Tuesday, February 15, 2011

eesti keelest ja kasvatusest

Huvitavad teemad on üles kerkinud. hindamisest autoritaarsusesse. hmhm... teen listikirjad lahti ja räägivad hoopis eestlaseks olemisest. kui kõnekas.

Lembit ütleb:
Hoopis huvitavam on uurida seda, kuidas ja mille varal (toel) me
aastatuhanded üle oleme elanud. Säilinud. Siin veel praegugi oleme.

Andres arutleb siit edasi:
...meie enam-vähem praegusel kujul u sajandi kestnud ja nii sõnavaralt kui grammatikalt üpris germaanilik kirjakeel kipub oleme liiga jäigalt meie teadvustatud identiteedi vaata et ainus tugisammas.


Rahvast teevad Andrese hinnangul rahva mitte ainult sellele ühele rahvale omane keel (täpsustan, et vajalik on muidugi SAMA keel), vaid eelkõige selle valdava enamuse poolt teadlikult v alateadlikult tunnustatud väärtushinnangute süsteem ja käitumisstereotüübid. Väärtussüsteem hõlmab muidugi ka kultuuritraditsioone, kultuurialast maitset jne.
Kui see "miski" on vaid keel, kui me midagi muud ühist ei leia ega suuda alal hoida, siis on tõesti halvasti.

Mina arvan, et see on just meie keel, mis teeb meie olemise eriliseks. Keele kaudu kasvame mõtlevateks inimesteks, keele kaudu kasvame tundvateks ja tahtvateks. Keele kaudu tekivadki käitumisstereotüübid ja väärtushinnangud. Mõtlemise ja keele seostest saatsin just hiljaaegu ühe huvitava uurimuse. Saadan selle täna uuesti.

Kui hakkame kõik ühiselt vene keelt rääkima, siis juhtub meiega nii nagu liivlastega, kes omal ajal lätlaste ja eestlaste keele üle võtsid. Usun, et inglise keelest erialaste mõistete laenamine ei kaota veel omamaist mõttelugu, kuigi sillutab selleks teed.

Kogu Euroopa on praegu identideediotsingul. Kultuuride paljusus on võimalus, milline avaneb peagi ka Eestile, kui oma majandusega vastavalt valitseva peaministri lubadustele 5 jõukama riigi hulka jõuame.

Kuidas taasluuakse omamaine keel ja kultuur? See toimub läbi kasvatuse. Jõuame tagasi minu nädal-paar tagasi esitatud küsimuseni algupärasest kasvatusteaduslikust mõttest. Kui seda mõtet ei ole, kui probleemi ei teadvustata riigi valitsemistasanditel, siis ei ole võimalik mõne aja möödudes ilmselt enam eestlaseks kasvada.

Kasvatus on konservatiivne ja suured reformimised võtavad aastakümneid, kasvatus oma põhiolemuselt muutub äärmiselt aeglaselt... Mis on meie kasvatuses erilist, eestlasele ainuomast? Olen sellele siin välismaal päris palju mõelnud. Olen kohanud paljusid teisi sh ka väga kaugeid kultuure, mille valgusel enda olemise üle reflekteerida. Selle kogemuse kaudu muutub ehk võimalikuks tähistada kultuurist tulenev ja eristada see kasvatusteaduse globaalsetest mõjudest.

Töötasin ühes kõige tavalisemas Rootsi maalastaias 6 kuud ja nii huvitav oli jälgida, kuidas globaalsetes vormelites sõnastatud kasvatuseesmärgid ikka ja jälle kasvataja enda kultuuritaustast tulenevaks argikäitumiseks tõlgiti... Esimesed kaks kuud tegelesingi põhiliselt teiste kasvatajate ja laste käitumise vaatlemisega. Soovitan seda kogemust ka teistele!

Järjest enam saab selgeks, kui tähtis on eesti keeles kirjutada, kui tähtis on oma mõtteid mõelda. Võtta see aeg ja mõtelda, täiesti sõltumatult kõigest sellest, mida nad (need seal kusagil, kes maksavad palka, juhivad, õpetavad, teavad) ootavad ja nõuavad. Keel iseenesest ei ela, keel saab elada ikka ainult meie kaudu, meie mõtetes, tunnetes ja tegevuses pidevalt muutudes... ajaloost ja ajavoost sõltumatutest sisevaatlustes ja väikestes mõttekäikudes... meie arutlustes siin listis, meie hommikusöögialaua taga lausutus... keel kõnnib oma rahulikku rada ja autoritaarsusesega siin midagi peale ei hakka...

Saadetud hariduslisti 2/nov 2010

No comments: