Friday, April 01, 2011

Õppekavast ja veidike ka sellest, mis on tegelikult tähtis...

Hariduslistis kirjutatakse taaskord õppekavast.

Andres kirjutab: Pole ju erilist vahet, kui kauniks me viimistleme midagi, mida sellisel kujul põhimõtteliselt vaja pole, sest järgida selle ”üldosas” olevaid ülevaid loosungeid mitte keegi – õpetajaid pean silmas – täita ei kavatse. Juba sel lihtsal põhjusel, et nad ei loe seda läbigi v ei saa sellest aru.

Kaarel kirjutab:Viive Ruus ja tema 34 eksperti on arendanud õppekava teooriat 20 aastat.
Mina olen uurinud meie õppekava poliitlisi manipulatsioone ja kaasaegset õppekava teooriat kaks aastat.  Ma olen püüdnud Viivet ja Aini aidata, kuid nemad on mind vaid ignoreerinud ja takistanud. 

Ülo kirjutab:Kui ei ole veel olnud võimalust mõelda selle üle, mis on ARENG ja millest sõltub süsteemide funktsioneerimine, muutumine ja areng... Siis pole ju kuigi palju kasu sellest, et kooli põhikirjas on juttu arengust.
Siin listis on arengust ja arengu eeldustest kirjutatud sadu kordi, aga ka täna on mitmes kirjas olnud ikka "arendamise" juttu... ja sellises kontekstis, et arengut ilmselt ei mõeldud.

Kas võiksime siis kokkuvõtlikult öelda, et:

Õpetajad ja koolijuhid ei saa nagunii aru, et õppekava käsitleb lapse arengu toetamist, sellele eelduste loomist.Õpetajad tegelevad peamiselt  oma ainetundide (loe: palga) küsimustega. Nende koostöösoov (igal tasandil) on vähene. Ka õppekava“ arendajad“ on koostööst väsinud ja ei talu kriitikat, sest neil ei õnnestu tehtud ettepanekuid nagunii arvesse võtta...

Õppekavaprotsess on väga frustreeriv paljudele, samas kasu sellest nagunii eriti ei ole, sest õppekava on lihtsalt paber. Mis selle pärast siis üleüldse närvitseda?

Minu küsimused:
Miks õpetajad ei ole huvitatud õppekava sisulisest rakendamisest?
Miks õpetajad ei saa õppekavadest aru ,et tunne nendega sidet?
Miks õpetajad tegelevad ainult ainetundide eest võitlemisega?
Miks õppekava loojad on frustreerunud?
Miks ei võta arvesse lastevanemate soove õppekava osas?
Miks need, kes sooviksid protsessi toetada on frustreerunud?

Vastused on peamiselt ilmselt seotud rahastamisega. Õpetajad võitlevad oma ainetundide eest, sest muidu on neil veel väiksemad palgad. Õppekava rakendamiseks (töö kvaliteet) pole vajadust, sest õpetajate kohtadele reaalset konkurentsi (va eliitkoolides ehk) ei ole.

Õpetajatel puudub ka sisemine huvi millegagi süsteemile, mis neid pidevalt alandab, abiks olla (miks nad ei osale sisuliselt).

Miks õpetajad ei saa aru? Õppekava luues ja rakendades peavad olema loodud ka piisavalt finanitseeritud toetusmehhanismid (kaasamine ja koolitused).

Õppekava loojad on frustreeritud, sest nad asuvad kõikide osapoolte rünnakute meelevallas, samas puuduvad neil reaalsed võimalused ideaalse õppekavaprotsessi loomiseks. Tulemuseks on õppekava, millel puudub enamuse tunnustus ja mis ei rakendu, vaid jääb lihtsalt jõulise ja alarahastatud bürokraatia võidutähiseks haridusajaloos.

Mina arvan, et meil on lisaks rahapuudusele põhiprobleemiks ka õppekava üldosa toetavate kasvatusteaduslike tekstidega. Tegelikult peaks ikka enne olema mõttelugu ja siis sellest tulenevad dokumendid. Oleme ajaloohetkes, kus meie ühiskond muutub nii kiiresti, et inimesed ei jõua oma mõtteid veel mõeldagi, kui selgub, et justkui juba tuleks mõelda midagi muud... Selline tormamine on illusoorne ja kasulik nendele, kes soovivad rahvast vastavalt oma suvale suunata. Meil ei ole aega mõeldagi, veel vähem arutleda...

Ilusate õppekavasõnade taga peab olema seletus ilusas emakeeles. See seletus ei tähenda õppekava seletuskirju, vaid kasvatus/haridusfilosoofilisi süvatekste, mille kaudu õpetajad jõuaksid arusaamisele, mis see on mis see meie haridus ja kasvatus üleüldse on.

Seniks kuni keegi selleks aega ei võta, midagi ka ei muutu. Kaarel ja Ülo, soovitan Teil maha istuda ja raamatuid kirjutama asuda... selle kaudu toimuksidki need kaua oodatud muutused, kui ehk mitte homme, siis 10 aasta pärast ehk!

Õppekava kohmakuse pärast pole mõtet nii tohutult muret tunda, sest nagu Andres kirjutab (sama muideks näitab ka minu isiklik kogemus...), siis reaalset mõju on sellel paberil koolitööle sama palju, kui pungade tärkamisel koolimaja kõrval puu otsas. Tegeleda tuleks meie väheste inimjõudude (pean silmas eelkõige vaimujõudu) juures ikkagi nende küsimustega, mis suudaksid protsesse ka tegelikult (mitte ainult formaalselt) mõjutada, läheneda probleemidele sügavuti.

Pole mõtet oodata, et initsiatiiv selleks tuleks kusagilt ülevalt. Bürokraadid on alati tegevuses paberite tootmisega, millel pole muud mõju kui uusi pabereid toota... Ka ülikoolid on väga kaugel sellest, et tunda sügavamat huvi Eesti kasvatuse/hariduse süvaprobleemide vastu. Miks? Selle seletamiseks haritutele pole vajadust ja teistele kulub eraldi lehekülg...

Ainukesed, kes kasvatus-/haridusküsimustega nende tegelikus sügavuses/ulatuses tegeda saavad/tahavad/suudavad, ongi vabatahtlikud kodanikud, entusiastid ja pensionärid. 

jätk järgmises postituses

No comments: