Saturday, January 15, 2011

Oleme jõudnud tagasi algusesse...














Kui Eesti 80-ndate lõpus kihas ideede ja mõtete paljususest, siis tänaseks on arutelud ühiskondliku vabaduse ja inimeseks olemise sügavate teemade üle päevakorrast maas. Kasvatusteadlastel näiteks puudub huvi filosoofilisteks mõtisklusteks, sest puudub riiklik (ühiskondlik?) tellimus. Kas kaasaegne inimene ei mõtle, kui keegi selle eest talle palka ei maksa või on vaba mõte Eesti Vabariigis keelatud? Milline on laialt levinud mõttelaiskuse hind?

Huvitavat ainest mõtiskeludeks annab Siim Nurkliku 28. detsembril 2010. aastal „Eesti Päevalehes” avaldatud artikkel pealkirjaga „Põlvkonna vahetust ei tule”. Artikkel esitab muuhulgas varjatud etteheite ka meile (lastevanematele, lasteaiaõpetajatele ja õpetajatele), kes oleme kasvatanud meie noortest heitunud põlvkonna. Põlvkonna, kel puudub sisemine tahe meie ühishuvi ja ühiste arenguteede leidmiseks, kellel puudub julgus erineda, katsetada, kes esimesel võimalusel välismaale paremat elu otsima põgeneb.

Siim Nurklik kirjutab, et kaheksakümnendate põlvkond, kellelt oodatakse vabaduses sündinud inimestele omast vaba inimesena käitumist eelistab väärtustena majanduslikku edukust ja individualismi. Lisaks väidab Nurklik viidates eesti ühiskondlike väärtuste uuringule „Sotsiaalse õigluse arusaamad Eesti ühiskonnas” (toimetanud Heigo Plotnik, TÜ Kirjastus 2008) ja teistele allikatele, et läbilöömise ja enesekehtestamise vajaduse prevaleerimine tekitab paljudes meie noortes vaimset üksildust ja alaväärsustunnet.

Nad on kõige altimad süüdistama ebaedus üksikisikut, kõige valmimad kaitsma tugevamate eeliseid ning kõige ebakriitilisemad jõukuse/vaesuse struktuursete põhjuste suhtes. Uuringus ei leidu ühtegi gruppi (ei tulenevalt soost, rahvusest, haridusest, ametist, sissetulekust ega maailmavaatest), kelle suhtumine majanduslikku ebavõrdsusesse oleks passiivsem kui neil, kes on sündinud aastatel 1981–1989.

Ühesõnaga: põlvkond, kellel (ja kelle lastel) on iseseisvat elu alustades kinnistuvast ja lõhestuvast Eestist kõige enam kaotada, on selle süveneva reaalsuse suhtes kõige ükskõiksem.

(Siim Nurklik Eesti Päevaleht 28.detsember 2010)

Oma artiklit alustab Nurklik kogu probleemi olemust kokkuvõttes. Tsiteerin (minu tumendus):

Eeldatakse, et kuna noored on kasvanud üles teistsuguses poliitilises süsteemis, on neist kujunenud teistsugused inimesed.

Minu arvates on meil kõigil põhjust küsida, kui teistsugune meie tänane poliitika/ühiskond siis ikkagi on? Näiteks poliitilistel juhtpositsioonidel on endiseid nõukogudeaegseid juhte rohkem kui küllaga. Kõige kõrgema koha on juba mitme aasta vältel hõivanud peaminister ja Reformierakonna juht Andrus Ansip. Tema kui kommunisti ja erastaja taust on aastaid kõikidele teada. Eriliselt silmapaistev ja häbiväärne kogu Eesti rahvale oli aga Eesti NSV Kommunistliku partei kauaaegse juhtfiguuri Arnold Rüütli Eesti Vabariigi presidendiks valimine (2001- 2006).[i]

Mäletan tänaseni selgelt, kuidas tundsin sellel päeval tõelist piinlikkust, sest olin just Saksamaal Hamburgis ja ka enamusele välismaalastest, kellega kohtusin, jäi selline valik täiesti arusaamatuks. Noore inimesena (olin siis veidi üle kahekümne aasta vana) tahtsin naiivselt küsida, et kas siis mitte ühtegi kasvõi natukenegi väärikamat inimest meil sel hetkel tõesti valida ei olnud? Tundsin loomulikult jõulist vajadust eemaldada ennast sellistest ajuvabadest aktsioonidest, eitada seotust selle suletud ja uuenemiseks võimetu riigi ja rahvaga. Ehk peitub just siin osaliselt seletus, miks paljud noored ennast ühiskonnast võõrandunult tunnevad ja „meie ühise Eesti asja” vastu vastu mingit huvi ei ilmuta.

Mina olen viimastel aastatel hakanud järjest enam mõistma, et meie inimeste käitumine Eesti Vabariigi algusaastatest tänaseni ei ole maailma mastaabis kuidagi eriliselt silmatorkav oma saamatuses. Näiteks tasub uurida maailma ajalugu, eriti murrangulisi perioode ja kaasnenud mõttelugu erinevates riikides. Väga lihtne on siit leida paralleele ja mõista selliste näiliselt ulatuslike ühiskondlike transformatsioonide tegelikke tagamaid, mõjusid üksikisikutele, rahvastele ja kultuurile tervikuna.

Üheks enim uuritud näiteks siin on Suur Prantsuse revolutsioon algusega 1789. aastal, mis haaras väga suuri rahvamasse, tõotades vabadust, võrdsust ja vendlust kõikidele. Revolutsioonile eelnenud periood oli väga viljakas, arutelud vabadusest ja vabaks inimeseks kasvamisest olid mitmekülgsed ja julged. Kasvatusteadustes tunneme tänaseni sellel ajal esile kerkinud autoreid nagu John Amos Comenius (1592 – 1670), Wilhelm von Humboldt (1767 – 1835), Johann Heinrich Pestalozzi (1746 – 1827), Johann Wolfgang von Goethe (1749 –1832), Jean-Jacques Rousseau (1712 –1778) jne. Kõik nad uskusid, et tulevik „humaniseerib” inimsoo, mille kaudu ka riigi juhtimine muutub, kasvatusel ja eriti vabadusel kasvatuses oli selles arutelus oluline roll.

Tegelikult jäid Prantsuse revolutsioonile juhtinud postulaadid ainult poliitilisteks hüüdlauseteks. Võim vahetus korduvalt, uued ja uued autoritaarsed juhid said võimule. Giljotiini alla läksid kõik, kes julgesid vabaduse, võrdsuse ja vendluse tegelikuks taotlemiseks Prantsusmaal suud paotada. Puhastus oli nii põhjalik, et aastakümneid ei julgenud/ei saanud keegi midagi märkimisväärselt uut/alternatiivset mõelda või veel vähem midagi avaldada. Kõik, kes tingimusteta ei toetanud valitsejate tegevust, kuulutati vastasteks.

Iseeneslikku ühiskonna humaniseerumist ei toimunud. Ilmekaks näiteks võrdsusest seadusandlikul tasandil on prantsuse naistele hääleõiguse „andmine”. Nimelt oli Prantsusmaa Euroopas üks viimastest riikidest, kus naised valimisõiguse said, aasta oli siis 1944.[ii]

Kuidas selline olukord võimalikuks osutus? Võrdsuse ideest olid haaratud ju tohutud massid, paljud uskusid muutuste võimalikkusesse ja nõudsid seda jõulistes väljaastumistes? Tegelikult, aga suruti rahvas peale võimu haaramist tagasi harjumuspärastesse käitumismustritesse, selleks oli võimulolijate käsutuses politsei, tsenseeritud (aja)kirjandus, armee (kõikidele meestele kehtestati sõjaväekohustus), loodi tohutu bürokraatiaaparaat. Rahamaailma vägevate toel ja huvides võimu saavutanud isikud nautisid kuninglikke eeliseid, ühiskondlikud muutused jäid lubatuga võrreldes pealiskaudseiks, enamasti kapitali ja mitte üksikisiku huve silmaspidavaiks.

Rahva maksukoormusele ja keerulistele reeglitele/seadusandlikule süsteemile viidates võib spekuleerida, ehk oli vihatud monarhia tingimustes üksikisiku suhteline vabadus isegi suurem, kui hilisemate indiviidi vabadust palju ulatuslikumalt piiravate rahaliste kohustuste ja lihtinimesele arusaamatute tohutute reeglistikega riigivormide puhul.

Tulles tagasi juba Eesti riigi ja sellega seonduva probleemistiku juurde. Kunagi feodalismi ajal maksime kümnist (10. osa tulust so kuni 10% saagist), esmese vabariigiajal tulumaksu 5%, nüüd maksame Eesti riigile esmalt 33% sotsiaalmaksu ja seejärel tulumaksuosa, mis 2011. aastal on 18%. Täna on meil tegemist mitmekordselt suurenenud maksukoormusega, tegemist on märkimisväärse osaga inimeste sissetulekust. Kuigi inimese tootlikkus on vabaduses elatud aastatega silmapaistvalt kasvanud, siis elab enamus Eesti inimesi tänaseni ainult primaarsete vajaduste napi rahuldamise tasemel, paljud meist on tänaseni vaesuses[iii] (2007.aastal ca 260 000 inimest) ja elavad teiste almustest. Almuste jagamist reguleerib riik oma ametnikearmeega, mis olulise osa midagi uut asemele loomata ise ära tarbib.

Kõikidele kehtiv tohutu seadusandlus, seaduste jälgimist kontrolliv ja täidesaatev riigiaparaat on omandanud tavainimesele hoomamatud mõõtmed, kulutades lihtsate inimeste raske tööga välja teenitud summasid. Tuletan siinkohal meelde, et just bürokraatia oli üks nõukogudeaja vihatumaid elemente. Bürokraatiat on meil täna rohkem ilmselt kui kunagi varem, see on imbunud igasse meie elu hetke (sünnitunnistusest kuni surmatunnistuse saamiseni välja), luues täiesti müstilisi tavalisele inimesele arusaamatuid reeglistikke, millele me igal hetkel oleme sunnitud alluma. Sündimine ja suremine ilma asjakohase tunnistuseta ja sellega kaasneva paberimajanduseta ei ole lihtsalt võimalik...

Vaadelgem muutusi kasvatuses ja hariduselus. Millised on siis meie ühised põhiväärtused, mida uues põlvkonnas kasvatanud oleme? Kas need on kuidagi nõukogudeajaga võrreldes muutunud? Mina väidan, et ei. Ka nõukogude inimene oli arg, hirmul, eraldatud, tema eesmärgiks oli võimalikult suur sulandumine massi, isiklik tulu ja edukus tööelus/parteiridades. Inimene ei usaldanud teist inimest, ei usaldanud riiki, poliitikat, ametiasutusi.

Nähes neid eelpool toodud mõningaid (muidugi võiks seda loendit veel jätakata) arenguid on igal mõtleval inimesel võimatu usaldada meie tänaseid juhte nii poliitikas kui majanduses ja seega on ka võimatu usaldada riiki ja selle ametiasutusi. Igal mõtleval inimesel on raske uskuda nendesse reformidesse, mis tegelikult on tänaseni ju põhiliselt meie ühist vara erinevaid erahuvisid silmas pidades laiali jaganud, loomata märkimisväärseid hüvesid tavainimestele (vt. nt. Inimarengu aruandeid).

Arengutest ja muutustest avarama pildi saamiseks tuleks kriitiliselt ja konstruktiivselt analüüsida lisaks tänastele ka nõukogudeaegseid ja sellele vahetult järgnenud sündmusi, muutusi ning allikaid (sh tehtud teadustöid). Ametialase pädevuseta ja väärituid inimesi tuleb hakata võimult tagandama. Vastasel korral on muutused meie põhiväärtustes jätkuvalt aeglased, sihitud, kui mitte täiesti võimatud. Prantsuse ja Venemaa revolutsioonide, Ameerika kodusõja[iv] ja mitmete teiste suurte ühiskondlike sündmuste mõju all elatakse tänaseni, aga endiselt ei ole Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides või Venemaal elavad inimesed vabad või võrdsed.

Liigseks pessimismiks siiski põhjust ei ole. Võib-olla oleme meie täna oma arengus selle tõelise ja vaba ühiskonna loomise alguses. Ehk on viimane aeg alustada küsimist omamaise kasvatusfilosoofia järele, mille najal tuua vabale ühiskonnale omaseid mitmekülgseid ja põhimõttelisi teemasid meie ühistesse, miks mitte ka globaalsetesse aruteludesse.

Tänaseks on igatahes selge, et vaba inimese, iseseisva ja loova uue põlvkonna kasva(ta)miseks, ei ole lihtsaid valmismudeleid, ei ole valmis retsepti, mida välismaalt lihtsa vaevaga sisse tuua. Nii nagu pidid pettuma valgustusajastu idealistid, nii peame pettuma ka meie, muutus ei tule kusagilt mujalt, eemalt.

On viimane aeg minna edasi ja seekord alustada iseendast, leida üles julgus olla keegi, olla iseseisev, olla vaba. Igaühel on vaja hakata mõtlema, arutlema, kirjutama, igaühel on vaja avaldada oma mõtteid, teha oma hääl kuuldavaks. Õigeid vastuseid ei ole, on ainult hulk võimalusi...

Ma arvan, et põhiväärtusi ei saa programmide kaudu kasvatada. Inimesi ei saa jõuga ülevalt-alla meetoditega muuta „ilusaks ja heaks”, inimesed peavad ise leidma tee sisemiste muutusteni, kuid me saame siiski muutusteks mõningaid eeldusi luua. Kui uurisin mõni aasta tagasi oma magistritöö raames täiskasvanute transformatiivset õppimist, siis selgus, et põhiliseks märkimisväärsete sisemiste muutuste eeldusteks on suhted teiste inimestega, võrgustikud, aga eelkõige tunnetatud vajadus muutuseks. Kui me seda vajadust ei mõista, siis ka mingeid sisulisi muutusi tulemas ei ole. Paljude ühiskondlike tranformatsioonide põhiline pidur peitub selles, et inimesed usuvad ühekordse aktsiooniga (Eesti puhul näiteks laulva revolutsiooniga) muutuste loomisesse, edasi jääb järele ainult oodata... Ameerika Kodusõda tõotas neegerite orjusest vabastamist ja võrdväärset kohtlemist valgete inimestega. Aasta oli siis 1861. Tänaseni valitseb märkimisväärne lõhe nende kahe grupi võimalustes ühiskonnas toime tulla. Võitlus, mis algas juba 19. sajandil kestab tänaseni.

Kas Siim Nurkliku Eesti Päevalehe veergudel esitatud ähvardus, et põlvkondade vahetust ei tule, on piisav motiiv kriitilisteks sisevaatlusteks meie vanemale põlvkonnale, õpetajatele, haridusjuhtidele, kasvatusteadlastele, tegelikult igaühele meist? Kas oleme ka kasvatusteadustes ja hariduselus lõpuks jõudmas sisuliste muutuste suunas viivate aruteludeni või ootame veel sada aastat? Kas suudame inimestena vabaneda totalitaarsusest ja sissekasvanud võimuihast, jõuda kõrgemate sisemiste väärtusteni, et selle kaudu meie ühiskond tervikuna saaks inimlikumaks muutuda?

Allikas:
Siim Nurklik Eesti Päevaleht 28.detsember 2010, Põlvkonnavahetust ei tule http://ebnr2.datanet.ee/artikkel/589926

[i] Arnold Rüütli CVst loeme

1969 – Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimees

1977–1979 EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal

1977 – EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal ja EKP Keskkomitee büroo liige

1979–1983 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja

1983–1990 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees

1990 – oktoober 1992 Eesti NSV Ülemnõukogu (ja pärast selle ümbernimetamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu) esimees

Allikas: Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Arnold_R%C3%BC%C3%BCtel

[ii] Eestis said naised valida juba 1918. aastal

[iii] Statistikaameti andmetel elas Eestis 2007. aastal iga viies elanik allpool suhtelise vaesuse piiri, vaesus puudutas 258 800 inimest. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kuulus Eesti kõrgema vaesuse määraga riikide hulka.

[iv] 1861–1865 Ameerika Ühendriikide territooriumil aset leidnud sõda Uniooni ehk Põhja ja Konföderatsiooni ehk Lõuna vahel. Sõja peamisteks põhjusteks on nimetatud orjanduse probleemi, Lõuna majanduslikku mahajäämust ja hirmu oma eriseisundit kaotada ning mõtteviisi ja ühiskonna kardinaalset erinevust. Allikas:vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Ameerika_%C3%9Chendriikide_kodus%C3%B5da

kirjutatud 29. detsembril 2010
nudituna avaldatud Õpetajate Lehes 14. jaanuar 2011

No comments: