Wednesday, February 09, 2011

Alternatiive hindamisele

Rootsis algab numbriline (siin on küll tähed) hindamine palju hiljem kui meil Eestis, kuigi tänases tulemustele orienteeritud hariduspoliitilises debatis arutatakse võimalusi hindamise varasemaks nihutamiseks.

Alternatiivse hindamise näited minu kogemusele tuginedes

Olen näinud kontrolltööd, kus õpilane ise analüüsib oma õppimisprotsessi ja siis annab oma hinnangu ka tööle, edasi kirjutab õpetaja vastu, kuidas tema seda tööd on hinnanud ja lähtub eelkõige igast lapsest eraldi. Numbrilist hinnet ei panda, vaatatakse õppimist kui protsessi - vaadatakse, kuidas saaks edaspidi paremini teha.

Minu tütar käib hetkel koolis (6.klass, Solviki kool Rootsis Järnas), kus ei tehta ühtegi kontrolltööd, ei anta kodutöid, ei hinnata kordagi numbriliselt, tundideski ei pea osalema. Meil on õpetajatega (kaks õpetajat alati klassis) regulaarsed vestlused lapse arengu teemadel. Seal vaatame tähtsamad arenguvaldkonnad üheskoos üle. Laps ise on alati kohal ja kogu hindamine algabki tema enda sõnastatud seisukohast. Viimane selline vestlus oli eelmisel nädalal.

Kolm korda põhikooli jooksul tehakse riiklikke eksameid. See ongi kogu hinnete osa selles koolis (eksamitulemused on head, osaliselt isegi väga head, gümnaasiumis on inglise keel Rootsi kõrgeimal tasemel). Eksamid on lastele tehtud selliseks huvitavaks mänguks.
Tean, et väiksed tunnikontrollid erinavates ainetes olukorra kaardistamiseks siiski jooksvalt toimuvad, aga neid ei hinnata.

Mis toimub sellise hindamise juures? Õpilasel tekib ainete õppimiseks sisemine motiiv. Ta õpib, sest aine on huvi pakkuv, sest tahab aru saada, sest seda saab koolis teha üheskoos. Protsessi hinnates saab laps aru, kuidas toimub tema õppimine, et see on tema juhitav protsess, kus tema ise on põhiline otsustaja ja hindaja. Laps on enesekindel, rõõmsameelne, oma loomulike huvidega ja saab sealjuures arendada ka oma erianded, milleks Kristinil on matemaatika (alustas gümnaasiumi I astme õpikuga sügisel, on õpetajatele abimeheks teiste õpetamisel).

Üheks Eestist lahkumise põhjuseks oligi, et laps oli küll klassis parimate hulgas, aga pidevalt väga närviline oma õpitulemuste osas. Toimus pidev konkureerimine, kes on parim, isegi jooksvates hinnetes ei tohtinud olla neljasid. Iga tehtud viga oli justkui luubi all. Rohkem kui viie eest polnud vaja õppida.

Tema enese ootused oma tulemustele on siiani äärmiselt kõrged, kuid uues koolis toetatakse tema isiksusest tulenevat perfektsionismi palju paremal moel.

Kuigi koolis käima ei pea (meie peres ei olnud seda kohustust ka Eestis), siis läheb kogu klass igal hommikul heas tujus kooli. Tundidest küll puudutakse näiteks, et mängida mõni mäng või vahel mõni laps lihtsalt magab kusagil ühe tunni maha (nad on ju nüüd puberteedieas, unevajadus on suurem, organism tahab vahepeal puhata). Pär Ahlbom, kes on kooli asutaja ütleb, et ühtegi last ei saa õpetada enne, kui primaarsed vajadused (kasutan siin Maslow sõnavara) on lastel rahuldatud so nad on söönud, puhanud, nad ei ole hirmul.

Hirm see kõlab samamoodi kui hinne. Minu arvates on numbriline hindamine just õppimist takistavaks faktoriks. Lapsed ju kardavad hinnete pärast. Hinded loovad koolile sellise karistusasutuse õhustiku. Vangla, haigla, koolimaja - kas peaksid ikka ühte ritta kuuluma?

vaata ka, mida kirjutab Tiiu Kuurme hindamisest.

No comments: