Wednesday, June 29, 2011

RAHA LASTELE!

26.aprill 2011
Kuigi ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni ratifitseerimisega 1991. aastal võttis Eesti riik kohustuse laste õigused ja vajadused riigis esikohale asetada, siis 20 aasta jooksul saavutatud tulemused on jäänud tagasihoidlikuks. Paljud lasteaiad on korrastamata ja elavad sisuliselt alles nõukaajas, lasteaiapersonal on tööga ülekoormatud, hirmutatud ja alatasustatud. Tänaseks on lapsevanemad Tallinnas otsustanud ühineda ja jõuliselt oma laste huvide ja õiguste eest seisma hakata. Selleks on loodud MTÜ Kodaniku Hääl, mille kaudu loodetakse astuda dialoogi Tallinna LV eelarvepoliitika prioriteetide muutmiseks Euroopa Liidu riigile kohaseks.  
Lapse Õiguste Konventsioon ja olukord riigis
1991. aastal ratifitseeritud ÜRO Lapse Õiguste Konventsioon tõstab esile laste vajaduste ja õiguste tähtsuse kõikide riiklike ja kohalike otsuste tegemisel. Samas näitavad mitmed raportid ja uuringud, et laste olukord Eestis on täna 20 aastat peale konventsiooni jõustumist endiselt väga raske, palju on vaesust, füüsilist ja vaimset vägivalda, lapsi ei kuulata ja nende vajadustega arvestamist ei peeta oluliseks. Aastaid on olnud probleemiks koolide ja lasteaedade ebapiisav rahastamine, vabaduse ja rõõmu puudumine institutsionaliseeritud hariduses, vanemate vähene teadlikkus kasvatusküsimustes ja palju muud.
Mõneks näiteks paljude hulgast on omavalitsuste kitsist rahastamisest tulenev lasteaiakohtade nappus, õpetajate ja eriti abiõpetajate töökoormuste ja palganumbri vahelised käärid. Laste arvelt koonerdamise tulemuseks on nõukaaegse mentaliteedi jätkumine: ökonoomitamine toidu, õppekäikude, mänguasjade ja kõik võimalike lastele tehtavate kulutuste arvelt. Täna on terves Eestis valdavaks lapsi täistuubitud rühmaruumid, kust praktiliselt puuduvad täiskasvanud.
Sellise olukorraga kaasneb automaatselt laste ebaväärikas kohtlemine näiteks une- ja õppetegevusteajal. Õpetaja ei saa isegi parima tahtmise juures tänastes tingimustes lapse individuaalseid vajadusi arvesse võtta, sest rühmas on korraga 20 või enam last, kes kõik peavad kuidagi viisi enam-vähem terves tükis õhtuks koju jõudma.
Suured sõnad alusharidusest on omamoodi müüt, tegelikkuses toimub meie lasteaiarühmades laste „ärahoidmine“ ja võiks ehk isegi öelda, et lihtsalt karjatamine. Planeerimiseks ettenähtud ajad on viidud minimaalseks või üleüldse kadunud, viimasel Haridusfoorumil paljukõneldud meeskonnatööks pole mõnes lasteaias ettenähtud tunnikestki nädalas. Lasteõpetajate töö- ja palgatingimused on ebainimlikud ja ei vasta neile asetatud kõrgetele ootustele ja nõuetele.
Hoolimata laste olukorraga seotud probleemide drastilisusest on kodanikuaktiivsus nende teemade tõstatamisel ja lahendamisel olnud vähene. Erandina võiks esile tõsta ehk mõned puuetega lastevanemate algatused, mis on jõudnud ka üleriiklike muudatuse ja süsteemsete lahendusteni. Ilmselt on just olukorra karm traagilisus sundinud neid vanemaid juba varasematel aastatelgi oma laste õiguste eest seismisel samme astuma, samas kui teised lapsevanemad ikka veel vaikides kannatasid ja olukorra iseeneslikku paranemist ootasid.
Vaigistatud lasteaiapersonal ja passiivsed lapsevanemad, kas nüüd lõpuks toimub murrang?
Minu jaoks on juba aastaid olnud küsimuseks, miks meie lasteaiapersonal on vait ja miks meie emad ja isad ja vanavanemad ei ole tänavatel, et nõuda oma lastele väärikat kohtlemist. Lasteaiatöötajaid on Eestis valitseva tööpuuduse tingimustes lihtne vaigistada, kuid näib, et nüüd on meie lapsevanematel Tallinna võimumeeste omavolist tõepoolest mõõt täis saanud. Aktiivsete emade eestvõtmisel on alustatud kampaaniaga, milles nõutakse suuremat rahastust lasteaedadele, tõstatakse küsimusi eelarvepoliitika prioriteetidest jms. Selliseid avalikke kodanikualgatusi on tüürijuuresolijatel juba palju keerulisem vaigistada või ignoreerida.
Esimese sammuna liikus ringi üleskutse Facebookis „Maha Tallinna TV – raha lastele!“ Sellega liitus lühikese ajaga kokku 14 567 inimest. Aktsiooniga seotud kommentaariumeid lugedes saab selgeks, et lapsevanemad ja ka lasteaiainimesed on lõpuks ometi pannud seljad kokku. Ühiselt vaadatakse otsa Tallinna eelarvepoliitikale ja hakatakse ebakohti jõuliselt avalikustama.
Majanduskriisis vaevlev Tallinna linnavalitustus otsustas eelarves kärpida avalike suhete jaoks mõeldud summasid 14%, samas, aga lasteaedadele investeeringuteks ettenähtud summasid kogunisti 94% ulatuses (seda ilmselges seoses riikliku lasteaedade programmi kärbetega). Sellest ajendatuna valitigi esmaselt selline tugev negatiivse kõlaga loosung „Maha Tallinna TV“, mis tõstatas probleemi laiemalt, tegi niiöelda puust ja punaseks, mida Tallinna kodanikud tegelikult oma maksuraha eest saada soovivad.
Katrin Väljataga kirjutab „Raha lastele!“ kodulehe kommentaariumis, et algatuse käima lükanud kodanike „eesmärk ei ole vastandada ei lapsi ega lasteaedu TTV-le, vaid tagada lasteaedadele õiglane ja vajadustele vastav rahastus!“ Katrin leiab, et linn peab hoolimata riiklike programmide olemasolust või kadumisest rahastama seadustega KOV pandud kohustusi.
Järgmise sammuna peale Facebooki algatust asutasid Tallinna lapsevanemad kodulehe www.rahalastele.ee ja MTÜ Kodaniku Hääl. Lapsevanemate nõudmised on konkreetsed:
„Tagada igale lapsele kõlblik lasteaiakoht on Tallinna kohalikule omavalitsusele seadusega pandud kohustus, mida linn ei tohi jätta täitmata. Raha selleks tuleb meie, lapsevanemate ja maksumaksjate taskust. Senikaua, kuni Tallinna Linnavalitsus ei ole suutnud täide viia oma esmaseid kohustusi, ei ole neil õigust suunata raha nende endi poolt loodud lisaväljaminekuteks, milleks on Tallinna TV.“ (tsiteeritud kodulehelt rahalastele.ee)

Liikumise andmetel ei ole 27% lastest võimalik munitsipaallasteaias kohta saada. Kuigi laste arv Tallinnas on kolme aastaga kasvanud 1500 võrra, siis on lasteaedade rahastamine vähenenud  2,3 miljoni euro võrra.

Osalusdemokraatia ja kodanikuaktiivsus praktikas
Katrin Väljataga üks algatuse juhtidest kirjutab liikumise kodulehel nõuandeks teistele aktivistidele: „Kui kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil elavad inimesed ehk selle linna-valla elanikud võtaksid kätte ja tunneksid huvi, miks nende kodukandis on üks asi nii ja teine asi naa, võtaksid lahti omavalitsuse eelarved ja määrused..., siis tekiks igal pool rohkem vastutustunnet oma elanike ees.
Ja kui kohalikul omavalitsusel tõepoolest ei jagu vahendeid oma kohustuste täitmiseks (hoolimata heast otstarbekast majandamisest), siis on need inimesed, kellega omavalitsus kenasti arutelusse astub ja lahendusi püüab otsida, omavalitsuse selja taga ka siis, kui nõudmistega keskvalitsuse poole pöördutakse.“
Lapsevanemad on koostanud koostöös Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liiduga Tallinna kodanike eelnõu linnaeelarve muutmiseks, selleks on käimas avalik allkirjade kogumine. Lisaks allkirjade kogumisele on kodanikel plaanis ka „Teeme ära!“ talgude korras lasteaedade pisiremondiks sponsoreid leida ja vabatahtlikkuse korras töödele appi tulla.
Inimeste motiivid protestiaktsioonis osalemiseks on erinevad.  Brit kirjutab rahalastele.ee lehel, miks tema liikumisega ühines: „...puude pärast ei saanud mu laps ka lasteaias lõpuni käia – mul ei oleks õigust nõuda alarahastatud ja ülekurnatud lasteaiakasvatajalt lisatööd. Ja mul ei oleks olnud kindlustunnet, et ääreni täis topitud rühmas oleks mu lapsele tähelepanu jagunud. Seepärast kasvab minu laps kodus.  
Tallinnas on lapsevanemad asja käsile võtnud ja vaatavad väga sügavale omavalitsuse rahakotti. Kuna tegemist on kodanike enda maksurahaga ja ajad on rasked, siis on neil selleks ka ülimalt põhjust.
Ehk hakkavad MTÜ Kodanike Hääle „Raha lastele!“ liikumise kaudu vaikselt mõranema vananenud hoiakud, millest lähtuvalt keegi ei julge sõnagi suust öelda, veel vähem avalikult kirjutada või kritiseerida. Osalusdemokraatia aluseks on kodanik, kellel on oma arvamus ja hääl, et seda häält kuuldaks ja arvesse võetaks, on vaja luua ühendusi ja oma seisukohad avalikkusele teatavaks teha. 
Minu arvates on tegemist väärt ettevõtmisega. Lõpuks ometi hakkavad inimesed jõulisemalt reageerima riigis valitsevale kohutavale ebaõiglusele. Kutsun üles ka teiste omavalitsuste lapsevanemaid, lasteaia- ja koolirahvast Tallinna kodanike eeskujul ühinema, et omavalitsuste ja keskvalitsuse omavoli vastu üheskoos välja astuda ja laste õigused Eesti riigis kodanikualgatuse korras kehtestada!
Evelin Tamm
Hariduspagulane ja kodanikuaktivist, haridusuurija ja -uuendaja,  lapsevanem ja lasteaiaõpetaja, andragoogika magister

Kärbitult avaldatud Õpetajate Lehes 6.mai 2011

HARIDUSEST EESTIMAAL

Sissejuhatus

„Haritus on isiksuse karakteristik“, ütleb Ülo Vooglaid – austusväärne sotsiaalteadlane, kes haridustemaatikaga tegelenud juba aastakümneid.  Me ei saavat haridust anda, müüa ega vahetada. Ometi öeldakse sageli, et kõrgharidust antakse ülikoolis ja alusharidust jällegi lasteaias. Millest selline vastuolu?

Ka hariduse kvaliteedist rääkides jõuame samasugusele tupikteele. Kui Riigikogu mõni aasta tagasi võttis päevakorda hariduse kvaliteedi küsimused (Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti hariduse kvaliteet ja kättesaadavus" arutelu XI RIIGIKOGU STENOGRAMM IV ISTUNGJÄRK Neljapäev, 13. november 2008, kell 10:00 vt stenogrammi või videosalvestust http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1&toimetatud=1&toimetamata=0&date=1226563495&paevakord=3017), siis põhiliselt arutati koolivõrgu teemal ja eelkõige vaieldi  koolimajade arvu üle. Unustati üleüldse, et haridus on palju enam kui koolimajad või riigieksamite tulemused. Tänaseks on tollased arutelud maagümnaasiumide kaotamise kaudu tegelikuks saamas.

Ometi on ju teada, et harituks kujunetakse inimeste omavahelises dialoogis ja koosmõjus, seega on väga tähtsad hoopis inimesed meie ümber, meie keel ja kultuur, kodukant. Teisalt on taas aktuaalne kontakt loodusega ja säästva arengu temaatika, eriliselt oluline on loovus, vabadus ise otsustada ja siit edasi ka oma tegude/otsuste/mõtete eest vastutada.

Kultuurieliit kirjutab ja kõneleb haridusest ja haritusest päevast päeva. Millest, aga kõneletakse meie hariduspoliitikas? Milleks on meie arusaamades nii suured käärid? Käesolevas artiklis tahaksin tõsta esile mõningaid Eesti hariduselu võtmeteemasid, mis minu hinnangul vääriksid avalikkuse igakülgset tähelepanu ja aitaksid ühtlasi valgustada eespool toodud küsimusi veidi tavapärasest erineva nurga alt.

Nagu ei ole valmis vastuseid hariduses ja kasvatuses, nii on ka minu kirjutis pigem teetähiseks, mis püüab kaardistada mõningaid täna aktuaalseid teemasid, jäädes siiski pigem avatud arutelu loovaks kui „õigeid“  vastuseid defineerivaks. Tahaksin veel lisada, et artiklit kirjutama hakates puuduvad mul nii isiklikud kui ametikohustustest tulenevad ambitsioonid.

Võistlus või koos kasvamine

Juba mõned kuud on paljude inimeste tähepanu köitnud Tallinna koolikatsed, samuti ka põhikooli ja gümnaasiumi riigieksamid. Igal kevadel toimub meil omamoodi kaalumine ja mõõtmine, kus terad eraldatakse sõkaldest, targad lollidest.  „Targad“ saavad pärjad pähe ja jätkavad eelistatud koolides/ülikoolides. „Rumalad“ lähevad pead norus oma teed, kurvastuseks nii vanematele kui suguvõsale, peavad leppima justkui teisejärguliste tingimustega.

Lapse Õiguste Konventsiooniga kinnitas Eesti riik juba 1991. aastal, et kohtleme oma lapsi võrdselt.  Tallinnas toimunud segadus koolikohtadega on üks drastilisemaid olukordi, kus laste väärikas kohtlemine on muudetud täielikuks farsiks. Võitlus koolikohtade pärast näitab ilmekalt, et tegelikult on meil endiselt võrdsetest võrdsemad. Meil on uhked, väärikate õpetajatega ja hästi varustatud eliitkoolid Esimesele Eestile. Nende koolide lõpetajatel on reeglipäraselt paremad võimalused ülikoolidesse edasi pääsemiseks ja sealt edasi juba eelised töökohtadele kandideerimiseks.

Kui Tallinnas toimub võitlus Esimese Eesti Eliitkoolide (EEE) kohtade pärast, siis samal ajal on meil ikka veel vaikselt hingitsenud need väikesed kodused maagümnaasiumid Teisele Eestile. Kolkakoolid, mille lõpetamine oleks juskui häbiasi, oleks juskui akadeemiline enesetapp. Nüüd siis haridusreform, mille eesmärgiks nende „õnnetute koolide“ jõuga sulgemine, sest II Eesti võsukeste ülesandeks on kutsekoolides ametiks ettevalmistumine, mitte riigi raha eest asjatult raamatutarkuse taga ajamine.   

Vahemärkusena ja pildi avardamiseks soovitan lugeda tähelepanelikult, millest räägitakse Euroopa hariduspoliitika ajaloos ja jälgida, kuidas on kujunenud rahastusmeetmed, selle poliitika ellu viimiseks. Kuigi Euroopa Ühendus on eelkõige riikide majanduslik liit ja haridusküsimused on kõikide riikide siseasjaks, on kutsekoolide juhid/õpetajad läbi aegade olnud majandusinimestele oluliseks koostööpartneriks ja seega ka Euroopa Liidu kõrgendatud huvi all.

Vaadates tänaseid hariduspoliitilisi otsuseid Eestis, mis puudutavad maapiirkondi, tekib küsimus: Kas Eesti, kui vanade liikmesriikide suurettevõtete allhankeriik ja odava tööjõu maa, ei vajagi maal kõrgelt haritud elanikkonda? Kas olulisemaks kui maainimeste gümnaasiumitasemel õpetamist peetakse ettevõtjatele sobivate kutsevaldkondade ja- koolide eelisrahastamist?

Haridusuuendus või bürokraatia

Minu hinnangul peaksime tänasest enam kirjutama ja rääkima sellest, milline võiks Eesti haridus olla siis, kui rahvale olulised väärtused oleksid väärilise kohal ka hariduspoliitilistes arutlustes ja otsustes.

Sotsiaalse võrdsuse, inimväärikuse ja sealhulgas eriti lastele valikuteks  vabaduse loomine - on valdkonnad, milles meil on palju areneda. Nii lasteaedades, koolides kui ülikoolides toimuv ei ole siinkohal isegi rahuldaval tasemel. Seda kinnitavad mitmed uuringud sh ka näiteks ulatuslik rahvusvaheline PISA uuring, millest selgus, et meie lapsed on Euroopas kõige õnnetumad koolilapsed.  

Kogu maailmas tähtsustatakse aina enam säästva arengu teemat, sest looduse tasakaal on paigast nihkumas, kliima muutused ja globaalsed katastroofid annavad märku, et inimkond peab sellele ühisele ulatuslikule probleemile vastuste otsimisega kiirustama. Eestlased on Euroopa üks vanimaid loodusrahvaid, seega on meie kasvatuses paljut, mis võiks olla eeskujuks vanadele kultuurrahvastele. Kas meie õppekavaarendajad ja kasvatusteadlased on sellele mõelnud?

Teadus, mis liigub järjest suurema globaalse ühtluse suunas, hakkab haridusküsimustes järjest enam tähtsustama kohalikku ja algupärast õppimises ja hariduses.  Paljudes riikides küsitakse omamaise kasvatusmõtte järele, sest kasvatusteadlased on sageli keskendunud globaalsetele küsimustele ja jätnud õpetajad ja lapsevanemad kasvatustegelikkusesse omapäi. Viimane aeg on ka meie hariduselus hakata väärtustama eesti keeles kasvatusest ja haridusest kirjutamist. Haridus- ja kasvatusteemaliste tervikteoste ilmumiseks tuleks luua eraldi toetusfond, sest 20 iseseisvusaasta jooksul on kirjutatud peamiselt artiklijuppe ja väiksemaid uurmuslaadseid üllitisi. Sellest ei piisa, et meie õpetajaid, haridusametnikke ja lapsevanemaid kasvatusküsimustes harida.

Bürokraatia ja infrastruktuuri  asemel tuleks rohkem toetada inimesi, kellel on sädet ja uuenduslikke ideid nii maal kui linnas. Noorte andekate õpetajate kooli saamiseks ei piisa ühekordsest 200 000 kroonist, vaid meie õpetajad vajavad märkmisväärset palgatõusu. Vaigistatud õpetajaskond peab oma välismaiste kolleegide eeskujul ühinema ja oma kutseväärikuse eest jõulisemalt seisma hakkama! Mõtlemisaineks ja võrdluseks tahaksin siinkohal tuua Rootsi õpetajad, kes pikaajalise ootamise järel nõuavad nüüd jõuliselt palkade (täna ca 3100 EUR bruto!!!) tõstmist 1100 EUR võrra. 

Ka lapsevanemad ise peaksid oma laste hariduse nimel rohkem ühiseid pingutusi tegema. Koostöö kooli ja kodu vahel on meil pigem moesõna kui tegelik koolipraktika. Samas on tänaseks ju näha, et pelgalt riiklikele süsteemidele ja koolide iseeneslikule uuenemisele lootes ei toimu sisus midagi. Aeg läheb, lapsed kasvavad suureks, haridusbürokraadid ja kasvatusteadlased kirjutavad aina uusi ja uusi pabereid iseenese toimekuse ja edu kiituseks. Tegelikkus kõnnib oma radu...     

Kokkuvõtteks


Mis on hea haridus ja milliseks kujuneb Eesti XXI sajandil - need on kaks omavahel tihedalt seotud küsimust. Vastuste leidmiseks on vaja olulisemalt konstruktiivsemat avameelset diskussiooni ja dialoogi haridusküsimuste teemadel nii avalikus meedias kui ministeeriumi ja kodanikeühenduste omavahelistes aruteludes.

Kui meie põhiliseks haridusuuenduseks on regulaarne õppekavade välja vahetamine,  maakoolide sulgemine ja kutsekoolide eelisarendamine, siis võime väita, et riiklikul tasandil peetakse hariduseks midagi mida saab anda, osta, müüa ja vahetada. Eesti inimene on kui mutter masinavärgis ja masina juhtimise ostuseid tehakse meist sõltumatult, meiega konsulteerimata.

Millal hakatakse riigi tasandil haridusele mõtlema inimese seisukohalt, ehk millal toimub Nõukaaegse hariduse uuenemine Eestis tegelikkuses? Ilmselt siis, kui kodanikud jõulisemalt oma seisukohti väljendama hakkavad ja poliitikutel muutub võimatuks nendest seisukohtadest tuima ükskõiksusega mööda vaadata. Seniks on kodanikel võimalus pakkuda oma lastele koduõpet, kolida mõne asjaliku (alternatiiv)kooli külje alla või hakata mitmete kaasmaalaste eeskujul hariduspagulasteks.

Lühendatult avaldatud Maalehes juuni 2011

Koolikatsete kohta veel vt sissekannet 8. aprillist 2009
Koolikatsetest avalikus meedias - väike otsing veebis

Hariduspagulusest vt sissekannet 8. oktoobrist 2009
Hariduspagulus

Soovitan lugeda ka pikemat artiklit vabadusest ja kasvamisest avaldatud 11. juuni 2011
Inimese vabadus kasvada

Koolireformist 20 aprill 2011

Monday, June 27, 2011

Maailma tajumisest

Juba lapsest saadik olen mõelnud, kuidas on olla teise inimese nahas. Üsna sageli võib kohata inimesi, kes eeldavad, et kõik kogevad maailma samamoodi kui nemad ja seega ka õpivad samamoodi. Mõnikord olen kohanud selliseid õpetajaid, kes teavad täpselt kõigest kõike.

Danieli loeng on ehe näide sellest, et inimeste maailmatunnetuse viisid võivad olla kardinaalselt erinevad. Mõned inimesed on väga erilised ja võimelised seega märkama ja kogema asju, mida paljud teised ei märka või sugugi oluliseks ei pea.

Selleks, et kõik inimesed saaksid iseennast ja oma andeid tundma õppida ja olla loovad peavad õpetajad olema avatud ja valmis uudseid lahendusi vastu võtma. Maailm ei ole must ja valge. Maailm on väga väga värviline. Kui palju värve on lubatud meie koolides?

Soovitan võtta need tühised 10 minutit ja Danieli lugu ära kuulata. 

Ted talks lehelt:

Daniel Tammet has linguistic, numerical and visual synesthesia -- meaning that his perception of words, numbers and colors are woven together into a new way of perceiving and understanding the world. The author of "Born on a Blue Day," Tammet shares his art and his passion for languages in this glimpse into his beautiful mind.

Tuesday, June 14, 2011

Laine ehk kuidas luua osalevaid praktikaid

Valentine Giraud saatis täna huvitava käsiraamatu, mille on välja töötanud magistriüliõpilased Rootsist.
Esmapilgul tundub väga hea ja asjalik materjal olevat!

Kuidas muuta autoritaarsed keskkonnad osalevateks? -  probleem, millega paljud peavad silmitsi seisma päevast päeva. Siin ehk pakutakse mõningaid praktilisi ja teoreetilisi lahendusi...

Vaadake ise
http://www.theweave.info/