Wednesday, February 23, 2011

Uneaeg lasteaias ehk inimesed ärgake!


Täna on meil paljudes lasteaedades kasutusel seesama päevakava, mis juba 60-ndatel nõukogude lastearstide ja pedagoogide soovitusel Moskvas kinnitati. Pediaatria ja kasvatusteaduste alased uurimused on aastate jooksul muutnud nii mõndagi meie laste varajases kasvatuses, kuid iganenud päevakavad on endiselt kõikide lasteaedade rühmade riietusruumide teadetetahvlitel väljas.

Olen kasvatusteadlase, lasteaiaõpetaja ja lapsevanemana juba aastaid vaikides oodanud, et olukord ükskord ometi muutuma hakkaks, aga märke sellest ei ole kusagil. Igal lõunal lamavad lapsed liikumatult vaikima sunnituna paljudes Ida-Euroopa lasteadades. Lapse õiguste konventsioonist lähtuvalt (Eestis 1991) kehtib neile seaduse järgi samasugune õigus vabadusele nagu kõikidel täiskasvanutelgi. Minu vaatlused mitmetes Euroopa lasteaedades näitavad, et piir allasurutud ja vabade laste vahelt läheb endiselt Berliinist Saksamaal. Täna on tegemist meile kõigile nähtamatu müüriga, mille asukohta võib määrata kella 12 – 15 vahelisel ajal lasteaedasid külastades.

Kui varajase kasvatuse teemasid käsitlevates väljaannetes on vaikus, kas siis teema üleüldse ongi meie ühiskonnas aktuaalne? Võib-olla on meie lapsed oma loomult kuidagi teistsugused, kui nende eakaaslased Skandinaavias või Kesk-Euroopas, kellel juba 70-ndatest magamisesundi ei rakendata? Lapsed ja nende vanemad endisel Lääne- Saksamaal, Rootsis, Soomes ja Taanis saavad teha lapse vanusest ja eripärast lähtuvaid valikuid ning une ja ärkveloleku tasakaal leitakse igale lapsele individuaalselt.

Vaadates meie  lastevanemate foorumeid, siis võib täheldada, et teema on pidevalt arutelu all, kommenteerijaid on palju ja seisukohti on vastakaid. Toon välja mõned lastevanemate kommentaarid kasutades algallikaid, mis on meile kõigile kättesaadavad Internetis.

„minu laps ka ei tahtnud aias magada. üldse ei tahtnud. voodiski ei tahnud olla.
nüüd hiljem on rääkinud, et tema lasteaia magamine käis nii, et kasvataja lihtsalt istus tema juures ja ei lasknud voodist välja, pidi lamama rahulikult suletud silmadega.”

(kommentaator september 2010)

„Püüdsin siis lapse käest uurida, miks ta lasteaeda minna ei taha - õhtul ei saa teda sealt kätte, sest soovib veel sõpradega mängida, seega tundus see mulle imelik. Ja tuli välja, et kasvatajad sunnivad teda nii pikalt voodis olema ja et ta ei taha magada, tegi isegi pissi püksi (mida ta juba ammu ei tee), sest siis ta sai teise tuppa minna. Mina, kes ma tean, et magamine on meil juba imikueast saati selline valus teema, rääkisin kasvatajaga, et äkki leiaks mingi kompromissi, et ta läheks koos teistega voodisse, aga äkki saaks auto kaasa ja vaikselt seal mängida või teises toas vaikselt joonistada (kui teised lapsed juba magavad) või äkki on kasvatajatel mingeid ettepanekuid, kuidas asja leevendada. Nimelt hakkab ta ka seal voodis karjuma ja ajab teised lapse ülesse. Mis on siis parem, kas uuesti kõik lapsed magama saada või leida ühele lapsele alternatiivne tegevus, et teised siiski magada saaksid (magavad vist kõik peale minu poja)?Ainuke, mida mulle öeldi on, et see on nende päevakava ja kõik - võtku kaisuloom kaasa (me laps pole kunagi kaisulooma omanudki, lihtsalt ei tunne nende vastu huvi, pigem magab autod voodis). Laps muutub aga järjest närvilisemaks, kardab kodus voodit, jääb ainult süles magama jne. Lasteaias jookse aga nagu peaga vastu seina. Juba 2 kasvatajat suhtuvad minusse kui rumalasse vanemasse, kes ei tea, mis tema lapsele parem.”(kommentaator september 2010)

Teema on üks kommenteeritumatest kõikides lastevanemate hulgas levinud foorumites kerkides üles igal aastal ja sellele on palju reageerijaid. Vanemad on teadlikud, et seadusest tulenevalt on lasteaedadel kohustus oma päevakava vastavalt lastele kohandada, kuid reaalseid lahendusi enamasti ei leita.

Lasteaiaõpetajate seisukohad on samuti esindatud nendes samades foorumites, kus nad enda kogemusest ja teadmistest lähtuvalt vastavad.

Õpetajad kirjutavad, et uni ei pea kohe tulema, et alguses loetakse raamatuid, aga siis juba magavadki kõik. „... ja ütlen kätt südamele pannes, et minu ka koolirühmas magavad lapsed sundimata, 3-4a rääkimata.” (Kommentaator 2010 aprill)

Kuna rühmad on magamise ajaks pimedaks tehtud, siis ei luba õpetajad ülevalolijatele ei lugemist ega vaikset mängimist lamamiskohal, sest see rikuks silmi, ka pleierid ei ole lubatud.

Kuna õpetajad on magamise ajal rühmades üksinda või pole seal mitte ühtegi täiskasvanut nt siis, kui on koosolekute ajad, ei ole ka mingit võimalust lapsi, kes ei maga eraldi ruumi saata. Põhiliselt viidatakse ikkagi, et ei saavat kellelegi erandeid teha, sest siis tahavad ju teised ka... “katsu mõista, et see individuaalse lähenemise nõue kehtib ikka hariduse mitte ajakava suhtes- need on siiski väga erinevad asjad” (Kommentaator september 2010)

Paljud õpetajad ja ka teised lapsevanemad süüdistavad oma lapsele individuaalset kohtlemist nõudvaid vanemaid saamatuses. Süüdistajate arvates oleks justkui vanemad, kelle lapse ei nendes ebainimlikes tingimustes ei kohane, ise rumalad ja ainukeseks lahenduseks on lapse lasteaiast ära võtmine. „Sa lihtsalt ei suuda oma lapsele selgeks teha, et kõik peavad päeval magama ja see tekitabki Teis mõlemas stressi. Mina õpetajana ei hakkaks küll ekstra lapsega uneajal tegelema, kui ei meeldi viige laps enne uneaega ära ja mure lahendatud.” (Kommentaator september 2010)

Meie ainukeses otseselt haridustöötajatele suunatud lehes “Õpetajate Leht” pole seda probleemi kahjuks veel märgatud. Otsingusõnaga: “uneaeg” leian kokku 7 tulemust. Sealjuures lasteaiast räägitakse ainult ühes väga lühikeses artiklis, mille on kirjutanud lapsevanem. Helena Metspalu kirjutab 9. oktoobril 2009 artikli “Linnaisad võiksid ühe päeva sõimes veeta”, et lasteaedade rahastamine on viinud olukorrani, kus sõimes napib personali.

Sõimerühma õpetaja abi töötab 0,95 ja kaks õpetajat kumbki 0,875 koormusega. Õpetaja abi peab hoolitsema ka söögi-joogi, nõudepesu ja ruumide koristamise eest. Seega pean jätma oma kõige kallima sisuliselt ühe, kuigi võimeka ja tubli inimese hoolde, kes lisaks minu tütrele peab tegelema veel 17 lapsega.

Metspalu toob välja, et just uneaeg on keeruline, sest personali lihtsalt ei ole. Ilmselgelt ei saa üks kasvataja 17 lapse kõrvalt mingil moel hakata tegelema individuaalsuse arvestamisega, see pole lihtsalt võimalik.

Kohalikud omavalitsuses on eelarveridu kärpides unustanud ära, milles seisneb nende kõige olulisem ülesanne kohalikku elu korraldades. Vastavalt Lapse õiguste konventsioonile peavad laste vajadused ja heaolu olema ükskõik milliseid otsuseid tehes tähtsuse järjekorras esimesel kohal. Eesti iseseisvumisest on möödas 20 aastat, aga meie lapsed on endiselt sunnitud jätkama nõukogudeaegsetes tingimustes (kui ehk mõned uued ja erandlikud lasteaiahooned väljaarvata).  

Lasteaiaõpetajatest, teadlastest ja ajakirjanikest pole mitte keegi aru saanud, et vananenud päevakava kui sisuline teema väärib kasvõi ära mainimist. Tegemist on meie laste igepäevase ahistamisega ja nende põhiõiguste igapäevase ja raske rikkumisega, aga mitte keegi ei pea seda tähelepanuväärseks!

Sellises olukorras on ka asjata rääkida lasteaia ja kodu koostööst või lapse individuaalsuse arvestamisest kasvatusprotsessis. Lapsevanema ja lapse mõju meie lasteaias toimuvale on tegelikult minimaalne ja ei suuda tekitada isegi avalikke arutelusid pedagoogide ja omavalitsusjuhtide hulgas. Probleemi nagu ei olekski olemas. Kui ei meeldi, siis jäta oma laps koju!  

No comments: