Saturday, February 12, 2011

Valimistest ja vabadusest


Nüüd on jälle valimised ukse ees, nüüd räägitakse jälle kord õpetajatöö väärika tasustamise tähtsusest, õpetajate staatusest ühiskonnas ja hariduse kvaliteedist. Räägitakse ja lubatakse, sõnad on suured ja ümmargused. Ikka need samad rääkijad, ikka  need samad suured lubadused. Haridusministeeriumi lubadused õpetajate 20% palgatõusuks 2012 on justkui meie enda raha eest tehtud valmiskampaania.
 
Vabadus on võim - arutlevad mehed hariduselistis. Huvitav maskuliinne postmodernistlik vaatenurk, kuid mitte kõikehõlmav definitsioon. Siiski on tegemist võimu olemust selgitava mõttega, mis hääletamisurni juures muutub vägagi asjakohaseks. Jälle korraks on rahva käes reaalne võim.

Sama definitsiooni kaudu on mõistetav ka meie enamasti naissoost õpetajate demokraatlikule ühiskonnakorrale ebakohane kodanikukäitumine. Ikka ja jälle astutakse valimiste ajal samadesse loosunglikesse lõksudesse, iseenda seisukohtade avaldamine või ise võimule pürgimine on pigem erand kui reegel.

Naised on kasvatatud hoolivaks, vaikseks ja heaks. Naiste väärtusmaailmas ei ole võim vabadus, naised ei tea võimu tähendustki, sest neil puudub selle mõistega isiklik positiivne suhe. Naise vabadus on vaikides alluda! Ka meie ainukeses hariduslistis on nad pigem vaikivad pealtvaatajad, seda on näha meeste ülekaalukast jõulisest monoloogilisusest, samas on enamik haridustöötajatest naised. Sama toimub õpetajate organisatsioonides. Õpetajate ametiühingud on justkui padjaklubid, kus ilmselt käiakse niisama ilmaasju arutamas. Reaalset võimu need organisatsioonid haridusdiskussioonides endale võtnud ei ole, mis pole ka imestustväärt, sest sisulisi seisukohti ja avalikke pöördumisi esitatakse haruharva.  

Nii olemegi õpetajatena justkui vaikiv mass. Meediateoorias nimetatakse massinimeste hulka ka auditooriumiks. Sealjuures nähakse auditooriumi passiivse tarbijate massina, mis allub kergesti massimeedia manipuleerivale veenmisele, vastab üleskutsele osta masstoodetud kaupu, mille järele on masskultuur nõudluse tekitanud, kiidab loiult heaks masstarbimise võltsmõnud ja on avatud masskultuuri taganttõukavale kaubanduslikule kurnamisele.  ”Enamikul inimestest ei ole oma arvamust ja see tuleb neile sisse suruda nagu pressitakse määre masinasse…” (Jose Ortega y Gassett “Masside mäss” lk 163)

Gassett kirjutab vaimse eliidi tähtsusest, kes suudaksid pakkuda massiinimesele ”õigeid” lahendusi, selliselt mõtles eliit XX sajandi alguses. Ta märgib ära ka kooli tähenduse XX sajandi ühiskonna arengus. “Massiühiskond valmistab ette inimesi, keda massikultuur saaks ekspluateerida.”

Tehaskoolide kaudu on enamik meie inimestest tänaseks pressitud sobivasse vormi, mis asetub ühiskonna võimustruktuuride sobivatesse sahtlitesse ilma tõrgeteta. Tavaline inimene ei usu et ta on eriline ja silmapaistev, vaid tavalisus on tema norm ja õigus. Võtame vaevata omaks valimisloosungi ”Meis võid kindel olla!” või ”Kindlad töökohad, palgatõus ja karjäärivõimalused igale tööinimestele!” ja teeme valmispäeval ristikese täiesti masinlikult ”õigesse” kohta.

Gassett´ leidis, et suurim probleem, mis inimkonnal ees seisab on “hingede umbumine” ehk masside vastuhakk teda valitsevale eliidile. See tähendab, et massinimene hakkab kriitiliselt jälgima, mida räägitakse või näidatakse ja mis on tead ümbritsev tegelikkus. Saame teadlikuks, milliste meetoditega eliit ennast taastoodab ja hakkame märkama, kuidas meie seisukohti salamahti kujundatakse.

Jan Kaus ütleb oma 2002. aasta Sirbis avaldatud essees Gassett eestindatud tekstist kõneldes, et “poliitiliste jõudude monoloogilisus praeguses Eestis on ilmselge ja mitmekihiline: monoloogi peetakse mitte ainult oponentidele vaid üha agressiivsemalt ka väljaspoolsetele.” Ta väidab, et massikultuur soodustab “kõnelemist ilma kuulamiseta”.

Igaüks kõneleb oma keelt ja mõistmisest jääb puudu. Gassett mõistes kitsaste eriala spetsialistide teke on siin oluliseks põhjuseks. Ka hariduspoliitilistel teemadel võib täheldada teatavate ekspertide või ekspertgruppide monoloogilisust, vähest koostööoskust ja avatust teistsugusele, uuele. Samas on meil teadlasi, kes avalikult räägivad hariduse allakäigust, sest kooli ülesanne ei ole enam harimine ja haritus, vaid kitsaste erialaoskuste ülekanne eluga toimetulekuks, läbilöögivõime kasvatamine.

Õpetaja elukutse nõuab avatust ja loomingulisust – arvame. Kas selline on ka õpetaja argipäev? Mis on meie tänases koolis tegelikult esiplaanil? Kui palju on õpetajal otsustusõigust? Kuidas saaksime õpetajatena aktiivsemalt oma seisukohti kuuldavale tuua ja diskussioonides osaleda? Kuidas murda see vaikus ja hakata kõnelema?

Haridusprobleemide formuleerimine ei ole lihtne ülesanne, see nõuab pingutust, süvenemist ja väga suurt julgust. Kuna hariduses toimuv on meid kõiki otselt puudutav, siis saame selle kaudu õiguse oma seisukohtade sõnastamiseks. Alljärgnevalt toon välja mõned mõtted ja ideed, mis minu hinnangul võiksid meie hariduselu  ja –arutelusid edasi viia.

Esikohale asetaksin kindlasti teaduspõhisusest lähtuva hariduspoliitika. Tänaseni on meil valitsenud huvigruppide ja survegruppide põhine poliitika. Tulemuseks on kummalised loosunglikud ideed hariduselu reformimisel, mille sisukuses kahtleb iga kasvatusteadlane ja haridusspetsialist. Eesti riik on juba nii suureks sirgunud, et võiks oma arengutes astuda pika sammu edasi ja jõuda arengumaade hulgast arenenud riikide hulka.
Siin on oluline osa ka õpetajal-uurijal, õpetajast peab saama ka uurija. Peame muuhulgas taastama Liimetsa algatatud ja tänaseks unustuse hõlma vajunud liikumise!

Teiseks, Eesti vajab oma kasvatusfilosoofiat, mõttelugu, mille kaudu saaks kasvada ka meie kool, õpetajad ja õpetamine tervikuna. Täna oleme paljus välismaise kütkes, mis oma võõrapärasuses õpetajate igapäevapraktikasse juurduda ei saa. Selleks on vaja leida rahastamisvõimalusi, et meie parimad saaksid lõpuks rahulikult maha istuda ja midagi monumentaalset valmis teha nende killustatud sageli võõramaa keelsete artiklijuppide asemel. Selleks võiks olla mingi konkreetne fond või teadusasutus.

Lisaks on meil vaja eksperimentaalkoole, sest ainult sellelt aluselt saab pedagoogika areneda. Täna peab alternatiivsete, uudsete meetoditega tutvumiseks kolima Rootsi, Taani, Soome jne. Eestis on koolid ja lasteaiad enamasti nii ühesugused, et tundub, nagu mingeid muid võimalusi ei olekski... (va mõned väikekoolid metsade vahel ja eliitsuperkoolid). Norra näitel võib oletada, et eksperimentaalkoolide kaudu hakkab koolidesse ka rohkem mehi tulema.

Meil on vaja uusi õpetajate häälekandjaid, mis oleksid kvaliteetsed ja kajastaksid õpetajate probleeme ja praktikaid progressiivsel ja atraktiivsel moel. Täna on meil Õpetajate lehe näol tegemist inetu infolehega. Meie õpetajal oleks vaja rohkem kaaslast, kust leida mõtteid, õppematerjale, viiteid jne... meil on vaja värvi ja mitmekesisust! Lasteaiaõpetajatel puudub üleüldse mingi väljaanne. Õpetajate ajakirjandus vajab professionaalset taset ja seega ka suuremat rahastamist!

Õpetajate ametiühingud peavad saama rohkem sõnaõigust, siis on ka nendes osalejaid rohkem. Õpetajate süsteemse vaigistamise vastu tuleb hakata aktiivselt võitlema. Vajame rohkem sisulist koostööd Skandinaavia ja teiste Euroopa Liidu riikidega, et nende ametiühingutelt õppida. Õpetajad vajavad samasugust meedia- ja kodaniku aktiivsuse koolitust nagu on tehtud õpilasomavalitsustele, nad vajavad abi, et osata oma häält kuuldavaks teha. Täna puudub see osa nende väljaõppest! Selleks arenguhüppeks on vaja eraldi rahastamist!

Kokkuvõtvalt võib öelda, et me vajame rohkem dialoogi, rohkem arutelusid ja värskeid mõtteid. Seda saaks teostada läbi ametiühingute ja paremate ajakirjandusväljaannete kaudu, aga ka konverentside ja õpitubade kaudu. Õpetajad vajavad oma foorumit, mille koondnimi võiks olla Õpetajad, ärgake!  Meie kool ei vaja uinuvat massõpetajat, meie kool vajab ärksaid isiksusi, kelles on jõudu, tahet ja sisukust. Vabadus valida annab meile võimu, annab meile kontrolli iseenda elu üle igal hetk. Võimu juurde riigivalitsemise tasandil saame ükskord nelja aasta jooksul, tehkem siis oma valik teadlikult!

No comments: