud riikide hulka. Siin on oluline osa ka õpetajal-uurijal, õpetajast peab saama ka uurija. Peame taastama Liimetsa algatatud ja tänaseks unustuse hõlma vajunud liikumise!

Teiseks, Eesti vajab oma kasvatusfilosoofiat, mõttelugu, mille kaudu saaks kasvada ka meie kool, õpetajad ja õpetamine tervikuna. Täna oleme paljus välismaise kütkes, mis oma võõrapärasuses õpetajate igapäevapraktikasse juurduda ei saa. Selleks on vaja leida rahastamisvõimalusi, et meie parimad (nagu Tiiu Kuurme näiteks) saaksid lõpuks rahulikult maha istuda ja midagi monumentaalset valmis teha nende killustatud sageli võõramaa keelsete artiklijuppide asemel. Selleks võiks olla mingi konkreetne fond või teadusasutus.

Lisaks on meil vaja eksperimentaalkoole, sest ainult sellelt aluselt saab pedagoogika areneda. Täna peab alternatiivsete, uudsete meetoditega tutvumiseks kolima Rootsi, Taani, Soome jne. Eestis on koolid ja lasteaiad enamasti nii ühesugused, et tundub, nagu mingeid muid võimalusi ei olekski... (va mõned väikekoolid metsade vahel ja eliitsuperkoolid). Nende eksperimentaalkoolide kaudu võib koolidesse imbuda ka rohkem mehi!

Meil on vaja uut õpetajate häälekandjat, kui nüüd just Õpetajate Leht oma kvaliteeti ei tõsta ja õpetajate probleeme ja praktikaid progressiivsel ja atraktiivsel moel kajastama ei hakka. Täna on tegemist inetu infolehega. Meie õpetajal oleks vaja rohkem kaaslast, kust leida mõtteid, õppematerjale, viiteid jne... meil on vaja värvi ja mitmekesisust! Miks mitte teha mitu väljaannet! Lasteaiaõpetajatel ju puudub üleüldse mingi väljaanne va see veebis olev katsetus... Õpetajate ajakirjandus vajab professionaalset taset ja seega ka suuremat rahastamist!

Õpetajate ametiühingud peavad saama rohkem sõnaõigust, siis on ka nendes osalejaid rohkem. Õpetajate süsteemse vaigistamise vastu tuleb hakata aktiivselt võitlema! Vajame rohkem koostööd Skandinaavia riikidega, et nende ametiühingutelt õppida! Selleks arenguhüppeks on vaja eraldi rahastamist! Mina olen siin kindlasti valmis omalt poolt kaasa aitama.

Me vajame rohkem dialoogi, rohkem arutelusid ja värskeid mõtteid. Seda saaks teostada läbi ametiühingute ja paremate ajakirjandusväljaannete kaudu, aga ka konverentside ja õpitubade kaudu. Minu arvates vajame foorumit nimega Õpetajad, ärgake! Õpetajad vajavad samasugust meedia- ja kodaniku aktiivsuse koolitust nagu on tehtud õpilasomavalitsustele, nad vajavad abi, et osata oma häält kuuldavaks teha. Täna puudub see osa nende väljaõppest! (või ma eksin?)

Kolmesuunalisest gümnaasiumist. Rootsis on kogemus selline, et gümnaasiumitasemel on valikuid veelgi rohkem, suundi on veelgi enam. Lapsed ei oska valida, valikud on nii lõplikud ja rasked... samas on kaasaegne teadmuskäsitlus ju holistlik, paljudes valdkondades on läbimurdekohtadeks saanud täiesti vastandlike valdkondade integratsioon ja üllatuslik kohtumine, mille kaudu on toimunud plahvatuslikke avastusi...mina ise olen alati olnud huvitatud väga laiast valdkondade spektrist. Ühest küljest võib mind ju pidada killustatuks ja pealiskaudseks, kuid teisalt on mul võimalus nende teadmiste ja kogemuste baasilt palju loovamateks ja innovatiivsemateks ideedeks täna ja tulevikus. See ongi minu töömeetod!

edu,
Evelin:)


Kiri Hariduslisti
25.01.11

muusikaline taust tervitustega meie kandidaatidele!
Lisa Ekdahl Vem vet (kes teab?)

Monday, January 24, 2011

Mehed kooli tagasi!

Lugesin täna Õpetajate Lehe veebiväljaannet.

Leidsin sellise märkmisväärse ebaartikli, kirjutajaks minu enda kunagise kooli direktori kt.
Mehed, tulge tagasi!
Inge Laiv

Koolmeister on enesestmõistetavalt mees, mitte naine, Eesti praegusest õpetajaskonnast moodustavad mehed aga kõigest 14%. Kas peaksime leppima sellega kui ajaloolise paratamatusega? Kas tõesti pole tähtis, mis soost on õpetaja, peaasi et ta oma ainet hästi tunneb?

Inge kirjutab, kui oluline on isatutele lastele koolis meesõpetajate käe all kasvada... Koolmeister on tema arvates enesestmõistevalt mees, enesestmõistetavus, mis tänaseks kaugelt tõele ei vasta. Inge kirjutab, et naised ikka ei ole õiged mehed ja koolis õpetamiseks on pigem kohatäide kui tegelik ja õige tööjõud.

Mees toob kooli midagi sellist, mida ei suuda ealeski pakkuda kui tahes võimekas naisõpetaja. See miski on raskesti sõnastatav, ent selgelt tajutav...

Artikli üldtoon on selline romantiline hällitus meeste kiituseks. Artikli pealkiri lausa kutsus lugema ja tundus progressiivne, kes meist ei eelistaks näha koolides rohkem mehi. Mõtlesin, et ehk on Haljalas asjad liikuma saadud, uus inimene uued mõtted...

Uurimused näitavad et koolid, kus õpetaja otsustusmäär on kõrgem, kus tehakse midagi erilist (alternatiivsed õuesõppe klassid, rühmad, waldorfkoolid jne) meelitavad mehi. Näiteks Solvikis on üle 50% õpetajatest mehed, täpselt ei ole üle lugenud... aga kindlasti enamus igatahes. Üks Norra uurija ütles veel ,et kui organisatsioonis on juba mõni mees, siis tuleb neid ka lihtsamini juurde...

Kuid Inge läheb oma artikli lõpuga ikka üle inimkannatuse ja minu arvates ka seaduse piiri.

Lõpetan üleskutsega Sinule, noor ja avatud mõtlemisega, maailmaparandajast meesõpetaja: Haljala gümnaasium Lääne-Virumaal ootab Sind tulevast sügisest koolijuhiks. Ole julge. Me toetame Sind.

Milline tüüpiline ebakõla! Kutsume mehi kooli, aga mitte lastega tööle, vaid kutsume endale juhiks ja õpetajaks! Koolijuhi töö ei ole juba aastaid lastega seotud! Meeste osakaal koolijuhtide hulgas on võrreldes nende koolides töötamise sagedusega nagunii kummaliselt kõrge. Kogu artikkel muutub täielikuks farsiks ja on häbiks kogu koolimeeskonnale (kes on ilmselt siiski enam-vähem kogu koosseisus naiskond)! Iga vähegi normaalne mees on kohe koolijuht ja nii meil ei olegi lastega töötamas mitte ühtegi vastassoo esindajat. Neil on ju karjäär nii kiire, et vaevu saavad koolipingist välja, kui juba juhi koht garanteeritud!

Naised, olge nüüd ikka normaalsed! Täiesti häbi on lugeda, ise olete õpetajad XXI sajandi Euroopas!

Vaata kirjavahetust HTM ja SM ametnikega kommentaaride alt.

Samal teemal
Kas naiste õiguste teema on ammendunud?
Soost veel...

Sunday, January 23, 2011

Silmipimestavvalge

Täna
Paistab valgus
Minust läbi
Voolab
Ühtlase kiirena
Lainetab
Sadades tähendustes
Sms-ide
Vikeraadio päevakaja
Näoraamatu kordumatute
Uudiste linkide
Miljonites ja miljonites
Mõttejuppides
Täna
Paistab valgus
Minust läbi ja
Kõik maailma
Hääled
Räägivad minuga
Sadates keeltes
Iseenda häält kuulda
Selles müras
Kuidas ma saaksingi
Mina üleüldse ei eksisteerigi
Üks hajameelne professor
Laboratooriumi sügavustest
On selle idee välja mõelnud
Ja sunnib meid
Mind ja sind
Kogu ühiskonda
Võtma omaks võimatut
Korraks
Paistis valgus
Minu peale
Ja kogu maailm
Sai üleni valge
Silmipimestavvalge
Arvo Pärt "Peegel Peeglis"

Thursday, January 20, 2011

öös on hetki

Libahundid
Elu argipäevas
Hulguvad
Uluvad
Hirmutavad
Kuu poole piilun
Aralt
Vaikselt
Kodupoole
Liigun
Üksinda
Lumeväljad peegeldavad
Teistpoolsust
Kõik on nii alasti
Ühtaegu avalik
ja salajas
Ulun huntidega kaasa
Korraks justkui koos
Justkui jagatud elu
Sel ööl on valge...

Tuesday, January 18, 2011

Eestluse ellujäämise kaasaegne strateegia tuleb luua enne kui hilja

Eile sain artikli USAs valitsevast ebavõrdsusest...

"We, as a People, Will Get to the Promised Land": Poverty, Inequality and Justice Monday 17 January 2011 by: Ellen Dannin, t r u t h o u t | Op-Ed

Mind paneb väga imestama, et mõned ei mõista selle probleemi sügavust Eestis... mõelda,et juba täna on 300000 eestlast mujale kolinud... iga päev lahkub järjest enam inimesi, sest tuttavate kaudu on teada, kuidas välismaal toime tulla...Euroopa on kui üks suur rahvaste katel... Ida-Euroopa riigid tühjenevad päev-päevalt... Lätis on juba paar aastat käibel nali, silt lennujaamas: Viimane lahkuja kustutab tule!

Euroopaga ühendumine, piiride avamine tohutus ebavõrdsuses ja võlakoormas vaevleva tööjõu vabaks liikumiseks oli meie poliitikutelt ikka väga julge samm... loodetavasti liigub majandus nüüd nii kiirete hüpetega, et kogu rahvas ei jõua veel laiali voolata... seda muutust ei tule muidu, kui inimesed ei hakka avalikult protestima ja õigust nõuma.

Millised on eestluse püsimise strateegiad tänases sotsiaal-majanduslikes ja kultuurilistes tingimustes? Olen kunagi teinud koostööd nende viimaste liivlastega Lätis, eesmärgiks oli luua Liivi interaktiivne kogukond, sest viimased keeleoskajad olid laiali pillutatud üle kogu maakera...

Mis aitaks eestlastel oma kultuuri ja keelt säilitada?
-soodsad ja kiired ühendused erinevate lähiriikidega (kiirrongiga Soome, Kesk-Euroopasse)
-interaktiivsed suhtluskeskkonnad
-Eesti lasteaiad ja koolid erinevates EU suuremates tõmbekeskustes
-eestlastele loodud soodsad investeerimistingimused Eestisse
-veel?

Kas oleme sellele juba mõtlema hakanud või ootame kuni viimane eestlane kustutab lahkudes sadamas tule?

Eestlased - vaigistatud rahvas

Miks keegi Eesti rasketest tingimustest kisa ei tõsta, tänavale ei tule ja ei protesti? Sellest on huvitavalt kirjutanud Aet Annist 2009 Vikerkaares
Artikli pealkiri on Kriisi normaliseerimine .

Süsteemi alakihtidesse jääjail võiks paljude marksismist mõjutatud teoreetikute arvates olla ühine huvi tegutseda süsteemi vastu – James Scott kirjeldab, milliste vahenditega, sh ka töössesuhtumise kaudu, töölised oma vaikivat ja sageli passiivset protesti demonstreerivad.11 Eestlastelgi on kogemusi ülekäe tööst nii mõisasaksale kui kolhoosile. Samas näitavad etnograafilised materjalid ka seda, kuidas allasurutu ise hegemoonse süsteemi taastootmises osaleb, võimaldades niiviisi efektiivsemat ekspluateerimist. Leo Howe uurimus kahest Põhja-Iirimaa suure töötuseprotsendiga piirkonnast osutab, kuidas ise sageli töökaotamise ohus töölised kasutavad võimusüsteemi moraalseid hinnanguid töötusele; sealhulgas suhtuvad töötutesse negatiivselt needki töölised, kes on juba töötust kogenud.12 Veel enam, sedasama hegemoonset diskursust kasutavad ka töötud ise, eristamaks endid kui väärikaid, väliste olude sunnil töötuks jäänuid nendest, kes on töö kaotanud vääritute isikuomaduste tõttu ja seega polegi paremat saatust ära teeninud. Nii osalevad töötud ise tahtmatult töötuse negatiivse kujundi loomises.

Töötud ei tea kunagi, kas neid liigitatakse väärikateks või väärituteks, õnnetuteks ohvriteks või häbituteks laiskuriteks. See poliitiliselt koormatud klassifikatsioon on iseloomulik tervele süsteemile, alates ametnikust ja seaduseloojast ning lõpetades töötu endaga, kelle staatus heidab varju kogu ta sotsiaalsele suhtlusele ja saadab teda pideva häbitundena, sundides teda pidevalt tegelema “mulje loomisega” – tõestamisega, et ta pole töötu omal tahtel või tubliduse puudumise tõttu.13 Niisuguse vastastikuse kontrolli tingimustes vajuvad tagaplaanile omandisuhtedki, rääkimata siis veel klassiteadlikkusest.

Siin ongi vastus sellele huvitavale vaikusele. Ka õpetajad on täpselt samal põhjusel vait, nad ei julge kisa tõsta, sest kisamine on ebaeetiline, ei ole meile omane... jnejne...loodud on terve hulk moraalseid põhjendusi, miks õpetajal ei ole õigus nõuda kõrgemat palka... seda võiks nüüd keegi kül uurida.. väga hea uurimismaterjal!

Soome korrespondent Eestis Ulla-Maija Määttänen ütles peale aastaid Eestis töötamist (al 1992) ja nüüd pensionile minnes oma viimases artiklis Helsingin Sanomate veergudel, et on imestanud eestlaste vaikse loomuse üle, mõnikord on mõelnud, kas nad üleüdlse suudavad mõista, mis toimub, on empaatiavõimelised... Artikli pealkiri ise on juba väga kõnekas - "Hiljaisen kansan ääni sulki mikrofonin". Eestlaseid on siin nimetatud vaikseks rahvaks.

Minule tundub, et eestlased on hoopis vaigistatud rahvas. Oleme põlvest põlve elanud omal maal oma häält kuuldavale toomata. Sama jätkub ka nüüd... Soovitan uurida feministide ja antropoloogide kasutatavat (inglise keeles voice) hääle mõistet. Usun, et Eesti tänase olukorra mõistmiseks oleks sellest suur abi.

Uneajast lasteaias

Vaadates õpetajate diskussioone või õigemini nende puudumisi, siis mõned teemad nagu sunnivad reageerima...
Une teema on mulle juba pikalt huvitav olnud... mingil hetkel mõtlesin ka sellel teemal tulisemalt sõna võtma hakata, aga olen seda millegi pärast ikka edasi lükanud... tea, miks? Täna siis toon välja mõned huvitavad mõtted kasutades allikaid, mis on meile kõigile kättesaadavad Internetis.
Kas uneaja teema lasteaias on meil aktuaalne? Vaadates lastevanemate diskussioone veebis, siis jah.
Lapsevanemad kirjutavad oma näidetest, arutavad ja püüavad mingeid lahendusi leida
„minu laps ka ei tahtnud aias magada. üldse ei tahtnud. voodiski ei tahnud olla.
nüüd hiljem on rääkinud, et tema lasteaia magamine käis nii, et kasvataja lihtsalt istus tema juures ja ei lasknud voodist välja, pidi lamama rahulikult suletud silmadega.”

(Ema Perekool.ee foorumis september 2010)
„Vaikselt sosistamine tundub küll hea mõte olevat, aga praktikas ei tööta: millegipärast tulevad just uinaku ajal eriti naljakad jutud ja vaikselt sosistamisest saab üsna varsti taltsutamatu naer. Ja naeru kinni hoida, eriti siis , kui peab vaikselt olema, on ju ilmvõimatu.
Sellepärast meil mittemagajaid lähestikku ei pandagi. Nad mängivad kaisuloomaga, ümisevad vaikselt, lihtsalt pikutavad...”

(Kommentaator Naistekas.ee foorumist 2010 märts)
„Püüdsin siis lapse käest uurida, miks ta lasteaeda minna ei taha - õhtul ei saa teda sealt kätte, sest soovib veel sõpradega mängida, seega tundus see mulle imelik. Ja tuli välja, et kasvatajad sunnivad teda nii pikalt voodis olema ja et ta ei taha magada, tegi isegi pissi püksi (mida ta juba ammu ei tee), sest siis ta sai teise tuppa minna. Mina, kes ma tean, et magamine on meil juba imikueast saati selline valus teema, rääkisin kasvatajaga, et äkki leiaks mingi kompromissi, et ta läheks koos teistega voodisse, aga äkki saaks auto kaasa ja vaikselt seal mängida või teises toas vaikselt joonistada (kui teised lapsed juba magavad) või äkki on kasvatajatel mingeid ettepanekuid, kuidas asja leevendada. Nimelt hakkab ta ka seal voodis karjuma ja ajab teised lapse ülesse. Mis on siis parem, kas uuesti kõik lapsed magama saada või leida ühele lapsele alternatiivne tegevus, et teised siiski magada saaksid (magavad vist kõik peale minu poja)?Ainuke, mida mulle öeldi on, et see on nende päevakava ja kõik - võtku kaisuloom kaasa (me laps pole kunagi kaisulooma omanudki, lihtsalt ei tunne nende vastu huvi, pigem magab autod voodis). Laps muutub aga järjest närvilisemaks, kardab kodus voodit, jääb ainult süles magama jne. Lasteaias jookse aga nagu peaga vastu seina. Juba 2 kasvatajat suhtuvad minusse kui rumalasse vanemasse, kes ei tea, mis tema lapsele parem.”(Perekool september 2010)
Täpselt, kirjas on, et tuleb võimaldada soovi korral magamise asemel muu vaikne tegevus. Miks see seal üldse kirjas on? Kustutagu siis ära!! Samas, saan väga hästi aru, et kui üks ei maga, siis on teisigi, kes ei maga ja kolmas jne.
112 - Sulle on ilmselt lihtsalt hea unega lapsed sattunud:) või tulevad nad kõik vara üles.
Meie kogemus oli selline:7a, kes 1.klassis käis ja 5a., kes käis lasteaias, tõusid mõlemad kell 7 hommikul üles.
Õhtul:7a vajus surmväsinuna kell pool üheks magama, 5a. ei tulnud ennem und kui kell pool 12 öösel, mängis voodiski veel pärast kümmet edasi. Põhjus:lõunauni oli ju magatud, palju sa ikka magada jõuad!
Tegelikult pooldan seda, kui enamus lapsi magama jäänud ja viimased pärast üle tunniajalist voodisolemist pole ikkagi magama jäänud, võiks ju neile pildiraamatu kätte anda, vaikselt vaatamiseks.
Muidugi on ülitore, kui kõik lapsed on sellised head magajad, nagu autoril:112.
Postitustest ju selgub, et ei ole.

(Kommentaator Naistekas.ee mai 2010)
Teema on üks kommenteeritumatest kõikides lastevanemate hulgas levinud foorumites. Kerkib üles igal aastal ja sellele on palju reageerijaid...
Sealjuures on huvitav jälgida ka, kuidas meie lasteaiaõpetajad siis vastavad nendele paljudele küsimistele, rünnakutele ja aruteludele...
„uni ei peagi pool 1 tulema, selleks ajaks ei saa suuremad lapsed veel voodissegi, siis loeme juttu veel. pool2 magavad kõik, ka need kes tulevad hommikusöögiks kohale. ja see, et ma ei luba mõnel lapsel voodist välja tulla ja omaette mängida, ei tähenda et ma kuri olen või muud. kõik lapsed jäävad magama, rääkige midatahes.”
(Kasvataja Naistekas.ee foorumist 2010 aprill)
„ei olegi võimalik, sest lapsed ei oska vaikselt mängida. ja sellel üksikul hakkab ju ka igav (järgi proovitud). paljudes lasteaedades olen näinud, et kogu tegevus käib ühes suures toas, nii mängimine kui ka magamine. no päris keeruline oleks see vist. ja ütlen kätt südamele pannes, et minu ka koolirühmas magavad lapsed sundimata, 3-4a rääkimata.”
(Kasvataja Naistekas.ee foorumist 2010 aprill)
Meil on magamise ajal toas üsna pime(rulood on alla tõmmatud) Mina küll ei tahaks, et minu laps seal raamatut vaataks. Laste silmadel on niigi suur koormus, eriti koolieelses rühmas,kui nad veel siis ka puhketunni ajalgi raamatut loeksid.
Sellega ka ei ole nõus, et see on vaid organiseerimise küsimus, et mittemagajatele mittemagamist võimaldada. Küsiks siis, kes neid seal eraldi ruumis välvaks? Õpetajate koormused on nii kokku tõmmatud, et meil valvavad lapsi magamise ajal õpetaja abid.

(Kasvataja Naistekas.ee foorumist 2010 aprill)
huvitav kui koolis näiteks matemaatika ei meeldi või mõni muu õppeaine, kas siis tehakse ka lapsele erand, et ta ei pea selles tunnis osalema? lasteaias on oma kodukord ja kui see näeb ette lõunapuhkust, siis miks peaks tegema rühma 24 lapse hulgas ühele pleierikuulamise erandi?? seatud kodukord kehtib kõigile ja ongi teema lõpetatud. ja üleüldse, mis jutt see on, et minu laps pole juba titest saadik lõunaund magada tahtnud. emmed ei viitsi lihtsalt lapsele kindlat režiimi, kus ka lõunauni olemas, harjutada.
Perekool september 2010
ei peagi magama,aga siis peab ta lihtsalt voodis üleval olema. see ei ole teiste suhtes aus,kui sinu lapsele erand tehakse ja tal teises toas mängida lubatakse. Lasteaias on päevakava kõigile ühine. ei ole mõeldav,et igale lapsele hakatakse erandeid tegema. Äkki mõni ei taha nt joonistada,laulda või hoopis välja minna. Kui iski ei aita,siis tuleb sul lapsele teine koht otsida,eralasteaias saab ehk selluiseid mööndusi nõuda.
Perekool september 2010
Sa lihtsalt ei suuda oma lapsele selgeks teha, et kõik peavad päeval magama ja see tekitabki Teis mõlemas stressi. Mina õpetajana ei hakkaks küll ekstra lapsega uneajal tegelema, kui ei meeldi viige laps enne uneaega ära ja mure lahendatud.”
Perekool september 2010
lasteaias arvestataksegi ju laste individuaalsust, aga palun näita mulle seda kohta, mis kohustaks looma igale lapsele jist talle sobiva päevakava või tunniplaani??? katsu mõista, et see individuualse lähenemise nõue kehtib ikka hariduse mitte ajakava suhtes- need on siiski väga erinevad asjad
Perekool september 2010
Meie ainukeses õpetajatele suunatud lehes pole seda probleemi kahjuks veel märgatudki!
Otsides ajalehest sõnaga: uneaeg leiame kokku 7 tulemust. Sealjuures lasteaiast räägitakse ainult ühes väga lühikeses artiklis, mille on kirjutanud lapsevanem.
Linnaisad võiksid ühe päeva sõimes veeta (1)
Reede, 9. oktoober 2009 lk 9
Autor: Helena Metspalu, lapsevanem
Sõimerühma õpetaja abi töötab 0,95 ja kaks õpetajat kumbki 0,875 koormusega. Õpetaja abi peab hoolitsema ka söögi-joogi, nõudepesu ja ruumide koristamise eest. Seega pean jätma oma kõige kallima sisuliselt ühe, kuigi võimeka ja tubli inimese hoolde, kes lisaks minu tütrele peab tegelema veel 17 lapsega.
Ometi märgib see lapsevanem selles lühikeses artiklis ära ka selle, et just uneaeg on keeruline, sest personali lihtsalt ei ole...
Lasteaiaõpetajatest või teadlastest või ajakirjanikest pole mitte keegi aru saanud, et see teema väärib kasvõi ära mainimist. Tegemist on meie laste igepäevase ahistamisega ja nende põhiõiguste igapäevase ja raske rikkumisega, aga mitte keegi ei ole seda tähelepanuväärseks pidanud!
Selline on siis see lapsevanema mõju meie lasteaiale... isegi avalikke arutelusid ei teki.. probleemi nagu ei olekski olemas. Kui ei meeldi, siis jäta oma laps koju!
No comments!

Saturday, January 15, 2011

Oleme jõudnud tagasi algusesse...














Kui Eesti 80-ndate lõpus kihas ideede ja mõtete paljususest, siis tänaseks on arutelud ühiskondliku vabaduse ja inimeseks olemise sügavate teemade üle päevakorrast maas. Kasvatusteadlastel näiteks puudub huvi filosoofilisteks mõtisklusteks, sest puudub riiklik (ühiskondlik?) tellimus. Kas kaasaegne inimene ei mõtle, kui keegi selle eest talle palka ei maksa või on vaba mõte Eesti Vabariigis keelatud? Milline on laialt levinud mõttelaiskuse hind?

Huvitavat ainest mõtiskeludeks annab Siim Nurkliku 28. detsembril 2010. aastal „Eesti Päevalehes” avaldatud artikkel pealkirjaga „Põlvkonna vahetust ei tule”. Artikkel esitab muuhulgas varjatud etteheite ka meile (lastevanematele, lasteaiaõpetajatele ja õpetajatele), kes oleme kasvatanud meie noortest heitunud põlvkonna. Põlvkonna, kel puudub sisemine tahe meie ühishuvi ja ühiste arenguteede leidmiseks, kellel puudub julgus erineda, katsetada, kes esimesel võimalusel välismaale paremat elu otsima põgeneb.

Siim Nurklik kirjutab, et kaheksakümnendate põlvkond, kellelt oodatakse vabaduses sündinud inimestele omast vaba inimesena käitumist eelistab väärtustena majanduslikku edukust ja individualismi. Lisaks väidab Nurklik viidates eesti ühiskondlike väärtuste uuringule „Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas” (toimetanud Heigo Plotnik, TÜ Kirjastus 2008) ja teistele allikatele, et läbilöömise ja enesekehtestamise vajaduse prevaleerimine tekitab paljudes meie noortes vaimset üksildust ja alaväärsustunnet.

Nad on kõige altimad süüdistama ebaedus üksikisikut, kõige valmimad kaitsma tugevamate eeliseid ning kõige ebakriitilisemad jõukuse/vaesuse struktuursete põhjuste suhtes. Uuringus ei leidu ühtegi gruppi (ei tulenevalt soost, rahvusest, haridusest, ametist, sissetulekust ega maailmavaatest), kelle suhtumine majanduslikku ebavõrdsusesse oleks passiivsem kui neil, kes on sündinud aastatel 1981–1989.

Ühesõnaga: põlvkond, kellel (ja kelle lastel) on iseseisvat elu alustades kinnistuvast ja lõhestuvast Eestist kõige enam kaotada, on selle süveneva reaalsuse suhtes kõige ükskõiksem.

(Siim Nurklik Eesti Päevaleht 28.detsember 2010)

Oma artiklit alustab Nurklik kogu probleemi olemust kokkuvõttes. Tsiteerin (minu tumendus):

Eeldatakse, et kuna noored on kasvanud üles teistsuguses poliitilises süsteemis, on neist kujunenud teistsugused inimesed.

Minu arvates on meil kõigil põhjust küsida, kui teistsugune meie tänane poliitika/ühiskond siis ikkagi on? Näiteks poliitilistel juhtpositsioonidel on endiseid nõukogudeaegseid juhte rohkem kui küllaga. Kõige kõrgema koha on juba mitme aasta vältel hõivanud peaminister ja Reformierakonna juht Andrus Ansip. Tema kui kommunisti ja erastaja taust on aastaid kõikidele teada. Eriliselt silmapaistev ja häbiväärne kogu Eesti rahvale oli aga Eesti NSV Kommunistliku partei kauaaegse juhtfiguuri Arnold Rüütli Eesti Vabariigi presidendiks valimine (2001- 2006).[i]

Mäletan tänaseni selgelt, kuidas tundsin sellel päeval tõelist piinlikkust, sest olin just Saksamaal Hamburgis ja ka enamusele välismaalastest, kellega kohtusin, jäi selline valik täiesti arusaamatuks. Noore inimesena (olin siis veidi üle kahekümne aasta vana) tahtsin naiivselt küsida, et kas siis mitte ühtegi kasvõi natukenegi väärikamat inimest meil sel hetkel tõesti valida ei olnud? Tundsin loomulikult jõulist vajadust eemaldada ennast sellistest ajuvabadest aktsioonidest, eitada seotust selle suletud ja uuenemiseks võimetu riigi ja rahvaga. Ehk peitub just siin osaliselt seletus, miks paljud noored ennast ühiskonnast võõrandunult tunnevad ja „meie ühise Eesti asja” vastu vastu mingit huvi ei ilmuta.

Mina olen viimastel aastatel hakanud järjest enam mõistma, et meie inimeste käitumine Eesti Vabariigi algusaastatest tänaseni ei ole maailma mastaabis kuidagi eriliselt silmatorkav oma saamatuses. Näiteks tasub uurida maailma ajalugu, eriti murrangulisi perioode ja kaasnenud mõttelugu erinevates riikides. Väga lihtne on siit leida paralleele ja mõista selliste näiliselt ulatuslike ühiskondlike transformatsioonide tegelikke tagamaid, mõjusid üksikisikutele, rahvastele ja kultuurile tervikuna.

Üheks enim uuritud näiteks siin on Suur Prantsuse revolutsioon algusega 1789. aastal, mis haaras väga suuri rahvamasse, tõotades vabadust, võrdsust ja vendlust kõikidele. Revolutsioonile eelnenud periood oli väga viljakas, arutelud vabadusest ja vabaks inimeseks kasvamisest olid mitmekülgsed ja julged. Kasvatusteadustes tunneme tänaseni sellel ajal esile kerkinud autoreid nagu John Amos Comenius (1592 – 1670), Wilhelm von Humboldt (1767 – 1835), Johann Heinrich Pestalozzi (1746 – 1827), Johann Wolfgang von Goethe (1749 –1832), Jean-Jacques Rousseau (1712 –1778) jne. Kõik nad uskusid, et tulevik „humaniseerib” inimsoo, mille kaudu ka riigi juhtimine muutub, kasvatusel ja eriti vabadusel kasvatuses oli selles arutelus oluline roll.

Tegelikult jäid Prantsuse revolutsioonile juhtinud postulaadid ainult poliitilisteks hüüdlauseteks. Võim vahetus korduvalt, uued ja uued autoritaarsed juhid said võimule. Giljotiini alla läksid kõik, kes julgesid vabaduse, võrdsuse ja vendluse tegelikuks taotlemiseks Prantsusmaal suud paotada. Puhastus oli nii põhjalik, et aastakümneid ei julgenud/ei saanud keegi midagi märkimisväärselt uut/alternatiivset mõelda või veel vähem midagi avaldada. Kõik, kes tingimusteta ei toetanud valitsejate tegevust, kuulutati vastasteks.

Iseeneslikku ühiskonna humaniseerumist ei toimunud. Ilmekaks näiteks võrdsusest seadusandlikul tasandil on prantsuse naistele hääleõiguse „andmine”. Nimelt oli Prantsusmaa Euroopas üks viimastest riikidest, kus naised valimisõiguse said, aasta oli siis 1944.[ii]

Kuidas selline olukord võimalikuks osutus? Võrdsuse ideest olid haaratud ju tohutud massid, paljud uskusid muutuste võimalikkusesse ja nõudsid seda jõulistes väljaastumistes? Tegelikult, aga suruti rahvas peale võimu haaramist tagasi harjumuspärastesse käitumismustritesse, selleks oli võimulolijate käsutuses politsei, tsenseeritud (aja)kirjandus, armee (kõikidele meestele kehtestati sõjaväekohustus), loodi tohutu bürokraatiaaparaat. Rahamaailma vägevate toel ja huvides võimu saavutanud isikud nautisid kuninglikke eeliseid, ühiskondlikud muutused jäid lubatuga võrreldes pealiskaudseiks, enamasti kapitali ja mitte üksikisiku huve silmaspidavaiks.

Rahva maksukoormusele ja keerulistele reeglitele/seadusandlikule süsteemile viidates võib spekuleerida, ehk oli vihatud monarhia tingimustes üksikisiku suhteline vabadus isegi suurem, kui hilisemate indiviidi vabadust palju ulatuslikumalt piiravate rahaliste kohustuste ja lihtinimesele arusaamatute tohutute reeglistikega riigivormide puhul.

Tulles tagasi juba Eesti riigi ja sellega seonduva probleemistiku juurde. Kunagi feodalismi ajal maksime kümnist (10. osa tulust so kuni 10% saagist), esmese vabariigiajal tulumaksu 5%, nüüd maksame Eesti riigile esmalt 33% sotsiaalmaksu ja seejärel tulumaksuosa, mis 2011. aastal on 18%. Täna on meil tegemist mitmekordselt suurenenud maksukoormusega, tegemist on märkimisväärse osaga inimeste sissetulekust. Kuigi inimese tootlikkus on vabaduses elatud aastatega silmapaistvalt kasvanud, siis elab enamus Eesti inimesi tänaseni ainult primaarsete vajaduste napi rahuldamise tasemel, paljud meist on tänaseni vaesuses[iii] (2007.aastal ca 260 000 inimest) ja elavad teiste almustest. Almuste jagamist reguleerib riik oma ametnikearmeega, mis olulise osa midagi uut asemele loomata ise ära tarbib.

Kõikidele kehtiv tohutu seadusandlus, seaduste jälgimist kontrolliv ja täidesaatev riigiaparaat on omandanud tavainimesele hoomamatud mõõtmed, kulutades lihtsate inimeste raske tööga välja teenitud summasid. Tuletan siinkohal meelde, et just bürokraatia oli üks nõukogudeaja vihatumaid elemente. Bürokraatiat on meil täna rohkem ilmselt kui kunagi varem, see on imbunud igasse meie elu hetke (sünnitunnistusest kuni surmatunnistuse saamiseni välja), luues täiesti müstilisi tavalisele inimesele arusaamatuid reeglistikke, millele me igal hetkel oleme sunnitud alluma. Sündimine ja suremine ilma asjakohase tunnistuseta ja sellega kaasneva paberimajanduseta ei ole lihtsalt võimalik...

Vaadelgem muutusi kasvatuses ja hariduselus. Millised on siis meie ühised põhiväärtused, mida uues põlvkonnas kasvatanud oleme? Kas need on kuidagi nõukogudeajaga võrreldes muutunud? Mina väidan, et ei. Ka nõukogude inimene oli arg, hirmul, eraldatud, tema eesmärgiks oli võimalikult suur sulandumine massi, isiklik tulu ja edukus tööelus/parteiridades. Inimene ei usaldanud teist inimest, ei usaldanud riiki, poliitikat, ametiasutusi.

Nähes neid eelpool toodud mõningaid (muidugi võiks seda loendit veel jätakata) arenguid on igal mõtleval inimesel võimatu usaldada meie tänaseid juhte nii poliitikas kui majanduses ja seega on ka võimatu usaldada riiki ja selle ametiasutusi. Igal mõtleval inimesel on raske uskuda nendesse reformidesse, mis tegelikult on tänaseni ju põhiliselt meie ühist vara erinevaid erahuvisid silmas pidades laiali jaganud, loomata märkimisväärseid hüvesid tavainimestele (vt. nt. Inimarengu aruandeid).

Arengutest ja muutustest avarama pildi saamiseks tuleks kriitiliselt ja konstruktiivselt analüüsida lisaks tänastele ka nõukogudeaegseid ja sellele vahetult järgnenud sündmusi, muutusi ning allikaid (sh tehtud teadustöid). Ametialase pädevuseta ja väärituid inimesi tuleb hakata võimult tagandama. Vastasel korral on muutused meie põhiväärtustes jätkuvalt aeglased, sihitud, kui mitte täiesti võimatud. Prantsuse ja Venemaa revolutsioonide, Ameerika kodusõja[iv] ja mitmete teiste suurte ühiskondlike sündmuste mõju all elatakse tänaseni, aga endiselt ei ole Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides või Venemaal elavad inimesed vabad või võrdsed.

Liigseks pessimismiks siiski põhjust ei ole. Võib-olla oleme meie täna oma arengus selle tõelise ja vaba ühiskonna loomise alguses. Ehk on viimane aeg alustada küsimist omamaise kasvatusfilosoofia järele, mille najal tuua vabale ühiskonnale omaseid mitmekülgseid ja põhimõttelisi teemasid meie ühistesse, miks mitte ka globaalsetesse aruteludesse.

Tänaseks on igatahes selge, et vaba inimese, iseseisva ja loova uue põlvkonna kasva(ta)miseks, ei ole lihtsaid valmismudeleid, ei ole valmis retsepti, mida välismaalt lihtsa vaevaga sisse tuua. Nii nagu pidid pettuma valgustusajastu idealistid, nii peame pettuma ka meie, muutus ei tule kusagilt mujalt, eemalt.

On viimane aeg minna edasi ja seekord alustada iseendast, leida üles julgus olla keegi, olla iseseisev, olla vaba. Igaühel on vaja hakata mõtlema, arutlema, kirjutama, igaühel on vaja avaldada oma mõtteid, teha oma hääl kuuldavaks. Õigeid vastuseid ei ole, on ainult hulk võimalusi...

Ma arvan, et põhiväärtusi ei saa programmide kaudu kasvatada. Inimesi ei saa jõuga ülevalt-alla meetoditega muuta „ilusaks ja heaks”, inimesed peavad ise leidma tee sisemiste muutusteni, kuid me saame siiski muutusteks mõningaid eeldusi luua. Kui uurisin mõni aasta tagasi oma magistritöö raames täiskasvanute transformatiivset õppimist, siis selgus, et põhiliseks märkimisväärsete sisemiste muutuste eeldusteks on suhted teiste inimestega, võrgustikud, aga eelkõige tunnetatud vajadus muutuseks. Kui me seda vajadust ei mõista, siis ka mingeid sisulisi muutusi tulemas ei ole. Paljude ühiskondlike tranformatsioonide põhiline pidur peitub selles, et inimesed usuvad ühekordse aktsiooniga (Eesti puhul näiteks laulva revolutsiooniga) muutuste loomisesse, edasi jääb järele ainult oodata... Ameerika Kodusõda tõotas neegerite orjusest vabastamist ja võrdväärset kohtlemist valgete inimestega. Aasta oli siis 1861. Tänaseni valitseb märkimisväärne lõhe nende kahe grupi võimalustes ühiskonnas toime tulla. Võitlus, mis algas juba 19. sajandil kestab tänaseni.

Kas Siim Nurkliku Eesti Päevalehe veergudel esitatud ähvardus, et põlvkondade vahetust ei tule, on piisav motiiv kriitilisteks sisevaatlusteks meie vanemale põlvkonnale, õpetajatele, haridusjuhtidele, kasvatusteadlastele, tegelikult igaühele meist? Kas oleme ka kasvatusteadustes ja hariduselus lõpuks jõudmas sisuliste muutuste suunas viivate aruteludeni või ootame veel sada aastat? Kas suudame inimestena vabaneda totalitaarsusest ja sissekasvanud võimuihast, jõuda kõrgemate sisemiste väärtusteni, et selle kaudu meie ühiskond tervikuna saaks inimlikumaks muutuda?

Allikas:
Siim Nurklik Eesti Päevaleht 28.detsember 2010, Põlvkonnavahetust ei tule http://ebnr2.datanet.ee/artikkel/589926

[i] Arnold Rüütli CVst loeme

1969 – Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimees

1977–1979 EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal

1977 – EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal ja EKP Keskkomitee büroo liige

1979–1983 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja

1983–1990 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees

1990 – oktoober 1992 Eesti NSV Ülemnõukogu (ja pärast selle ümbernimetamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu) esimees

Allikas: Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Arnold_R%C3%BC%C3%BCtel

[ii] Eestis said naised valida juba 1918. aastal

[iii] Statistikaameti andmetel elas Eestis 2007. aastal iga viies elanik allpool suhtelise vaesuse piiri, vaesus puudutas 258 800 inimest. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kuulus Eesti kõrgema vaesuse määraga riikide hulka.

[iv] 1861–1865 Ameerika Ühendriikide territooriumil aset leidnud sõda Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel. Sõja peamisteks põhjusteks on nimetatud orjanduse probleemi, Lõuna majanduslikku mahajäämust ja hirmu oma eriseisundit kaotada ning mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalset erinevust. Allikas:vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriikide_kodus%C3%B5da

kirjutatud 29. detsembril 2010
nudituna avaldatud Õpetajate Lehes 14. jaanuar 2011

Monday, January 03, 2011

kibuvitsad lumel

Kibuvitsa
Veripunased marjad
Lumivalgel väljal
Kõnetasid mind
Seisatasin hetkeks
Kuid siis
Ma kartma lõin
Nüüd on me vahel
Okkad igaveseks


Arvo Pärt "Alinale"