Thursday, April 21, 2011

Intervjuu kasvatusteadlase Aaro Toomelaga


Kõik algas sellest, et Aaro Toomela reageeris hariduslistis toimuva diskussioonile kasvatusteaduste olemisest või olematusest.

13.04.2011 19:23, aaro.toomela@ut.ee kirjutas:
Listis arutleti hiljuti (jälle) selle üle, kas meie ülikoolides ikka tehakse kasvatusteaduslikke uuringuid või hoopis midagi muud. Näiteid polevat eriti pakkuda. Olen vist liiga harjunud ülikoolis töötajatele nii tavalise juurdepääsuga teaduslikele andmebaasidele, et raskused kodumaiste kasvatusteaduslike publikatsioonide leidmine tundub liiga lihtne. Kuna teema jälle üles kerkis, hakkasin taipama, et andmebaasid pole sugugi kõigile nii lihtsalt kättesaadavad.



Seepärast pakun kaks nimekirja mis teemasse peaksid puutuma. Esiteks rea töid  kasvatusteadustest (mis kõik ETIS-e 1.1., 1.2., või 3.1. kategooriate alla mahuvad--seega mitte ainult sisult vaid ka vormiliselt "nõuetele" peaksid vastama). Ei taha kellegi teise peale näpuga hakata näitama (kuigi näiteks professor Eve Kikas saaks pakkuda rohkem kui teist sama palju) ja seepärast toon näiteks vaid minu ja minu uurimisrühma tööd, mille eest ise ka vastutada julgen. Nimekiri pole küll väga pikk, kuna tegelen ka teiste teemadega. Vähemalt ei tohiks enam alust olla väita, et kasvatusteaduslikke uuringuid Eestis ei tehtagi.



Teine nimekiri on teadusmetodoloogia teemalised artiklid--olen teadusmetodoloogiaga viimase viie aasta jooksul põhjalikumalt tegelenud. Uurimistegevuse teaduslikkuse kriteeriumide teemaga olen kursis ja mulle hakkas tunduma, et siin Listis esitatakse vastandusi, mis ehk viimase 10-20 aasta teadusmetodoloogia käsitluste arengu kontekstis veidi vananema hakkavad. Ühelt poolt on aeg hakata kaaluma, kas kaasaegsete kvalitatiivsete metoodikatega üldse midagi mõistlikku peale on hakata (paistab, et ei ole); teiselt poolt on põhjust kahelda ka levinud kvantitatiivsetes lähenemistes. Lisatud nimekiri ehk osutab, et meie ülikoolides on siiski ka teadusmetodoloogia alast teadmist mitte ainult alles jäänud vaid ka edasi arendatud.


Siit edasi tekkis minul muidugi huvi teada saada, mida mõtlevad päriskasvatusteadlased oma laborites töötades tavalistest asjadest nagu hariduspoliitika, õpetajate argimured ja kooliteemad... Esitasin siis Aarole mõned küsimused. Millele ta vastas nii põhjalikult, et mõtlesin selle intervjuu nüüd ka siia üles panna, et teha see teistelegi kättesaadavaks. (kursiivis tumedalt minu küsimused).
* Millised on Sinu hinnangul need kõige põletavamad teemad, millega uus haridusminister oma meeskonnaga esimeses järgus tegelema peaks?

Aaro: Juhtimisstiile on erinevaid ja seetõttu pole mul pakkuda ainukest ja õiget teemat, millest alustada. Seepärast vastan hoopis nii: Kui mina peaks kuidagi (õnnetuseks?) sattuma haridusministriks, siis alustaksin süsteemse tegevusplaani loomisest. Otsiksin valdkonnad, mida saab muuta, mõtiskleksin seejärel mida iga üksik planeeritav/ võimalik muutus tooks kaasa süsteemile tervikuna ning seejärel hindaks, millised ressursid on olemas muutuste tegemiseks. Selle teadmise alusel paneksin muutuste kava tähtsuse järjekorras ritta ning ... hakkaks tegema.

Näiteks osutavad erinevates riikides ja erinevatel haridusastmetel tehtud haridusökonoomika uuringud üheselt sellele, et efektiivseim ja kaugeleulatuvate positiivsete tagajärgedega ressursipaigutus on õpetajate (esma- ja täiend-) koolitus. See on valdkond, kus ka Eestis on võimalik palju asju palju paremini teha.

Samuti on sisukas investeerida komplekssetesse haridusuuringutesse, mis on suhteliselt odavad kuid võimaldavad põhjendada muudetavate valdkondade valikut ning muutuste sisu.

* Kas Sulle tundub, et meie kasvatusteaduste tase üldiselt on hea?

Aaro: Meil on palju ... palju! ... arenguruumi, aga olukord pole lootusetu.

* Kas Sinu hinnangul tellib HTM kasvatusteaduslikke uuringuid piisavalt?

Aaro: Ma ei tea, mida kõike ministeerium on tellinud ja seetõttu ei oska ka hinnata, kas uuringuid on piisavalt. Kindlasti on olukord viimase 10 aasta jooksul märgatavalt paranenud. Siiski on mul mulje, et kompleksseid uuringuid võiks ehk enam teha. Samuti on praegu uuringud reeglina (ainult?) projektipõhised. Nende kõrvale oleks otstarbekas finantseerida mõnda kompleksset uuringut järjepidevalt ja pika perspektiiviga (12-15 aastat).

* Millised võiksid olla need põhiteemad, millele kasvatusteadustes tuleks enam tähelepanu pöörata lähiaastatel?

Aaro: Nagu eelmisele küsimusele vastates juba osutasin, ei ole eriti sisukas teha uuringuid üksikute küsimuste vastamiseks. Haridussüsteem on kompleksne nähtus ja vastavalt on ka põhjendatud selle süsteemi kompleksne uurimine. Vaja on uurida üheaegselt nii last, tema õpetajaid, vanemaid, kooli, õppevahendeid jne., ... ja seda kõike longituudselt. Peaksime mõistma paremini lapse arengut koolis ja seda saab mõista ainult korduvalt sama last uurides.

* Milliseks hindad meie ajakirja Haridus taset?

Aaro: Ma ei saa sellest ajakirjast hästi aru. Mul on mulje, et "Haridus" püüab täita mitmeid erinevaid rolle ja on selles protsessis kaotanud (või pole seda olnudki?) oma identiteedi.

* Kas oled selle regulaarne lugeja?

Aaro: Olen ebaregulaarne, pigem isegi kogemata lugeja

From: aaro.toomela@ut.ee
Subject: [EHF:30374] Re: Eestimaist kasvatusteadust
To: org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee
Date: Thursday, 14 April, 2011, 10:12 PM


Evelin küsis 15.04:

* Kuna Sina, Ago, oled nüüd see päristeadlane, siis olekski hea küsida, millal sa viimati ise mõne tunni andsid? Millal viimati lastega tegelesid? Millal lastevanematega kohtusid? Lühidalt, milline on sinu kontakt kasvatustegelikkusega ja kuidas kogu seda problemaatikat kommenteeriksid?

Aaro: Ma võin neile küsimustele vastata ammu, ammu, ja ammu. Saaksin ka vatutusest kõrvale hiilida ja väita, et olen eelkõige psühholoog, mitte kasvatusteadlane. Aga olen ikka veidi kasvatusteadlane ka. Ja selles kontekstis tahan osutada, et tegemist on küsimusega, mis minu jaoks on veidi küsitavatele eeldustele ehitatud. Praktiliste lahenduste leidmiseks ei pea rakendusteadlane tingimata olema praktik. (Kindlasti on ainult praktikuks olemine ebapiisav). Näiteks meditsiinis kasutatakse väga laialt väga efektiivseid ravimeetodeid, mille on välja töötanud teoreetikud, sama kehtib füüsika, keemi jt muude teaduste rakendamise kohta. Materjalitehnoloog ei pea ehitaja olema, kui ta uusi ehitusmaterjale loob. Uue antibiootikumi või antidepressandi loomiseks ei pea ka arst olema. Luria ei õpetanud lapsi ja ometi tema teooria on osutunud väga efektiivseks laste eripedagoogika meetodite loomisel. Ilmselt on probleeme, mille avastamiseks võiks olla praktikaga tihedamas kokkupuutes, sama
s on teisi probleeme, mida saab avastada ja lahendada teoreetik. 


* Kas märkad kääre teaduse ja praktika vahel? Kuidas seda lõhet vähendada või ületada?

Aaro: hariduses pole need vist käärid, pigem kaks erinevat maailma tihti. Ja see on halb. Aga samas pole nende kahe maailma tervikuks liitmine kuigi lihtne. Ma ei oska käigu pealt nimetada kõiki probleeme ja raskusi, kuid mõned tulevad meelde kohe. Esiteks, millegipärast on kasvatusteaduste teoorias palju sellist, mida ei saagi sisukalt rakendada. Näiteks Kohlbergi või Erikssoni arenguteooriad on pedagoogilises perspektiivis mõttetud. need teooriad väidavad et areng toimub üle (või läbi) teatud astmete. Ja kõik. Selline teooria on kasutu, kuna ta ei selgita, mida peaks õpetaja tegema, et lapsed/ õpilased koolis areneksid. Pigem osutab taoline teooria, et ärge tehke midagi, laps lihtsalt "on" ühes või teises staadiumis. Teiseks kaldub kaasaja anglo-ameerika (ja ka eesti) hariduspsühholoogia olema iganenud; kaasaja psühholoogia on ligikaudu 30-40 aastat ees nendest käsitlustest mida saab leida enamlevinud hariduspsühholoogia käsiraamatutest. Kolmandaks probleemiks on ehk see, e
t ülikoolis ei saa tulevasele õpetajale päris selgeks, mida endast võiks kujutada teadmiste/ teaduspõhine pedagoogika igapäevases töös.

Nii et vastavalt ka lahendused--toetuda teooriatele, mis on rakendusliku väärtusega, toetuda kaasaegsele teadmisele, ja luua ülikoolis paremad võimalused rakendusteadusliku mõtteviisi kujunemiseks. Arstiharidus tuleb sellega hästi toime, miks mitte ka pedagoogika?

* Minu arvates on kasvatus ka suures osas kohalik nähtus so paljut ei saa rahvusvahelisel teadusareenil ühte moodi seletadagi ehk et oleme ülikeerulisi protsesse liialt lihtsustama hakanud...

Aaro: Jah ja ei. Kahtlemata on 'kohalikke' või kultuurierinevusi, mis on eelkõige lokaalse tähendusega. samas ei järeldu sellest, et rahvusvaheline teadus asjasse ei puutuks. Inimeste psüühikal--igal pool maailmas--on universaalseid omadusi, mis on ühtemoodi avalduvad kõikjal. Selliste omaduste, seaduspärade, põhitüüpide teooriad on mitte lihtsalt asjakohased, neid peab tundma. Sest vastasel korral peaks hakkama kas jalgratast avastama (justnimelt, see on veel hullem kui jalgratta leiutamine) või ehitama hoopis eksitava teooria ja sellele vastava praktilise tegevuse, mille kohaselt on iga inimrühm nii unikaalne, et sellega saab ja tohib tegeleda ainult mingil väga erilisel moel. Niisugune mõtteviis kujunes üle sajandi tagasi antropoloogiakoolkonnas, milles arvati, et iga kultuur on nii eriline, et seda saab mõista vaid nii-öelda seespoolt. Boas on üks selle lähenemise alusepanijaid. Teadusliku metodoloogia perspektiivis ei saa olla jaburamat ideed--sest teaduses (ja tegelikul
t igasuguste teadmiste saamisel) saadakse teadmisi ainult võrreldes. Kui midagi millegagi ei võrrelda, ei saa üldse midagi teada. Võrdlemiseks peab olema mingi ühtne taustsüsteem, selle puudumisel pole ka võrdlemine võimalik. äärmuslikult relativistlikud teooriad väidavad sisuliselt, et uuritavad nähtused on nii unikaalsed, et neid ei saagi võrrelda. Sel juhul on paraku ka teadmine võimatu.

Universaalse arvestamine ei välista spetsiifiliste printsiipide arvessevõtmist; siiski on oluine neil kahel vahet teha. Universaalsed printsiibid on esmased, nendele peavad alluma kohalikud, spetsiifilised printsiibid. Näiteks eesti keel on eriline, teistsugune kui teised keeled, ometi poleks eesti keel võimalik, kui ta ei vastaks keele defineerivatele tunnustele, mis kehtivad kõigi keelte kohta maailmas. Näiteks kehtib reegel, et sõnad osutavad millelegi muule. Eesti keel ei oleks keel, kui selles sõnad ei osutaks millelegi. Eesti keele eripära on mõistetav vaid nendes universaalsetes raamides.

Tervitades

Aaro

From: aaro.toomela@ut.ee
Subject: [EHF:30427] Re: Eestimaist kasvatusteadust
To: org.ehf.haridusfoorum@lists.ut.ee
Date: Friday, 15 April, 2011, 10:15 PM

No comments: