Wednesday, February 02, 2011

Masside mäss

Hommikust,

Kuidas on meil üleüldse võimalik mõista masside käitumist? Selle üle on juba paljud enne meid arutlenud. Praeguses Egiptuse mässus on paljut, mille üle mõtiskleda...

Soovitan lugeda näiteks Gassett "Masside Mässu"... väga põnev ja juba eelmise sajandi alguses kirjutatud!

Jose Ortega y Gassett “Masside mäss”

Ühena meestest, kes püüdis määratleda massiinimese olemust, märkis masside suurenenud mõju ühiskonnas ja selle üle muret tundis oli Jose Ortega y Gassett. Tema essee “Masside mäss” on avaldanud mõju paljudele kultuuriuurijatele ja ühiskonna filosoofidele tänase päevani välja. Juba raamatu esimeste lausetega annab ta lühidalt ja selgelt hinnangu ühiskonnas toimuvale –

On olemas nähtus, mis nii või teisiti mängib nüüdse Euroopa ühiskondlikus elus tähtsamat osa. See nähtus on masside tulek sotsiaalsele võimutäiusele. Kuivõrd massid kui sellised ei pea juhtima ega saagi juhtida omaenese eksistentsi ja veel vähem valitseda ühiskonda, tähendab see, et Euroopa elab praegu läbi kõige sügavamat kriisi, mis võib tabada rahvaid, riike ja kultuure. Selle füsionoomia ja tagajärjed on tuntud. Samuti on teada selle nimi. Seda nimetatakse masside mässuks.” (Lk mäss 11.)

Peamiseks mõjuteguriks masskultuuri tekkes ja inimese massistumisel võib pidada tööstusliku tootmise laia levikut, millest sai alguse linnastumisahel. Jose Ortega Y Gasset märgib samuti linnastumist kui probleemi nimetades seda “kuhjumise sündroomiks” (11 Mäss)

“Rahvahulk on äkki nähtavaks saanud, on end sisse seadnud ühiskonna meeliskohtades. Varem, kui ta eksisteeriski, jäi ta märkamatuks, paiknes sotsiaalse näitelava tagaplaanil; nüüd on ta rambi äärde jõudnud, saanud peategelaseks. Enam nagu polekski kangelasi, on vaid koor.” (mässLk 13)

Kes on Gassett mõistes kangelased?

Tekstist võib järeldada, et eliit, kelleks on eriliselt kvalifitseeritud üksikisikud või rühmad, on Gassett` nö kangelased. Erinevalt nendest on mass eriliselt kvalifitseerimata isikute kogu. Nad on Inimesed, kellel puudub oma arusaam, tahe, idee, visioon.

“Valitud vähemus” ei ole ülbitsejad, vaid nõuab endalt rohkem kui teised. Mass ei nõua endalt midagi erilist erinevalt eliidist, kes kuhjab endale kohustusi ja pingutab ennast unustavalt.

Gassett eristab inimesi mitte sotsiaalseteks klassideks jagamise vaid inimkategooriatena. Valitseb selge määratlus, massi ja eliidi vahele tõmmatakse uued jõujooned.

“Selge, et kõrgemates klassides, kui need selleks saavad – ja ka siis kui nad seda tõeliselt olid - , leidub suurema tõenäosusega isikuid, kes võtavad omaks “suurema sõiduki”, kuna alamad klassid koosnevad harilikult ilma eriliste väärtusteta isikutest.” (lk 16, mäss)

Meedia ja auditoorium

Tööstusliku toomise levikuga lagunevad tavapärased kogukonna- ja moraaliraamistikud ning klassi- ja staatusehierarhiad, millele seni üksmeelselt alistuti. Ei ole enam institutsioone, mis vahendaksid üksikisiku ja massiühiskonna tsentraliseeritud suhteid. Üksikisik jääb kapitalismi, riigi ja massimeedia ühise või autonoomse mõjuvõimu meelevalda. (Lk 30, mäss)

Massikultuuri/meediateoorias nimetatakse massinimeste hulka ka auditooriumiks. Sealjuures nähakse auditooriumi passiivse tarbijate massina, mis allub kergesti massimeedia manipuleerivale veenmisele, vastab üleskutsele osta masstoodetud kaupu, mille järele on masskultuur nõudluse tekitanud, kiidab loiult heaks masstarbimise võltsmõnud ja on avatud masskultuuri taganttõukavale kaubanduslikule kurnamisele. (Lk 34. 4)

Seetõttu pole mõtet esitada kirjeldatud auditooriumile nõudmisi ning väljakutseid, nagu võiks teha kunst, või tõmmata teda kaasa ehtsasse, ehedasse kogukondlikku loominguosalusse, nagu võiks teha rahvakultuur, sest kummakski vajalikke tingimusi ei saa enam tagada. “
(lk 35. 4)

Gassett märgib ilmse kurvastusega: “Meie ajale on iseloomulik massi ja pööbli ülekaal.” (Lk16, mäss) Ta leiab, et on üldine halb ajamärk, et mass hõivab vähemusele sobivaid tegevusalasid, mis viib üleüldisele mandumiseni. (lk 17 mass)

Inimene on kui hellitatud laps, kes ei tea piire. Tal ei ole kohustusi ja sundust, ta teeb lihtsaid valikuid ja peab enamikku oma hüvedest enesest mõistetavaks. Teda iseloomustab enesekesksus ja omakasu. (73, mäss) Tal puudub refleksioonivõime, et analüüsida ümbritsevat ja näha läbi manipulatsioone, mis teda propaganda või hilisemal ajal tarbimisvõrku püüavad (Kaus, 2002).

“Enamikul inimestest ei ole oma arvamust ja see tuleb neile sisse suruda nagu pressitakse määre masinasse… Seepärast peab vaimul olema võim ja ta peab seda teostama, selleks, et inimesed, kellel arvamus puudub – ja need on enamus – selle omandaksid. Ilma arvamusteta saaks ühiskonnast kaos. Ilma arvamusteta puuduks ühiskonnal struktuur.” (lk 163, mäss)

Massiühiskond valmistab ette inimesi, keda massikultuur saaks ekspluateerida.” ( Lk 35; 4)

Tavaline inimene ei usu et ta on eriline ja silmapaistev vaid tavalisus on norm ja õigus. Gassett´ “Hingede umbumine” tähendab masside vastuhakku, mis on ühtlasi suurim probleemi, mis inimkonna ees seisab. (Lk 89, mäss)

Globaliseerumine ja progressiusk

Ka globaliseerumise esmased märgid pole Gassett´l märkamatuks jäänud. Ta ei usu küll Euroopa amerikaniseerumisse, sest enamik Ameerika rahvastiku kasvust on tema arvates tulnud just Euroopa arvelt. Euroopas endas oli rahvaarv tolleks ajaks võrrelduna 19. sajandi algusaastatega plahvatuslikult kasvanud. Kuid ta märgib, et rahvuse roll on vähenenud, inimesed on sarnasemad kõikjal maades, sarnasemad kui kunagi varem. ( Lk29, mäss)

Peamiseks globaliseerumise põhjusena nimetab Gassett info liikumise paranemist, mis väljendub “elu avardumisena” (lk 45 mäss)

Tänu tehnika ja teaduse kiirele arengule on inimesel tekkinud eriline progressiusk. Ta ei tea enam, mis juhtub homme ja teda valdab usk paremasse homsesse.

Terve minevik on tänapäeva inimesele jäänud kitsaks. Ajalugu on tolmune kolikamber, käes on avarus ja valgus. Tulevik on hoomamatu, kuid eriline. (Lk 41, mäss)

Tänapäeva Eesti ja Gassett

Palju sellest, mida Jose Ortega y Gassett tõi esile juba eelmise sajandi alguskümnenditel, on aktuaalne veel tänaselgi päeval. Ühe olulisema aspektina võiks nimetada massikäitumise ja poliitilise võimu suhet.

Juba 20.-nda sajandi künnisel nimetab Gassett , et poliitiline võim, elab olevikus mõtlemata homsele. Otsused on lühinägelikud ja ei vaata tulevikku. Tema arvates on peasüüdlaseks tõsiasi, et massid on võimul ja keskmine massinimene otsustab riigis. (lk 59, mäss)

Jan Kaus ütleb oma 2002. aasta Sirbis avaldatud essees Gassett eestindatud tekstist kõneldes, et “poliitiliste jõudude monoloogilisus praeguses Eestis on ilmselge ja mitmekihiline: monoloogi peetakse mitte ainult oponentidele vaid üha agressiivsemalt ka väljaspoolsetele.” Ta väidab, et massikultuur soodustab “kõnelemist ilma kuulamiseta”. Igaüks kõneleb oma keelt ja mõistmisest jääb puudu. Gassett mõistes kitsaste eriala spetsialistide teke on siin oluliseks põhjuseks. Eestiski pikalt-laialt kõneldud hariduse allakäik, kus kooli ülesanne ei ole enam harimine ja haritus, vaid kitsaste erialaoskuste ülekanne eluga toimetulekuks, läbilöögivõime kasvatamine. ( lk 61, mäss)

No comments: