Saturday, April 02, 2011

Veel õppekavast

Algus eelmises postituses

Kaarel kirjutab (vastusena minu kirjale vt eelmist postitust): Evelin, teie kiri peegeldab teie mõtlemist. Te võtate üksikud fraasid ja tahate teha neist kokkuvõtte. See on vist nõukogude hariduse tulemus, mis käsitleb vaid tekste ja ei võimalda aru saada ühiskondlikust süsteemist.

Minu kiri peegeldab loomulikult killukesi minu mõtlemisest. Kuidas oma mõtteid arusaadavalt lauseteks vormida - see on kunst oma ette. Harjutamiseks kulub aastaid, mõnel ei õnnestu selles valdkonnas kogu elu jooksul kuigi kaugele jõuda.  Sellepärast olengi alati tänulik, kui inimesed minu mõttekäikudele oponeerivad, kritiseerivad, kommenteerivad, reageerivad. Aitäh, Kaarel!

Loomulikult pärinen Nõukogude ajast, käisin pidevalt lasteaias, igapäevaselt koolis, minu aju pesti kõikide teiste laste ajudega samaväärselt. Ma ei usu siiski, et minu haridus minu subjektiivsest isest sõltumatult midagi käsitleda saaks (ei tekste ega ka ühiskondlikke süsteeme).

Ehk ei suuda ma tõepoolest teha muud kui käsitleda tekste... aga seegi ju hea algus... samas olen kindel, et ühiskonna süsteemseks mõistmiseks tekstide analüüsimisest üksi jääb väheks. Selleks on vajalik erinevaid ühiskondlikke süsteeme põhjalikult tundma õppida, eksperimenteerida ja analüüsida... selleks suhtlengi inimestega maailma eri paikadest, uurin ja katsetan. Olen avatud ja uudishimulik. Ühe osana õppimise protsessist püüan ka sõnastada mõningaid mõtteid ja mõnikord mõnd mõtteidu ka siia listi saata või oma blogisse postitada.

Minu arvates on oluline, et me mitte ainult ei räägi ühiskonnast ja väärtustest, mis on ühiskonna demokraatlikuks toimimiseks olulised, vaid me ise ka elaksime neid... praktiseeriksime seda, millest rääkime, et oleksime oma sõnade elavaks kinnituseks. Hariduslisti lugedes tundub mulle üsna sageli, et sõnad ja teod elavad eraldi elusid...

Aina enam tundub, et kõik see, mis on päevapoliitikas, on peamiselt üks suur sõnade vaht. Õppekava, elukestev õpe, ainetevaheline integratsioon, individuaalne lähenemine jne. Palju olulisem kui pisiasjade (raha, kuulsus jne) pärast vehelda oleks täita mõned Eesti laste igapäevast elu puudutavad olulised mõisted omamaise tähendusega ja sealt edasi muuta sõnad tegelikkuseks. Mõnikord on selleks vaja kirjeldada juba olemasolevaid positiivseid praktikaid  ja viia need laiema avalikkuse ette, Lembit Jakobsoni Unipiha kooli positiivne näide.

Edasi õppekavast. Palju kära tekitanud PISA testi kõige olulisem tulemus on see, et nüüd on meil teada, et meie lapsed on kõige õnnetumate hulgas maailmas. Mõned teadsid seda muidugi juba enne seda (Tiiu Kuurme uurimus nt), aga PISA on ju riiklikult tunnustatud mõõdik, seega on see fakt ka ametlikult tunnustatud.

Mida me teeme riiklik tasandil, et meie laste olukorda märkimisväärselt parandada? Matemaatika tundide lisamine siin ei aita... Kas selle ulatuslikule probleemile on õppekava uuendades püütud lahendusi leida?

No comments: