Wednesday, June 29, 2011

HARIDUSEST EESTIMAAL

Sissejuhatus

„Haritus on isiksuse karakteristik“, ütleb Ülo Vooglaid – austusväärne sotsiaalteadlane, kes haridustemaatikaga tegelenud juba aastakümneid.  Me ei saavat haridust anda, müüa ega vahetada. Ometi öeldakse sageli, et kõrgharidust antakse ülikoolis ja alusharidust jällegi lasteaias. Millest selline vastuolu?

Ka hariduse kvaliteedist rääkides jõuame samasugusele tupikteele. Kui Riigikogu mõni aasta tagasi võttis päevakorda hariduse kvaliteedi küsimused (Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti hariduse kvaliteet ja kättesaadavus" arutelu XI RIIGIKOGU STENOGRAMM IV ISTUNGJÄRK Neljapäev, 13. november 2008, kell 10:00 vt stenogrammi või videosalvestust http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1&toimetatud=1&toimetamata=0&date=1226563495&paevakord=3017), siis põhiliselt arutati koolivõrgu teemal ja eelkõige vaieldi  koolimajade arvu üle. Unustati üleüldse, et haridus on palju enam kui koolimajad või riigieksamite tulemused. Tänaseks on tollased arutelud maagümnaasiumide kaotamise kaudu tegelikuks saamas.

Ometi on ju teada, et harituks kujunetakse inimeste omavahelises dialoogis ja koosmõjus, seega on väga tähtsad hoopis inimesed meie ümber, meie keel ja kultuur, kodukant. Teisalt on taas aktuaalne kontakt loodusega ja säästva arengu temaatika, eriliselt oluline on loovus, vabadus ise otsustada ja siit edasi ka oma tegude/otsuste/mõtete eest vastutada.

Kultuurieliit kirjutab ja kõneleb haridusest ja haritusest päevast päeva. Millest, aga kõneletakse meie hariduspoliitikas? Milleks on meie arusaamades nii suured käärid? Käesolevas artiklis tahaksin tõsta esile mõningaid Eesti hariduselu võtmeteemasid, mis minu hinnangul vääriksid avalikkuse igakülgset tähelepanu ja aitaksid ühtlasi valgustada eespool toodud küsimusi veidi tavapärasest erineva nurga alt.

Nagu ei ole valmis vastuseid hariduses ja kasvatuses, nii on ka minu kirjutis pigem teetähiseks, mis püüab kaardistada mõningaid täna aktuaalseid teemasid, jäädes siiski pigem avatud arutelu loovaks kui „õigeid“  vastuseid defineerivaks. Tahaksin veel lisada, et artiklit kirjutama hakates puuduvad mul nii isiklikud kui ametikohustustest tulenevad ambitsioonid.

Võistlus või koos kasvamine

Juba mõned kuud on paljude inimeste tähepanu köitnud Tallinna koolikatsed, samuti ka põhikooli ja gümnaasiumi riigieksamid. Igal kevadel toimub meil omamoodi kaalumine ja mõõtmine, kus terad eraldatakse sõkaldest, targad lollidest.  „Targad“ saavad pärjad pähe ja jätkavad eelistatud koolides/ülikoolides. „Rumalad“ lähevad pead norus oma teed, kurvastuseks nii vanematele kui suguvõsale, peavad leppima justkui teisejärguliste tingimustega.

Lapse Õiguste Konventsiooniga kinnitas Eesti riik juba 1991. aastal, et kohtleme oma lapsi võrdselt.  Tallinnas toimunud segadus koolikohtadega on üks drastilisemaid olukordi, kus laste väärikas kohtlemine on muudetud täielikuks farsiks. Võitlus koolikohtade pärast näitab ilmekalt, et tegelikult on meil endiselt võrdsetest võrdsemad. Meil on uhked, väärikate õpetajatega ja hästi varustatud eliitkoolid Esimesele Eestile. Nende koolide lõpetajatel on reeglipäraselt paremad võimalused ülikoolidesse edasi pääsemiseks ja sealt edasi juba eelised töökohtadele kandideerimiseks.

Kui Tallinnas toimub võitlus Esimese Eesti Eliitkoolide (EEE) kohtade pärast, siis samal ajal on meil ikka veel vaikselt hingitsenud need väikesed kodused maagümnaasiumid Teisele Eestile. Kolkakoolid, mille lõpetamine oleks juskui häbiasi, oleks juskui akadeemiline enesetapp. Nüüd siis haridusreform, mille eesmärgiks nende „õnnetute koolide“ jõuga sulgemine, sest II Eesti võsukeste ülesandeks on kutsekoolides ametiks ettevalmistumine, mitte riigi raha eest asjatult raamatutarkuse taga ajamine.   

Vahemärkusena ja pildi avardamiseks soovitan lugeda tähelepanelikult, millest räägitakse Euroopa hariduspoliitika ajaloos ja jälgida, kuidas on kujunenud rahastusmeetmed, selle poliitika ellu viimiseks. Kuigi Euroopa Ühendus on eelkõige riikide majanduslik liit ja haridusküsimused on kõikide riikide siseasjaks, on kutsekoolide juhid/õpetajad läbi aegade olnud majandusinimestele oluliseks koostööpartneriks ja seega ka Euroopa Liidu kõrgendatud huvi all.

Vaadates tänaseid hariduspoliitilisi otsuseid Eestis, mis puudutavad maapiirkondi, tekib küsimus: Kas Eesti, kui vanade liikmesriikide suurettevõtete allhankeriik ja odava tööjõu maa, ei vajagi maal kõrgelt haritud elanikkonda? Kas olulisemaks kui maainimeste gümnaasiumitasemel õpetamist peetakse ettevõtjatele sobivate kutsevaldkondade ja- koolide eelisrahastamist?

Haridusuuendus või bürokraatia

Minu hinnangul peaksime tänasest enam kirjutama ja rääkima sellest, milline võiks Eesti haridus olla siis, kui rahvale olulised väärtused oleksid väärilise kohal ka hariduspoliitilistes arutlustes ja otsustes.

Sotsiaalse võrdsuse, inimväärikuse ja sealhulgas eriti lastele valikuteks  vabaduse loomine - on valdkonnad, milles meil on palju areneda. Nii lasteaedades, koolides kui ülikoolides toimuv ei ole siinkohal isegi rahuldaval tasemel. Seda kinnitavad mitmed uuringud sh ka näiteks ulatuslik rahvusvaheline PISA uuring, millest selgus, et meie lapsed on Euroopas kõige õnnetumad koolilapsed.  

Kogu maailmas tähtsustatakse aina enam säästva arengu teemat, sest looduse tasakaal on paigast nihkumas, kliima muutused ja globaalsed katastroofid annavad märku, et inimkond peab sellele ühisele ulatuslikule probleemile vastuste otsimisega kiirustama. Eestlased on Euroopa üks vanimaid loodusrahvaid, seega on meie kasvatuses paljut, mis võiks olla eeskujuks vanadele kultuurrahvastele. Kas meie õppekavaarendajad ja kasvatusteadlased on sellele mõelnud?

Teadus, mis liigub järjest suurema globaalse ühtluse suunas, hakkab haridusküsimustes järjest enam tähtsustama kohalikku ja algupärast õppimises ja hariduses.  Paljudes riikides küsitakse omamaise kasvatusmõtte järele, sest kasvatusteadlased on sageli keskendunud globaalsetele küsimustele ja jätnud õpetajad ja lapsevanemad kasvatustegelikkusesse omapäi. Viimane aeg on ka meie hariduselus hakata väärtustama eesti keeles kasvatusest ja haridusest kirjutamist. Haridus- ja kasvatusteemaliste tervikteoste ilmumiseks tuleks luua eraldi toetusfond, sest 20 iseseisvusaasta jooksul on kirjutatud peamiselt artiklijuppe ja väiksemaid uurmuslaadseid üllitisi. Sellest ei piisa, et meie õpetajaid, haridusametnikke ja lapsevanemaid kasvatusküsimustes harida.

Bürokraatia ja infrastruktuuri  asemel tuleks rohkem toetada inimesi, kellel on sädet ja uuenduslikke ideid nii maal kui linnas. Noorte andekate õpetajate kooli saamiseks ei piisa ühekordsest 200 000 kroonist, vaid meie õpetajad vajavad märkmisväärset palgatõusu. Vaigistatud õpetajaskond peab oma välismaiste kolleegide eeskujul ühinema ja oma kutseväärikuse eest jõulisemalt seisma hakkama! Mõtlemisaineks ja võrdluseks tahaksin siinkohal tuua Rootsi õpetajad, kes pikaajalise ootamise järel nõuavad nüüd jõuliselt palkade (täna ca 3100 EUR bruto!!!) tõstmist 1100 EUR võrra. 

Ka lapsevanemad ise peaksid oma laste hariduse nimel rohkem ühiseid pingutusi tegema. Koostöö kooli ja kodu vahel on meil pigem moesõna kui tegelik koolipraktika. Samas on tänaseks ju näha, et pelgalt riiklikele süsteemidele ja koolide iseeneslikule uuenemisele lootes ei toimu sisus midagi. Aeg läheb, lapsed kasvavad suureks, haridusbürokraadid ja kasvatusteadlased kirjutavad aina uusi ja uusi pabereid iseenese toimekuse ja edu kiituseks. Tegelikkus kõnnib oma radu...     

Kokkuvõtteks


Mis on hea haridus ja milliseks kujuneb Eesti XXI sajandil - need on kaks omavahel tihedalt seotud küsimust. Vastuste leidmiseks on vaja olulisemalt konstruktiivsemat avameelset diskussiooni ja dialoogi haridusküsimuste teemadel nii avalikus meedias kui ministeeriumi ja kodanikeühenduste omavahelistes aruteludes.

Kui meie põhiliseks haridusuuenduseks on regulaarne õppekavade välja vahetamine,  maakoolide sulgemine ja kutsekoolide eelisarendamine, siis võime väita, et riiklikul tasandil peetakse hariduseks midagi mida saab anda, osta, müüa ja vahetada. Eesti inimene on kui mutter masinavärgis ja masina juhtimise ostuseid tehakse meist sõltumatult, meiega konsulteerimata.

Millal hakatakse riigi tasandil haridusele mõtlema inimese seisukohalt, ehk millal toimub Nõukaaegse hariduse uuenemine Eestis tegelikkuses? Ilmselt siis, kui kodanikud jõulisemalt oma seisukohti väljendama hakkavad ja poliitikutel muutub võimatuks nendest seisukohtadest tuima ükskõiksusega mööda vaadata. Seniks on kodanikel võimalus pakkuda oma lastele koduõpet, kolida mõne asjaliku (alternatiiv)kooli külje alla või hakata mitmete kaasmaalaste eeskujul hariduspagulasteks.

Lühendatult avaldatud Maalehes juuni 2011

Koolikatsete kohta veel vt sissekannet 8. aprillist 2009
Koolikatsetest avalikus meedias - väike otsing veebis

Hariduspagulusest vt sissekannet 8. oktoobrist 2009
Hariduspagulus

Soovitan lugeda ka pikemat artiklit vabadusest ja kasvamisest avaldatud 11. juuni 2011
Inimese vabadus kasvada

Koolireformist 20 aprill 2011

No comments: