Wednesday, April 20, 2011

Koolireformist

Selleks, et Eesti kooli reformida oleks vaja esmalt mõelda, uurida, arutada ja alles siis tegutseda. Hariduslistis on hetkel käimas mitu paralleelset arutelu, mille eesmärgiks on Eesti hariduse uuenemine. Lapsevanemad peavad olema aktiivsed ja oma arvamust/kogemusi esile tõstma. Nende hääl on oluline!

Mina leian, et kogu meie tänase haridusuuenduse põhiprobleeme on selles, et asjad toimuvad poliitiliste hüüdlausete korras ja projektipõhiselt, meie oma kasvatusfilosoofiline mõttelugu ja kasvatusteaduses uurimustena tehtav on õhuke ja küsitava sisuga, seega ei ole õpetajal oma tegevust sisuliselt ja vormiliselt kuhugile toetada.

Tulemuseks ongi kool, mis tegeleb põhiliselt hinnete väljastamisega, bürokraatia ja igasuguste asendustegevustega, et näida end aktiivse ja pädevana. Siin oleme täna. Palju kisa, aga vähe villa.

Kuhu edasi? Kas uued hüüdlaused ja uued geniaalsed mõttevälgatused või sügavam arutelu ja sisulised jätkusuutlikud arengud?

Tohutuks probleemiks on muidugi ka finantseerimine, kes millele raha annab ja mis eesmärgil. Kas tahame olla odavatööjõumaa ja paneme gümnaasiumid kinni ja saadame lapsed kutsekatesse või tahame olla isandad omal maal ja harime oma lapsi väärikates ülikoolides (ps ka kõrgharidust on võimalik devalveerida ja seda tehaksegi meie silmade all väga hoogsalt)?

Kuidas leida oma lapsele parim kool? See teema on jälle aktuaalne, mõni on proovinud nelja eliitkooli ja istub kodus ja närib küüsi, mõni on rallinud läbi isegi seitse ja enam. Mõnele kohale on kuni 15 last. 14 last soovinust jääb järelikult ukse taha... ei ole sobivad, ei ole väärilised selles koolis alustama... milline valus pettumus, milline raske algus kooliteele. Samas ei poolda mina absoluutselt oma lapse sellist traumeerimist. Kuna koolid omale lapsi valivad, siis toimub jätkuv selekteerimine ilmselt ka järgmistes klassides, pidev võrdlemine ja alavääristamine. Milleks oma lapsele sellist kogemust üleüldse tahta? Iga laps on ju eriline ja väärib väärikalt kohtlemist!


Aga tavakooli nagu ka ei taha, seal on ju kõik samamoodi kui vanasti... Tean oma kogemusest, et koolides toimuv muutub nii aeglaselt. Olen lapsevanemana kohtunud samasuguste karmide ja kahekeelsete õpetajatega nagu 20 aastat tagasi ise õpilasena õpetajaid kogesin, õppematerjalid on osalised täiesti ajuvabad ja käivad igasuguse loogika vastu, laste arvamust ei küsita, kui nad midagi arvavad, siis sellest eriliselt ei hoolita jne.

Oma lapsele head kooli otsides tuleb see kas ise luua (Läte Keilas, ettevalmistuseks kulub nende hinnangul 2 aastat), kolida mujale (mõne kooli juurde Eestis nt Rosmale või mujal maailmas, mina olen Rootsis- hariduspagulus) või otsustada koduõppe kasuks. 

Selleks, et luua Eestis uut kooli on vaja enne välja mõelda, kuidas. Hetkel on eestlased sagedasti läinud väljamaa eeskujude teed. Erandiks on ehk Tallinna Vanalinna Hariduskolleegium ja ehk ka see rahameeste erakool, mille nimi mul hetkel ei meenu... Minu arvates on aeg Eesti päris oma pedagoogikaks, oma kasvatusfilosoofiaks ja oma koolikultuuriks küps.

Meil on tavakoole, mille õpetajad on vapustavad isiksused näiteks Jakobsonide kool Unipihal, millest on ka meedias palju juttu olnud. Kindlasti on sellised erilisi tavakoole ja erilisi õpetajad palju... ja üheskoos kasvatusteadlastega saaksime ehk jõuda jälile, mis see on mis meil on erilist, mis teeb meie koolist kooli ja samas toetaks meie lapsi kõige paremal moel. 

No comments: