Thursday, April 21, 2011

Vaigistamine ja vabadus

Järjest enam kirjutatakse vaigistamisest ja küsitakse vabaduse järele. Millal ärkab enamik ja taipab, et suhtumise muutmine on vältimatu?

Altossaar meenutab täna Delfi lehel nõukogudeaegset juhtimist  Väljaspool majandussfääri, kuid tippude tasandil kindlasti ka seal, liikusid karjääriredelil üles need, kes leppisid süsteemi poolt kehtestatud valega, kes olid valmis minema südametunnistusega kompromissile või kellel see lihtsalt puudus.

Kas midagi on aastatega muutunud muutunud? Mina muidugi arvan, et muutunud on liiga vähe,  kirjutasin sellest ka pikemalt  jaanuaris 2012. Märke, mis minu väidet kinnitavad on piisavalt. Märgiliseks võib kindasti pidada näiteks Aaviksoo artiklit saladuserežiimist Eestis ja valetamise hädavajalikkusest riigivalitsejatele (Diplomaatia 2011, nr 3) „Infokonfliktid ja enesekaitse“ . Sedakaudu püüab Aaviksoo otsekui legitimeerida riigipoolsed valed, vabanduseks, et vajame seda riiklikuks julgeolekuks ja kõik teevad nii (kooliealise lapse moraal). Kas ikka vajame, küsivad paljud näiteks Rein Raud avalikus vastuses ja  Vooglaid ja mina oma blogilehtedel.

Altossaar toob oma artiklis välja, et oleme jõudmas tagasi nõukoguliku topeltmängu õhustikku. Kui eelmisel korral mängisime sotsialismi, siis seekord mängime demokraatiat. Altosaar kirjutab: Erakondadest on saamas mehhaanilised hingetud võimuvertikaalid, mis töötavad vaid oma juhtkondadele riskivabalt mandaate tootvate masinatena. Eriarvamused ja omaalgatused muutuvad erakondades järjest võimatumaks, sest põhikirjad ja ka kujundatud tavad on juba sellised, et haldusliku ressursi abil võib juhtkond alati ja igas kogus saavutada enamuse.

Kui Aaviksoo kaitseministrina sõnastas valitseva poliiteliidi seisukohad tões ja vales pigem filosoofiliselt ja püüab selgitada, milleks valetamine vajalik on, siis Altossaar toob näiteid elust enesest. Justkui jäine hingus brežnevlikest 70-ndatest kõlab erakondade funktsionäride suust sageli küsimus mõne kamraadi kohta: „Kes teda kontrollib?“

Veidemanni hiljutine artikkel „Vabaduses kaotsi läinud“ küsis, mida oleme oma vabadusega saavutanud. Altossaari huvitab, mis meie vabadusest on saanud. Õigem oleks küsida, kas vabadusest üleüldse saabki enam rääkida. Sõnavabadusest vist mitte. Meie poliitilised otsused tehakse tagatubades ja väga keeruline on Eestis täna olla eriarvamusel. Meedia on kallutatud ja ebausaldusväärne.

Vaba vaimu ja sõltumatut arvajat püütakse ära osta, kui see ei õnnestu, siis marginaliseerida. Kui tegemist ei ole just väga väljapaistva ühiskonnategelasega, püütakse selline erakonnakaaslane aukohtute, tõekomisjonide või muude „kättemaksukontori“ vahendite abil erakonnast isoleerida.

Altosaar juhib tähelepanu ka sellele, millest oleme õpetajate ja lastevanemate suhtes rääkinud juba pikemalt. Selleks on vaigistatus ja julguse puudumine. Inimesed on hirmunud, sest demokraatia topeltmängus on lubatud samad võtted, mis nõukaajal selgeks õpitud. Juhidki peaministrini välja on ju põhimõtteliselt samad, kel massidega manipuleerimise meetodid vanadest poliittundidest pähe raiutud...

Kuid julgus on kadunud ka mujal. Töötajad ei julge kritiseerida töö- või palgatingimusi, kuna neid võib kergelt tabada vallandamine või heal juhul koondamine. Vabaühenduste liidrid ei julge torkida riigiameteid, sest järgmist projekti ei pruugita enam toetada. Riigiteenistujad ei söanda võtta sõna avaliku sektori rumaluste kohta, sest see võib lõpetada karjääri. Pankade kliendid ei tohiks liigselt pahandada pankade või liisingufirmade üle, sest siis võivad nad jääda vajalikul hetkel rahata.

Me arvestame ja kalkuleerime oma võimalusi ning loobume oma õigustest, et olla pragmaatilised ning mitte tekitada tüli. Oodatav hüve sunnib meid hülgama oma südametunnistust, nagu paljudega juhtus nõukogude ajal.

Selles valguses muutuvad mõistetavaks Agu Laiuse kummalised hariduslisti sõnavõtud kodanikuühiskonna teemadel, saab selgeks, miks õpetajad vaikivad ja ei streigi ning lapsevanemad on rahulikult nõus oma maimukesi panema lasteaedadesse, kus inimlikkus puudub. Ilmselt ei ole inimestel enam vabalt võimalik ennast väljendada, kui ei ole poolt, siis oled vastu ja pead minema astuma. Paljud astuvadki, tee maailma on ju lai ja sissekäidud, mitte nii pöörased tõmbavad pea õlgade vahele ja lasevad edasi.

Altossaar kutsub üles õigusriiki taaskehtestama. Milline huvitav hetk Eesti ajaloos! Kas saame siis lõpuks vabaks või jätkame orjarahvana? Siit vastus Veidemanni küsimusele, kuidas me oma vabadust Eestis paremini kasutada saaksime kui lihtsalt lahkumiseks. Kui paljud meist on tegelikult valmis tõelise vabaduse nimel ohvreid tooma? Kui paljud on valmis tooma tõde päevavalgele, kui palju on neid tõeliselt eetilisi?

No comments: