Thursday, February 24, 2011

Õnneliku Planeedi Indeks

Leidsin veebist ühe huvitava uurimuse The Happy Planet Index 2.0: Why good lives don’t have to cost the Earth,, milles võrreldakse maailma riike inimeste jätkusuutliku ja tervisliku elu järgi. Esimesel korral osales 30 riiki ja Eesti oli siis konkurentsitul viimasel kohal. 2009 aasta uuringu andmetel oleme 143 riigi hulgas 131 kohal.
The new report The Happy Planet Index 2.0: Why good lives don’t have to cost the Earth, first published in July 2009. The report presents the results of the second global compilation of the Happy Planet Index, based on improved data for 143 countries around the world – representing 99 per cent of the world’s population. The results shows that globally we are still far from achieving good lives within the Earth’s finite resource limits. But although the evidence shows that we are heading in the wrong direction, the achievements of some countries around the world provide reasons to believe thhttp://www.blogger.com/post-create.g?blogID=10137658at we can achieve true sustainable well-being.
Uurimusest saab pikemalt lugeda siit.

Vaata ka TED loengut Nic Markilt, kes räägib miks selline indeks on tehtud.





Mõned muidugi leiavad, et paanikaks pole justkui põhjust, oleme ju alles nii vähe aega ise otsustada saanud jne. Mina leian, et vaadates fakte toodud loengust ja indeksist, on paanikaks põhjust juba ammu. Sellel seisukohal on ilmselt paljud, kes tegelevad päevast päeva laste ja puuetega inimeste õigustega, kes tegelevad vanuritega või Eesti elanikkonna tervise- ja sotsaalküsimustega, kes tegelevad meie looduse ja keskkonna teemadega (Matti kirjad nt siin listis).

Happy Planet indeksi puhul ei ole tegemist edukuse uurimisega selle sõna traditsioonilises (loe SKP) mõttes. Nic Mark otsustas luua indeksi, mille järgi on võimalik reastada riike jätkusuutliku ja tervisliku elu järgi. Selle järgi, mis puudutab meist igaühte tõeliselt.

The Happy Planet Index (HPI) provides that compass by measuring what truly matters to us – our well-being in terms of long, happy and meaningful lives  (pikk, tähendusrikas ja õnnelik elu)– and what matters to the planet – our rate of resource consumption.

Mis puutub SKP kasvamise ja inimeste õnnelikkusesse, siis HPI käsitleb teemat alljärgnevalt.

The HPI was launched in July 2006 as a radical departure from our current obsession with GDP.1 Working from first principles, the report identified health and a positive experience of life as universal human goals, and the natural resources that our human systems depend upon as fundamental inputs. A successful society is one that can support good lives that don’t cost the Earth. The HPI measures progress towards this target – the ecological efficiency with which happy and healthy lives are supported.

Seega oli reastamisel eesmärgiks võetud mitte SKP vaid inimeste ja planeedi kui terviku heaolu.

The highest HPI score is that of
Costa Rica (76.1 out of 100). As well as reporting the highest life satisfaction in the world, Costa Ricans also have the second-highest average life expectancy of the New World (second only to Canada). All this with a footprint of 2.3 global hectares. Whilst this success is indeed impressive, Costa Rica narrowly fails to achieve the goal of ‘one-planet living’: consuming its fair share of natural resources (indicated by a footprint of 2.1 global hectares or less).

Of the following ten countries, all but one is in Latin America. The highest ranking Group of 20 (G20) country in terms of HPI is Brazil, in 9th place out of 143. Together, Latin American and Caribbean nations have the highest mean HPI score for any region (59 out of 100).


Teatavaks garantiiks uuringu usaldusväärsusest võiksid olla alljärgnevad tunnustused
nef was awarded the International Society for Quality-of-Life Studies’ Award for the Betterment of the Human Condition 2007, in recognition of our work on the Happy Planet Index.

Meie inimarengu aruannete tervist käsitlevatesse osadesse süvenedes võiks huvilised teha samuti drastilisi järeldusi. Kui kellelgi peaks huvi olema neid sirvida. Lastetraumad, AIDS, inimeste madal eluiga (eriti meestel), enesetappude arv, mõrvade arv 1000 elaniku kohta, tervelt elatud eluaastad jne palju näitajaid, mida jälgida...

Teiseks ka sotsiaalvaldkonda puudutav:
vaeste arv, töötute arv, laste arv, kes elavad vaesuses, sotsiaalne ebavõrdsus, sooline ja rahvuslik diskrimineerimine jnejne
 
Palju kiidetud PISA tulemusena oleme laste ja õpetajate rahuolu suhtes samuti ühed viimastest.
2009. aastal avaldasin artikli hariduspagulusest, kus olen kirjutanud lahti seda valu ja rahulolematust, mis paljudes Eesti noortes täna on.

Mulle näib, et liiga paljud on siiski liiga rahul kujunenud olukorraga ja need, kes rahul ei ole need on vaiksed ja väiksed või lahkunud. Ilmselt siin peitubki see põhjus, miks ma jätkuvalt nii aktiivselt kirjutan ja Eestit puudutavate asjadega tegelen. Minu arvates on viimane aeg sõna võtma hakata ja mitte enam vaikselt kannatada, olukord ei lahene iseenest.

Mõtlemisainet võiks anda näiteks see artikkel, kus kirjeldatakse SKP kasvu ja vaesuse vahelisi seoseid USA näitel. Samasugune süvenev ebavõrdsus on iseloomulik ka Eestile. Rikkad saavad ainult rikkamaks ja vaesed jäävad ainult vaesemaks. Numbrid, mis näitavad inimeste heaolu on USAs sama masendavad kui meilgi. Sellist keskklassi nagu jõukates naaberriikides meil tänase poliitika jätkudes kunagi tekkida ei saa!

Socialism? The Rich Are Winning the US Class War: Facts Show Rich Getting Richer, Everyone Else Poorer

Monday 25 October 2010

 
The truth is that for several decades the rich in the US have been getting richer and the poor and middle class have been getting poorer. Look at the facts, then make up your own mind.

Muuhulgas leidsin üles ka selle artikli kus kirjutatakse, kuidas oleme oma ökoloogilise jalajälje suuruse poolest maailmas kuuendad (see on siis tagant poolt!!!!).

Niimoodi võibki tekkida olukord, kus Eestisse jäävad ainult ettevõtted, inimestel on juba ammu targem Eestist kiiremas korras ära kolida. Noh, ega see ettevõtjat ei sega, tema toob siis Venemaalt ja Hiinast inimesi kiires korras juurde...

Sarnane olukord on mõnedes teistes riikides juba üle elatud. Siin võin näiteks tuua Portugali, kus peale diktatuuri langemist paljud lahkuda otsustasid, nende asemele tulid aafriklased ja ladinaameeriklased. Tuhanded aktiivsed inimesed lahkusid, sest elamistingimused kodumaal olid talumatud. Nad ei tulnud kunagi tagas, ostsid ehk sinna suvila, et mõnikord nostalgitseda...

No comments: