Thursday, April 21, 2011

Vaigistamine ja vabadus

Järjest enam kirjutatakse vaigistamisest ja küsitakse vabaduse järele. Millal ärkab enamik ja taipab, et suhtumise muutmine on vältimatu?

Altossaar meenutab täna Delfi lehel nõukogudeaegset juhtimist  Väljaspool majandussfääri, kuid tippude tasandil kindlasti ka seal, liikusid karjääriredelil üles need, kes leppisid süsteemi poolt kehtestatud valega, kes olid valmis minema südametunnistusega kompromissile või kellel see lihtsalt puudus.

Kas midagi on aastatega muutunud muutunud? Mina muidugi arvan, et muutunud on liiga vähe,  kirjutasin sellest ka pikemalt  jaanuaris 2012. Märke, mis minu väidet kinnitavad on piisavalt. Märgiliseks võib kindasti pidada näiteks Aaviksoo artiklit saladuserežiimist Eestis ja valetamise hädavajalikkusest riigivalitsejatele (Diplomaatia 2011, nr 3) „Infokonfliktid ja enesekaitse“ . Sedakaudu püüab Aaviksoo otsekui legitimeerida riigipoolsed valed, vabanduseks, et vajame seda riiklikuks julgeolekuks ja kõik teevad nii (kooliealise lapse moraal). Kas ikka vajame, küsivad paljud näiteks Rein Raud avalikus vastuses ja  Vooglaid ja mina oma blogilehtedel.

Altossaar toob oma artiklis välja, et oleme jõudmas tagasi nõukoguliku topeltmängu õhustikku. Kui eelmisel korral mängisime sotsialismi, siis seekord mängime demokraatiat. Altosaar kirjutab: Erakondadest on saamas mehhaanilised hingetud võimuvertikaalid, mis töötavad vaid oma juhtkondadele riskivabalt mandaate tootvate masinatena. Eriarvamused ja omaalgatused muutuvad erakondades järjest võimatumaks, sest põhikirjad ja ka kujundatud tavad on juba sellised, et haldusliku ressursi abil võib juhtkond alati ja igas kogus saavutada enamuse.

Kui Aaviksoo kaitseministrina sõnastas valitseva poliiteliidi seisukohad tões ja vales pigem filosoofiliselt ja püüab selgitada, milleks valetamine vajalik on, siis Altossaar toob näiteid elust enesest. Justkui jäine hingus brežnevlikest 70-ndatest kõlab erakondade funktsionäride suust sageli küsimus mõne kamraadi kohta: „Kes teda kontrollib?“

Veidemanni hiljutine artikkel „Vabaduses kaotsi läinud“ küsis, mida oleme oma vabadusega saavutanud. Altossaari huvitab, mis meie vabadusest on saanud. Õigem oleks küsida, kas vabadusest üleüldse saabki enam rääkida. Sõnavabadusest vist mitte. Meie poliitilised otsused tehakse tagatubades ja väga keeruline on Eestis täna olla eriarvamusel. Meedia on kallutatud ja ebausaldusväärne.

Vaba vaimu ja sõltumatut arvajat püütakse ära osta, kui see ei õnnestu, siis marginaliseerida. Kui tegemist ei ole just väga väljapaistva ühiskonnategelasega, püütakse selline erakonnakaaslane aukohtute, tõekomisjonide või muude „kättemaksukontori“ vahendite abil erakonnast isoleerida.

Altosaar juhib tähelepanu ka sellele, millest oleme õpetajate ja lastevanemate suhtes rääkinud juba pikemalt. Selleks on vaigistatus ja julguse puudumine. Inimesed on hirmunud, sest demokraatia topeltmängus on lubatud samad võtted, mis nõukaajal selgeks õpitud. Juhidki peaministrini välja on ju põhimõtteliselt samad, kel massidega manipuleerimise meetodid vanadest poliittundidest pähe raiutud...

Kuid julgus on kadunud ka mujal. Töötajad ei julge kritiseerida töö- või palgatingimusi, kuna neid võib kergelt tabada vallandamine või heal juhul koondamine. Vabaühenduste liidrid ei julge torkida riigiameteid, sest järgmist projekti ei pruugita enam toetada. Riigiteenistujad ei söanda võtta sõna avaliku sektori rumaluste kohta, sest see võib lõpetada karjääri. Pankade kliendid ei tohiks liigselt pahandada pankade või liisingufirmade üle, sest siis võivad nad jääda vajalikul hetkel rahata.

Me arvestame ja kalkuleerime oma võimalusi ning loobume oma õigustest, et olla pragmaatilised ning mitte tekitada tüli. Oodatav hüve sunnib meid hülgama oma südametunnistust, nagu paljudega juhtus nõukogude ajal.

Selles valguses muutuvad mõistetavaks Agu Laiuse kummalised hariduslisti sõnavõtud kodanikuühiskonna teemadel, saab selgeks, miks õpetajad vaikivad ja ei streigi ning lapsevanemad on rahulikult nõus oma maimukesi panema lasteaedadesse, kus inimlikkus puudub. Ilmselt ei ole inimestel enam vabalt võimalik ennast väljendada, kui ei ole poolt, siis oled vastu ja pead minema astuma. Paljud astuvadki, tee maailma on ju lai ja sissekäidud, mitte nii pöörased tõmbavad pea õlgade vahele ja lasevad edasi.

Altossaar kutsub üles õigusriiki taaskehtestama. Milline huvitav hetk Eesti ajaloos! Kas saame siis lõpuks vabaks või jätkame orjarahvana? Siit vastus Veidemanni küsimusele, kuidas me oma vabadust Eestis paremini kasutada saaksime kui lihtsalt lahkumiseks. Kui paljud meist on tegelikult valmis tõelise vabaduse nimel ohvreid tooma? Kui paljud on valmis tooma tõde päevavalgele, kui palju on neid tõeliselt eetilisi?

Intervjuu kasvatusteadlase Aaro Toomelaga


Kõik algas sellest, et Aaro Toomela reageeris hariduslistis toimuva diskussioonile kasvatusteaduste olemisest või olematusest.

13.04.2011 19:23, aaro.toomela@ut.ee kirjutas:
Listis arutleti hiljuti (jälle) selle üle, kas meie ülikoolides ikka tehakse kasvatusteaduslikke uuringuid või hoopis midagi muud. Näiteid polevat eriti pakkuda. Olen vist liiga harjunud ülikoolis töötajatele nii tavalise juurdepääsuga teaduslikele andmebaasidele, et raskused kodumaiste kasvatusteaduslike publikatsioonide leidmine tundub liiga lihtne. Kuna teema jälle üles kerkis, hakkasin taipama, et andmebaasid pole sugugi kõigile nii lihtsalt kättesaadavad.



Seepärast pakun kaks nimekirja mis teemasse peaksid puutuma. Esiteks rea töid  kasvatusteadustest (mis kõik ETIS-e 1.1., 1.2., või 3.1. kategooriate alla mahuvad--seega mitte ainult sisult vaid ka vormiliselt "nõuetele" peaksid vastama). Ei taha kellegi teise peale näpuga hakata näitama (kuigi näiteks professor Eve Kikas saaks pakkuda rohkem kui teist sama palju) ja seepärast toon näiteks vaid minu ja minu uurimisrühma tööd, mille eest ise ka vastutada julgen. Nimekiri pole küll väga pikk, kuna tegelen ka teiste teemadega. Vähemalt ei tohiks enam alust olla väita, et kasvatusteaduslikke uuringuid Eestis ei tehtagi.



Teine nimekiri on teadusmetodoloogia teemalised artiklid--olen teadusmetodoloogiaga viimase viie aasta jooksul põhjalikumalt tegelenud. Uurimistegevuse teaduslikkuse kriteeriumide teemaga olen kursis ja mulle hakkas tunduma, et siin Listis esitatakse vastandusi, mis ehk viimase 10-20 aasta teadusmetodoloogia käsitluste arengu kontekstis veidi vananema hakkavad. Ühelt poolt on aeg hakata kaaluma, kas kaasaegsete kvalitatiivsete metoodikatega üldse midagi mõistlikku peale on hakata (paistab, et ei ole); teiselt poolt on põhjust kahelda ka levinud kvantitatiivsetes lähenemistes. Lisatud nimekiri ehk osutab, et meie ülikoolides on siiski ka teadusmetodoloogia alast teadmist mitte ainult alles jäänud vaid ka edasi arendatud.


Siit edasi tekkis minul muidugi huvi teada saada, mida mõtlevad päriskasvatusteadlased oma laborites töötades tavalistest asjadest nagu hariduspoliitika, õpetajate argimured ja kooliteemad... Esitasin siis Aarole mõned küsimused. Millele ta vastas nii põhjalikult, et mõtlesin selle intervjuu nüüd ka siia üles panna, et teha see teistelegi kättesaadavaks. (kursiivis tumedalt minu küsimused).
* Millised on Sinu hinnangul need kõige põletavamad teemad, millega uus haridusminister oma meeskonnaga esimeses järgus tegelema peaks?

Aaro: Juhtimisstiile on erinevaid ja seetõttu pole mul pakkuda ainukest ja õiget teemat, millest alustada. Seepärast vastan hoopis nii: Kui mina peaks kuidagi (õnnetuseks?) sattuma haridusministriks, siis alustaksin süsteemse tegevusplaani loomisest. Otsiksin valdkonnad, mida saab muuta, mõtiskleksin seejärel mida iga üksik planeeritav/ võimalik muutus tooks kaasa süsteemile tervikuna ning seejärel hindaks, millised ressursid on olemas muutuste tegemiseks. Selle teadmise alusel paneksin muutuste kava tähtsuse järjekorras ritta ning ... hakkaks tegema.

Näiteks osutavad erinevates riikides ja erinevatel haridusastmetel tehtud haridusökonoomika uuringud üheselt sellele, et efektiivseim ja kaugeleulatuvate positiivsete tagajärgedega ressursipaigutus on õpetajate (esma- ja täiend-) koolitus. See on valdkond, kus ka Eestis on võimalik palju asju palju paremini teha.

Samuti on sisukas investeerida komplekssetesse haridusuuringutesse, mis on suhteliselt odavad kuid võimaldavad põhjendada muudetavate valdkondade valikut ning muutuste sisu.

* Kas Sulle tundub, et meie kasvatusteaduste tase üldiselt on hea?

Aaro: Meil on palju ... palju! ... arenguruumi, aga olukord pole lootusetu.

* Kas Sinu hinnangul tellib HTM kasvatusteaduslikke uuringuid piisavalt?

Aaro: Ma ei tea, mida kõike ministeerium on tellinud ja seetõttu ei oska ka hinnata, kas uuringuid on piisavalt. Kindlasti on olukord viimase 10 aasta jooksul märgatavalt paranenud. Siiski on mul mulje, et kompleksseid uuringuid võiks ehk enam teha. Samuti on praegu uuringud reeglina (ainult?) projektipõhised. Nende kõrvale oleks otstarbekas finantseerida mõnda kompleksset uuringut järjepidevalt ja pika perspektiiviga (12-15 aastat).

* Millised võiksid olla need põhiteemad, millele kasvatusteadustes tuleks enam tähelepanu pöörata lähiaastatel?

Aaro: Nagu eelmisele küsimusele vastates juba osutasin, ei ole eriti sisukas teha uuringuid üksikute küsimuste vastamiseks. Haridussüsteem on kompleksne nähtus ja vastavalt on ka põhjendatud selle süsteemi kompleksne uurimine. Vaja on uurida üheaegselt nii last, tema õpetajaid, vanemaid, kooli, õppevahendeid jne., ... ja seda kõike longituudselt. Peaksime mõistma paremini lapse arengut koolis ja seda saab mõista ainult korduvalt sama last uurides.

* Milliseks hindad meie ajakirja Haridus taset?

Aaro: Ma ei saa sellest ajakirjast hästi aru. Mul on mulje, et "Haridus" püüab täita mitmeid erinevaid rolle ja on selles protsessis kaotanud (või pole seda olnudki?) oma identiteedi.

* Kas oled selle regulaarne lugeja?

Aaro: Olen ebaregulaarne, pigem isegi kogemata lugeja

From: aaro.toomela@ut.ee
Subject: [EHF:30374] Re: Eestimaist kasvatusteadust
To: org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee
Date: Thursday, 14 April, 2011, 10:12 PM


Evelin küsis 15.04:

* Kuna Sina, Ago, oled nüüd see päristeadlane, siis olekski hea küsida, millal sa viimati ise mõne tunni andsid? Millal viimati lastega tegelesid? Millal lastevanematega kohtusid? Lühidalt, milline on sinu kontakt kasvatustegelikkusega ja kuidas kogu seda problemaatikat kommenteeriksid?

Aaro: Ma võin neile küsimustele vastata ammu, ammu, ja ammu. Saaksin ka vatutusest kõrvale hiilida ja väita, et olen eelkõige psühholoog, mitte kasvatusteadlane. Aga olen ikka veidi kasvatusteadlane ka. Ja selles kontekstis tahan osutada, et tegemist on küsimusega, mis minu jaoks on veidi küsitavatele eeldustele ehitatud. Praktiliste lahenduste leidmiseks ei pea rakendusteadlane tingimata olema praktik. (Kindlasti on ainult praktikuks olemine ebapiisav). Näiteks meditsiinis kasutatakse väga laialt väga efektiivseid ravimeetodeid, mille on välja töötanud teoreetikud, sama kehtib füüsika, keemi jt muude teaduste rakendamise kohta. Materjalitehnoloog ei pea ehitaja olema, kui ta uusi ehitusmaterjale loob. Uue antibiootikumi või antidepressandi loomiseks ei pea ka arst olema. Luria ei õpetanud lapsi ja ometi tema teooria on osutunud väga efektiivseks laste eripedagoogika meetodite loomisel. Ilmselt on probleeme, mille avastamiseks võiks olla praktikaga tihedamas kokkupuutes, sama
s on teisi probleeme, mida saab avastada ja lahendada teoreetik. 


* Kas märkad kääre teaduse ja praktika vahel? Kuidas seda lõhet vähendada või ületada?

Aaro: hariduses pole need vist käärid, pigem kaks erinevat maailma tihti. Ja see on halb. Aga samas pole nende kahe maailma tervikuks liitmine kuigi lihtne. Ma ei oska käigu pealt nimetada kõiki probleeme ja raskusi, kuid mõned tulevad meelde kohe. Esiteks, millegipärast on kasvatusteaduste teoorias palju sellist, mida ei saagi sisukalt rakendada. Näiteks Kohlbergi või Erikssoni arenguteooriad on pedagoogilises perspektiivis mõttetud. need teooriad väidavad et areng toimub üle (või läbi) teatud astmete. Ja kõik. Selline teooria on kasutu, kuna ta ei selgita, mida peaks õpetaja tegema, et lapsed/ õpilased koolis areneksid. Pigem osutab taoline teooria, et ärge tehke midagi, laps lihtsalt "on" ühes või teises staadiumis. Teiseks kaldub kaasaja anglo-ameerika (ja ka eesti) hariduspsühholoogia olema iganenud; kaasaja psühholoogia on ligikaudu 30-40 aastat ees nendest käsitlustest mida saab leida enamlevinud hariduspsühholoogia käsiraamatutest. Kolmandaks probleemiks on ehk see, e
t ülikoolis ei saa tulevasele õpetajale päris selgeks, mida endast võiks kujutada teadmiste/ teaduspõhine pedagoogika igapäevases töös.

Nii et vastavalt ka lahendused--toetuda teooriatele, mis on rakendusliku väärtusega, toetuda kaasaegsele teadmisele, ja luua ülikoolis paremad võimalused rakendusteadusliku mõtteviisi kujunemiseks. Arstiharidus tuleb sellega hästi toime, miks mitte ka pedagoogika?

* Minu arvates on kasvatus ka suures osas kohalik nähtus so paljut ei saa rahvusvahelisel teadusareenil ühte moodi seletadagi ehk et oleme ülikeerulisi protsesse liialt lihtsustama hakanud...

Aaro: Jah ja ei. Kahtlemata on 'kohalikke' või kultuurierinevusi, mis on eelkõige lokaalse tähendusega. samas ei järeldu sellest, et rahvusvaheline teadus asjasse ei puutuks. Inimeste psüühikal--igal pool maailmas--on universaalseid omadusi, mis on ühtemoodi avalduvad kõikjal. Selliste omaduste, seaduspärade, põhitüüpide teooriad on mitte lihtsalt asjakohased, neid peab tundma. Sest vastasel korral peaks hakkama kas jalgratast avastama (justnimelt, see on veel hullem kui jalgratta leiutamine) või ehitama hoopis eksitava teooria ja sellele vastava praktilise tegevuse, mille kohaselt on iga inimrühm nii unikaalne, et sellega saab ja tohib tegeleda ainult mingil väga erilisel moel. Niisugune mõtteviis kujunes üle sajandi tagasi antropoloogiakoolkonnas, milles arvati, et iga kultuur on nii eriline, et seda saab mõista vaid nii-öelda seespoolt. Boas on üks selle lähenemise alusepanijaid. Teadusliku metodoloogia perspektiivis ei saa olla jaburamat ideed--sest teaduses (ja tegelikul
t igasuguste teadmiste saamisel) saadakse teadmisi ainult võrreldes. Kui midagi millegagi ei võrrelda, ei saa üldse midagi teada. Võrdlemiseks peab olema mingi ühtne taustsüsteem, selle puudumisel pole ka võrdlemine võimalik. äärmuslikult relativistlikud teooriad väidavad sisuliselt, et uuritavad nähtused on nii unikaalsed, et neid ei saagi võrrelda. Sel juhul on paraku ka teadmine võimatu.

Universaalse arvestamine ei välista spetsiifiliste printsiipide arvessevõtmist; siiski on oluine neil kahel vahet teha. Universaalsed printsiibid on esmased, nendele peavad alluma kohalikud, spetsiifilised printsiibid. Näiteks eesti keel on eriline, teistsugune kui teised keeled, ometi poleks eesti keel võimalik, kui ta ei vastaks keele defineerivatele tunnustele, mis kehtivad kõigi keelte kohta maailmas. Näiteks kehtib reegel, et sõnad osutavad millelegi muule. Eesti keel ei oleks keel, kui selles sõnad ei osutaks millelegi. Eesti keele eripära on mõistetav vaid nendes universaalsetes raamides.

Tervitades

Aaro

From: aaro.toomela@ut.ee
Subject: [EHF:30427] Re: Eestimaist kasvatusteadust
To: org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee
Date: Friday, 15 April, 2011, 10:15 PM

Wednesday, April 20, 2011

Koolireformist

Selleks, et Eesti kooli reformida oleks vaja esmalt mõelda, uurida, arutada ja alles siis tegutseda. Hariduslistis on hetkel käimas mitu paralleelset arutelu, mille eesmärgiks on Eesti hariduse uuenemine. Lapsevanemad peavad olema aktiivsed ja oma arvamust/kogemusi esile tõstma. Nende hääl on oluline!

Mina leian, et kogu meie tänase haridusuuenduse põhiprobleeme on selles, et asjad toimuvad poliitiliste hüüdlausete korras ja projektipõhiselt, meie oma kasvatusfilosoofiline mõttelugu ja kasvatusteaduses uurimustena tehtav on õhuke ja küsitava sisuga, seega ei ole õpetajal oma tegevust sisuliselt ja vormiliselt kuhugile toetada.

Tulemuseks ongi kool, mis tegeleb põhiliselt hinnete väljastamisega, bürokraatia ja igasuguste asendustegevustega, et näida end aktiivse ja pädevana. Siin oleme täna. Palju kisa, aga vähe villa.

Kuhu edasi? Kas uued hüüdlaused ja uued geniaalsed mõttevälgatused või sügavam arutelu ja sisulised jätkusuutlikud arengud?

Tohutuks probleemiks on muidugi ka finantseerimine, kes millele raha annab ja mis eesmärgil. Kas tahame olla odavatööjõumaa ja paneme gümnaasiumid kinni ja saadame lapsed kutsekatesse või tahame olla isandad omal maal ja harime oma lapsi väärikates ülikoolides (ps ka kõrgharidust on võimalik devalveerida ja seda tehaksegi meie silmade all väga hoogsalt)?

Kuidas leida oma lapsele parim kool? See teema on jälle aktuaalne, mõni on proovinud nelja eliitkooli ja istub kodus ja närib küüsi, mõni on rallinud läbi isegi seitse ja enam. Mõnele kohale on kuni 15 last. 14 last soovinust jääb järelikult ukse taha... ei ole sobivad, ei ole väärilised selles koolis alustama... milline valus pettumus, milline raske algus kooliteele. Samas ei poolda mina absoluutselt oma lapse sellist traumeerimist. Kuna koolid omale lapsi valivad, siis toimub jätkuv selekteerimine ilmselt ka järgmistes klassides, pidev võrdlemine ja alavääristamine. Milleks oma lapsele sellist kogemust üleüldse tahta? Iga laps on ju eriline ja väärib väärikalt kohtlemist!


Aga tavakooli nagu ka ei taha, seal on ju kõik samamoodi kui vanasti... Tean oma kogemusest, et koolides toimuv muutub nii aeglaselt. Olen lapsevanemana kohtunud samasuguste karmide ja kahekeelsete õpetajatega nagu 20 aastat tagasi ise õpilasena õpetajaid kogesin, õppematerjalid on osalised täiesti ajuvabad ja käivad igasuguse loogika vastu, laste arvamust ei küsita, kui nad midagi arvavad, siis sellest eriliselt ei hoolita jne.

Oma lapsele head kooli otsides tuleb see kas ise luua (Läte Keilas, ettevalmistuseks kulub nende hinnangul 2 aastat), kolida mujale (mõne kooli juurde Eestis nt Rosmale või mujal maailmas, mina olen Rootsis- hariduspagulus) või otsustada koduõppe kasuks. 

Selleks, et luua Eestis uut kooli on vaja enne välja mõelda, kuidas. Hetkel on eestlased sagedasti läinud väljamaa eeskujude teed. Erandiks on ehk Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium ja ehk ka see rahameeste erakool, mille nimi mul hetkel ei meenu... Minu arvates on aeg Eesti päris oma pedagoogikaks, oma kasvatusfilosoofiaks ja oma koolikultuuriks küps.

Meil on tavakoole, mille õpetajad on vapustavad isiksused näiteks Jakobsonide kool Unipihal, millest on ka meedias palju juttu olnud. Kindlasti on sellised erilisi tavakoole ja erilisi õpetajad palju... ja üheskoos kasvatusteadlastega saaksime ehk jõuda jälile, mis see on mis meil on erilist, mis teeb meie koolist kooli ja samas toetaks meie lapsi kõige paremal moel. 

Tuesday, April 19, 2011

Intuitsiooni arendamisest

Daisy, esitas täna mulle meilitsi küsimuse:
Kuidas õpetaja saaks intuitsiooni arendada?

Milline lihtne küsimus, aga vastata pole üleüldse lihtne... Püüan hoobilt visandada mõned mõtted.

Mina arvan, et intuitsiooni arendamine on väga pikk ja raske töö iseendaga. Seda saab ilmselt teha mitut moodi, aga alustama peaks meelte avamisest. Näiteks Steineri üks harjutusi on puu vaatamine, jälgid puud igapäevaselt, kuidas elu temas areneb. Õpid vaatlema, mitte lihtsalt vaatama, vaid nägema. Olen seda teinud paar aastat tagasi, kui sügisel neli kuud jälgisin ühte hõpepaju igapäevaselt. Sügisel toimub puudes omamoodi suremisprotsess ja seda tasub kindlasti jälgida! Mina õppisin sellest väga palju.

Soovitan veel vaba mängimist ja maalimist ja muusikat. Selleks tuleks nendesse tegevustesse lõputult süveneda ja jälgida iseennast, teisi (sest üksinda ei ole see nii lõbus) ja loomisprotsesse, kuidas tekivad impulsid ja lahendused ja kuidas tekib sisemine kasvamine. Tuleks jälgida, mis on keeruline ja sellega tööd teha. Mõnel on tasakaaluga raskusi, mõnel laulmisega (mis on seotud kuulmisega) jne. 

Mina jälgin näiteks ise pidevalt oma õppimisprotsessi. Olen avastanud, kuidas minu õppimine kulgeb intuitiivselt oma naljakaid seaduspärasusi mööda. Jälgin mingeid kujunevaid mustreid ja tekib selline kulgev õppimisprotsess, milles oled omamoodi eksinud, aga kui selles protsessis aastaid rahulikult sees olla, siis hakkad lõpuks kõiges, mis sinu ette kerkib, seoseid nägema ja maailmast palju paremini aru saama.

Intuitsiooni arendamine tähendab ka usalduse kasvatamist maailma vastu ja iseenda sügavamat tundma õppimist. Olen märganud näiteks, et eelnevad teadmised võivad vahete-vahel õppimist väga segada. nt bioloogist õuesõppe juhendada tutvustab lastele jalutuskäigul erinevaid bioloogiaalaseid teadmisi, samas ei oska ta märgata maagilist ja imetlusväärset ja lastes tegelikku sisemist huvi äratada. Kõik jääb omamoodi kuivaks ja akadeemiliseks, kuigi lapsed said metsas ära käia, käsi nad mullaseks ei saanud, puu otsa ronida ei tohtinud jnejne. Kõik oli rangelt kontrollitud ja teadmistepõhine.

Kuidas nüüd nendest teadmistest välja astuda ja maailmaga tegelikult kohtuda? Selleks tuleb meil kindlasti õppida avatust ja julgust eksida, sest muidu ju ei saakski me kunagi midagi uut katsetada. Meil tuleb õppida hindama iseennast sellisena nagu oleme ja vaadata maailma iseenda silmadega. Sageli ei usaldata iseennast ja usutaksegi ainult mingeid valmisteadmisi. Maailm on tegelikult midagi väga komplekset ja meie intuitsioon võib meile sagedasti väga häid teeotsi juhatada, kui me meeled on avatud ja me kuulame iseennast. Selleks ongi oluline intuitsiooni jälgida ja sellega tööd teha. 

Hetkel olen jõudnud integraalse õppimisteooria juurde, mis pakub minule huvitavaid vastuseid ja esitab minu küsimustele sarnaseid küsimusi. Sellest teooriast ilmus 2010 üks huvitav raamat, mida saab google raamatute alt lugeda.

Tea, kas vastasin küsimusele... keel on ju nii keeruline kommunikatsioonivahend.

Raha lastele!

Soovitan tutvuda lastevanemate aktsiooniga "Raha lastele", alustasid facebookist, nüüd on neil oma veebileht. Minu arvates on tegemist väärt ettevõtmisega! Lõpuks ometi hakkavad inimesed jõulisemalt reageerima valitsevale kohutavale ebaõiglusele.

Teema on konkreetne -  maha Tallinna TV ja raha antagu lasteaedadele. Miks mitte? Savisaar peaks oma  propagandamasinat ikka ise üleval pidama ja rahva raha rahule jätma! Väga õige ettepanek.

Lehel on selline info:

Tagada igale lapsele kõlblik lasteaiakoht on Tallinna kohalikule omavalitsusele seadusega pandud kohustus, mida linn ei tohi jätta täitmata. Raha selleks tuleb meie, lapsevanemate ja maksumaksjate taskust. Senikaua, kuni Tallinna Linnavalitsus ei ole suutnud täide viia oma esmaseid kohustusi, ei ole neil õigust suunata raha nende endi poolt loodud lisaväljaminekuteks, milleks on Tallinna TV.


Rahvastikuregisti andmeil seisuga 09.08.2010 elas Tallinnas 29 295 last vanuses 1-6 aastat, neist 15 926 olid vanuses kuni 1-3 aastat. Seega 27%-l Tallinna lastest pole võimalik munitsipaallasteaias kohta saada. Selle võrra on olulisem, et avatakse uusi (era-)lasteaedu ja toetatakse lastehoiuteenust (sel aastal aga kärbiti).


Laste arv Tallinna lasteaedades on viimase kolme aastaga kasvanud 1500 võrra, rahastamine on vähenenud samal ajal tervelt 2.5 miljoni euro võrra.


Me ei esinda ühtegi erakonda ja me ei võitle ühegi üksikindiviidi vastu. Küll aga võitleme me ebaõigluse vastu.

Nenede facebooki aktsiooniga Maha Tallinna TV - raha lasteaedadele on nõustunud
15,423 FB liiget. Pole paha!

Loodan, et ettevõtmisel on mõju ja jõudu Tallinna LV laste arvelt koonerluse vastu võitlemisel. Oleks hea kui info sellest leviks ka facebookist väljaspoole...koduleht on esimene võimalus... aga teine ja kolmas?

Kutsun üles ka teiste omavalitsuste lapsevanemaid ja koolirahvast jõulisemalt ühinema, et omavalitsuste omavoli vastu võidelda! Võtke eeskuju ja tehke järele, tehke veel pareminigi.

ps! Samal teemal avaldasin 6. mai 2011 Õpetajate Lehes artikli "Raha lastele! - laste arvelt koonerdada ei tohi!"

Saturday, April 02, 2011

Veel õppekavast

Algus eelmises postituses

Kaarel kirjutab (vastusena minu kirjale vt eelmist postitust): Evelin, teie kiri peegeldab teie mõtlemist. Te võtate üksikud fraasid ja tahate teha neist kokkuvõtte. See on vist nõukogude hariduse tulemus, mis käsitleb vaid tekste ja ei võimalda aru saada ühiskondlikust süsteemist.

Minu kiri peegeldab loomulikult killukesi minu mõtlemisest. Kuidas oma mõtteid arusaadavalt lauseteks vormida - see on kunst oma ette. Harjutamiseks kulub aastaid, mõnel ei õnnestu selles valdkonnas kogu elu jooksul kuigi kaugele jõuda.  Sellepärast olengi alati tänulik, kui inimesed minu mõttekäikudele oponeerivad, kritiseerivad, kommenteerivad, reageerivad. Aitäh, Kaarel!

Loomulikult pärinen Nõukogude ajast, käisin pidevalt lasteaias, igapäevaselt koolis, minu aju pesti kõikide teiste laste ajudega samaväärselt. Ma ei usu siiski, et minu haridus minu subjektiivsest isest sõltumatult midagi käsitleda saaks (ei tekste ega ka ühiskondlikke süsteeme).

Ehk ei suuda ma tõepoolest teha muud kui käsitleda tekste... aga seegi ju hea algus... samas olen kindel, et ühiskonna süsteemseks mõistmiseks tekstide analüüsimisest üksi jääb väheks. Selleks on vajalik erinevaid ühiskondlikke süsteeme põhjalikult tundma õppida, eksperimenteerida ja analüüsida... selleks suhtlengi inimestega maailma eri paikadest, uurin ja katsetan. Olen avatud ja uudishimulik. Ühe osana õppimise protsessist püüan ka sõnastada mõningaid mõtteid ja mõnikord mõnd mõtteidu ka siia listi saata või oma blogisse postitada.

Minu arvates on oluline, et me mitte ainult ei räägi ühiskonnast ja väärtustest, mis on ühiskonna demokraatlikuks toimimiseks olulised, vaid me ise ka elaksime neid... praktiseeriksime seda, millest rääkime, et oleksime oma sõnade elavaks kinnituseks. Hariduslisti lugedes tundub mulle üsna sageli, et sõnad ja teod elavad eraldi elusid...

Aina enam tundub, et kõik see, mis on päevapoliitikas, on peamiselt üks suur sõnade vaht. Õppekava, elukestev õpe, ainetevaheline integratsioon, individuaalne lähenemine jne. Palju olulisem kui pisiasjade (raha, kuulsus jne) pärast vehelda oleks täita mõned Eesti laste igapäevast elu puudutavad olulised mõisted omamaise tähendusega ja sealt edasi muuta sõnad tegelikkuseks. Mõnikord on selleks vaja kirjeldada juba olemasolevaid positiivseid praktikaid  ja viia need laiema avalikkuse ette, Lembit Jakobsoni Unipiha kooli positiivne näide.

Edasi õppekavast. Palju kära tekitanud PISA testi kõige olulisem tulemus on see, et nüüd on meil teada, et meie lapsed on kõige õnnetumate hulgas maailmas. Mõned teadsid seda muidugi juba enne seda (Tiiu Kuurme uurimus nt), aga PISA on ju riiklikult tunnustatud mõõdik, seega on see fakt ka ametlikult tunnustatud.

Mida me teeme riiklik tasandil, et meie laste olukorda märkimisväärselt parandada? Matemaatika tundide lisamine siin ei aita... Kas selle ulatuslikule probleemile on õppekava uuendades püütud lahendusi leida?

Friday, April 01, 2011

Õppekavast ja veidike ka sellest, mis on tegelikult tähtis...

Hariduslistis kirjutatakse taaskord õppekavast.

Andres kirjutab: Pole ju erilist vahet, kui kauniks me viimistleme midagi, mida sellisel kujul põhimõtteliselt vaja pole, sest järgida selle ”üldosas” olevaid ülevaid loosungeid mitte keegi – õpetajaid pean silmas – täita ei kavatse. Juba sel lihtsal põhjusel, et nad ei loe seda läbigi v ei saa sellest aru.

Kaarel kirjutab:Viive Ruus ja tema 34 eksperti on arendanud õppekava teooriat 20 aastat.
Mina olen uurinud meie õppekava poliitlisi manipulatsioone ja kaasaegset õppekava teooriat kaks aastat.  Ma olen püüdnud Viivet ja Aini aidata, kuid nemad on mind vaid ignoreerinud ja takistanud. 

Ülo kirjutab:Kui ei ole veel olnud võimalust mõelda selle üle, mis on ARENG ja millest sõltub süsteemide funktsioneerimine, muutumine ja areng... Siis pole ju kuigi palju kasu sellest, et kooli põhikirjas on juttu arengust.
Siin listis on arengust ja arengu eeldustest kirjutatud sadu kordi, aga ka täna on mitmes kirjas olnud ikka "arendamise" juttu... ja sellises kontekstis, et arengut ilmselt ei mõeldud.

Kas võiksime siis kokkuvõtlikult öelda, et:

Õpetajad ja koolijuhid ei saa nagunii aru, et õppekava käsitleb lapse arengu toetamist, sellele eelduste loomist.Õpetajad tegelevad peamiselt  oma ainetundide (loe: palga) küsimustega. Nende koostöösoov (igal tasandil) on vähene. Ka õppekava“ arendajad“ on koostööst väsinud ja ei talu kriitikat, sest neil ei õnnestu tehtud ettepanekuid nagunii arvesse võtta...

Õppekavaprotsess on väga frustreeriv paljudele, samas kasu sellest nagunii eriti ei ole, sest õppekava on lihtsalt paber. Mis selle pärast siis üleüldse närvitseda?

Minu küsimused:
Miks õpetajad ei ole huvitatud õppekava sisulisest rakendamisest?
Miks õpetajad ei saa õppekavadest aru ,et tunne nendega sidet?
Miks õpetajad tegelevad ainult ainetundide eest võitlemisega?
Miks õppekava loojad on frustreerunud?
Miks ei võta arvesse lastevanemate soove õppekava osas?
Miks need, kes sooviksid protsessi toetada on frustreerunud?

Vastused on peamiselt ilmselt seotud rahastamisega. Õpetajad võitlevad oma ainetundide eest, sest muidu on neil veel väiksemad palgad. Õppekava rakendamiseks (töö kvaliteet) pole vajadust, sest õpetajate kohtadele reaalset konkurentsi (va eliitkoolides ehk) ei ole.

Õpetajatel puudub ka sisemine huvi millegagi süsteemile, mis neid pidevalt alandab, abiks olla (miks nad ei osale sisuliselt).

Miks õpetajad ei saa aru? Õppekava luues ja rakendades peavad olema loodud ka piisavalt finanitseeritud toetusmehhanismid (kaasamine ja koolitused).

Õppekava loojad on frustreeritud, sest nad asuvad kõikide osapoolte rünnakute meelevallas, samas puuduvad neil reaalsed võimalused ideaalse õppekavaprotsessi loomiseks. Tulemuseks on õppekava, millel puudub enamuse tunnustus ja mis ei rakendu, vaid jääb lihtsalt jõulise ja alarahastatud bürokraatia võidutähiseks haridusajaloos.

Mina arvan, et meil on lisaks rahapuudusele põhiprobleemiks ka õppekava üldosa toetavate kasvatusteaduslike tekstidega. Tegelikult peaks ikka enne olema mõttelugu ja siis sellest tulenevad dokumendid. Oleme ajaloohetkes, kus meie ühiskond muutub nii kiiresti, et inimesed ei jõua oma mõtteid veel mõeldagi, kui selgub, et justkui juba tuleks mõelda midagi muud... Selline tormamine on illusoorne ja kasulik nendele, kes soovivad rahvast vastavalt oma suvale suunata. Meil ei ole aega mõeldagi, veel vähem arutleda...

Ilusate õppekavasõnade taga peab olema seletus ilusas emakeeles. See seletus ei tähenda õppekava seletuskirju, vaid kasvatus/haridusfilosoofilisi süvatekste, mille kaudu õpetajad jõuaksid arusaamisele, mis see on mis see meie haridus ja kasvatus üleüldse on.

Seniks kuni keegi selleks aega ei võta, midagi ka ei muutu. Kaarel ja Ülo, soovitan Teil maha istuda ja raamatuid kirjutama asuda... selle kaudu toimuksidki need kaua oodatud muutused, kui ehk mitte homme, siis 10 aasta pärast ehk!

Õppekava kohmakuse pärast pole mõtet nii tohutult muret tunda, sest nagu Andres kirjutab (sama muideks näitab ka minu isiklik kogemus...), siis reaalset mõju on sellel paberil koolitööle sama palju, kui pungade tärkamisel koolimaja kõrval puu otsas. Tegeleda tuleks meie väheste inimjõudude (pean silmas eelkõige vaimujõudu) juures ikkagi nende küsimustega, mis suudaksid protsesse ka tegelikult (mitte ainult formaalselt) mõjutada, läheneda probleemidele sügavuti.

Pole mõtet oodata, et initsiatiiv selleks tuleks kusagilt ülevalt. Bürokraadid on alati tegevuses paberite tootmisega, millel pole muud mõju kui uusi pabereid toota... Ka ülikoolid on väga kaugel sellest, et tunda sügavamat huvi Eesti kasvatuse/hariduse süvaprobleemide vastu. Miks? Selle seletamiseks haritutele pole vajadust ja teistele kulub eraldi lehekülg...

Ainukesed, kes kasvatus-/haridusküsimustega nende tegelikus sügavuses/ulatuses tegeda saavad/tahavad/suudavad, ongi vabatahtlikud kodanikud, entusiastid ja pensionärid. 

jätk järgmises postituses