Friday, February 25, 2011

lapsed, kelle vanemad on välismaal...

Eurovaeslapsed on Euroopas käibel olev mõiste tähistamaks Ida-Euroopa lapsi, kelle üks või mõlemad vanemad on töökoha tõttu kolinud teise riiki. UNICEFi hinnangul on eurovaeslapsi Poolas 100 000, Rumeenias 350 000 (alla 10 aastaseid sh 126 000) ja Moldaavias 100 000 (2008). Kuna tegemist on varjatud probleemiga, mis ametlikult nagu ei eksisteerikski, siis on kõik arvud hinnangulised ja arvatakse, et tegelikud numbrid on palju suuremad.

Kuna ka Eestis on hüppeliselt kasvanud välismaale suundujate arv, siis on antud teema meilgi äärmiselt aktuaalne. Lapsed jäetakse maha, nad elavad üksinda kusagil korteris ja käivad koolis, mõned on periooditi oma vanavanemate juures. Sagedasti on lahkunud lapsevanemad Eesti rahvastikustatistikas kajastatud, nad justkui elaksid ikka veel Eestis tervikperena. Seega on ka meil probleemi ulatust raske hinnata.

Kristiine Vahtramäe Lastevanemate Liidust kinnitab, et hüljatud lapsed on probleemiks juba aastaid.

... ja need pered on päriselt olemas ja on juba mitu aastat olnud ka mureks, aga asi ei liigu kuskile ja üks probleem on see, et meil peab lapsevanem välismaale tööle minema nö. "salaja"  kuna tal teist võimalust ei olegi. Kui ta tahab teha seda ametlikult, siis ta peab lastest loobuma (juhul kui lapsed elavad Eestis ja vanem kuskil mujal)...

Vaadates meie kasvavat töötute hulka, alla vaesuspiiri elavate inimeste arvu ja järjest tõusvaid hindu poelettidel, siis on välismaale suundumine paljudele ainukene võimalus peret üleval pidada. Riiklik lastetoetus on juba aastaid pigem naljanumber, kui tegelik rahaline tugi lastega perede toetamiseks.

Kui perekonnas on mõlemad vanemad, siis on võimalik, et välismaal töötab nendest ainult üks, seega jäävad lapsed ilma ühe vanema hoolitsusest. Keerulisem on olukord üksikvanemaga peres, sest sellisel juhul jäävad lapsed koju omapäi. Suuremad valvavad väiksemaid ja peavad vanema rolli ajutiselt või pikemaks perioodiks üle võtma. Kõige enam juhtubki hülgamisi just teismeliste lastega peredes.  

Esmapilgul näib, et 14-aastane saabki oma asjadega ju enam-vähem ise hakkama. Ta võib käia poes, õppida süüa tegema, riideid pesema... Tegelikult on teismeiga inimeseks kasvamisel murrangulise tähtsusega, vanemate roll muutub, hoolitsemise asemel on vaja lapsele pakkuda vaimset tuge ja innustust. Kindlasti ei ole õige, kui teismelisele lapsele vanema kohustused üle antakse. Üksinda koju jäetud teismeline uinub sageli arvuti või teleka ette, võib kodust teha peopaiga või üleüldse mitte kodus ööbida. Kuigi kehalt suur on ta vaimult ikkagi veel laps, kes vajab teatavat piiride seadmist ja nende täitmisel nõudlikkust. Iga laps vajab ema ja isa, et inimeseks kasvada.

Kui palju on meil eurovaeslapsi ja kes nende toimetulekut ja kasvamist toetab? Milliseks kujuneb nende lapsepõlv, kui koduseinte vahel haigutab tühjus ja vanemlikku hoolitsust juba varasest lapseeast alates ei ole? Kas Eestis on eurovaeslastest kui sotsiaalsest probleemist põhjalikumat kirjutatud või hüljatud laste probleeme uuritud? Mida teevad Sotsiaalministeerium, kohalikud omavalitsused, Lastekaitse Liit ja Lastevanemate Liit?

Kristiine Vahtramäe Lastevanemate Liidust on eurovaeslaste probleemi mitmel pool tõstatanud, esmasest probleemi eitusest on tänaseks välja kasvanud vastutuse eitamine. Ministeeriumid leiavad, et see on kohalike omavalitsuste probleem, kohalikud omavalitsused arvavad, et see kuulub ministeeriumi vastutusalasse. Ametkonnad nii riiklikul kui kohalikul tasandil keelduvad vastutust enda kanda võtmast, mille tulemuseks on probleemiga mitte tegelemine ja laste õiguste sihipärane eiramine.

Samas on iga inimese kohus nende laste toetamisega tegeleda ja neid märgata. Näiteks õpetajad on kindlasti teadlikud, kes nende kooli lastest on sellisesse raskesse olukorda üksinda jäetud. Rootsis on kõikidele õpetajatele seadusega pandud kohustus teatada laste väärkohtlemise kahtlustusest (sh ka vanemate puudumine, füüsilised karistamised jne), selleks on välja töötatud valmisskeemid. Milline on meie õpetajate valmisolek eurovaeslaste probleemiga tegelemiseks?

Kristiine Vahtramäe märgib, et perede siseasjadesse sekkuda on keeruline, sest teema on riiklikult läbi rääkimata. Täna puuduvad õpetajatel, noorsootöötajatelt jt, kes hüljatud lastega otseselt päevast- päeva kokku puutuvad, juhtnöörid ja selged käitumisjuhised. Spetsialistide hulgas valitseb teadmatus, sest vastavasisulisi uurimusi ega kogemust ei ole.

Rootsis on eurovaeslaste teema võitnud väga palju tähelepanu, sest paljud perede juurest lahkunud vanematest on Põhjamaades tööd leidnud. Põhjamaades on laste üksinda koju jätmine rangelt reglementeeritud, avalikkuse silmis teravalt taunitud ja selline ebavanemlik käitumine karistatav.

Septembris 2010 näidati STVs raportit, kus esitati videoreportaaže nii eurovaeslaste kui nende välismaal töötavate vanematega, muuhulgas filmiti ka Läti pealinnas Riias. Raportile on filmiautorid plaaninud teha järje, kus vaadeldakse muutusi filmitud peredes.

STV raporti koostajad viitavad muuhulgas Poolas tehtud uurimustele, mis näitavad, et mahajäetud lapsed ei saa üksinda hästi  hakkama. Eksperdid, kes on jälginud mahajäetud lapsi  ja sellega kaasnevaid probleeme, hoiatavad pikaajaliste negatiivsete mõjude eest nii eurovaeslastele endile kui ühiskonnale tervikuna.

Filmist selgub, et Riia vaeses venelaste linnaosas Maskavas, on päevakeskus, mille tegevustes osalevatest lastest 30% seega iga kolmas on eurovaeslaps.

Üksinda elavate laste arv aina kasvab ja kasvab. Nad tunnevad ennast väljatõugatuna. Kukuvad koolist välja, hakkavad kasutama narkootikume ja alkoholi. Nad tunnevad ennast väga õnnetult ja mahajäetuna, ütleb Diana Vasilane Riia päevakeskuse juhataja.

Raportis tuuakse muuhulgas välja paradoksaalne näide rootsi perest, kus selleks, et ema saaks rohkem aega oma lastele pühendada, palgati Ida-Euroopast koristaja. Samal ajal jäid palgatud koristaja lapsed Riiga emata üksinda elama. Filmist on näha, et vanem ei hüljanud oma lapsi kerge südamega, see oli perekonna toitmiseks hädavajalik otsus ja kõige viimane võimalus. Pikemas perspektiivis kavatses naine oma lapsed Rootsi tuua ja siia kooli panna.

Ka Eestis ei ole meil õigust silmi sulgeda ja teeselda, et eurovaeslaste probleemi ei eksisteeri! Lastel on õigus täiskasvanute hoolitsusele ja kasvatusele, lastel on õigus oma vanematele! Laste endi häält meie ühiskonnas sageli ei kuulata, seega peab keegi teine probleemist rääkima hakkama. Eestis on laste õiguste eest seismas Sotsiaalministeerium ja Lastekaitse Liit, kes peaks eurovaeslaste teema laiema teadvustamise, uurimise ja lahendamisega tegelema. 

Arvestades välismaal töötavate inimeste hulka täna, siis on üksinda või ühe vanemata kasvanud laste põlvkond märkimisväärne sotsiaalne probleem, mitte ainult siin ja praegu, vaid selle mõjusid võime ilmselt näha veel aastate pärast. Viimane aeg on tegelikkusele otsa vaadata ja reaalseid abistavad meetmeid eurovaeslaste ja nende perede olukorra kiireks parandamiseks välja töötama ja rakendama asuda.

Avaldatud kärbituna Päevalehes   
ja kokkuvõtlikult Päevalehest tsiteerides avaldas selle omakorda  Euro/Topic

Thursday, February 24, 2011

Õnneliku Planeedi Indeks

Leidsin veebist ühe huvitava uurimuse The Happy Planet Index 2.0: Why good lives don’t have to cost the Earth,, milles võrreldakse maailma riike inimeste jätkusuutliku ja tervisliku elu järgi. Esimesel korral osales 30 riiki ja Eesti oli siis konkurentsitul viimasel kohal. 2009 aasta uuringu andmetel oleme 143 riigi hulgas 131 kohal.
The new report The Happy Planet Index 2.0: Why good lives don’t have to cost the Earth, first published in July 2009. The report presents the results of the second global compilation of the Happy Planet Index, based on improved data for 143 countries around the world – representing 99 per cent of the world’s population. The results shows that globally we are still far from achieving good lives within the Earth’s finite resource limits. But although the evidence shows that we are heading in the wrong direction, the achievements of some countries around the world provide reasons to believe thhttp://www.blogger.com/post-create.g?blogID=10137658at we can achieve true sustainable well-being.
Uurimusest saab pikemalt lugeda siit.

Vaata ka TED loengut Nic Markilt, kes räägib miks selline indeks on tehtud.





Mõned muidugi leiavad, et paanikaks pole justkui põhjust, oleme ju alles nii vähe aega ise otsustada saanud jne. Mina leian, et vaadates fakte toodud loengust ja indeksist, on paanikaks põhjust juba ammu. Sellel seisukohal on ilmselt paljud, kes tegelevad päevast päeva laste ja puuetega inimeste õigustega, kes tegelevad vanuritega või Eesti elanikkonna tervise- ja sotsaalküsimustega, kes tegelevad meie looduse ja keskkonna teemadega (Matti kirjad nt siin listis).

Happy Planet indeksi puhul ei ole tegemist edukuse uurimisega selle sõna traditsioonilises (loe SKP) mõttes. Nic Mark otsustas luua indeksi, mille järgi on võimalik reastada riike jätkusuutliku ja tervisliku elu järgi. Selle järgi, mis puudutab meist igaühte tõeliselt.

The Happy Planet Index (HPI) provides that compass by measuring what truly matters to us – our well-being in terms of long, happy and meaningful lives  (pikk, tähendusrikas ja õnnelik elu)– and what matters to the planet – our rate of resource consumption.

Mis puutub SKP kasvamise ja inimeste õnnelikkusesse, siis HPI käsitleb teemat alljärgnevalt.

The HPI was launched in July 2006 as a radical departure from our current obsession with GDP.1 Working from first principles, the report identified health and a positive experience of life as universal human goals, and the natural resources that our human systems depend upon as fundamental inputs. A successful society is one that can support good lives that don’t cost the Earth. The HPI measures progress towards this target – the ecological efficiency with which happy and healthy lives are supported.

Seega oli reastamisel eesmärgiks võetud mitte SKP vaid inimeste ja planeedi kui terviku heaolu.

The highest HPI score is that of
Costa Rica (76.1 out of 100). As well as reporting the highest life satisfaction in the world, Costa Ricans also have the second-highest average life expectancy of the New World (second only to Canada). All this with a footprint of 2.3 global hectares. Whilst this success is indeed impressive, Costa Rica narrowly fails to achieve the goal of ‘one-planet living’: consuming its fair share of natural resources (indicated by a footprint of 2.1 global hectares or less).

Of the following ten countries, all but one is in Latin America. The highest ranking Group of 20 (G20) country in terms of HPI is Brazil, in 9th place out of 143. Together, Latin American and Caribbean nations have the highest mean HPI score for any region (59 out of 100).


Teatavaks garantiiks uuringu usaldusväärsusest võiksid olla alljärgnevad tunnustused
nef was awarded the International Society for Quality-of-Life Studies’ Award for the Betterment of the Human Condition 2007, in recognition of our work on the Happy Planet Index.

Meie inimarengu aruannete tervist käsitlevatesse osadesse süvenedes võiks huvilised teha samuti drastilisi järeldusi. Kui kellelgi peaks huvi olema neid sirvida. Lastetraumad, AIDS, inimeste madal eluiga (eriti meestel), enesetappude arv, mõrvade arv 1000 elaniku kohta, tervelt elatud eluaastad jne palju näitajaid, mida jälgida...

Teiseks ka sotsiaalvaldkonda puudutav:
vaeste arv, töötute arv, laste arv, kes elavad vaesuses, sotsiaalne ebavõrdsus, sooline ja rahvuslik diskrimineerimine jnejne
 
Palju kiidetud PISA tulemusena oleme laste ja õpetajate rahuolu suhtes samuti ühed viimastest.
2009. aastal avaldasin artikli hariduspagulusest, kus olen kirjutanud lahti seda valu ja rahulolematust, mis paljudes Eesti noortes täna on.

Mulle näib, et liiga paljud on siiski liiga rahul kujunenud olukorraga ja need, kes rahul ei ole need on vaiksed ja väiksed või lahkunud. Ilmselt siin peitubki see põhjus, miks ma jätkuvalt nii aktiivselt kirjutan ja Eestit puudutavate asjadega tegelen. Minu arvates on viimane aeg sõna võtma hakata ja mitte enam vaikselt kannatada, olukord ei lahene iseenest.

Mõtlemisainet võiks anda näiteks see artikkel, kus kirjeldatakse SKP kasvu ja vaesuse vahelisi seoseid USA näitel. Samasugune süvenev ebavõrdsus on iseloomulik ka Eestile. Rikkad saavad ainult rikkamaks ja vaesed jäävad ainult vaesemaks. Numbrid, mis näitavad inimeste heaolu on USAs sama masendavad kui meilgi. Sellist keskklassi nagu jõukates naaberriikides meil tänase poliitika jätkudes kunagi tekkida ei saa!

Socialism? The Rich Are Winning the US Class War: Facts Show Rich Getting Richer, Everyone Else Poorer

Monday 25 October 2010

 
The truth is that for several decades the rich in the US have been getting richer and the poor and middle class have been getting poorer. Look at the facts, then make up your own mind.

Muuhulgas leidsin üles ka selle artikli kus kirjutatakse, kuidas oleme oma ökoloogilise jalajälje suuruse poolest maailmas kuuendad (see on siis tagant poolt!!!!).

Niimoodi võibki tekkida olukord, kus Eestisse jäävad ainult ettevõtted, inimestel on juba ammu targem Eestist kiiremas korras ära kolida. Noh, ega see ettevõtjat ei sega, tema toob siis Venemaalt ja Hiinast inimesi kiires korras juurde...

Sarnane olukord on mõnedes teistes riikides juba üle elatud. Siin võin näiteks tuua Portugali, kus peale diktatuuri langemist paljud lahkuda otsustasid, nende asemele tulid aafriklased ja ladinaameeriklased. Tuhanded aktiivsed inimesed lahkusid, sest elamistingimused kodumaal olid talumatud. Nad ei tulnud kunagi tagas, ostsid ehk sinna suvila, et mõnikord nostalgitseda...

Wednesday, February 23, 2011

Uneaeg lasteaias ehk inimesed ärgake!


Täna on meil paljudes lasteaedades kasutusel seesama päevakava, mis juba 60-ndatel nõukogude lastearstide ja pedagoogide soovitusel Moskvas kinnitati. Pediaatria ja kasvatusteaduste alased uurimused on aastate jooksul muutnud nii mõndagi meie laste varajases kasvatuses, kuid iganenud päevakavad on endiselt kõikide lasteaedade rühmade riietusruumide teadetetahvlitel väljas.

Olen kasvatusteadlase, lasteaiaõpetaja ja lapsevanemana juba aastaid vaikides oodanud, et olukord ükskord ometi muutuma hakkaks, aga märke sellest ei ole kusagil. Igal lõunal lamavad lapsed liikumatult vaikima sunnituna paljudes Ida-Euroopa lasteadades. Lapse õiguste konventsioonist lähtuvalt (Eestis 1991) kehtib neile seaduse järgi samasugune õigus vabadusele nagu kõikidel täiskasvanutelgi. Minu vaatlused mitmetes Euroopa lasteaedades näitavad, et piir allasurutud ja vabade laste vahelt läheb endiselt Berliinist Saksamaal. Täna on tegemist meile kõigile nähtamatu müüriga, mille asukohta võib määrata kella 12 – 15 vahelisel ajal lasteaedasid külastades.

Kui varajase kasvatuse teemasid käsitlevates väljaannetes on vaikus, kas siis teema üleüldse ongi meie ühiskonnas aktuaalne? Võib-olla on meie lapsed oma loomult kuidagi teistsugused, kui nende eakaaslased Skandinaavias või Kesk-Euroopas, kellel juba 70-ndatest magamisesundi ei rakendata? Lapsed ja nende vanemad endisel Lääne- Saksamaal, Rootsis, Soomes ja Taanis saavad teha lapse vanusest ja eripärast lähtuvaid valikuid ning une ja ärkveloleku tasakaal leitakse igale lapsele individuaalselt.

Vaadates meie  lastevanemate foorumeid, siis võib täheldada, et teema on pidevalt arutelu all, kommenteerijaid on palju ja seisukohti on vastakaid. Toon välja mõned lastevanemate kommentaarid kasutades algallikaid, mis on meile kõigile kättesaadavad Internetis.

„minu laps ka ei tahtnud aias magada. üldse ei tahtnud. voodiski ei tahnud olla.
nüüd hiljem on rääkinud, et tema lasteaia magamine käis nii, et kasvataja lihtsalt istus tema juures ja ei lasknud voodist välja, pidi lamama rahulikult suletud silmadega.”

(kommentaator september 2010)

„Püüdsin siis lapse käest uurida, miks ta lasteaeda minna ei taha - õhtul ei saa teda sealt kätte, sest soovib veel sõpradega mängida, seega tundus see mulle imelik. Ja tuli välja, et kasvatajad sunnivad teda nii pikalt voodis olema ja et ta ei taha magada, tegi isegi pissi püksi (mida ta juba ammu ei tee), sest siis ta sai teise tuppa minna. Mina, kes ma tean, et magamine on meil juba imikueast saati selline valus teema, rääkisin kasvatajaga, et äkki leiaks mingi kompromissi, et ta läheks koos teistega voodisse, aga äkki saaks auto kaasa ja vaikselt seal mängida või teises toas vaikselt joonistada (kui teised lapsed juba magavad) või äkki on kasvatajatel mingeid ettepanekuid, kuidas asja leevendada. Nimelt hakkab ta ka seal voodis karjuma ja ajab teised lapse ülesse. Mis on siis parem, kas uuesti kõik lapsed magama saada või leida ühele lapsele alternatiivne tegevus, et teised siiski magada saaksid (magavad vist kõik peale minu poja)?Ainuke, mida mulle öeldi on, et see on nende päevakava ja kõik - võtku kaisuloom kaasa (me laps pole kunagi kaisulooma omanudki, lihtsalt ei tunne nende vastu huvi, pigem magab autod voodis). Laps muutub aga järjest närvilisemaks, kardab kodus voodit, jääb ainult süles magama jne. Lasteaias jookse aga nagu peaga vastu seina. Juba 2 kasvatajat suhtuvad minusse kui rumalasse vanemasse, kes ei tea, mis tema lapsele parem.”(kommentaator september 2010)

Teema on üks kommenteeritumatest kõikides lastevanemate hulgas levinud foorumites kerkides üles igal aastal ja sellele on palju reageerijaid. Vanemad on teadlikud, et seadusest tulenevalt on lasteaedadel kohustus oma päevakava vastavalt lastele kohandada, kuid reaalseid lahendusi enamasti ei leita.

Lasteaiaõpetajate seisukohad on samuti esindatud nendes samades foorumites, kus nad enda kogemusest ja teadmistest lähtuvalt vastavad.

Õpetajad kirjutavad, et uni ei pea kohe tulema, et alguses loetakse raamatuid, aga siis juba magavadki kõik. „... ja ütlen kätt südamele pannes, et minu ka koolirühmas magavad lapsed sundimata, 3-4a rääkimata.” (Kommentaator 2010 aprill)

Kuna rühmad on magamise ajaks pimedaks tehtud, siis ei luba õpetajad ülevalolijatele ei lugemist ega vaikset mängimist lamamiskohal, sest see rikuks silmi, ka pleierid ei ole lubatud.

Kuna õpetajad on magamise ajal rühmades üksinda või pole seal mitte ühtegi täiskasvanut nt siis, kui on koosolekute ajad, ei ole ka mingit võimalust lapsi, kes ei maga eraldi ruumi saata. Põhiliselt viidatakse ikkagi, et ei saavat kellelegi erandeid teha, sest siis tahavad ju teised ka... “katsu mõista, et see individuaalse lähenemise nõue kehtib ikka hariduse mitte ajakava suhtes- need on siiski väga erinevad asjad” (Kommentaator september 2010)

Paljud õpetajad ja ka teised lapsevanemad süüdistavad oma lapsele individuaalset kohtlemist nõudvaid vanemaid saamatuses. Süüdistajate arvates oleks justkui vanemad, kelle lapse ei nendes ebainimlikes tingimustes ei kohane, ise rumalad ja ainukeseks lahenduseks on lapse lasteaiast ära võtmine. „Sa lihtsalt ei suuda oma lapsele selgeks teha, et kõik peavad päeval magama ja see tekitabki Teis mõlemas stressi. Mina õpetajana ei hakkaks küll ekstra lapsega uneajal tegelema, kui ei meeldi viige laps enne uneaega ära ja mure lahendatud.” (Kommentaator september 2010)

Meie ainukeses otseselt haridustöötajatele suunatud lehes “Õpetajate Leht” pole seda probleemi kahjuks veel märgatud. Otsingusõnaga: “uneaeg” leian kokku 7 tulemust. Sealjuures lasteaiast räägitakse ainult ühes väga lühikeses artiklis, mille on kirjutanud lapsevanem. Helena Metspalu kirjutab 9. oktoobril 2009 artikli “Linnaisad võiksid ühe päeva sõimes veeta”, et lasteaedade rahastamine on viinud olukorrani, kus sõimes napib personali.

Sõimerühma õpetaja abi töötab 0,95 ja kaks õpetajat kumbki 0,875 koormusega. Õpetaja abi peab hoolitsema ka söögi-joogi, nõudepesu ja ruumide koristamise eest. Seega pean jätma oma kõige kallima sisuliselt ühe, kuigi võimeka ja tubli inimese hoolde, kes lisaks minu tütrele peab tegelema veel 17 lapsega.

Metspalu toob välja, et just uneaeg on keeruline, sest personali lihtsalt ei ole. Ilmselgelt ei saa üks kasvataja 17 lapse kõrvalt mingil moel hakata tegelema individuaalsuse arvestamisega, see pole lihtsalt võimalik.

Kohalikud omavalitsuses on eelarveridu kärpides unustanud ära, milles seisneb nende kõige olulisem ülesanne kohalikku elu korraldades. Vastavalt Lapse õiguste konventsioonile peavad laste vajadused ja heaolu olema ükskõik milliseid otsuseid tehes tähtsuse järjekorras esimesel kohal. Eesti iseseisvumisest on möödas 20 aastat, aga meie lapsed on endiselt sunnitud jätkama nõukogudeaegsetes tingimustes (kui ehk mõned uued ja erandlikud lasteaiahooned väljaarvata).  

Lasteaiaõpetajatest, teadlastest ja ajakirjanikest pole mitte keegi aru saanud, et vananenud päevakava kui sisuline teema väärib kasvõi ära mainimist. Tegemist on meie laste igepäevase ahistamisega ja nende põhiõiguste igapäevase ja raske rikkumisega, aga mitte keegi ei pea seda tähelepanuväärseks!

Sellises olukorras on ka asjata rääkida lasteaia ja kodu koostööst või lapse individuaalsuse arvestamisest kasvatusprotsessis. Lapsevanema ja lapse mõju meie lasteaias toimuvale on tegelikult minimaalne ja ei suuda tekitada isegi avalikke arutelusid pedagoogide ja omavalitsusjuhtide hulgas. Probleemi nagu ei olekski olemas. Kui ei meeldi, siis jäta oma laps koju!  

Tuesday, February 15, 2011

eesti keelest ja kasvatusest

Huvitavad teemad on üles kerkinud. hindamisest autoritaarsusesse. hmhm... teen listikirjad lahti ja räägivad hoopis eestlaseks olemisest. kui kõnekas.

Lembit ütleb:
Hoopis huvitavam on uurida seda, kuidas ja mille varal (toel) me
aastatuhanded üle oleme elanud. Säilinud. Siin veel praegugi oleme.

Andres arutleb siit edasi:
...meie enam-vähem praegusel kujul u sajandi kestnud ja nii sõnavaralt kui grammatikalt üpris germaanilik kirjakeel kipub oleme liiga jäigalt meie teadvustatud identiteedi vaata et ainus tugisammas.


Rahvast teevad Andrese hinnangul rahva mitte ainult sellele ühele rahvale omane keel (täpsustan, et vajalik on muidugi SAMA keel), vaid eelkõige selle valdava enamuse poolt teadlikult v alateadlikult tunnustatud väärtushinnangute süsteem ja käitumisstereotüübid. Väärtussüsteem hõlmab muidugi ka kultuuritraditsioone, kultuurialast maitset jne.
Kui see "miski" on vaid keel, kui me midagi muud ühist ei leia ega suuda alal hoida, siis on tõesti halvasti.

Mina arvan, et see on just meie keel, mis teeb meie olemise eriliseks. Keele kaudu kasvame mõtlevateks inimesteks, keele kaudu kasvame tundvateks ja tahtvateks. Keele kaudu tekivadki käitumisstereotüübid ja väärtushinnangud. Mõtlemise ja keele seostest saatsin just hiljaaegu ühe huvitava uurimuse. Saadan selle täna uuesti.

Kui hakkame kõik ühiselt vene keelt rääkima, siis juhtub meiega nii nagu liivlastega, kes omal ajal lätlaste ja eestlaste keele üle võtsid. Usun, et inglise keelest erialaste mõistete laenamine ei kaota veel omamaist mõttelugu, kuigi sillutab selleks teed.

Kogu Euroopa on praegu identideediotsingul. Kultuuride paljusus on võimalus, milline avaneb peagi ka Eestile, kui oma majandusega vastavalt valitseva peaministri lubadustele 5 jõukama riigi hulka jõuame.

Kuidas taasluuakse omamaine keel ja kultuur? See toimub läbi kasvatuse. Jõuame tagasi minu nädal-paar tagasi esitatud küsimuseni algupärasest kasvatusteaduslikust mõttest. Kui seda mõtet ei ole, kui probleemi ei teadvustata riigi valitsemistasanditel, siis ei ole võimalik mõne aja möödudes ilmselt enam eestlaseks kasvada.

Kasvatus on konservatiivne ja suured reformimised võtavad aastakümneid, kasvatus oma põhiolemuselt muutub äärmiselt aeglaselt... Mis on meie kasvatuses erilist, eestlasele ainuomast? Olen sellele siin välismaal päris palju mõelnud. Olen kohanud paljusid teisi sh ka väga kaugeid kultuure, mille valgusel enda olemise üle reflekteerida. Selle kogemuse kaudu muutub ehk võimalikuks tähistada kultuurist tulenev ja eristada see kasvatusteaduse globaalsetest mõjudest.

Töötasin ühes kõige tavalisemas Rootsi maalastaias 6 kuud ja nii huvitav oli jälgida, kuidas globaalsetes vormelites sõnastatud kasvatuseesmärgid ikka ja jälle kasvataja enda kultuuritaustast tulenevaks argikäitumiseks tõlgiti... Esimesed kaks kuud tegelesingi põhiliselt teiste kasvatajate ja laste käitumise vaatlemisega. Soovitan seda kogemust ka teistele!

Järjest enam saab selgeks, kui tähtis on eesti keeles kirjutada, kui tähtis on oma mõtteid mõelda. Võtta see aeg ja mõtelda, täiesti sõltumatult kõigest sellest, mida nad (need seal kusagil, kes maksavad palka, juhivad, õpetavad, teavad) ootavad ja nõuavad. Keel iseenesest ei ela, keel saab elada ikka ainult meie kaudu, meie mõtetes, tunnetes ja tegevuses pidevalt muutudes... ajaloost ja ajavoost sõltumatutest sisevaatlustes ja väikestes mõttekäikudes... meie arutlustes siin listis, meie hommikusöögialaua taga lausutus... keel kõnnib oma rahulikku rada ja autoritaarsusesega siin midagi peale ei hakka...

Saadetud hariduslisti 2/nov 2010

Monday, February 14, 2011

Kas õpetaja on subjekt?

Leidsin ühe huvitava uurimuse Rumeenia õpetajate identiteedist. Redefining professionalism: Romanian secondary education teachers and the private tutoring system - Simona PopaCorresponding Author Contact Information, E-mail The Corresponding Author and Clementina Acedo.

Arvan, et siin saab paralleele tõmmata ka meie õpetajate professionaalse identiteedi muutustega käimasolevates reformides. Siin on mõtlemisainet nii meie haridusuurijatele ja muidugi ka õpetajatele endile.

Popa(2010)" Many researchers have identified the tendency of de-professionalization or technicization of teachers’ work, which has become increasingly “intensified” (Apple, 1983; Robertson and Woock, 1991; etc.). Features of the process of “intensification” of their work include, among others: overloading the teachers’ schedules (Apple and Jungck, 1996); lack of control over their longer-term planning of their work (Hargreaves, 1992); and dependence of teachers on “external specialists” (Ballet et al., 2006). However, very often teachers accept the intensification of their own work, since it is “misrecognized as a symbol of their increased professionalism” (Apple, 1986, p. 45; Densmore, 1987)."

Popa (2010) kirjutab õpetajatöö proletiseerumisest ja deprofessionaliseerumisest , kus õpetajad on kaotanud võimu ja oskused muutudes teiste kujundatud ja kontrollitud poliitikate elluviijateks (Ginsburg, 1996; Ginsburg and Cooper, 1991).

"De-skiling is very often realized through a so-called “imposed surveillance” (Smyth et al., 2000, p. 172), whose elements include: standardized testing, evaluation by external “quality assurance” terms, outcomes-orientated curricula, site-based management, school development plans, etc. Key elements of the reform rhetoric, such as “collaboration” and “shared decision making” only give teachers the illusion of having their voices heard and enhancing their own professionalism. On the contrary, these concepts become a control mechanism aimed at manipulating teachers (Klette, 2000). As Ball (1994, p. 50) put it in the English context, “the teacher is increasingly an absent presence in the discourses of education policy, an object rather than a subject of discourse”."

In the Romanian context, the reforms started in the 1990s have accentuated a clear process of proletarianization of teachers’ work. One of its most important consequences has been the erosion of their own identity as “educators” (both on a professional and a social level), which has compelled them to identify intriguing ways of restoring their professional and social images.

Kuidas on olukord Eestis? Mida arvate õpetajad? Kas Eesti õpetaja on subjekt või jätkuvate poliitiliseeritud haridusreformide objekt? Räägime õpilasest kui subjektist...., aga võib-olla peaksime alustama hoopis meie õpetajast...

Saturday, February 12, 2011

Valimistest ja vabadusest


Nüüd on jälle valimised ukse ees, nüüd räägitakse jälle kord õpetajatöö väärika tasustamise tähtsusest, õpetajate staatusest ühiskonnas ja hariduse kvaliteedist. Räägitakse ja lubatakse, sõnad on suured ja ümmargused. Ikka need samad rääkijad, ikka  need samad suured lubadused. Haridusministeeriumi lubadused õpetajate 20% palgatõusuks 2012 on justkui meie enda raha eest tehtud valmiskampaania.
 
Vabadus on võim - arutlevad mehed hariduselistis. Huvitav maskuliinne postmodernistlik vaatenurk, kuid mitte kõikehõlmav definitsioon. Siiski on tegemist võimu olemust selgitava mõttega, mis hääletamisurni juures muutub vägagi asjakohaseks. Jälle korraks on rahva käes reaalne võim.

Sama definitsiooni kaudu on mõistetav ka meie enamasti naissoost õpetajate demokraatlikule ühiskonnakorrale ebakohane kodanikukäitumine. Ikka ja jälle astutakse valimiste ajal samadesse loosunglikesse lõksudesse, iseenda seisukohtade avaldamine või ise võimule pürgimine on pigem erand kui reegel.

Naised on kasvatatud hoolivaks, vaikseks ja heaks. Naiste väärtusmaailmas ei ole võim vabadus, naised ei tea võimu tähendustki, sest neil puudub selle mõistega isiklik positiivne suhe. Naise vabadus on vaikides alluda! Ka meie ainukeses hariduslistis on nad pigem vaikivad pealtvaatajad, seda on näha meeste ülekaalukast jõulisest monoloogilisusest, samas on enamik haridustöötajatest naised. Sama toimub õpetajate organisatsioonides. Õpetajate ametiühingud on justkui padjaklubid, kus ilmselt käiakse niisama ilmaasju arutamas. Reaalset võimu need organisatsioonid haridusdiskussioonides endale võtnud ei ole, mis pole ka imestustväärt, sest sisulisi seisukohti ja avalikke pöördumisi esitatakse haruharva.  

Nii olemegi õpetajatena justkui vaikiv mass. Meediateoorias nimetatakse massinimeste hulka ka auditooriumiks. Sealjuures nähakse auditooriumi passiivse tarbijate massina, mis allub kergesti massimeedia manipuleerivale veenmisele, vastab üleskutsele osta masstoodetud kaupu, mille järele on masskultuur nõudluse tekitanud, kiidab loiult heaks masstarbimise võltsmõnud ja on avatud masskultuuri taganttõukavale kaubanduslikule kurnamisele.  ”Enamikul inimestest ei ole oma arvamust ja see tuleb neile sisse suruda nagu pressitakse määre masinasse…” (Jose Ortega y Gassett “Masside mäss” lk 163)

Gassett kirjutab vaimse eliidi tähtsusest, kes suudaksid pakkuda massiinimesele ”õigeid” lahendusi, selliselt mõtles eliit XX sajandi alguses. Ta märgib ära ka kooli tähenduse XX sajandi ühiskonna arengus. “Massiühiskond valmistab ette inimesi, keda massikultuur saaks ekspluateerida.”

Tehaskoolide kaudu on enamik meie inimestest tänaseks pressitud sobivasse vormi, mis asetub ühiskonna võimustruktuuride sobivatesse sahtlitesse ilma tõrgeteta. Tavaline inimene ei usu et ta on eriline ja silmapaistev, vaid tavalisus on tema norm ja õigus. Võtame vaevata omaks valimisloosungi ”Meis võid kindel olla!” või ”Kindlad töökohad, palgatõus ja karjäärivõimalused igale tööinimestele!” ja teeme valmispäeval ristikese täiesti masinlikult ”õigesse” kohta.

Gassett´ leidis, et suurim probleem, mis inimkonnal ees seisab on “hingede umbumine” ehk masside vastuhakk teda valitsevale eliidile. See tähendab, et massinimene hakkab kriitiliselt jälgima, mida räägitakse või näidatakse ja mis on tead ümbritsev tegelikkus. Saame teadlikuks, milliste meetoditega eliit ennast taastoodab ja hakkame märkama, kuidas meie seisukohti salamahti kujundatakse.

Jan Kaus ütleb oma 2002. aasta Sirbis avaldatud essees Gassett eestindatud tekstist kõneldes, et “poliitiliste jõudude monoloogilisus praeguses Eestis on ilmselge ja mitmekihiline: monoloogi peetakse mitte ainult oponentidele vaid üha agressiivsemalt ka väljaspoolsetele.” Ta väidab, et massikultuur soodustab “kõnelemist ilma kuulamiseta”.

Igaüks kõneleb oma keelt ja mõistmisest jääb puudu. Gassett mõistes kitsaste eriala spetsialistide teke on siin oluliseks põhjuseks. Ka hariduspoliitilistel teemadel võib täheldada teatavate ekspertide või ekspertgruppide monoloogilisust, vähest koostööoskust ja avatust teistsugusele, uuele. Samas on meil teadlasi, kes avalikult räägivad hariduse allakäigust, sest kooli ülesanne ei ole enam harimine ja haritus, vaid kitsaste erialaoskuste ülekanne eluga toimetulekuks, läbilöögivõime kasvatamine.

Õpetaja elukutse nõuab avatust ja loomingulisust – arvame. Kas selline on ka õpetaja argipäev? Mis on meie tänases koolis tegelikult esiplaanil? Kui palju on õpetajal otsustusõigust? Kuidas saaksime õpetajatena aktiivsemalt oma seisukohti kuuldavale tuua ja diskussioonides osaleda? Kuidas murda see vaikus ja hakata kõnelema?

Haridusprobleemide formuleerimine ei ole lihtne ülesanne, see nõuab pingutust, süvenemist ja väga suurt julgust. Kuna hariduses toimuv on meid kõiki otselt puudutav, siis saame selle kaudu õiguse oma seisukohtade sõnastamiseks. Alljärgnevalt toon välja mõned mõtted ja ideed, mis minu hinnangul võiksid meie hariduselu  ja –arutelusid edasi viia.

Esikohale asetaksin kindlasti teaduspõhisusest lähtuva hariduspoliitika. Tänaseni on meil valitsenud huvigruppide ja survegruppide põhine poliitika. Tulemuseks on kummalised loosunglikud ideed hariduselu reformimisel, mille sisukuses kahtleb iga kasvatusteadlane ja haridusspetsialist. Eesti riik on juba nii suureks sirgunud, et võiks oma arengutes astuda pika sammu edasi ja jõuda arengumaade hulgast arenenud riikide hulka.
Siin on oluline osa ka õpetajal-uurijal, õpetajast peab saama ka uurija. Peame muuhulgas taastama Liimetsa algatatud ja tänaseks unustuse hõlma vajunud liikumise!

Teiseks, Eesti vajab oma kasvatusfilosoofiat, mõttelugu, mille kaudu saaks kasvada ka meie kool, õpetajad ja õpetamine tervikuna. Täna oleme paljus välismaise kütkes, mis oma võõrapärasuses õpetajate igapäevapraktikasse juurduda ei saa. Selleks on vaja leida rahastamisvõimalusi, et meie parimad saaksid lõpuks rahulikult maha istuda ja midagi monumentaalset valmis teha nende killustatud sageli võõramaa keelsete artiklijuppide asemel. Selleks võiks olla mingi konkreetne fond või teadusasutus.

Lisaks on meil vaja eksperimentaalkoole, sest ainult sellelt aluselt saab pedagoogika areneda. Täna peab alternatiivsete, uudsete meetoditega tutvumiseks kolima Rootsi, Taani, Soome jne. Eestis on koolid ja lasteaiad enamasti nii ühesugused, et tundub, nagu mingeid muid võimalusi ei olekski... (va mõned väikekoolid metsade vahel ja eliitsuperkoolid). Norra näitel võib oletada, et eksperimentaalkoolide kaudu hakkab koolidesse ka rohkem mehi tulema.

Meil on vaja uusi õpetajate häälekandjaid, mis oleksid kvaliteetsed ja kajastaksid õpetajate probleeme ja praktikaid progressiivsel ja atraktiivsel moel. Täna on meil Õpetajate lehe näol tegemist inetu infolehega. Meie õpetajal oleks vaja rohkem kaaslast, kust leida mõtteid, õppematerjale, viiteid jne... meil on vaja värvi ja mitmekesisust! Lasteaiaõpetajatel puudub üleüldse mingi väljaanne. Õpetajate ajakirjandus vajab professionaalset taset ja seega ka suuremat rahastamist!

Õpetajate ametiühingud peavad saama rohkem sõnaõigust, siis on ka nendes osalejaid rohkem. Õpetajate süsteemse vaigistamise vastu tuleb hakata aktiivselt võitlema. Vajame rohkem sisulist koostööd Skandinaavia ja teiste Euroopa Liidu riikidega, et nende ametiühingutelt õppida. Õpetajad vajavad samasugust meedia- ja kodaniku aktiivsuse koolitust nagu on tehtud õpilasomavalitsustele, nad vajavad abi, et osata oma häält kuuldavaks teha. Täna puudub see osa nende väljaõppest! Selleks arenguhüppeks on vaja eraldi rahastamist!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et me vajame rohkem dialoogi, rohkem arutelusid ja värskeid mõtteid. Seda saaks teostada läbi ametiühingute ja paremate ajakirjandusväljaannete kaudu, aga ka konverentside ja õpitubade kaudu. Õpetajad vajavad oma foorumit, mille koondnimi võiks olla Õpetajad, ärgake!  Meie kool ei vaja uinuvat massõpetajat, meie kool vajab ärksaid isiksusi, kelles on jõudu, tahet ja sisukust. Vabadus valida annab meile võimu, annab meile kontrolli iseenda elu üle igal hetk. Võimu juurde riigivalitsemise tasandil saame ükskord nelja aasta jooksul, tehkem siis oma valik teadlikult!

Thursday, February 10, 2011

Eesti algupärane kasvatusteaduslik mõttelugu

vaheaeg ikka veel kestab... kaua kestab vaheaeg meie kasvatusfilosoofilises mõtteloos?

Minu peas on juba pikemat aega küsimuseks, kus on eesti kaasaegne kasvatusteaduslik mõttelugu. Mis on eesti kasvatusfilosoofia? Kust selle kohta materjale leida?

Esimese vabariigi ajal olid Põld ja Käis. Kumbki oma rada, kuid siiski originaalsed. Väga huvitav on nende materjale lugeda, sest mõlemad on ka praktikud ja niisama sõnade vahtu ei kirjuta. Või eksin?

Kes on need, kes julgesid kasvatusest ise mõelda nõukogude ajal (pean silmas just,et nende materjalid on avalikult kättesaadavad)? Kes on see, kes on julgenud filosofeerida (mitte ainult refereerida) tänasel päeval ja selle mõtte avaldada paberil või elektrooniliselt? Kes on need kasvatuspraktikud- filosoofid, keda tasub lugeda, sest nende sõnades on eriline sära ja sügavus?

Kus on see meie oma kasvatusteaduslik mõttelugu, millele viidates teha teadust? Millest peaksid meie õpetajad oma töös lähtuma ja seda aluseks võtma? Kes on need autorid, kes eesti oma pedagoogilise kogemuse on läbi tunnetanud ja selle meile kõigile kättesaadavalt sõnastanud?

Need ei ole ainult retoorilised küsimused... Need on siirad küsimised, suunatud kõikidele listilistele.

Kas Eesti kultuurikandjatel on piisavalt elujõud, et leida iseendaks olemise lätted ja nendele allikatele tuginedes kujundada välja oma uus ja ehe kasvatusteaduslik mõttelugu? Või oleme ajast-aega võõraste kultuuride jäljendajad...

Loomulikult ei ole seda mõtet rahastatud, kuid kas seda mõtet on ka keegi kunagi mõelnud ja iseenda sisemise sunni ajel sõnadeks vorminud? Kus on need tekstid, mida vaadata ja olla uhke?

kasvataja kapa-kohilast...
Evelin Tamm
hariduselisti 28. okt 2010

postmodernism

inimeste hääled
ümberringi
tuhande mõtte kajas
hulgun
kõigun
vaagun hinge
nii paljut on
ja samas nii vähe
hingamiseks ruumi
vaikus, vaikus
tule mu pähe
sisse välja
liigub õhk
minu seest eemale
hõljudes
heljudes
ärge minge
minu mõtteräbalad
maailma rändama
jääme kokku
kasvõi viivuks                                                                        
naeratame rõõmsalt
teineteisele
mõnusas äratundmises
kasvõi üheks ainsaks päevaks!


Foto: Kristi Roovik 

sõnal on jõud

Viimane aeg oleks meil hakata märkama iseendi sõnakasutusest kõlavaid varjatud sõnumeid. Keel väljendab meie mõtte ja väärtusmaailma, kannab selle edasi järgmisele põlvkonnale. Paljut selles on väärtuslikku, kuid samas on ka moraalselt vananenut, võõrast ja alistavat.

Vajaksime uusi sõnu ja mõisteid, et kirjeldada kasvatust ja inimeseks kasvamist tänases Eestis. Seda kaudu tekiks ehk võimalus väljuda stagnatsioonist ja liigsest välismaa kummardamisest, orjameelsusest. Seda uue loomist ei saa teha lahus Eesti varasemast kogemusest. Alustada tuleks ehk refleksiivsest minevikuvaatlusest/ tekstide kriitilisest analüüsist, mis aitab mõista tänaseid olemise vorme. Alles seejärel saaks liikuda olevikku mõtestatud mõistmiseni, et sealt edasi tulevikku projektsioonidesse ja unistustesse panustada...

Sõnal on jõudu! Uute mõistete kaudu muutuvad nähtavaks ka varjatud fenomenid, mille märkamiseks varem puudusid tööriistad, mille vastu on huvi ainult meie enda kasvatus/haridusteoreetikutel ja -praktikutel.

Kasvatus tänases Eestis on kui pime ruum, milles orienteerumiseks vajame uusi sõnu ja uusi diskussioone, mis aitaksid paremini valgustada tegelikkkuses toimuvat, toetada parema tuleviku kujunemist. Protsesside märkamise ja sõnastamise kaudu saame ise murda diskursuse korrastatuses kehtestuva/kehtestatud vaikuse ja selle kaudu muuta ka meie laste kasvatustegelikkust...

Mina ise olen kasutanud sõna kasvamine, et väljendada selle kaudu kasvatuse humanistlikku inimkeskset käsitust ja vältinud sõna areng, mis on tänaseks muutunud ideoloogiliseks võimusõnaks ja kuulub pigem majandusvaldkonda. Minu arvates ei tohi haridussüsteemi ja selles aset leidvaid protsesse allutada ettevõtlusele ja eraomanike majandushuvidele. Kodu ja kooli ülesanne on eelkõige seotud inimeseks kasvamise kõrgema eesmärgiga, milleks on ande vabalt ja loovalt avaldumine. Minu arvates on see jälle üks väga huvitav uurimusteema, kui keegi ainult võtaks seda teha tõelise sügavusega ja sõltumatult...
 

Wednesday, February 09, 2011

Alternatiive hindamisele

Rootsis algab numbriline (siin on küll tähed) hindamine palju hiljem kui meil Eestis, kuigi tänases tulemustele orienteeritud hariduspoliitilises debatis arutatakse võimalusi hindamise varasemaks nihutamiseks.

Alternatiivse hindamise näited minu kogemusele tuginedes

Olen näinud kontrolltööd, kus õpilane ise analüüsib oma õppimisprotsessi ja siis annab oma hinnangu ka tööle, edasi kirjutab õpetaja vastu, kuidas tema seda tööd on hinnanud ja lähtub eelkõige igast lapsest eraldi. Numbrilist hinnet ei panda, vaatatakse õppimist kui protsessi - vaadatakse, kuidas saaks edaspidi paremini teha.

Minu tütar käib hetkel koolis (6.klass, Solviki kool Rootsis Järnas), kus ei tehta ühtegi kontrolltööd, ei anta kodutöid, ei hinnata kordagi numbriliselt, tundideski ei pea osalema. Meil on õpetajatega (kaks õpetajat alati klassis) regulaarsed vestlused lapse arengu teemadel. Seal vaatame tähtsamad arenguvaldkonnad üheskoos üle. Laps ise on alati kohal ja kogu hindamine algabki tema enda sõnastatud seisukohast. Viimane selline vestlus oli eelmisel nädalal.

Kolm korda põhikooli jooksul tehakse riiklikke eksameid. See ongi kogu hinnete osa selles koolis (eksamitulemused on head, osaliselt isegi väga head, gümnaasiumis on inglise keel Rootsi kõrgeimal tasemel). Eksamid on lastele tehtud selliseks huvitavaks mänguks.
Tean, et väiksed tunnikontrollid erinavates ainetes olukorra kaardistamiseks siiski jooksvalt toimuvad, aga neid ei hinnata.

Mis toimub sellise hindamise juures? Õpilasel tekib ainete õppimiseks sisemine motiiv. Ta õpib, sest aine on huvi pakkuv, sest tahab aru saada, sest seda saab koolis teha üheskoos. Protsessi hinnates saab laps aru, kuidas toimub tema õppimine, et see on tema juhitav protsess, kus tema ise on põhiline otsustaja ja hindaja. Laps on enesekindel, rõõmsameelne, oma loomulike huvidega ja saab sealjuures arendada ka oma erianded, milleks Kristinil on matemaatika (alustas gümnaasiumi I astme õpikuga sügisel, on õpetajatele abimeheks teiste õpetamisel).

Üheks Eestist lahkumise põhjuseks oligi, et laps oli küll klassis parimate hulgas, aga pidevalt väga närviline oma õpitulemuste osas. Toimus pidev konkureerimine, kes on parim, isegi jooksvates hinnetes ei tohtinud olla neljasid. Iga tehtud viga oli justkui luubi all. Rohkem kui viie eest polnud vaja õppida.

Tema enese ootused oma tulemustele on siiani äärmiselt kõrged, kuid uues koolis toetatakse tema isiksusest tulenevat perfektsionismi palju paremal moel.

Kuigi koolis käima ei pea (meie peres ei olnud seda kohustust ka Eestis), siis läheb kogu klass igal hommikul heas tujus kooli. Tundidest küll puudutakse näiteks, et mängida mõni mäng või vahel mõni laps lihtsalt magab kusagil ühe tunni maha (nad on ju nüüd puberteedieas, unevajadus on suurem, organism tahab vahepeal puhata). Pär Ahlbom, kes on kooli asutaja ütleb, et ühtegi last ei saa õpetada enne, kui primaarsed vajadused (kasutan siin Maslow sõnavara) on lastel rahuldatud so nad on söönud, puhanud, nad ei ole hirmul.

Hirm see kõlab samamoodi kui hinne. Minu arvates on numbriline hindamine just õppimist takistavaks faktoriks. Lapsed ju kardavad hinnete pärast. Hinded loovad koolile sellise karistusasutuse õhustiku. Vangla, haigla, koolimaja - kas peaksid ikka ühte ritta kuuluma?

vaata ka, mida kirjutab Tiiu Kuurme hindamisest.

Friday, February 04, 2011

Kas õpetajat saab programmeerida?

Näiteks minu inglise keele oskus on kujunenud peamiselt euroopa liidu dokumentide, kasvatusteaduslike tekstide ja argikeele kasutamise kaudu. Kuigi tundub, et räägin inglise keelt peaaegu veatult, siis tegelikkuses pole Inglismaal (ega ka USAs) mitte kunagi käinudki. Inglise kirjandust loen alles viimastel aastatel, sest olen hakanud aru saama oma keele mehaanilisusest ja nüansside puudumisest. See, mida ma valdan on just see erialaste mõistete kuiv keel. Õiged mõisted!!!!

Kui kirjutasin magistritööd nägin tohutut vaeva, et saada see (loe need mõisted) kuidagi eesti keelde. Hiljem kui põhiliselt inglise keeles kirjutama-rääkima hakkasin, siis tundsin suurt kirgendust, sest kogu mõistete pagas, mida kasutasin, tuleneski peamiselt ju selle keele baasilt.

Näitena võiks proovida tõlkida ühe "juhuslikult" valitud lause palju tähelepanu saanud Aire Kukke doktoritööst (kahjuks kodukalt juba maha võetud, aga õnneks veel minu arvutis täitsa olemas). Võtsin näiteks arutelu II lõigu
Haridusele esitatakse järjest suuremaid nõudmisi, sest ühiskonna sotsiaal-majanduslik areng ja jätkusuutlikkus
hariduses nõuab baseerumist teadmistepõhisusele.
kasutasin google tõlki ja tulemus on alljärgnev...
The increasing demands placed on education, because of society's socio-economic development and sustainability of ICT also requires a knowledge-based education.

Pole ju väga halb, kui võtta arvesse, et tegemist on maailma mastaabis sekundaarse keelega ja eesti keelest tõlkimiseks ilmselt erilisi pingutusi (võrreldes paljude "suurte" keeltega) tehtud ei ole... Juba lause esalgne versioon oleks justkui vöörast keelest tulnud, eesti keeles on öeldud väga vähe. Toonitan veelkord, et ma ei teinud seda valikut meelega, võtsin lihtsalt II lõigu, sest esimene on ju alati sissejuhatus teemasse. Igaüks võib ju ise edasi katsetada...

Leidsin lisaks veel ka huvitava teema, mida on näiteks uurinud Tuuli Oder (2006)
THE MODEL OF CONTEMPORARY PROFESSIONAL
FOREIGN LANGUAGE TEACHER


Tuuli Oder on juba 2006 aastal püüdnud modelleerida kaasaegse võõrkeele õpetaja.... ja saanud selle töö eest doktoriks... seega oleme juba teel...

Vaadake, mis toimub e-õppe maailmas, kui kiiresti liigutakse edasi. Keegi, kes selles valdkonnas aktiivsem võiks ju selgitada, mitu aastat veel õpetajat klassi ette vajatakse ja milliste tundide arvuga, millised on uusimad suunad maailmas. See oleks paljudele ilmselt väga huvitav lugemine. Ise olen paaril konverentsil Euroopas käinud, aga sellest nüüd juba paar-kolm aastat möödas.

Hiljuti vaatasin ühte TEDi samal teemal , vaadake ja imestage, mida inimesed maailmas uurivad ja avastavad ja räägivad...

Sugata Mitra: The child-driven education

Sugata Mitra on eksperimenteerinud lastega arengumaades, viinud neile arvutid ja jätnud lapsed arvutite taha... Osad tema näited on muidugi küsitavad, kuid faktipõhisele koolile on tänaseks igatahes asendus arvutinäol olemas. Seda videot tasub tõesti vaadata!

Kas ikka veel tundub kõigile, et soovi korral on raske masinkasvatusteadlast või -õpetajat programmeerida?

Egiptuse ja Eesti seoseid II

X kirjutab hariduslistis mulle eilses blogis avaldatud kirja, mis selgitas Egiptuse ja Eesti seoseid, vastusena
Elame maailmas, kus asjad pole kaugeltki nii nagu neid tahetakse meile näidata. Valmistõdede – enamasti küll valmisvalede silmaklapistatud tarbijad elavad ja teevad oma otsuseid ning kujundavad seisukohti, mis talutavad neid sinna, kuhu "suur tüürimees" soovib. Ja see koht pole kindlasti mitte õnneaas vaid pigem häbiväärse degenereerumise mülgas. Degenerandid on ju meie aja kangelased...

Kasuahne monopolist vallandab töölise kasumi nimel ja karjub siis läbi rklaami, et vallandatu võimutseva suurkorporatsiooni toodangut ohjeldamatult tarbiks. Aga kust vallandatu selleks raha võtab, see monopolisti ei huvita. Sellest nõiaringist pole nii lihtne välja murda.

Mina usun, et nõiaringist väljumiseks pole vaja muud, kui märkamist. Sellel hetkel, kui on selge, mis on reaalsus ja mis on lihtsalt illusioon meie elus, siis hakkamegi aru saama, mis on tähtis ja millised on meie vabadused... Iseenda piiride kompimine ja võimete avastamine ja siis nende kaudu elule uue dimensiooni andmine.

Kõige suurem viga on ennast sellesse oravarattasse unustamine, sest kiirus on see, mis ei lase tegelikkusega kontaktis olla, mis sunnib meid pealiskaudsetele väärhinnangutele (vt Bergsoni). Kiire kiire kiire! Kirjutasin mõni aeg tagasi
Külauudistes ja Bioneeris Lihtsast elamisest kui maailmaparandamise kunstist. Mitte selleks, et vaeseid inimesi närvi ajada, vaid selleks, et võtaksime aja, vaataksime endasse ja hakkaksime märkama, mis on need väärtused meie eludes, mis määravad meie otsuseid ja tegusid...

Kuigi tundub, et sündmused laias ilmas on determineeritud ja meie võime toimuvat mõjutada on peaaegu olematu, siis tegelikult on see hoopis vastupidi. Meie just olemegi need, kes enda tegevuse kaudu laseme täna kehtival ühiskonnakorraldusel kesta. Meie kanname neid ühiseid väärtusi, mis toetavad elamist tarbimise pärast ja mitte elamist selle sõna sügavamas tähenduses. Meie laseme endile juba lasteaias, sealt edasi koolis ja lõpuks loomulikult ka ülikoolis ja töökohas pähe tampida, et oleme tühised mutrikesed, kes ei oska midagi erilist, kes ei oska midagi luua, ei oska laulda, liikuda, maalida, oma kätega uusi asju teha ja oma peaga mõelda.

Minu arvates on koolidel palju teha, et aidata ühiskonnal sellest pimeduse ajast väljuda, elame nagu uues keskajas, nüüd on jumalaks raha.

Eile sobrasin Euroopa Liidu teadusuuringute andmebaasides. Sattusin ühe huvitava uurimuse otsa, mis näitab kuhu EU haridus on teel...
Mapping Major Changes to Education and Training in 2025
Authors: Slavi Stoyanov, Bert Hoogveld and Paul Kirschner
2010

Tegemist on EL Komisjoni rahastatud teadustööga, kuhu olid kaasatud paljud eksperdid üle Euroopa (sh mitte ühtegi eestlast ma ei näinud!). Võtan sealt vaatamiseks kõige olulisemad leiud, dokument tervikuna ei ole väga mahukas. Soovitan selle haridusuuenduste huvilistel ikkagi läbi vaadata, sest sealt leiab viiteid ka teiste analoogsete uurimuste juurde Euroopas.

This report presents the results from a Group Concept Mapping study conducted at the Open  University of the Netherlands as a contribution to the IPTS project ‘Future of Learning: New ways to  learn new skills for future jobs’. Thirteen experts with either technical or social sciences educational  backgrounds, mostly from academia and Europe, participated in the study. They were asked to first generate ideas individually about the future of education by reacting to the trigger statement “One specific change in Education in 20 years will be that: …”. The resulting ideas were then sorted into groups according to similarity in meaning and rated on two scales: importance and feasibility. Multidimensional scaling and hierarchical cluster analysis were applied to depict emerging structure in the data.

Some of the expected changes as being of particular importance. These include:
The nature of learning will become more learner-centred, individual and social;
• Personalised and tailor-made learning opportunities will address individual and professional training needs;
Innovative pedagogical concepts will be developed and implemented in order to address, for example, experiential and immersive learning and social and cognitive processes;
Formal education institutions will need to flexibly and dynamically react to changes and offer learning opportunities that are integrated in daily life; and
• Education and training must be made available and accessible for all citizens.



Issues that will need particular attention by policy-makers. The most
prominent of these are:
• the need to ensure appropriate, accessible and affordable education that caters for the
learning needs of every citizen, irrespective of age;
• the importance of implementing pedagogies that focus on transversal competences, such as strategic, problem-oriented, situational thinking, creativity and learning to learn;
• the need to align technology and pedagogy to create participative learning environments
which enable high quality learning experiences that keep participants interested and
motivated;
• ways to integrate learning into the workplace, community and home;
• ways to adapt assessment strategies meaningfully to the manifold ways in which people
actually learn; and
• the need to address the changing role of teachers as learning mediators and guides, enabling them to become lifelong learners themselves.


Huvitav on jälle kord täheldada, et haridus Euroopa Liidu mõistes tähendab tegelikult majandust. Hariduse tähendus Euroopa Liidu institutsioonides on teema, millele tasub erilist tähelepanu pöörata. Laps on Euroopa bürokraadile vahend Euroopa majandusedu saavutamiseks, statistiline number paberil. Täna on haridusküsimused ju iga liikmesriigi enda otsustada ja meie siseasjade põhiliseks mõjutamisvõimaluseks on eelkõige EU haridusvaldkonnale suunatud rahastamisskeemid.

Väga murelikuks teeb, et keskkonda kui tuleviku põhiteemat ei olnud EL "hariduseksperdid" üleüldse märkinud, eriline tähelepanu oli tehnikal ja õppimisel (arvutid, mobiilid, programmid - sellel on ju korporatiivne lobi taga:) Muidu on ju tendentsid meilgi põhimõtteliselt samas suunas...

Kuidas kommenteerite?

Thursday, February 03, 2011

Egiptuse ja Eesti seoseid

Panen siia ülesse ühe väga värske artikli, mis käsitleb pankurite ja arengumaade näljahädade seoseid ja muuhulgas aitab ka Tuneesias ja Egiptuses toimuvate massiliste väljaastumiste tausta selgitada. Näib, et paljudel eestlastel on meedia vahendusel jäänud Egiptuse sündmustest üpris kallutatud pilt ...

The Egyptian Tinderbox: How Banks and Investors Are Starving the Third World

Thursday 03 February 2011

by: Ellen Hodgson Brown J.D.,

Underlying the sudden, volatile uprising in Egypt and Tunisia is a growing global crisis sparked by soaring food prices and unemployment. The Associated Press reports that roughly 40 percent of Egyptians struggle along at the World Bank-set poverty level of under $2 per day. Analysts estimate that food price inflation in Egypt is currently at an unsustainable 17 percent yearly. In poorer countries, as much as 60 to 80 percent of people's incomes go for food, compared to just 10 to 20 percent in industrial countries. An increase of a dollar or so in the cost of a gallon of milk or a loaf of bread for Americans can mean starvation for people in Egypt and other poor countries.

Ühe konkreetse näitena toob artikli autor välja 2006 - 2008 toimunud hangeldused börssidel, mille tulemusena nälgis 200 miljonit inimest.

Beginning in late 2006, world food prices began rising. A year later, wheat price had gone up 80 percent, maize by 90 percent and rice by 320 percent. Food riots broke out in more than 30 countries, and 200 million people faced malnutrition and starvation. Suddenly, in the spring of 2008, food prices fell to previous levels, as if by magic. Jean Ziegler, the UN Special Rapporteur on the Right to Food, has called this "a silent mass murder," entirely due to "man-made actions."

Paneb mõtlema küll! Analoogilised protsessid vähekene leebemal kujul , toimuvad ka Eestis.... kuigi meil ju ka 300 000 on allpool toimetuleku piiri, hinnanguliselt 45 000 last on näljas, paljud lapsed (meil puudub ülevaade) on oma ühest või mõlemast vanemast ilma jäänud, sest täiskasvanud on töökohtade (loe toidu) otsingul Eestist välja liikunud.

Meil tuleb mõista, et kaua oodatud Lääne "investeeringud" ei ole suunatud Eesti majanduse ja elanikkonna edendamiseks, vaid selge sihiga saada võimalikult suurt puhastulu meie riigi ressursse võimalikult odavalt ära kasutades. Suurinvestoril pole peale tehasetöötajate koondamist vaja järgmisel päeval külarahvale silma vaadata, suurinvestori käitumist juhivad hoopis teised väärtused, kui meie tavainimestena suudame ette kujutadagi.

Lisaks sellele on paljud muud protsessid, mis mõjutavad meie igapäevast elu, meie enda käeulatusest väljas. Näiteks bensiini, vee, toiduainete hinnad kujundatakse kusagil meist väga kaugel. Inimesed, kes börssidel hiigelnumbritega mängivad, on kaotanud kontakti tegelikkusega ja isegi kui nende tegevuse tulemusena nälgivad sajad miljonid inimesed, ei häiri see nende rahulikku und.

Sellises maailmas on minu hinnangul mõtetu rääkida turu eneseregulatsioonist või vabaturumajanduse ülimuslikkusest!

Wednesday, February 02, 2011

Tiiu Kuurme hindamisest

Tiiu Kuurme artiklist Päevalehes
Kas PISA-uuring on viltu nagu Pisa torn?

Selle, mida test mõõdab, on nad nimetanud hariduseks. Kui PISAga on hästi, kas siis on hästi ka haridusega?

Minu arvates väga hea artikkel, mida lugedes saab ka haridusteemadega peamiselt argitasandil seotud inimene teada nii mõndagi PISA testimisest, selle tõlgendamise võimalustest, lisatud häid mõtteid sellest, mis see haridus siis tegelikult olla võiks ...

Kindlasti on hea, et Tiiu Kuurme julgeb avalikult välja öelda (minu hinnangul) meie tänase kasvatusteaduse keskse probleemi, mis mõjutab tugevasti nii meie koolide/lasteaedade kui ka kodude kasvatustegelikkust...

Eestlaste kasvatus- ja haridusfilosoofiline traditsioon on õhuke ja katkendlik. «Konkurentsivõime» nimel polegi mõtet seda distsipliini oma maa keeles viljelema hakata, seetõttu pole sellega tegeleval teadlasel nõutud näitajaid ning teadlase-õppejõu ametikohale konkureerimiseks ei anta isegi luba.

Nii püsitakse siinmail endise eduga suhtelises teadmatuses selles osas, milline on olnud õhtumaine mõttelugu kasvatusele ja haridusele vaimseid aluseid luues. Ning on läbi analüüsimata omaenese pindmised ja sügavamad arusaamad, mis ka teadvustamata viisidel ometi hinnanguid ja valikuid suunavad.

Sealjuures moodustavad tema enda kirjutised olulise osa nendest vähestest, millele Eesti kasvatusteadlased üleüldse viidata saavadki.

Päevalehtedes artiklite avaldamine on ülioluline, muidu ei saa ju tavainimesed mitmekülgset infot, mille alusel üleüldse isiklikku arvamust kujundama hakata. Sõnavabadus tähendab, et kõik võivad oma arvamuse öelda, sh ka täiesti teemavälised inimesed... Oluline on siiski, et inimesed, kes asjast midagi teavad oma sõna sekka ütleksid. Seetõttu on mul väga hea meel, et Tiiu Kuurme saadab aeg-ajalt oma artikleid ka täiesti tavalistele päevalehtedele.

vaata ka alternatiive hindamisele

Masside mäss

Hommikust,

Kuidas on meil üleüldse võimalik mõista masside käitumist? Selle üle on juba paljud enne meid arutlenud. Praeguses Egiptuse mässus on paljut, mille üle mõtiskleda...

Soovitan lugeda näiteks Gassett "Masside Mässu"... väga põnev ja juba eelmise sajandi alguses kirjutatud!

Jose Ortega y Gassett “Masside mäss”

Ühena meestest, kes püüdis määratleda massiinimese olemust, märkis masside suurenenud mõju ühiskonnas ja selle üle muret tundis oli Jose Ortega y Gassett. Tema essee “Masside mäss” on avaldanud mõju paljudele kultuuriuurijatele ja ühiskonna filosoofidele tänase päevani välja. Juba raamatu esimeste lausetega annab ta lühidalt ja selgelt hinnangu ühiskonnas toimuvale –

On olemas nähtus, mis nii või teisiti mängib nüüdse Euroopa ühiskondlikus elus tähtsamat osa. See nähtus on masside tulek sotsiaalsele võimutäiusele. Kuivõrd massid kui sellised ei pea juhtima ega saagi juhtida omaenese eksistentsi ja veel vähem valitseda ühiskonda, tähendab see, et Euroopa elab praegu läbi kõige sügavamat kriisi, mis võib tabada rahvaid, riike ja kultuure. Selle füsionoomia ja tagajärjed on tuntud. Samuti on teada selle nimi. Seda nimetatakse masside mässuks.” (Lk mäss 11.)

Peamiseks mõjuteguriks masskultuuri tekkes ja inimese massistumisel võib pidada tööstusliku tootmise laia levikut, millest sai alguse linnastumisahel. Jose Ortega Y Gasset märgib samuti linnastumist kui probleemi nimetades seda “kuhjumise sündroomiks” (11 Mäss)

“Rahvahulk on äkki nähtavaks saanud, on end sisse seadnud ühiskonna meeliskohtades. Varem, kui ta eksisteeriski, jäi ta märkamatuks, paiknes sotsiaalse näitelava tagaplaanil; nüüd on ta rambi äärde jõudnud, saanud peategelaseks. Enam nagu polekski kangelasi, on vaid koor.” (mässLk 13)

Kes on Gassett mõistes kangelased?

Tekstist võib järeldada, et eliit, kelleks on eriliselt kvalifitseeritud üksikisikud või rühmad, on Gassett` nö kangelased. Erinevalt nendest on mass eriliselt kvalifitseerimata isikute kogu. Nad on Inimesed, kellel puudub oma arusaam, tahe, idee, visioon.

“Valitud vähemus” ei ole ülbitsejad, vaid nõuab endalt rohkem kui teised. Mass ei nõua endalt midagi erilist erinevalt eliidist, kes kuhjab endale kohustusi ja pingutab ennast unustavalt.

Gassett eristab inimesi mitte sotsiaalseteks klassideks jagamise vaid inimkategooriatena. Valitseb selge määratlus, massi ja eliidi vahele tõmmatakse uued jõujooned.

“Selge, et kõrgemates klassides, kui need selleks saavad – ja ka siis kui nad seda tõeliselt olid - , leidub suurema tõenäosusega isikuid, kes võtavad omaks “suurema sõiduki”, kuna alamad klassid koosnevad harilikult ilma eriliste väärtusteta isikutest.” (lk 16, mäss)

Meedia ja auditoorium

Tööstusliku toomise levikuga lagunevad tavapärased kogukonna- ja moraaliraamistikud ning klassi- ja staatusehierarhiad, millele seni üksmeelselt alistuti. Ei ole enam institutsioone, mis vahendaksid üksikisiku ja massiühiskonna tsentraliseeritud suhteid. Üksikisik jääb kapitalismi, riigi ja massimeedia ühise või autonoomse mõjuvõimu meelevalda. (Lk 30, mäss)

Massikultuuri/meediateoorias nimetatakse massinimeste hulka ka auditooriumiks. Sealjuures nähakse auditooriumi passiivse tarbijate massina, mis allub kergesti massimeedia manipuleerivale veenmisele, vastab üleskutsele osta masstoodetud kaupu, mille järele on masskultuur nõudluse tekitanud, kiidab loiult heaks masstarbimise võltsmõnud ja on avatud masskultuuri taganttõukavale kaubanduslikule kurnamisele. (Lk 34. 4)

Seetõttu pole mõtet esitada kirjeldatud auditooriumile nõudmisi ning väljakutseid, nagu võiks teha kunst, või tõmmata teda kaasa ehtsasse, ehedasse kogukondlikku loominguosalusse, nagu võiks teha rahvakultuur, sest kummakski vajalikke tingimusi ei saa enam tagada. “
(lk 35. 4)

Gassett märgib ilmse kurvastusega: “Meie ajale on iseloomulik massi ja pööbli ülekaal.” (Lk16, mäss) Ta leiab, et on üldine halb ajamärk, et mass hõivab vähemusele sobivaid tegevusalasid, mis viib üleüldisele mandumiseni. (lk 17 mass)

Inimene on kui hellitatud laps, kes ei tea piire. Tal ei ole kohustusi ja sundust, ta teeb lihtsaid valikuid ja peab enamikku oma hüvedest enesest mõistetavaks. Teda iseloomustab enesekesksus ja omakasu. (73, mäss) Tal puudub refleksioonivõime, et analüüsida ümbritsevat ja näha läbi manipulatsioone, mis teda propaganda või hilisemal ajal tarbimisvõrku püüavad (Kaus, 2002).

“Enamikul inimestest ei ole oma arvamust ja see tuleb neile sisse suruda nagu pressitakse määre masinasse… Seepärast peab vaimul olema võim ja ta peab seda teostama, selleks, et inimesed, kellel arvamus puudub – ja need on enamus – selle omandaksid. Ilma arvamusteta saaks ühiskonnast kaos. Ilma arvamusteta puuduks ühiskonnal struktuur.” (lk 163, mäss)

Massiühiskond valmistab ette inimesi, keda massikultuur saaks ekspluateerida.” ( Lk 35; 4)

Tavaline inimene ei usu et ta on eriline ja silmapaistev vaid tavalisus on norm ja õigus. Gassett´ “Hingede umbumine” tähendab masside vastuhakku, mis on ühtlasi suurim probleemi, mis inimkonna ees seisab. (Lk 89, mäss)

Globaliseerumine ja progressiusk

Ka globaliseerumise esmased märgid pole Gassett´l märkamatuks jäänud. Ta ei usu küll Euroopa amerikaniseerumisse, sest enamik Ameerika rahvastiku kasvust on tema arvates tulnud just Euroopa arvelt. Euroopas endas oli rahvaarv tolleks ajaks võrrelduna 19. sajandi algusaastatega plahvatuslikult kasvanud. Kuid ta märgib, et rahvuse roll on vähenenud, inimesed on sarnasemad kõikjal maades, sarnasemad kui kunagi varem. ( Lk29, mäss)

Peamiseks globaliseerumise põhjusena nimetab Gassett info liikumise paranemist, mis väljendub “elu avardumisena” (lk 45 mäss)

Tänu tehnika ja teaduse kiirele arengule on inimesel tekkinud eriline progressiusk. Ta ei tea enam, mis juhtub homme ja teda valdab usk paremasse homsesse.

Terve minevik on tänapäeva inimesele jäänud kitsaks. Ajalugu on tolmune kolikamber, käes on avarus ja valgus. Tulevik on hoomamatu, kuid eriline. (Lk 41, mäss)

Tänapäeva Eesti ja Gassett

Palju sellest, mida Jose Ortega y Gassett tõi esile juba eelmise sajandi alguskümnenditel, on aktuaalne veel tänaselgi päeval. Ühe olulisema aspektina võiks nimetada massikäitumise ja poliitilise võimu suhet.

Juba 20.-nda sajandi künnisel nimetab Gassett , et poliitiline võim, elab olevikus mõtlemata homsele. Otsused on lühinägelikud ja ei vaata tulevikku. Tema arvates on peasüüdlaseks tõsiasi, et massid on võimul ja keskmine massinimene otsustab riigis. (lk 59, mäss)

Jan Kaus ütleb oma 2002. aasta Sirbis avaldatud essees Gassett eestindatud tekstist kõneldes, et “poliitiliste jõudude monoloogilisus praeguses Eestis on ilmselge ja mitmekihiline: monoloogi peetakse mitte ainult oponentidele vaid üha agressiivsemalt ka väljaspoolsetele.” Ta väidab, et massikultuur soodustab “kõnelemist ilma kuulamiseta”. Igaüks kõneleb oma keelt ja mõistmisest jääb puudu. Gassett mõistes kitsaste eriala spetsialistide teke on siin oluliseks põhjuseks. Eestiski pikalt-laialt kõneldud hariduse allakäik, kus kooli ülesanne ei ole enam harimine ja haritus, vaid kitsaste erialaoskuste ülekanne eluga toimetulekuks, läbilöögivõime kasvatamine. ( lk 61, mäss)

Tuesday, February 01, 2011

soost veel...

Tere teile, kes te ikka veel vaevute võrdõiguslikkuse teemalisi kirju avama....

Kui palju on meie ühiskonnas inimesi, kes julgevad arutleda ja olla avatud soolise võrdõiguslikkuse teemal ka tegelikkuses?
Näiteks X kirjutab, et teda "Ikka tüütab küll, kui seda teemat liiga üheülbaliselt ja süüdistavalt käsitleda."
Ei jää muud kui temaga selles osas nõustuda. Eks minugi eesmärk teemat tõstatades oli ju arutelu...

Kohtun päevast päeva endas kodukultuuri kontektsis konstrueeritud soo piirangutega, mis juskui takistavad ja pidurdavad minu iseendaks olemist. Näide sellest nädalast: saime endale uue diivani. Diivan oli suhteliselt kerge, kuid mina olen kasvatatud sellise printsessina, kes ei tösta ämbrit vettki yles. Juba teadmine sellest, et mul on vaja midagi tösta ärritab mind. Usun, et tegelikkuses on mul jöudu täiesti arvestatavalt, kuid minu kujutlus iseenda vöimetest takistab selle jöu kasutamist.

Samale kirjale edasi viidates...
Ja naistele meestega võrdse töö eest vähem maksmine on pigem müütiline liialdus.
Selles osas on X-l muidugi vaja läbi töötada mõningad vastavasisulised uuringud. Nii Eestis kui ka mujal Euroopas on tänaseni oluliseks teemaks, kuidas vähendada meeste ja naiste palkade erinevusi. Näiteks on Eestis palkade erinevus Eurostati andmetel 30% ja Rootsis on sellel aastal ilmunud andmetel see palga vahe 17%. Teema on pidevalt meedia päevakorras.

Kas Evelin oskaks loetleda, millistes ettevõtetes seda tehakse?
Sellest on huvitav uurimus meie avaliku sektori ettevõtetest. Tasuks see üles otsida, tegemist on paar-kolm aastat vana uurimusega. Hetkel mul ei ole endal aega sellega tegeleda, aga ehk kui diskussioon tõesti peaks kerkima, siis muidugi otsin selle üles.

Vastupidise näitena toon kaupluse, kus tihti sisseoste teen. Seal on kassapidajaks mees, ainuke naiste hulgas. Tema palk on naistega võrdne.
Toodud näide pigem kinnitab minu väidet kui lükkab selle ümber. Põhilise erinevuse naiste ja meeste palkades tekitab "naiste töö" ja "meeste töö" eristamine. Naiste tööd on tüüpiliselt seotud hoolitsemise ja hooldamisega. Sellistel töökohtadel on tavapäraselt madalamad palgad, kui sama raskusastme ja haridustasemega "meeste töökohtadel", mis reeglina eeldavad nt tehnikaalast väljaõpet...

Poemüüja töö on Eestis tänaseks muutunud naiste pärusmaaks. Seetöttu saab maksta seal madalamat palka ja mehed, kes töötavad müüjana on pigem erandlikud ja seega ühiskonnas veidrike rollis nagu ka nt meestest lasteaiaõpetajad. Eestis peaaegu ei ole (võib-olla on mõni üksik kusagil, mine tea.. andke endast märku!) lasteaedades meeskasvatajaid, samas kui Norra õuelasteadades on meeste protsent märkimisväärne. Norrakad isegi uurivad, kuidas on õuesõppimine ja meeste huvi laste õpetamise vastu omavahel seoses.

Ja miks alaväärtustada koduseid töid ja alavääristada nende tegijat? Loomulikult oleks õiglane jagada kodused tööd enam-vähem võrdselt mehe ja naise vahel. Aga tean naisi, kes väidavad, et ei talu, kui mees köögis, tema maailmas, omatahtsi korraldab ja seab. Need naised arvavad, et meestele jätkub piisavalt ka selliseid koduseid töid, mille tegemine neile rohkem sobib.

Kuidas on olukord tegelikkuses? Linnastunud ja spetsialiseerunud ühiskonnas puudub traditsioonilisel mehel üleüldse kodus muu roll, kui ehk telekavaatamine välja arvata... Enam ei tehta ise mööblit, ei parandata autosid ja kodumasinaid (neid on isegi keelatud ise avada, muidu kaob garantii), enamus inimesi ei ehita ise maja ega remondi oma korterit.

Endiselt on igapäevaselt vaja sisseoste ja süüa teha, tube koristada, riideid pesta jnejne. Põhiliselt ongi järele jäänud ainult nn "naiste tööd". Paljud mehed, aga nende tegemist endale kohaseks ei pea...

Loomulikult on emasid ja vanaemasid, kes meest põrandat pühkimas nähes pead vangutavad. Sageli on sellised just hästi hoitud meeste emad-vanaemad, vaesed miniad:), kes sellistesse suguvõsadesse satuvad. Loomulikult on olemas naisi, kes tõmbavad end kasvõi ribadeks, et vanu soorolle elus hoida, neid saab sageli eristada juba nende kibestunud nägude järgi... ilmselt pole ükski pereliige eelmisel õhtul vaevunud oma hobide juurest pereema valmistatud õhtusöögile ilmuma...

Miks oleme köikidest seadustest hoolimata traditsiooniliste soorollide seatud löksus? Yks minu arvates huvitav seletus peitub meie keele peidetud koodides, mis justkui juhuslikult toetavad tydrykute varajast "nukunurgastumist" ja poiste agressivseid söjamänge.
vt artiklit

Some 50 years ago, the renowned linguist Roman Jakobson pointed out a crucial fact about differences between languages in a pithy maxim: “Languages differ essentially in what they must convey and not in what they may convey.” This maxim offers us the key to unlocking the real force of the mother tongue: if different languages influence our minds in different ways, this is not because of what our language allows us to think but rather because of what it habitually obliges us to think about.

Xi kirja edasi tsiteerides...
Kas ikka maksab vastandada kibestumise ja üldise lõhestava propaganda ajendil mehi ja naisi. Meie ühiskonnas on niigi liialt vastuolusid erinevate gruppide vahel. Oleks tore, kui naised ja mehed ikka rohkem tõmbuksid teineteise poole, kui tõukuksid. Süüdistamine ei ühenda.
Isiklikult olen alati mehi väga kõrgelt hinnanud, nende oskus maailma mõista on huvitav ja olen nende seisukohti alati väga tösiselt vötnud. Samas näitavad paljud uuringud, et naiste hääl yhiskonnas on tagaplaanil ja pigem marginaalne. Täna leidsin just jälle yhe väga huvitava artikli naisteadlaste blogimise ja nende blogide staatuse kohta.

While men do slightly outnumber women in science, math, and engineering PhDs, the disparity in numbers is much smaller than the disparity we see on the major blogging networks, including ResearchBlogging, where male bloggers outnumber female bloggers by over three to one in the same fields as the CGS report.

Artiklis on toodud näide naisteadlasest, kes alustas blogimist sootu varjunime all ja tema poole pöörduti kommenteerijate poolt pigem kui mehe poole, blogile viidati kui usaldusväärsele allikale. Kui ta hiljem vahetas varjunime oma öige nime vastu, siis muutus suhtumine blogisse hoobilt.

X märgib, et sookysimusest rääkides
püüdkem leida mõlemaid pooli rahuldav lahendus.
ja samas lisab,
Isiklikult pean näiteks suruõhuhaamriga töötavat naist kuriteoks naise vastu ja pitsi heegeldavat meest ebakohaseks tegevuseks.

Mölemat poolt rahuldav lahendus? Kui mehele meeldib heegeldada, siis X teda meheks ei peaks? Minu arvates on kudumine ja heegeldamine meditatiivne tegevus, loomine ja looming. Miks alaväärtustada meest, kellele just see looming, materjal, loomisviis on hingelähedane?

Kellele sobivaid lahendusi meil tuleks leida? Tegemist ei ole meeste ja naiste vahelise vaenuga nagu see esmapilgul näida vöib, pigem on tegemist diskrimineerimise vastaste ja diskrimineerijate vahelise vastuoluga.

Sookysmus on raske just seetöttu, et siin ei ole tegemist sellise abstraktse diskussiooniga möistete defineerimiseks, vaid tegemist on meie igayhe argipäevaga: pesupesemise, toidukärude ja – kottide, kohvi keetmise jms. Vördöiguslikkuse teema on sama laetud nagu keskkonna teema. Mölemal teemal vöib targutada ja syydistada ja hunnikute viisi näiteid tuua, kuid tegelikult algab see igayhest meist. Kohtumisest iseendaga, enda mehe/naise/ lastega. Igapäevastest väikestest ytlemistest ja otsustest.

Milline on sinu pere argipäev köögis, elutoas? Millised on need hetked, kus tajud kohtumist kasvatuses loodud soorollidega, kus tekib pinge iseendaks olemise ja kultuurinormidele allumise vahel?

Tervitustega,

Evelin:)
Ps. Asutan jälle köögi poole... ei aita miski, ikka ise tuleb omad söögid keeta...

Hariduslisti oktoober 2010
Samal teemal
Kas naiste õiguste teema on ammendunud?
Mehed kooli tagasi!

Kas naiste õiguste teema on ammendunud?

Kui palju kirjutab soolisest võrdõiguslikkusest meie Öpetajate Leht? Kui aktuaalne on teema meie koolides ja lasteaedades, kasvatusteadlaste ja haridusjuhtide hulgas tegelikult? Kas Eestis hariduselus on käivitunud diskussioon, mille kaudu adekvaatselt liikuda kaasaegsema, köigile vördseid vöimalusi loova kooli/kodu/lasteaia suunas?

Kiire otsing sönadepaarile sooline vördöiguslikkus Öpetajate Lehe kodulehel näitab 15 vastet. Millest räägitakse? Kes räägib?

Tasub õppida Ameerikalt ja Euroopalt (1)
Reede, 24. september 2010
Autor: Viive-Riina Ruus , TLÜ emeriitprofessor
Nimetatud artiklis viidatakse vördöiguslikkusele kui USA kooli yhele alustalale. Täpsemalt olukorda Eestis ja vördöiguslikkuse problemaatikat ei analyysita.

Andres Raid (Reede, 14. mai 2010) kirjutab näiteks vastusena Kadri Aaviku kriitilisele artiklile Naised ja mehed koolide ajalooõpikutes (1) , mis ilmus samas Öpetajate Lehes
Arusaadav, et võrdõiguslikkus on aktuaalne ja statistika näitab mingeid anomaaliaid ka meie tingimustes, kuid ema südant isa või mõne teise tädi omaga asendada ei osutu olemuslikult võimalikuks, tulemuseks oleks varuvariant ja koopia. Laske Veenusel olla Veenus, ehkki tal puuduvad käed. Kas lööme ka Adonise küljest mõne tüki lahti?!
Kadri Aavik kirjutab eelpool toodud artikli kokkuvõttes,
„et analüüsitud õpikud ei aita kaasa sugupoolte kehtivate võimusuhete muutmisele, vaid pigem hoiavad alal kinnis¬tunud soolist korda.“
”Õpikute illustratsioonide ja teksti analüüsist järeldub, et meeste elualasid peetakse naiste omadest olulisemaks. Naissoost paare või gruppe õpikus praktiliselt ei esine, mis osutab, et naiste tegevust minevikus ei ole autorid piisavalt oluliseks pidanud.”

Tal on hea jooksutehnoloogia…
Kiri Reede, 16. aprill 2010
Autor: Jaan Sabrits, endine tööõpetaja
Jaan Sabrits kurdab töööpetuse ainekavas sisalduvate terminite puudulikkuse teemal.
“Tehnoloogiaõpetuse ainekavas polegi nüüd enam ei tööd ega tehnikat, vaid integratsioon, loovus, koostöö, sooline võrdõiguslikkus, rahvuslikkus, kavandamine, disainimine ja kõik muu peale töö ja tehnika.”
Vördöiguslikkusest pikemalt ei räägita.

Reede, 26. märts 2010 kirjutab Kati Murutar, kirjanik-hobulausuja Kuidas notsut emaarmastuse ja varssa isa vastutustunde eest päästma hakatakse? (1)
„Ega sookvootide absurdum pane naisi parlamenti kandideerima ega soovimatutele tippkohtadele pürgima. Ametnikud saavad nende kvootide eest palka.
Samuti ei hakka naised sellepärast naelu lööma ja mehed pükse viikima, et seadus kehtestati. Võrdõiguslikkus tulenes ikkagi oludest ja elulistest vajadustest, mitte käsust.”
Polegi midagi kommenteerida, hariduseksperiks selle kirjutise autorit just pidada ei saa...

Avalik kiri Lauri Leesile, õpetajale-koolijuhile (2)
Reede, 29. jaanuar 2010
Autor: Viive Ruus
”Nüüdisaegse Lääne haridusväärtusi ja neil põhinevaid hariduspoliitikaid võib markeerida nelja märksõna abil: oivalisus (kvaliteet, head õpitulemused), tõhusus (mis tahes ressursside – raha, aeg, an¬ded, info – ökonoomne ja oskuslik kasutamine), õiglus (võrdõiguslik¬kus, kvaliteetse hariduse kättesaada¬vus kõigile) ja valik (selektsioon – kui ollakse valitav kellegi poolt – ja demok¬raatlik valikutegemine – kui valikud teeb inimene või kogukond ise). Nende nelja põhimõtte vahel valitsevad alati pinged ja vastuolud.”

Artikkel on suunatud eelköige vastusena Lauri Leesi esitatud avaldusele Viive-Riina Ruusi aadressil. Vördöiguslikkusest pikemalt ei räägita.

Põhiharidus laste tuleviku teenistuses
Reede, 24. aprill 2009
Autor: Einike Pilli, TÜ õppimise ja õpetamise arenduskeskus
Kirjutatakse pöhikooli uuendatud öppekavast
“Õppekava projekt toetub kolmele kesksele alusväärtusele: humanism, demokraatia ja jätkusuutlik areng. Üldosa sätestab: „Nendest väärtustest lähtumine tähendab elu ja inimväärikuse austamist, südametunnistuse, usu- ja mõttevabadust ning üksikisiku vabadust ja võimalust oma võimeid arendada. Indiviidi vabaduse kõrval on olulised väärtused ausus, õiglus ja vastutustunne.
Demokraatia alustaladeks on lugupidamine enda ja teiste rahvaste kultuuritraditsioonide vastu, sallivus ja võrdõiguslikkus.”
Vördöiguslikkusest pikemalt ei räägita.

Poiste ja tüdrukute kujundamisel tasub õppida Rootsi kogemusest
Reede, 24. oktoober 2008
Autor: Anne Kloren, Jüri gümnaasiumi õppedirektor ja projektis osaleja
”Uuel õppeaastal algas meedias elav diskussioon teemal „Miks poisid lahkuvad koolist”. Eesti Päevaleht avaldas septembris-oktoobris lausa kolm kirjutist teemal, miks poistele koolis ei meeldi ja kuhu mehed koolist kaovad.

Teema pole uus, küll aga on Eesti jaoks uus rääkida koolist kui meeste loodud institutsioonist, soolisest ebavõrdsusest hariduses ning sellest, miks hästi õppivad tüdrukud ja kõrgharitud naised ühiskonnas märkamatuks jäävad ning hiljem tööturul vähemtasustatud sektoritesse koonduvad ja madalama palgaga lepivad.”
Autor kirjutab projektist, mille käigus kylastati muuhulgas ka Rootsit.
”Avatud Eesti Fondi finantseeritud programmi „Lasteaiast ülikoolini – sootundlikkus hariduses” projektid. Just selle programmi raames said nelja Harjumaa kooli esindajad MTÜ AHA keskuse korraldusel osaleda septembri lõpus õppereisil Rootsi. Kaks päeva, mille vältel külastasime Ormkärrskolanit Västeråsis, eelkooli Stockholmis ja võrdsete võimaluste ombusdmani kontorit, avardas iga osaleja mõttemaailma.”

Edasi järgneb rida juba vanemaid kirjutisi 2000 – 2007.
Otsing sönaga sooline annab 28 vastet.

Kadri Aaviku kirjutab oma artiklis (ilmunud Reede, 30. oktoober 2009 Öpetajate Lehes)
Soo sotsiaalne konstrueerimine ja varjatud sooline ebavõrdsus Eesti hariduses (1)
„Selle asemel et mingit soolist ebavõrdsust või erinevust loomulikuks või bioloogiast tulenevaks sildistada, võiksime lähemalt analüüsida, kuidas selline olukord on tekkinud, ning näha selle taga sotsiaalseid mõjusid ja toimijaid.“


Kui otsing sönadele sooline vördöiguslikkus Öpetajate Lehe kodulehel 2000. aastast alates tänaseni andis 15 vastet ja kokku 28 vastet sönale sooline, siis kas saame väita, et tegemist on meie öpetajate ja haridusyldsuse jaoks juba läbi käidud teemaga. Minu hinnangul saab seda teemat nimetadada nagu ka Kloren 2008.aastal ilmunud artiklis ytleb eestlastele veel uudseks diskussiooniteemaks, mida paljude poolt automaatselt pyytakse kiirete tyypvötetega vaigistada.

Raivo Juuraku väide nagu kasutaksid ajalehed teemat „odava populaarsuse“ vöitmiseks minu arvates tösiselt vötmist ei vääri. Pigem on tegemist vaigistava vöttega, kes julgeks nyyd veel "neid" sönu lausuda, kirjaks kirjutada?

Tervitustega Stockholmi lähistelt,
Evelin:)



--- On Fri, 8/10/10, Raivo Juurak wrote:

From: Raivo Juurak
Subject: [EHF:25484] Mis eestlast erutab
To: org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee
Date: Friday, 8 October, 2010, 4:07 PM
Tere

Eestlast erutavad järgmised teemad
- sooline võrdõiguslikkus
- feministid
- homod
- Savisaar
- rahvusküsimus
- ...
- ...

Kuulsin hiljuti kuulujuttu, et mõnes väljaandes tuuakse neid teemasid
regulaarselt lehte sisse selle eesmärgiga, et lugejaid hoida. Ühiskonna
tuleviku seisukohast pole need teemad olulised, kuid lugejaid need eritavad,
hoiavad lehe küljes, tähelepanu orbiidis, nii käsitataksegi neid teemasid
meedias väga palju.

Teiste sõnadega - meedia teeb meid lollimaks kui oleme. Meedia vähendab oma
programmis TEADLIKULT musta leiva osakaalu (poliitika, majandus, rahva
tervis, haridus, lai maailm) ja asendab selle magussöögiga (feministid,
homod, rahvuslased, Venemaa).

Mu sõbrad, kas te olete märganud, et teiega manipuleeritakse?

Tervitades
Raivo