Thursday, March 31, 2011

Solvik - kas illusoorne oaas keset metsi?

Kui vaadata pilte Solvikist ja kuulata mida sellest koolist räägitakse, siis tekib pilt mingist imelisest oaasist keset metsi ja meresid. Justkui eraldatud muinasjutumaa, kus lapsi hoitakse vatis, lastakse neil mängida ja joosta.  Mis saab muinasjutulastest siis, kui nad ühel heal päeval suurde „pärismaailma“ peavad minema? Kuidas lahendavad need noored põlvkondade vahelisi vastuolusid, neil puuduvad selleks ju kogemused?

Mõtlesin kirjutada mõne rea selgituseks. Solvik on Södertäljest 15 km kaugusel (5 minutit autoga mööda kiireteed). Södertälje on multikultuuriline tööstuskeskus (40% sisserännanuid - kõige enam Rootsis), kus on Scania ja Astra Seneca tohutud tööstuslinnakud, mis katavad ruutkilomeetreid. Stockholm asub 45 km kaugusel.

Tegemist on looduskaitsealaga, mis asub kohe linna lähedal mahetalude vahel mere ääres. Eestis on iga maakool palju suuremas eralduses. Maakoole Rootsis ja Eestis ei saa üleüldse võrrelda. Ytterjärnast (1,5 km Solvikist läbi metsa jalutada) läheb iga täistund busse mitmel suunal, rongiga saad 5 minutiga Södertäljesse. Stokholmi käivad rongid Södertäljest iga veerandtunni tagant. 

Minu arvates ei ole mõtet lapsi maailmast ära lõigata ja neile illusoorset omailma luua. Seda pole Solvikis ka keegi teha püüdnud. Koolis on lähtutud mitte takistuste loomise mõttest, vaid eelkõige loomulikust lapsearengu tempost. Lapsed tahavadki mängida, laulda ja joonistada, sepikojas naelu sepistada ja õmblustoas vaikselt nokitseda. Neile meeldib poriloikudest läbi hüpata ja metsas kulli mängida. Eriti põnev on sügisene draakonimänguöö, siis tehakse metsa suured lõkked ja noored on sellest nii põnevil.  Noori koguneb kogu ümbruskonnast, lauldakse ja joostakse... ümberringi kottpime mets...












Miks mõned noored vanainimesi ei austa? Ma ei usu, et siin on asi noortes. Täiskasvanud, keda ei austata, peaksid ehk heitma eelkõige pilgu iseenesesse. Kui sina ei austa noort inimest, siis tema sind samuti ei austa. Kui sinu teod ei vääri austust, siis on ainult hea, et noored seda märkavad. Lihtsalt õpetajaks olemine ei tee veel kedagi austamise vääriliseks, selles mõttes on lapsed väga ausad. Eesti ühiskonnas on tavaks noori mitte austada, isegi mitte riiklikul tasandil, isegi mitte koolides, kus inimesed selle eest palka saavad. Vaimne ja füüsiline vägivald kasvatuses on paljudele argipäev. Mul on sellest kavas natukene pikemalt kirjutada. Arvan, et see probleem tuleks väga teravalt üles tõsta, muidu ju muutusi ei tule.   












Vastuolud tekivad ka sellest, et asetame oma ootused lastele, so nad justkui peaksid täitma neile pandud kohustusi eelmiste põlvede ees, vastama ühiskonna paljudele sh ka sageli vastuolulistele normidele. Need ootused/normid/kohustused on mõõgana lapse iga liigutuse kohal, hirmutades ja sundides. Sedasi tekibki põlvkondade vaheline vastasseis ja et saada iseendaks, on vaja esmalt murda piike ja raiuda ennast jõuga vabaks.


Tulles tagasi Solviki juurde - mida nooremad on lapsed seda "väiksem" on nende maailm. Esimene klass ei käi kunagi üksinda isegi mitte kooliteed (bussipeatusest on koolini 1,5 km). Mida suuremad on lapsed seda suuremaks läheb ka nende liikumisraadius, vastavalt sellele, milline on nende iseseisvuse aste. Teismelised käivad juba ise linna trenni, vahel linnas riideid ostmas, sünnipäevadeks kingitusi. Kõik see tuleb loomulikku rada pidi. Mitte asjaolude sunnil.

Sedasi tekib lastel võimalus olla laps, mängida ja rõõmustada, olla pidevalt kompetentne ja olukorra kõrgusel. Tekib positiivne mina-pilt - mina saan alati hakkama - maailm on huvitav ja väljakutseid esitav.

Üheksanda klassi lõpuks on paljudel tohutu tung minna linnakoolidesse, sest tiivad juba kannavad, nad tahavad õppida, et iseennast proovile panna ja Solviki metsadest välja saada (laia ilma minna). Suhtlen päris mitme noorega, kes eelmisel aastal põhikoolist Stokholmi läksid. Kuigi nad alguses pelgasid, et ehk on lihtsalt mängides saadud teadmised-oskused teistega võrreldes nõrgemad, siis juba esimeste kuudega selgus, et tase on suurepärane. Neil läheb tavakoolis väga hästi.

Pildid:Maarja Urb

No comments: