Thursday, March 31, 2011

Solvik - kas illusoorne oaas keset metsi?

Kui vaadata pilte Solvikist ja kuulata mida sellest koolist räägitakse, siis tekib pilt mingist imelisest oaasist keset metsi ja meresid. Justkui eraldatud muinasjutumaa, kus lapsi hoitakse vatis, lastakse neil mängida ja joosta.  Mis saab muinasjutulastest siis, kui nad ühel heal päeval suurde „pärismaailma“ peavad minema? Kuidas lahendavad need noored põlvkondade vahelisi vastuolusid, neil puuduvad selleks ju kogemused?

Mõtlesin kirjutada mõne rea selgituseks. Solvik on Södertäljest 15 km kaugusel (5 minutit autoga mööda kiireteed). Södertälje on multikultuuriline tööstuskeskus (40% sisserännanuid - kõige enam Rootsis), kus on Scania ja Astra Seneca tohutud tööstuslinnakud, mis katavad ruutkilomeetreid. Stockholm asub 45 km kaugusel.

Tegemist on looduskaitsealaga, mis asub kohe linna lähedal mahetalude vahel mere ääres. Eestis on iga maakool palju suuremas eralduses. Maakoole Rootsis ja Eestis ei saa üleüldse võrrelda. Ytterjärnast (1,5 km Solvikist läbi metsa jalutada) läheb iga täistund busse mitmel suunal, rongiga saad 5 minutiga Södertäljesse. Stokholmi käivad rongid Södertäljest iga veerandtunni tagant. 

Minu arvates ei ole mõtet lapsi maailmast ära lõigata ja neile illusoorset omailma luua. Seda pole Solvikis ka keegi teha püüdnud. Koolis on lähtutud mitte takistuste loomise mõttest, vaid eelkõige loomulikust lapsearengu tempost. Lapsed tahavadki mängida, laulda ja joonistada, sepikojas naelu sepistada ja õmblustoas vaikselt nokitseda. Neile meeldib poriloikudest läbi hüpata ja metsas kulli mängida. Eriti põnev on sügisene draakonimänguöö, siis tehakse metsa suured lõkked ja noored on sellest nii põnevil.  Noori koguneb kogu ümbruskonnast, lauldakse ja joostakse... ümberringi kottpime mets...












Miks mõned noored vanainimesi ei austa? Ma ei usu, et siin on asi noortes. Täiskasvanud, keda ei austata, peaksid ehk heitma eelkõige pilgu iseenesesse. Kui sina ei austa noort inimest, siis tema sind samuti ei austa. Kui sinu teod ei vääri austust, siis on ainult hea, et noored seda märkavad. Lihtsalt õpetajaks olemine ei tee veel kedagi austamise vääriliseks, selles mõttes on lapsed väga ausad. Eesti ühiskonnas on tavaks noori mitte austada, isegi mitte riiklikul tasandil, isegi mitte koolides, kus inimesed selle eest palka saavad. Vaimne ja füüsiline vägivald kasvatuses on paljudele argipäev. Mul on sellest kavas natukene pikemalt kirjutada. Arvan, et see probleem tuleks väga teravalt üles tõsta, muidu ju muutusi ei tule.   












Vastuolud tekivad ka sellest, et asetame oma ootused lastele, so nad justkui peaksid täitma neile pandud kohustusi eelmiste põlvede ees, vastama ühiskonna paljudele sh ka sageli vastuolulistele normidele. Need ootused/normid/kohustused on mõõgana lapse iga liigutuse kohal, hirmutades ja sundides. Sedasi tekibki põlvkondade vaheline vastasseis ja et saada iseendaks, on vaja esmalt murda piike ja raiuda ennast jõuga vabaks.


Tulles tagasi Solviki juurde - mida nooremad on lapsed seda "väiksem" on nende maailm. Esimene klass ei käi kunagi üksinda isegi mitte kooliteed (bussipeatusest on koolini 1,5 km). Mida suuremad on lapsed seda suuremaks läheb ka nende liikumisraadius, vastavalt sellele, milline on nende iseseisvuse aste. Teismelised käivad juba ise linna trenni, vahel linnas riideid ostmas, sünnipäevadeks kingitusi. Kõik see tuleb loomulikku rada pidi. Mitte asjaolude sunnil.

Sedasi tekib lastel võimalus olla laps, mängida ja rõõmustada, olla pidevalt kompetentne ja olukorra kõrgusel. Tekib positiivne mina-pilt - mina saan alati hakkama - maailm on huvitav ja väljakutseid esitav.

Üheksanda klassi lõpuks on paljudel tohutu tung minna linnakoolidesse, sest tiivad juba kannavad, nad tahavad õppida, et iseennast proovile panna ja Solviki metsadest välja saada (laia ilma minna). Suhtlen päris mitme noorega, kes eelmisel aastal põhikoolist Stokholmi läksid. Kuigi nad alguses pelgasid, et ehk on lihtsalt mängides saadud teadmised-oskused teistega võrreldes nõrgemad, siis juba esimeste kuudega selgus, et tase on suurepärane. Neil läheb tavakoolis väga hästi.

Pildid:Maarja Urb

Monday, March 28, 2011

meeskonnatööst lasteaias ja koolis

Kirjutaksin pisut meeskonnatööst haridusasutustes, sest olen seda teemat ülimalt tähtsaks pidanud juba aastaid...

Minu esimene uurimuselaadne töö käsitles meeskonnatööd lasteaias, sest leidsin varakult, et just selles valdkonnas pigistab king meie lasteaedasid kõige enam ja ühtlasi looks meeskonnatöö tohutuid võimalusi organisatsiooniliseks õppimiseks ja vananenud süsteemi sisemiseks uuenemiseks. Just eriti see viimane oli minu põhimotiiviks, miks selle teemaga tegelema hakkasin, sest olin/olen tänaseni süsteemi toimimise suhtes väga kriitiline.

Tegemist oli sellel ajal (2003) suhteliselt tundmatu valdkonnaga, väga raske oli leida materjale ja viiteid. Otsisin tikutulega taga, lugesin siit ja sealt, lõpuks põhiliselt rahvusvahelisi materjale. Väga raske oli saada oma tööd kaitsmiselt läbi... juhendamist põhimõtteliselt ei olnudki...

Huvitav oli see, et nõukaajal ju räägiti ka sageli koostööst. Seda sõna olid mõned kasvatusest kirjutavad autorid ka maininud, need olid ka ainukesed viited, mis tol hetkel mulle Eestist kättesaadavad olid. Sellest, et ma need laused välja otsisin ja uuesti esile tõstsin, tekkis eraldi kära, et olen ikka valesti tõlgendanud jms... õppisin sellest kummastavast kogemusest üsna palju...

Mida ma siis oma enese tarkusest uurima hakkasin? Küsitlesin Tallinna lasteaedade kasvatajaid, et mida nad arvavad meeskonnatööst ja võrdlesin siis lasteaia üldiseid dokumente (mida hea tava järgi peaks ju koostatama meeskonnatöös) rühmasiseste dokumentidega. Huvitav oli see, et kõik kasvatajad arvasid, et neil on lasteaedades vahva meeskonnatöö käsil (5 palli süsteemis hindasid selle keskmiselt ca 4-le), samas oli kõikides lasteadades (vist oli neid kokku neli) väga raske leida lasteaia aastaplaani ja rühmasisese aastaplaani vahel mingeid seoseid.

Seega oli meeskonnatöö pigem vahva sõna, mida oli hea kasutada ja see kõlas popilt, kuid tegelikkuses selle sisust õpetajad aru ei saanud ja ühiselt tööd ei tehtud va ehk rühmasiseselt (selle kohta uurimus häid andmeid tol korral ei pakkunud). Usun, et selles osas on aastatega olukord ainult halvenenud, sest lasteaiaõpetajate ühine planeerimisaeg on pideva eelarvete kärpimisega peaaegu kadunud.

Meeskonnatöö jaoks on vaja aega, aga aeg tähendab ju raha (loe õpetajate palka). Kooliõpetajate tööaega on uurinud EHL, nende uurimusest saaks vaadata, kas meeskonnatöö koolides saaks ajaliselt võimalik olla või on tegemist samuti pigem utoopia valda jäävaga.

Lasteaedades igatahes on koormused viidud sellisele tasemele, et rühmaõpetajad sageli teineteisega isegi ei kohtu, nende vahetus toimub laste magamise ajal... laste magamist valvab aga paljudel juhtudel õpetajaabi. Kui õpetajad soovivad meeskonnatööd teha, siis tehku seda omast vabast ajast!

Loomulikult on meeskonnatöö eduka kasvatuse/õpetamise üks eeldusi. Õpetajatel peab olema aega ühiseks planeerimiseks ja meeskonnas õppimiseks. See võiks olla üks teemadest uuele haridusministrile.

Võin selle uurimuselaadse katsetuse uuesti välja otsida...kui on kellelgi huvi...kirjutage evelintamm(at)yahoo.co.in....

Saladuse režiim ja Eesti haridussüsteemi uus aeg

Soovitan lugeda Jaak Aaviksoo artiklit "Infokonfliktid ja enesekaitse" Diplomaatias.

Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.

Saadaksin siia kõrvale ühe hiljutise huvitava loengu

Glenn Greenwald: How the US Government Strikes Fear in Its Own Citizens and People Around the World

Minu arvates on täheldatavad sarnased isikuvabadust ohustavad tendentsid. Glenn Greenwald räägib saladuse režiimist (secrecy regime), mille abil on USA korporatiiivne eliit astunud väljaspoole USA seadusi ja inimõiguse raame. Greenwald kirjutab, millised on sellise saladuse režiimi mõju USAle ja kogu maailmale tervikuna (Iraak jne)  ja kirjutab ka Wikileaksist kui varjatud valitseva eliidi ainsast tõsisest ohuallikast viimase kümnendi USAs ja tohutust sõjast avalikustamise vastu.

So, Wikileaks, is one of the very, very, very few entities that has proven itself capable of breaching that wall of secrecy. That is why it is one of the very few entities that has finally put some degree of meaningful fear in the heart of this national security state. For that reason and that reason alone is all I need. That is why I think a defense of Wikileaks has become so vital and so crucial and such an obligation on the part of anybody who believes that this regime of secrecy is so harmful.

Minu arvates on märkimisväärne, et eelmise valitsuse riikliku julgeoleku esimees hakkab nüüd meie haridusministeeriumis toimetama. Erinevalt USA naiivsetest kodanikest, peaks meie Nõukogude kogemusega rahvale olema sissekasvanud allikakriitilisus ja võime selliseid ohte kiiremini läbi näha... samuti on kõikidele avalikult teada, milline tohutu ideoloogiline tööriist on haridussüsteem...

loe teemast pikemalt siit.

Friday, March 25, 2011

Araabiast ja ülevaatlikest artiklitest

Sain täna ühe väga hea ja suhteliselt värske (teisipäev 22.märts) inglise keelse artikli Araabiamaailma sündmustest.

Panen selle siia üles. Artikkel on huvitav mitmes plaanis:
1) kui hea ülevaade hetkel erinevates Araabia riikides toimuvast
2) kui näide ajakirjanduse võimalustest inimestele ülevaatlikult infot jagada...

Kas keegi saaks meie haridusreformi erinevate valdkondade kaupa sellisele interaktiivsele joonisele asetada koos konkreetsete viidetega...? See vast oleks hea materjal.... Ehk on midagi sellist juba olemas?

Ehk kunagi tekib... loodame ja ootame...

Wednesday, March 16, 2011

Ei tuumajaamadele!

Kõige õudsem on ikka see, et nii energiaettevõtjad kui ametnikud püüdsid asja alguses kinni mätsida... Siin on ülevaade plahvatustest tuumajaamades koos viidetega blogidele, kust info pärineb ja alles nüüd hakatakse rahvast ametlikest allikatest teavitama...

Panen siia viite ühele lühikesele artiklile, mille just sain...
Radioactive Winds chase evacuees in Japan; Hawaii threatened by Fukushima fallout


Reaktor Nr. 1. Esimene plahvatus, 11. märts Fukushima Daiichi elektrijaam 200 miili Tokyost.
A hydrogen explosion caused by nuclear fuel rods overheating and then coming into contact with water collapsed the outside walls and roof of containment vessel. Hourly radiation leaking from Fukushima is equal to amount permitted in one year, official tells Kyodo. The nuclear agency says that they have detected cesium and iodine outside the unit, which certainly indicates fuel melting at the very least. Noriyuki Shikata, Dir. of Communitions for Prime Minister tweets: Blast was caused by accumulated hydrogen combined with oxygen in the space between container and outer structure. No damage to container. (BradBlog citing several sources)

Reaktor Nr. 3. Teine plahvatus, 12. märts

Containment vessel housing the fuel rods was not breached, per officials. Explosion damaged the reactor building, but not the nuclear containment vessel. The Fukushima facility began using MOX (mixed oxide) fuel last September, becoming the third plant in Japan to do so. MOX fuel has a lower melting point than the other fuels and contains plutonium, making it more volatile and toxic than the fuel used in other reactors. (Also see BradBlog and CLG, collected here.)

Reaktor Nr. 2. Kolmas plahvatus, 13. märts

The emergency cooling system at Unit 2 was damaged during the Unit 3 blast, resulting in the uranium fuel rods at 2 becoming dangerously, and completely, exposed for a number of hours. Containment vessel is damaged, radiation leak feared. Bottom of containment vessel blows. There are several containers around the nuclear fuel for the reactor. The fuel itself is inside rods, which are, in turn, inside a steal and concrete container vessel, currently filled — or partially filled, in this case — with sea water, to try to cool the fuel rods. If the container vessel, “the last line of defense from keeping the radioactivity from being released,” has been damaged by the explosion, fuel and radioactivity could leak into the environment. (BradBlog and CLG, collected here.)

Reaktor Nr. 4. neljas plahvatus, 14,märts

Spent nuclear fuel in the reactor heated up, creating hydrogen and triggered a hydrogen explosion. Officials now admit that radiation levels are harmful to human health. (Washington’s Blog citing several sources.)

BBC teatab, et jaapani insener Masashi Goto, kes osales Fukushima reaktori ehituses , ütleb, et selle tehnilisel lahendamisel ei ole arvestatud maavärinate ja tsunamidega. MSNBC teatab, et USAs on veel 23 põhimõtteliselt samasugust jaama, mille on ehitanud General Electric.

See globaalne katastroof näitab, kui hullumeelne on ehitada tuumajaamasid saarele, kus on 1500 maavärinat aastas.

Michiyo Jaapani ökokogukonnast kirjutab, millised on tema tunded ja mõttet toimunud katastroofile vaadates. Loe artiklit siit.

Ei tuumajaamadele!

Saturday, March 05, 2011

K e l e l e m a ä ä l e a n n a s s ?

Küll jooseve ja sõidave na ringi
ja kuluteve raha, suud ja kingi.
Ja igaüits püüd puru silma aia,
et muku esi jälle pukki saia!

Kik kiitve ennast, laitve tõisi vahvast,
ja keski see ei hooli maast ja rahvast.
Las minna krooni kurss ka nulli pääle,
kui iki annassime neile ääle!

Mis kasu on nüüd kennigi tost saanu,
et nuu om rahva vastakuti aanu?
Et üits on sots ja tõine enamlane
ja kolmas - kuri tiid mis nimeline.

Kik nema omma essitiile viitu,
kas lugegu end maa- või taivaliitu.
Ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemuudu - lüüdu inimese!

Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva?
Nuu om vaja asjast iimal aia,
siss võiss ehk asjast tsugu asja saia.

August Kitzberg aastal 1926.

Loe valimistest veel