Monday, August 29, 2011

Õpetajale vääriline palk

Täna on siis jälle teemaks õpetajate palgad. Ekspressis kirjutab Tiina Jõgeda, et õpetajad saavad 50 tunnise töönädala eest palgaks veidi rohkem kui 600 eurot miinus maksud.

Sellest, et õpetajad on väsinud kannatlikult ootamast päeva, millal Eesti rikkaks saaks, nii rikkaks, et endale koole ja õpetajaid lubada, võib lugeda mitmetest foorumitest. Näiteks Koolielu portaalis käimasolevast diskussioonist saab lugeda õpetajate kommentaare:
üritan ka muud tööd otsida.Tervis ei pea enam vastu...Võtan kõike liiga südamesse.Probleeme on palju.Õpetamine jääb kuidagi tagaplaanile.Rohkem olen nagu sotsiaaltöötaja.(purunenud pered,töötud vanemad,käitimisprobleemidega laste arv jõuliselt suureneb).ja ikka kuuled,et õpetaja on kõiges süüdi...tõesti enam ei jaksa ja ei taha.Sama palga eest on kindlasti ka muud tööd...

Olukord on tõepoolest närune. Õpetajad on ülekoormatud ja alatasustatud, tunnevad end alaväärtuslikena. Mõtlemapaneva järelhüüdena avaldas Helena Pall Päevalehes artikli "Miks ma pole enam õpetaja", kus ta kirjutab:

Kuu aega enne lõpuaktust ja kõrgharitud õpetaja tiitli omandamist esitasin koolis avalduse töölepingu omal soovil lõpetamiseks. Rohkem ma enam õpetajana ei tööta. Miks?  
 

Sellepärast et õpetajatöö on väsitav, stressirohke ja eelkõige alamakstud: maximum input, minimum outcome (maksimaalne panus, minimaalne tulemus – toim). Üldistades suhtumist isikliku kogemuse põhjal: õpetajaameti prestiiž on kassapidaja omaga ligikaudu samal pulgal.  

Miks on olukord selliseks kujunenud? Miks õpetajad ikka veel vaikselt norutades pead maas kusagilt tulevat palgatõusu ootavad? Seda on kõrvalseisjal raske mõista...  vaadates Eesti ametiühingute seisu üldiselt võib sellest siiski aru saada. Olukord on ju samasugune igal pool. Siiski usun, et õpetajad võiksid olla ühiskonnas kodanikuaktiivsusega eeskujuks ka teistele. Lugesin hiljuti, et varjusurmas olnud Eesti Õpetajate Liit on saanud uue juhataja ehk on tulemas uued ajad...

Algatasin täna õpetajate palganõudmiste toetuseks facebooki lehe Õpetajale vääriline palk, kuhu saab oma seisukohta kommentaarina või lihtsalt klikates kirja panna. Esimese tunni ajaga oli mõtte toetajaid juba 75. Õhtuks on liitujaid üle 275 ja diskussioonid vaikselt arenevad... kell on 23:26 juba 540 inimest...

Sunday, August 28, 2011

Eesti kodanikuühiskond ja korruptsioon

Viimasel ajal olen üsna palju tegelenud kodaniku aktiivsuse teemadega, kuidas toetada inimestes aktiivset enesemääramist ja subjektiks kasvamist. Minu jaoks ongi kodanikuühiskonna teema pigem sotsiaalse transformatsiooni ja õppimise teema kui poliitteadus.

Avaldasin täna oma blogis Loov ja Vaba üsna pika ja huvitava arutelu KÜSKi juhataja Agu Laiusega. Arutelu leidis aset aastavahetusel hariduse listis, aga minu  arvates on siin, mille üle mõtiskleda ka tänasel päeval, kui kogu maailmas on inimesed tänavatel, et seista iseenda õiguste eest.  Eestis on vaikus ja rahu, sest kõik on õnnelikud ja kohe-kohe oleme viie rikkaima riigi hulgas...

Huvitavat artiklit ameeriklaste kodanikuaktiivsuse problemaatikast võib lugeda eilsest Throuout`st tegemist on sõltumatu häälekandjaga, mille lehekülgedelt võib aeg ajalt leida väga sisukaid analüüse. 

Most Americans oppose rule by the corporatocracy but don't have the tools to fight back. Here are three things we need to create a real people's movement.... 

Sama teemaga seoses meenud, et avastasin hiljuti uudise, kus räägiti Sloveenia korruptsioonivastase võitlemise uutest võitudest. Nad on nimelt teinud ühe veebilehe, kus sa saad teada, kes kellele riigi raha jagab ja seda isikupõhiselt. Loodavad seda kaudu inimeste (ametnik on ju ka inimene) eetikameelele rõhuda, et äkki ei julge enam oma sõbrale või sugulasele anda, kui teab, et see kohe visuaalselt nähtavaks saab.

Kirjutasin siis huvitatult meie Siseministeeriumi, et näe kui huvitav, mis maailmas IT vallas tehakse ja uurisin, mis meie super e-riigis siis ka sellel suunal tehakse. Vastuseks sain teada, et ainuke valdkond, kus on plaan sellisteks monitooringuteks on Agu Laiuse töövaldkond MTÜde rahapada KÜSK... 

Minul on iseenesest muidugi hea meel, et riigiisadel iseenda rahadest niigi hea ülevaade on... aga kodanikuna ei anna siiski rahu, ehk annab mõned toredad it-inimesed piisavalt käima tõmmata ja midagi kodanike tasandil siiski ära teha, kui rahajagajad ise selliseid asju rahastada ei taha, siis on seda enam huvitav, mis seal telgitagustes ikkagi toimub...

Mis on õppimine?

Mina mõistan õppimist kui muutust inimese arusaamades, oskustes ja teadmistes. Õppimine minu käsituses sisaldab endas mõtlemise, tunnetamise, mängimise, loomise, liikumise, lugemise, netis surfamise jne sadu protsesse - kõike seda, mis toetab inimese kasvamist läbi iseendas ja maailmas olemise ja maailmaga/iseenesega igapäevase taaskohtumise, seda nii füüsilises kui vaimses plaanis.

Millest selline arusaamade erinevus?  Arvan (ei tea, aga oletan), et eraldi mõiste õppimine - tekkis alles kooliga koos, siis kui tekkis vajadust koolidega seonduvate erialamõistete järele.... see ei tähenda aga, et inimene varasematel aegadel õppinud ei oleks... Tänapäeval hakatakse jälle aru saama, et õppimine on miski mis leiab aset igal eluhetkel, selleks ei ole vaja koolipingis istuda ja õpetajat kuulata, et areneda... Kui tarkuseks peeti eelkõige raamatutarkust ja kõik küla raamatud olid õpetajalaual hunnikus ja ainult koolitükkide tegemiseks võis neid sealt tunni ajal õpetaja loal võtta... siis ehk kujuneski välja õppimiskäsitus, mille järgi õpetaja - õppimine - õpilane on ainuvõimalik kolmnurk..

Tänaseks on need mõisted (õppimine, õpetamine, õpetaja, õpilane) teadlaste, pedagoogide, poliitikute ja majandusinimeste ühiseks võimudiskursuseks, kus kõik on rangelt piiritletud, rollid paigas ja ka ootused on defineeritud.

Koolides on ootused kirjeldatud õppeeesmärkidena, mis on riiklikult sõnastatud õppekavadeks ja kõikidele kohustuslikud. Koolides õpetajate juures õppimine on ka kohustuslik va kui oled koduõppel ja käid ainult tükke üles ütlemas (see on tänane pääsetee, aga millise hinnaga!). Kool on kasvatusasutus (loe vangla), mis seadusega kohustuseks kõikidele lastele ja noortele... laste roll selles diskursuses on marginaalne, seda näitavad kasvõi viimati analüüsitud dokumendid (vt eelnevaid postitusi 25. augustist "Hariduse andmisest Euroopas" ja 24. augustist "Hariduse mõiste"  )

Tänapäeval on see õppimise mudel iseenesest väga väga vananenud, sest õppida saad sa kasvõi rongis oma Iphones ringi surfates või tantsides või lauldes või looduses jalutades... Sellest võib lugeda tuhandetest uurimustest ja teaduslikest artiklitest, mida võimu juures olijad oma mugavusest, mingitest varjatud motiividest või rumalusest (või kõige selle kombinatsioonist) tulenevalt ignoreerivad.

Paar aastat tagasi olin mobiilse õppimiskeskkonna suhtes väga skeptiline. Osalesin paaril  e-õppe konverentsil Euroopas, kus nendest teemadest täiskasvanute ja kutsekoolidega seoses räägiti. Nüüd jälgides tehnika ülehelikiirusel toimuvat arengut ja inimeste käitumise muutusi olen oma suhtumist väga palju muutnud. Noored ja isegi täiskasvanud on sellesse võimalusse sukeldunud ja näen aina enam, kuidas see info kogumise ja kiirtöötlemise ning sotsiaalse koostöö võimalus teadmusloomet, loomingut ja sh muidugi ka inimeseks olemist mõjutab.

Teiseks väga intensiivseks kasvu"kohaks" on üleilmsed ja kohalikud sotsiaalsed võrgustikud. On lausa uskumatu kui kiiresti ja kui mitmekülgset infot inimesed levitavad. Oluline on kuuluda "õigetesse" või piisavalt paljudesse võrgustikesse, kus infot ja teadmisi omavahel jagatakse... lisaks sellele on ju sadu kohti, lehekülgi ja ettevõtmisi, kus taaskord tegeletakse ainult meelelahutuse ja kaubandusega... kvaliteedi hindamine ja oma (tegelike) vajaduste mõistmine on siin väga määrava tähtsusega...

Samas tahan kindlasti toonitada, et varasemast palju kordi enam on oluline luua meie "virtuaalsetele" lastele ja noortele võimalusi kokkupuuteks pärisilmaga. Näiteks looduse, nende endi kehaga, teiste inimestega suhtlemise, algupärase mängimise ja loovusega... Teadamiste asemel võiks koolid sellele tänasest palju enam tähelepanu pöörata, selle kaudu ehk tekiks ka põhjendus, miks selliseid asutusi võiks üleüldse riiklikult edasi pidada. Taaskord tahan tuua Solvik näite, kus just selle pärisilmaga peamiselt tegeletaksegi, riiklik õppeprogramm on päevaplaanis tähtsuselt alles kolmandal või neljandal kohal.
 
Evelin:)
ps see kõik millest siis kirjutasin on pidevas  arengus ja kulgemises ka minu arusaamades...

Friday, August 26, 2011

Lääne-Virumaa aasta õpetaja

Veel samal teemal jätkuks eelmisele kirjele...

Selgusid Lääne-Virumaa aasta õpetajad:

Konkursi komisjon valis esitatud taotluste põhjal tänavuseks maakonna aasta õpetajaks koolide valdkonnas Elo Üleoja, lasteaedade valdkonnas Inara Seppeli, maakonna aasta õpetajaks huvikoolide valdkonnas sai Edvin Lips ja haridusjuhtide valdkonnas Martti Marksoo.

Maakonna esindajana osaleb Martti Marksoo 8. oktoobril Eesti Haridustöötajate Liidu ja Eesti haridus- ja teadusministeeriumi korraldataval aasta õpetajate üleriigilisel vastuvõtul Tartus. (Virumaa Teataja)

Lasteaias olid muidugi ainult naiskandidaadid. Seal ei olnud meest võimalik valida...
Koolidevaldkonnas samuti oli lõppvoorus ainult kolm naist, ei lootustki meestele...


"Haridusjuhtide valdkonnas oli neli kandidaati: Muuga põhikooli direktor Agnes Maasild, Kadrina lasteaia Sipsik direktor Anne Känd, Rakvere reaalgümnaasiumi direktor Martti Marksoo ning Tapa gümnaasiumi õppealajuhataja Tiina Piip.



Huvikoolide kategoorias esitati tunnustamiseks Kadrina kunstidekooli, Kunda muusikakooli ja Rakvere muusikakooli õpetaja Edvin Lips." (samas)


Võitjateks mõlemal juhul meessoo esindajad... ju siis väärilised mehed!


loe pikemalt Virumaa Teatajast

Evelin Tamm

Samal teemal on minu blogist võimalik tutvuda Lääne Virumaa Haljala Gümnaasiumi juhtumiga, kus otsiti ainult meesdirektorit ja naised kuulutati muuhulgas ka õpetajatena ebasobivateks...Mehed kooli tagasi!

hariduspoliitikast ja noorest õpetajast

Siin seal toimub õpetajatele suvekoole. Mina võtsin kätte ja hakkasin uurima noorte õpetajate suvekoolide  teemat, et kes ja kus. Sattusin hoopis Noorte Õpetajate Huviklubile (loe NÕHKi suvekoolist, rahastab EDUKO), mis tegutseb Tartu Ülikooli juures. Juhiks on Alo Lõoke, kes on juhuslikult ka IRL aktiivne liige.

Huvitav on sealjuures see, et Alo tahtis esialgu ärimeheks saada "Nüüd on tal aga suuremad plaanid: tulevikus avaks ta hea meelega oma kooli või juhiks juba mõnda olemasolevat direktorina.

Selle eesmärgi poole astub Alo kindlal sammul. Ta on lõpetanud majandusteaduskonna bakalaureuseastme ja õpib praegu magistris edasi koolikorraldust.

Haridusvaldkond pakkus Alole huvi juba majandust õppides. Oma lõputöö kirjutas ta teemal «Kutsehariduse probleemid Eestis Tartu Kutsehariduskeskuse näitel» (seda tööd ma kahjuks veebist üles ei leidnud), mis esiti küll ei tundu kuidagi majandusega seostuvat. Alo sõnul on aga majandus ja haridus vägagi seotud. «Parim majanduspoliitika on just nimelt hariduspoliitika,» kuulutab ta veendunult. " (Tartu Ülikooli lehest)
Tartu Ülikool annab välja EDUKO rahastatud huvitavalt kallutatud sisuga lehte "ÕPETAJAKS" see on täitsa omamoodi põnev lugemismaterjal...soovitan vaadata!
"Veel majandusteaduskonnas õppides sai Alo ülesandeks anda välja (!!!) haridusteaduskonna ajalehte Õpetajaks. Sellega seoses oli tarvis piltidele reklaamnägusid, need otsis Alo  välja muidugi haridusteaduskonna tudengite seast.

«Saime kõik kokku ja pidasime maha ühe kolmetunnise fotosessiooni. Kuna see oli nii lahe ja inimesed huvitavad, kutsusin nad Wernerisse koos pilte vaatama. Ja kuna ka seal oli vahva olla, siis mõtlesimegi veel kokku saada ja lõpuks panime endale ka nime: Noore Õpetaja Huviklubi,» räägib Alo särasilmil NÕHKi sünniloost.

Sealt alates sai Alo üheks suurimaks eesmärgiks õpetajakoolituse arendamine. Praegu on tal selles valdkonnas plaanid valmis 10–15 aastaks. Mõned neist avalikud, mõned salajased." (samast allikast)

Miks siis üleüldse kasvatusteadusi õppida... olen kindel, et Alo teeb veel suuri tegusid!

Loe minu sissekannet hariduse tähendusest Eestis ja Euroopas ning sellest kuidas mehed haridusvaldkonnas lihtsa vaevaga karjääri teevad.

tulevikukool

Kui koolid on konveierliiniks, mis valmistab inimesi tööturule, millest me midagi ette ei tea (muutused on järsud ja siseriiklikest asjaoludest vähe sõltuvad), kuhu me siis niimoodi välja jõuame oma ühiskondadega?

Koolide ülesandeks peaks olema inimestes huvi äratamine erinevate teemade vastu, koostöökeskkonna loomine, et tekiksid teadmusloome- ja loovuslaborid, eriilmeliste ja suunitlusega kursuste pakkumine, kus inimesed saavad vastavalt vajadusele osaleda. Materjalid, vahendid, inspiratsioon, ruumid ja professionaalsed juhendajad... seda peaks tuleviku kool pakkuma, mitte tuupimist, teste, hirmu ja pidevat järelvalvet. 

Noorematega on vaja mängida mänge ja teha igasuguseid loovaid tegevusi, et nende kasvamist toetada ja neid nö "ära hoida" sellel ajal kui vanemad on tööl...

Tuleks luua uus baasoskuste ja -teadmiste süsteem, mille kaudu toetada vääriliseks ühiskonna liikmeks kasvamist mingis konkreetses paikkonnas ja kultuuris. Samas peaks haridus sisaldama ka globaalseid kompetentse nt säästev areng ja keeled ja teised kultuurid jne. Igaühel oleks oma elukestva õppimise portfolio, mitte standardtunnistused.

Ainetepõhine süsteem on ammu oma aja ära elanud. Aineid tuleks koondada suuremate üksustena ja luua baaskursused moodulitena näiteks sh kindlasti kasutada e-õpet ja palju rohkem konkreetsete kogukonnas vajalike ühisprojektide kaudu õppimist ja ka praktilisi kehalisi/käelisi tegevusi, sest istumiskultuur halvab inimmõtlemise.

Ühes vanuses inimeste koondamine (ilma muu põhjenduseta, kui et nad alustasid kooli samal ajal) kindlatesse ruumidesse kindlateks aegadeks on ka oma aja ära elanud ja tuleks maha kanda...

Kuidas õppida rootsi keelt, kui minu õpperühmas  ei ole ühtegi seda keelt emakeelena kõnelevat inimest, isegi õpetaja räägib vene aksendiga? Istume seal üks rumalam kui teine ja kuulame vigast hääldust ja rootsi keele araabia aksent (ülejäänud õpilased on araabia keele baasilt) kinnistub iga tunniga... Korrektse rootsi keele õppimine on ju võimatu, kui ma just ei otsi endale eraldi "rootsi"sõpru, kellega seda keelt siis tegelikult kasutama õppida. Isegi grammatikat ei saa koos õppida, sest minu õppimistempo on kordades kiirem, pean ainult ootama ja ootama... Testide tegemine on ainus asi, mida saab ühes klassis teha ja vahetada uues riigis kohanemise kogemusi, õppida tundma uusi kultuure, saada uusi tuttavaid jne. Rootsi keele õppimise seisukohalt väga mõtetud tunnid. (see on minu kogemus elust enesest)

Kui eri põlvkonnad saaksid jälle kokku (ja miks mitte koolis), siis see oleks oluliseks ühiskondlikuks uuenduseks ja aitaks pingeid, mis erinevates vanustes inimestes üles kerkivad tasakaalustada.

Täna tundub ehk, et need ideed on päris ulmelised... aga saja aasta pärast ilmselt enam kooli sellel tänasel kujul enam ei ole nagunii... miks siis mitte mõelda, kuhu suunas me liikuda võiksime...

Maailmas on palju koole, mis juba täna tegutsevad hoopis teistel alustel, nende kogemusi tuleks uurida ja nendelt õppida, mis õppimist väärib. Mina olen nüüd juba kaks aastat Solviki juures (Rootsis) elanud, siinse kooli lapsevanem olnud ja kokku kuus aastat nende kursustel ja seminaridel osalenud... Ilmselt sellepärast julgengi nii vabalt unistada ja mõelda täiesti teistmoodi koolist.

Üks vahva saksa ja inglise keelne blogi teistmoodi tegemistest koolis on http://futureatschool.wordpress.com.

inimesed

inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d
inimesed on masinad
m a   -   s i   -   n a d

Thursday, August 25, 2011

Hariduse andmine Euroopas

Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta resolutsioon hariduse andmise kohta sisserändajate lastele  iseloomustab nii ilmekalt Euroopa Liidu huvisfääre ja "haridus"poliitikat üldisemalt ja sealjuures ka seda, kuidas mõistetakse haridust tervikuna.

Hariduse andmine sisserändajate lastele -
juba pealkiri on väga kohmakas... aga usun, et siin on tegemist ka tõlkijate arusaamade peegeldusega tõlkes. Inglise keeles kõlab pealkiri:
Educating the children of migrants
ka mitte parim võimalikest...
Kui nüüd keskenduda sisule ja mõelda millest, miks ja kuidas kirjutatakse... tegin väikseid noppeid siit ja sealt tekstist ja kriipsutasin alla võtmesõnad:

sisserändajate lõimimise kohta Euroopas koolide ja mitmekeelse hariduse abil

haridus- ja koolitussüsteemide tõhususe ning võrdsete võimaluste

sageli jäävad sisserändajate laste anded avastamata ja kasutamata, mis toob sotsiaal-,
kultuuri- ja majandusvaldkonnas kahju ühiskonnale tervikuna


liidu töötajad ei pruugi tahta välismaal töötada, kui on oht, et nende laste haridus kannatab, ning et sisserändajate lastele antav rahuldav haridus on seotud töötajate liikumisvabadusega

võimaldab pakkuda välismaale tööle läinud vanemate lasetele abi-, tugi- ja nõustamisprogrammide kaudu kogukonnapoolset abi

kutsub üles tegelema raskustega, millega seisavad silmitsi teise liikmesriiki tööle suunduvate vanematega kaasas olevad lapsed

tuleb toetada nende asutuste koostööd, kes nõustavad sisserändajaid sotsiaalküsimustes, et nad annaksid rohkem teavet vastuvõtjariigi tööturule orienteeritud hariduse ja kutseõppe kohta

rõhutab vajadust kaasata noored sisserändajad õppekavavälisesse tegevusse, mis on suurepärane vahend nende ühiskonda integreerimiseks

rõhutab, et oluline on lisada koolide õppekavadesse sisserändajatele nende emakeeles antavaid tunde, et tagada nende kultuuripärandi säilimine

liikmesriikide sotsiaalpoliitikas võetaks täielikult arvesse spordi olulist integreerivat olemust sisserännanud elanikkonna jaoks

on veendunud, et tervele ühiskonnale tulevad kasuks meetmed sisserändajate laste hariduse parandamiseks

rõhutab, kui oluline on õpetajate eriettevalmistus, milles keskendutakse sisserändajate laste eriolukorrale, vajadusele integreerida neid edukalt põhiharidussüsteemi ning vajadusele parandada nende õppeedukust

Siin on ka mõned laused, kus on märgatud last ja tema vajadusi (võtsin välja kõik! sellised laused):
koolide, kus käib sisserändajate lapsi, õppekavades tuleks pöörata senisest palju rohkem tähelepanu selliste õpilaste vajadustele

kvaliteetne haridussüsteem peab olema avatud kõigile

pooldab liikuvusprogramme, mille raames võetakse kooli tööle päritoluriigi õpetajaid, et soodustada sisserändajate laste kokkupuudet
(lastele jääb võimalus ise valida, kas siis puutuda või mitte puutuda kokku) oma kodumaa kultuuri ja ühiskonnaga

rõhutab vajadust pakkuda sisserändajate lastele ja noortele nõustamisteenuseid, et nad tuleksid toime kultuurišokiga ning kohaneksid vastuvõtjariigi ühiskonnaga
(see on hädavajalik, sest šokk on suurem kui arvata oskaksime, kohanemiseks on vaja abi)

toonitab, et kõiki sisserändajaid ja mittesisserändajaid tuleks kohelda võrdselt; on seisukohal, et kooli administratsioon ja kõik õpetajad peaksid suhtuma mitmekesisusse kui normaalsesse nähtusesse, kohtlema igat isikut austusega ning pakkuma sisserändajatele vajalikku toetust


kinnitab, et vastavalt direktiivile 2000/43/EÜ on rassilisest või etnilisest päritolust tingitud diskrimineerimine haridussektoris keelatud
(NB! samas dokumendis on toodud, et sisserännanute laste haridustase on kõikjal kehvem) , ning nõuab diskrimineerimise kõigi vormide, sealhulgas rahvuse ja elukoha alusel, väljajuurimist haridusvaldkonnast (nõuda ju võib, aga kui isegi see dokument iseenesest diskrimineerib laste õigusi vabale enesemääramisele... siis millest rääkida)

Kui oleks kirjutatud pealkirjaks Education for the children (haridus lastele), siis ehk oleks  kogu dokumendi sisu olnud rohkem tasakaalus... „huvitaval“ kombel on EL hariduspoliitilised teadaanded ja käskkirjad (haridus on sealjuures liikmesriikide siseasi) seotud ainult tööturu küsimustega ja otseselt inimeste endi huvides tehtud otsuseid on vähe...

Laste kaitseks tuleks teha Euroopa üleseid nõudeid,  mis tõesti oleksid suure mõjuga, aga selle asemel räägitakse tööturule integreerimisest ja tööturu paindlikumaks muutmisest mitte lapsest, tema huvide kaitsest ja vajadustest. Kästakse teha sporti, sest see on hea integratsioonile...Kirjutatakse õpetajatele ja juhtkondadele ette, kuidas nad peavad suhtuma ja kohtlema... sedasi ju muutust ei tule. Inimesi ei saa sundida teistesse hästi suhtuma, see lihtsalt ei tööta. Kahju!

See dokument kehtib täna. Kuidas siis koolides integratsiooni suunal tööd tehakse? Kas olete juba suhtumised ja kohtlemised õigeks rihtinud, varsti 1. september käes? Olen ise immigrandina laste kohanemise teemale palju mõelnud... võiksin vajadusel olla abiks mõnele konkreetsele koolile... kes ka sisuliselt sooviks sisserännanute ja nende laste teemadega tööd teha... 

vt ka hariduse mõistest Eesti seadustes ja määrustes...

Wednesday, August 24, 2011

Hariduse mõiste

Haridus on mõiste, mille sisu saab konstrueerida vastavalt mõiste kasutaja motiividele ja eelkõige isiklikule maailmapildile. Hariduse mõiste sisu on tänapäeval kiires muutumises, seda muutust nimetatakse ka haridusparadigma nihkeks.

Riiklikes ametites käsitletakse haridust endiselt kui riigi instrumenti.

Näiteks Tallinna Haridusameti põhimäärusest võib välja lugeda, et tegeletakse haridusküsimustega munitsipaalasutustes . Mis on haridus või kuidas defineerida sõna haridus ja saada selgusele, millised on üleüldse need haridusküsimused haridusameti haldusalas, seda määruses ei käsitleda. Samuti ei ole nende asi, et õppimine toimub kõikjal sh ka näiteks töökohtadel ja trammis ja kontserdisaalis. Nii tegeletaksegi ametis põhiliselt oma allasutuste juhatamisega, aga mitte haridusküsimustega nagu võiks loota. Kui hästi selle instrumentaalse haridusparadigma piires tänapäeval toime tullakse, on näha Raha lastele aktsiooni kodulehelt. Nemad on Tallinna alushariduse teemad kõvasti käsile võtnud ja asja eest. On mida uurida ja mille kallal vaeva näha! 

Haridusministeeriumil on oma põhimäärus, kus on sõnastatud ministeeriumi toimimispõhimõtted...

Selles on öeldud, et 1) Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas on riigi haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika kavandamine ning sellega seonduvalt alus-, põhi-, üldkesk-, kutsekesk-, kõrg-, huvi- ning täiskasvanuhariduse, teadus- ja arendustegevuse, noorsootöö ning erinoorsootöö ja rahvusvähemuste hariduse valdkondade korraldamine ja vastavate õigusaktide eelnõude koostamine. [RT I 2007, 53, 357 - jõust. 01.10.2007]

Ministeeriumi tegevuse eesmärk on tagada:
1) haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika sihipärane ja tõhus areng;
2) teadus- ja arendustegevuse kõrge tase ning konkurentsivõime;
3) täiskasvanuhariduse ja kutsesüsteemi sihipärane ning tõhus areng;
[RT I 2009, 38, 256 - jõust. 11.07.2009]
4) õppekavade ja muude haridusstandardite arendamine ning kõrgetasemelisus;
5) pedagoogide ja noorsootöötajate tööalase ettevalmistuse kõrge tase;
6) riiklike toetuste ning riikliku koolitustellimuse optimaalne maht ja struktuur;
7) haridus-, teadus-, noorte- ning keelepoliitika rakendamist ja arengut tagavate õigusaktide süsteemi loomine ja arendamine;
8) haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika korraldamiseks eraldatava raha ja vara õiguspärane ning tõhus kasutamine;
9) avalikkuse teavitamine haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika alal toimuvast;
[RT I 2007, 14, 71 - jõust. 01.05.2007]
10) rahvusvahelise koostöö korraldamine ministeeriumi valitsemisalas.


Haridusest täpsemalt, et mis asi see on, selle kohta ei ole midagi öeldud...

Eesti Vabariigi haridusseaduses on hariduse kohta öeldud:

§ 2. Hariduse mõiste, eesmärgid ja tasemed

(1)   Käesoleva seaduse raames on haridus õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.

Lõikes 2 tutvustatakse ka sellist mõistet nagu hariduse põhialusedHariduse põhialustes lähtutakse üldinimlike ja rahvuslike väärtuste, isiksuse, usu- ja südametunnistuse vabaduse tunnustamisest.“ Siin on mainitud isegi isiksuse vabadust kui hariduse põhialust. Ministeeriumid ja haridusametid, koolid ja lasteaiad isiksuse, südametunnistuse ja usu vabaduse kahjuks enamasti oma dokumentides ei maini. Miks? See selgub juba järgmistest paragraafidest.

(3) Hariduse eesmärk on:
1) luua soodsad tingimused isiksuse, perekonna, eesti rahvuse, samuti rahvusvähemuste ja Eesti ühiskonna majandus-, poliitilise ning kultuurielu ja loodushoiu arenguks maailma majanduse ja kultuuri kontekstis;
2) kujundada seadusi austavaid ja järgivaid inimesi;
3) luua igaühele eeldused pidevõppeks.

(4) Ülesannetest johtuvalt liigitatakse haridus üld-, kutse- ja huvialahariduseks.
(5) Haridusel on järgmised tasemed:
1) alusharidus;
2) põhiharidus (hariduse I tase);
3) keskharidus (hariduse II tase);
4) kõrgharidus (hariduse III tase).

(6) Igale haridustasemele kehtestatakse nõuded, mida nimetatakse riigi haridusstandardiks. Riigi haridusstandardid esitatakse riiklikes õppekavades. Õppekavad sisaldavad hariduse sisu määravaid kohustuslikke õppeprogramme, õppetööks ettenähtud ajakulu, kohustuslikke teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kirjeldusi.
[RT I 2003, 20, 116 - jõust. 10.03.2003]

 

Seejuures on huvitav, et seaduses nähakse haridussüsteemi vaid kahe alasüsteemiga: haridus oma ülesannete ja tasemetega ning haridusasutusted. (vt § 3)

Eelnevast saime siiski juba teada, et haridus ise on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib.  Haridussüsteem on seega ette määratud süsteemide süsteem, mida ühiskond tunnustab ja kontrollib. Inimesi süsteemi osana ja keskkonda ja kultuuri nt ei nimetata...  isikuvabadus ja südametunnistus langevad tühjadeks sõnadeks.


Vaatasin veelkord üle sir Ken Robinsoni loengu haridusparadigma muutusest, mis on vahvalt animeeritud. See video sobib suurepärselt illustreerima kogu seda igavat teksti, mille kirja algusesse määrustest ja seadustest kokku kleepisin.

 

Pole ime, et meil lihtsatel inimestel on tekkinud segadus, mis see haridus siis ikkagi nüüd on...Kutsun siinkohal kõiki üles julgelt oma definitsioone sõnastama ja hariduse teemadel avalikult arutlema.

keelekeelud ja keelekeerud

Kuidas Sa keelt kasutad näitab reeglina ilmekalt, kuidas Sa tegelikkust mõistad. Kui mõistad haridust nii nagu Ülo Vooglaid kirjutab, siis ei hakka Sa üleüldse ütlemagi, et annan kellelegi haridust, sest see ei ole sinu arvates lihtsalt õige, haridust ju ei saa anda. Inimesed, kes nüüd tänu Ülo Vooglaiu pidevale selgitustööle "teavad", et nii sõna haridus ei saa kasutada ja siis püüavad midagi muud konstrueerida, ilma tegelikult asja üle järele mõtlemata ja oma seisukohti ja ka (NB!) käitumist (!!!) vastavalt muutmata, need on muidugi valmis sõna haridus nii ja naa lähtuvalt "nõuetest" kasutama... Samas on kohe aru saada, et nende hariduskäsitus erineb märgatavalt Ülo Vooglaiu hariduskäsitusest.

Sealjuures on osad laused ja tähendused (muuhulgas ka sõna „haridus“ tähendus) keelde ja seda kaudu ka meie käitumisse nii tugevasti juurdunud, et nende lahti kangutamiseks kulub inimpõlvi.

Foucault uues raamatus (eesti keeles uues:) "Teadmine, võim ja subjekt" artiklis "Hullus - loome puudumine" (väga hea pealkiri!!! kirjutatud juba 60-ndatel) kirjutab ta muuhulgas keelekeeldudest kui kultuuri piiride markeerijast. Keelekeelud on kultuurikeeldude verbaalne versioon. Sealjuures ütleb ta ka ära, et keelekeeldude korraldusest teame me seni vähe..."see mis ei tohi välja paista kõne tasandil, pole tingimata seesama, mis on keelatud tegude korras." (lk 32)

"heaks" näiteks vastuolulistest sõnumitest on ülikooli õppejõud, kes tutvustavad tulevastele õpetajatele kaasaegset haridus/kasvatuskäsitust, aga nende enda loeng, õppeplaan ja hindamissüsteem on üles ehitatud nagu 19. või paremal juhul 20.sajandil.

"...keel ei kuuluta toda keelatud tähendust, mida ta varjab, vaid tuleb mängu kõnele iseloomulikus tagasikeerus. Tagasikeerus, mis õõnestab kõnet seestpoolt - ja võib-olla lausa lõpmatuseni.  (lk 33)

Ehk on siin seletus, ka mitmele aastaid kestvatele kooliprobleemidele. Meie õpetajate koolitajad ja praktikajuhendajad on samasugused inimesed nagu me kõik, sageli puudub neil kogemus teistsugusest praktikast, neil puudub arusaamine, mida tegelikult tähendavad need sõnad, mida nii sujuvalt välja loobitakse, ehk nad koguni ei usu uutesse meetoditesse või lähenemistesse. Õppe tulemusena oskavad kõik noored õpetajad rääkida õigete sõnadega, aga samal ajal on nende praktiline õpetamistegevus selges vastuolus nende sõnadega, sest nende sõnad on väärate sõnumitega sisustatud (pole ainult Eesti probleem!). 

"Siis on vähe tähtsust sellel, mida tolles keeles öeldakse ja tähendustel, mida seal avaldatakse." (lk33) Tulemuseks on keel, milles on sõnad, mis sisuliselt eriliselt midagi ei tähendagi. Sellised keerdus sõnad, mida ei osata defineerida, mida ei suudeta seletada, teatakse vaid, et neid tuleb kasutada mingites lausetes ja kui ei kasuta, siis ei ole professionaalne...

Minu arvates on siin sõnastatud oluline kasvatusteaduste uurimisteema ja ühtlasi hoiatus, mis juhtub, kui seda teemat käsitleda ei võeta. Lihtsustatult öeldes: Millised on need keelekeelud eesti keeles sh nii hariduspoliitilises kui kasvatusteaduslikus, praktikute tööalases diskursuses, aga ka näiteks argipäevaselt haridusest kõneldes...

Millised sõnad ja miks on tagasikeerdunud/tagasikeeratud? Kui inimesed hakkaksid sellised küsimusi endale ja teistele sisuliselt ja huvitatult esitama, siis saaksime ehk teada ka meie hariduselu tegelikust olukorrast. Samas oleks juba selline avameelne küsimine iseenesest samm edasi, sealjuures üks väga pikk samm...

Mis sõnu me koolist, haridusest, õppimisest ja inimesest rääkides kasutame ja milliseid väldime see on väga huvitav teema. Sellele teema juurde tasuks ikka ja jälle tagasi tulla. Lisaks on oluline täita tühjad ja võõrad sõnad omamaise sisuga või loobuda osade sõnade kasutamisest, otsida uusi sõnu, mis eesti keeles suudaks kirjeldada kaasaegset inimest, õppimist ja kooli.   

Lõpuks arvan, et kui inimesed mõtleksid järele, millest ja mida nad räägivad, teisalt suudaksid nii oma kui teiste sõnumit ka tegelikult kuulata (eeldab avatust), siis oleksime üksteise mõistmise suunas pika sammu edasi astunud.  

Monday, August 22, 2011

minu eesti identiteet

Mina olen nõukaaegne tsenseeritud raamatukogu
Mõne Smuuli ja Tuulikuga kolmes reas
Olen ööpäevalasteaedade kollektiivse kasvatuse
Kommunismiehituse sotsiokultuurilise keskkonna
Mehhaniseerituse ja tsentraliseerituse
Üksluisuse, hallide puhvaikade
Lokkava proletaarsuse
Produkt ja vili
 

Mina olen provintsiigavus
Olen töötus ja kolhooside kokku vajunud laudad
Ekstraktoristidest joodikud
Liha-ja piimasabad
Seebi- ja viinatalongid
Letialused kaubakontaktid
Olen


Vanadest teksastest õmmeldud miniseelik
Räbalduv lastevanker ja plastmassist odavad kõristid ühtlases reas
Siniseks võõbatud silmalaud
Ja veripunane suu
Kõrge kontsaga väsinud kingad
Purupurjus teismeline
Seksi Kristi koni hambus
Olen

Kohvritäied väärtuseta rublasid ja
Nurgas vedelevad  punased lipud
Punamütsike ehk liitrine salaviin
Metalli- ja puiduärikas
Uhke bemmiga kõvamees
Kasiinodes meelelahutus
Aasta ärimees Armin Karu
Olen

Mina olen vaesus ja meeleheide
Olen vanaduspõlve piin ja pettumus
Pensionäride räimeroog
Sekondhändi pearätik ja sandaal
Olen sibul ja baklasaan Maardus aiamaal
Venekeelt kõnelev Eesti elanikkond
Ida-Eestis ja paesel Lasnamäel
Lihtsalt Andrei
Olen

Mina olen ülbus ja laiutamine
Olen Egiptuse reisid ja SMS päikeselaen
Uhked leksuse maasturid ja
Stokmanni toidupood
Kuldsed ketid ja raudne naeratus
Glamuur ja bravuur
Meie oma Anu Saagim
Olen

Mina olen siinne kõne ja keel
Mina olen Minu Eesti identiteet

iga meedium suudab ettevaatamatule vaatlejale peale suruda omaenda eeldused
5.august 2011/ Altjal

Vägilane


Magasin
Kohe paarsada aastat järjest
Mõnuga
Edasi enam ei jaksanudki
Siis tõusin
Ja hakkasin jälle
Teistega ühes taktis hingama
Sisse ja välja
Püüdlikult
Üsna ühtlaselt
Keskendudes mõttes
Leivale ja korterilaenule
Lasteaia- ja eliitkoolikohtadele
Ülikooli sisse saamisele
Eurotsooniga liitumisele
Viie rikkaima riigi hulka jõudmisele
Rohkem nagu mul neid unistusi ei olnudki
Teistel samuti mitte

Altjal august 2011

Friday, August 19, 2011

Rein Veidemann kirjutab Postimehes vabadusest, kirjutab, et oleme oma kogukondlikkuse ahnusele ohvriks toonud ja nüüd aina suurema kiirusega hävingu suunas liikumas, kirjutab ideaalidest, millele tuginedes õnnestus eestlastel oma iseseisvus taastada....
Mul oli põhjust arvata, et seda vabadust, mida me nii väga igatsesime ja – tunnistagem – mis meile ajaloo kingitusena, võib-olla ka uue krediidina anti, kasutatakse väärtusskaalal, mida iseloomustavad just needsamad sõnad «üllus», «ausameelsus», «tasakaalukus». Sest siis ei olnud need pelgad retoorilised konstruktsioonid, milleks nüüdses poliitilises ja eriti valimisvõitluses on moondunud lubadused ja kokkulepped. Võim oli siis veel allutatud vaimule.

Ja sellest, kuidas just kogukonnad ja mitte üksikud kodanikud lõid võimaluse iseseisvuse sünniks...
Eesti iseseisvuse taastamine sai teoks tänu sellele, et omaalgatuslike koosluste võrgustik seltside ja ühingute näol ehk siis kodanikuühiskond oli olemas ka Nõukogude aja lõpukümnenditel. Nemad (huviklubid, emakeele-, loodus- ja muinsuskaitseselts, loomeliidud) olid eesti identiteedi varjendid, neist lähtus poliitilise võimu survestamine.

Aga siis kui vabadus juba käega katsuda haarasid juhtimise nõukaaegse mentaliteedi ja suhtumisega diktaatorlikud ahnurid, kes ühtlasi põrmustasid kogu liikumise taustaks olnud ideaalid keskendudes võimule ja enese tarkusele unustades inimesed, talludes jalge alla vabaduse ideaalid...
Aga kui see /vabadus E.T.) käes oli, kui Eestis hakkas kehtima oma võim, siis unustati või koguni põlati ära kogukondlik koostöö. Äkki oli kogu tarkus koondunud Toompeale, parteikontoritesse ja valitsusse. Tegelikult aga kapitali esimeseks akumulatsiooniks vajaliku laissez-faire-keskkonna tagamisest huvitatud seltskondadesse. Nii võitsime tagasi küll oma riigi, aga kaotasime ühiskonna.

Veidemann hoiatab:
Kui ühiskonna põhiväärtused, sh vabaduse mitmed vormid, on paigast ära, omakasuliselt tõlgendatud või on neil üksnes retooriline väärtus põhiseaduse ja presidendi kõnede näol, siis võime küll supelda ainelises külluses, nautida riigi turvalisust, aga me ei loo ennast eesti ühiskonnana. Me läheme kaotsi omaenda vabaduses.

Eriliselt juhib ta tähelepanu sellele, et paljud on Eestist lahkunud või lahkumas, mida saaksime teha, et inimesed ei läheks mujale? Kuidas saaksime rahvana säilida?

Veidemann lõpetab oma kirjatüki olulise tähelepanekuga:
Nii paradoksaalselt kui see ka kõlab: vabaduse hinnaks võib olla ka vabaduse minetamine.

Väga oluline kirjutis! Veidemann juhib tähelepanu väga olulisele probleemile Eesti ühiskonnas ehk isegi kõige olulisemale probleemile... 

Mina kirjutasin samal teemal

Õpetajate Leht, 14.01.2011
Artikli täisversiooni saab lugeda siit

Valimised andsid õiguse jälle samadele tegijatele... millal tuleb murrang? Millal hakatakse tegelema Eestile oluliste probleemidega? Kes peaks nende küsimustega tegelema? Kas peame ootama poliitikute ärkamist? Mina ei usu. Poliitikud on omamoodi tõugud, kellel puudub tegelikult seisukoht. Nende ainuke huvi on võim ja isiklik heaolu. Ka Eesti Vabariigis ei ole olukord kuidagi eriline... nii on see olnud läbi aegade, ka esimese vabariigi ajal, ka nõukogude ajal ja ilmselt ka edaspidi... inimesed ise peavad jälle asjad käsile võtma, pole põhjust ennast patjatele unustada... mina väidan, et tõeline vabadus ei ole Eestisse kunagi jõunud, see on vabadus millekski, see vabaduse positiivne pool... selleks on vaja palju tööd teha, selleks on vaja palju muutusi meie inimeste mõtlemises enne kui me tegelikult vabaks saame... ehk siit ongi minu täiendus Veidemanni kirjutisele... vabadus on teadlikkuse eeldus, selleks, et saada vabaks peavad inimesed hakkama märkama, peavad hakkama ärkama...

Võõrkeelte õppimisest

Minule tundub, et keeleõppimisega on nagu lugemishuvigagi, mõlemad saavad alguse kodust. Mis huvi on lapsel õppida midagi, millel ta vajadust ei näe, millega tal üleüldse seost ei ole?

Samas lapsed, keda ümbritsevad erinevad keeled pidevalt, peavad enesest mõistetavaks mitme võõrkeele õppimist ja võõrkeeltes suhtlemist. Neil on ka võimalus pidevalt erinevaid keeli kuulda/lugeda, selle kaudu siis ka õppida ja proovida rääkida/kirjutada. Meie kodus näiteks räägitakse pidevalt kolme keelt (eesti, inglise, saksa ja rootsi) ja sagedasti veel (soome, saksa ja vene keelt). Laps (13 aastane) räägib vabalt eesti, inglise ja rootsi keelt, lisaks saab enam-vähem aru soome keelest, tunneb huvi selle õppimise vastu. Koolis õpib ta lisaks veel prantsuse keelt, ka mina ise olen vaikselt püüdnud selle keele õppimisega algust teha. 

Mina ei usu, et ainult eriliselt andekad on võimelised mitmes võõrkeeles suhtlema. Kolisime Rootsi paar aastat tagasi ja siis ei osanud meist keegi rootsi keelt rohkem kui öelda oma nime ja päritolu. Tänaseks suhtleme vabalt ja kirjutame enam-vähem normaalsel tasemel (arenguruumi muidugi on küllaga). Samal ajal kolis mitu peret ja kõik on tänaseks päris heal tasemel keele selgeks saanud, kuigi koduse keelena rootsi keelt keegi meist ei kasuta.

Olen keele õppimise efektiivsuse peale päris palju mõelnud, väga erinevaid metoodikaid katsetanud ja meie enda õppimisprotsessi siin ka erinevate etappidena filminud ja materjale kogunud. Tegemist on väga mahuka ja samas huvitava uurmismaterjaliga.    

Üks põnevamaid leide on Olle Kjellin, kes on kirjutanud (ka teadustööna) rootsi keele kui teise keele õppimisest ja töötab selles valdkonnas päevast päeva. Tal on täiskasvanute õpetamiseks täiesti oma metoodika. Kõik saab alguse hääldamisest ja keeleharjutustega mängimisest ja liigub alles hiljem grammatika reegliteni. Kjellin arvab, et ka täiskasvanuid on lihtsaim õpetada võõrkeeles rääkima samas järjekorras nagu beebid keelt omandavad. Alguses on kuulamine ja imiteerimine, grammatika pole nii tähtis, see tuleb hiljem juba loomulikult ja lihtsalt.

Olen hakanud oma kogemust rootsi keele õppimisel koondama ühte eraldi seisvasse blogisse ( link siin), samas harjutan ka ise rootsi keeles kirjutamist. Ilma harjutamata ju meistriks ei saa, olgu siis pealegi vigadega... aga milline huvitav materjal vigade analüüsiks jällegi.

Olen kogunud kokku enamuse oma keeleõpikutest, nii kooliaegseid kui uusi, osad on eesti keele baasilt, aga on ka teiste keelte põhjal tehtuid. Selles suhtes on mul juba väga palju kogemusi ja olen õpikute suhtes ikka väga kriitiline. Enamik, mis ilmub on jama või vajab kindlasti õpetajat kõrvale. Õpetajaga õppimine, aga on omaette probleem, sest siis hakkab määrama juba õpetaja, kuidas ja mida õpitakse ja minule näiteks selline õppimisviis üleüldse ei meeldi. Mulle meeldib valida ise teemasid ja koguda oma materjale, lindistada oma CDsid ja koguda võõrkeelseid menüüsid, lasteraamatuid, ajakirju, ajalehti jms. Grupp on tore, aga pigem takistab kui toetab minu õppimist.

Superõpetaja oli Tallinna Tehnikaülikooli saksa keele õpetaja Lepp, kes on ka grammatikaõpiku kirjutanud. Tema tundides oli põnev ja väga kasulik käia! Olin hädas, et õpetaja tempoga kaasas püsida. Tunnid olid hoogsad, mitmekülgsed ja hästi ette valmistatud. Sellist keeleõpetajat pole mul elus rohkem ette tulnud... ja nii enne kui pärast seda olen õppinud erinevaid keeli erinevates koolides, väga mitmete õpetajatega nii Eestis kui ka nüüd siin Rootsis (seega kogemusi on palju). Olen oma saksa keele õpetajale tänaseni väga tänulik...


Usun, et kõigil on võimalik õppida selgeks mitu keelt. Selleks on vaja teha tööd ja näha vaeva, aga samas on keeleõppimine ka väga lõbus tegevus, mille kaudu pikapeale avanevad täiesti uued võimalused ja tuhanded uued maailmad.

Identiteedi muutumisest

Loen aeg-ajalt hariduslisti ja Eesti ajakirjandust ning siis imestan, et kui erinevad on ikka need inimeste maailmad...nii palju on nendes kirjutistes viha: küll vihatakse homosid, siis venelast, siis rikkaid,siis vaeseid ja töötuid, siis Lääne kapitalismi, siis ma ei tea kõik mida...

Olen täiesti päri tänases Sirbis avaldatud Rein Raua mõttekäiguga

Sotsiaalsete probleemide maskeerimine kultuurilistega ei lahenda kumbagi

suletud ühiskond ja sellega kaasnev sumbunud tigedus ei ole vastuvõetav ka ärksamatele ja edasipüüdlikele noortele Eesti elanikele, kes leiavad endale kergesti mõne muu asukohamaa

See on oluline hoiatus, mida tuleb tõsiselt võtta. Mina kaldun arvama,et tigedus ei ole vastuvõetav mitte ühelegi meist - ei noortele ega vanadele ei ärksamatele ega mitte nii ärksatele... tigedus on hävitav ka sellele, kes seda enda ümber külvab...

Kuigi tigedust ja suletust on võimalik leida igast riigist on väga kurb lugeda meie arvamusliidrite kirjutisi, milles täiesti avalikult ja uhkusega paljud euroopalikud põhiväärtused tühiseks muudetakse. Väljaütlemisi, mille peale juuksed püsti tõusevad kuuleb nii homoseksuaalide, vähemusrahvaste, naiste, laste, puuetega inimeste ja teiste võimumarginaalide aadressil. Tugevama õigus on üks Eestis kehtivaid ja jõuliselt taaskehtestatavaid põhiõigusi. Inimene on inimesele hunt...ikka veel...
 
Loomuliku reaktsioonina soovid ennast eemaldada sellistest mõtteavaldusest, identifitseerida ennast kellegi teisena kui eestlasena, sest eestlane olla ei ole sellel juhul uhke ja hää. Samamoodi kirjutad ennast välja ka hariduslistist, sest sa ei taha sellisesse gruppi ju kuuluda....

Tekib küsimus identiteedist: mis see identiteet tänapäeval üleüldse on? Kes mina olen? Mina ei ole ju kogu maailma vihkav, mulle meeldib inimestega suhelda... Olen iseenda ja Eesti identiteedist ja nende kahe vahekordadest päris palju mõelnud ja kirjutanud sh luulet, mis on eriliselt vaba ja loov vorm refleksioonideks identiteedi teemadel (loe eelmistest sissekannetest).

Kust kerkib selline viha inimeste vahele? Totalitaarsed suundumused on meie tänaste rahvusriikide sisepoliitika oluliseks osaks muutumas, seda ka Skandinaavias (vt nt rahvusparteide arvu ja geograafilist päritolu Euroopa Parlamendis). Arengud on hirmutavad, sest on märgata väga ulatuslikke trende just rahvuste vahelise vaenu õhutamisel seda eriti immigratsiooni- ja hariduspoliitika valdkondades. Tulemuseks on järjest süvenevad inimeste vahelised suhtlemisprobleemid, mille kaudu vihkamispoliitikast saab tuhendetele tavalistele surelikele nende elu argipäev täis vaenu, pidevat destruktiivset võitlemist ja võistlemist.

Kui tekk on väiksem, siis on tõrjumine seda energilisem, kasvuaastatel oli tööd rohkem kui tegijad, nüüd on paljudes piirkondades tohutu tööpuudus... Pensioniteks ja haridusse ja tervisesse investeerimiseks on raha vähem, seega ei taheta enam võimaldada lastele ega vanainimestele võrdseid võimalusi... toimub pidev selektsioon ja terade sõkaldest eristamine. 

Loodan, et haridusinimestel jätkub meelekindlust ja jaksu ühiskonnas järjest süvenevatele negatiivsetele trendidele vastu astumiseks. Igal meist on võimalus teha omad valikud, teha ise otsuseid ja muuta vihkamise ja õuduse maailm enda ümber hoolimise ja hoidmise maailmaks.

Septembris õnnestub mul ehk minna ühe huvitava raamatu esitlusele (sain just eile öösel kutse), milles räägitakse kuidas inimesed saaksid ise oma valikuid tehes ja üheskoos tegutsedes ühiskonna tulevikku kujundada.

Walk Out Walk On

A LEARNING JOURNEY INTO COMMUNITIES
DARING TO LIVE THE FUTURE NOW

In this era of increasingly complex problems and shrinking resources, can we find meaningful and enduring solutions to the challenges we face today as individuals, communities and nations?
 
Autoriteks on tuntud, tunnustatud ja suurte kogemustega naised Margaret Wheatley ja Deborah Frieze. Soovitan tutvuda nende artiklite, videote jt materjalidega! Ehk kirjutan edaspidi sellest veel pikemalt.

Inimesi, kes tegelevad kogukondade lõhestamise asemel nende ühendamisega on kogu maailmas järjest enam. Ka Eestis on inimesi, kes selle teemaga päevast päeva tegelevad. Loodame, et  põhivoolule lisaks on järjest enam inimesi ühendavaid alternatiivseid liikumisi, mille kaudu meie andekad inimesed saavad ühiskonna jaoks olulistel teemadel väljundeid leida. Meie ühiskonna uuenemiseks teeb vaevaliseks see, et anded ei voola mitte ainult Eesti riigist välja, vaid anded voolavad ka elektroonikas allhankeid tegevate suurfimade, pankade ja poliitiliste parteide turundusfirmade juhtkondadesse jms.

Eestil on maailmas sotsiaalse ettevõtlusega tegelevate inimeste hulgas palju toetajaid. Vähemalt mina olen erinevates riikides ikka ja jälle sattunud kokku andekate loovate sotsiaalsete aktivistidega, kes usuvad eestlaste tegemistesse ja eriti ollakse vaimustatud meie arvutitarkvaraalastest lahendustest nagu community tools näiteks. Maailmas põnevaid sotsiaalseid protsesse juhtivad, ettevõtlikud noored leiavad, et Eestil on tohutu loov potentsiaal ja on ainult aja küsimus, millal see täies ilus õitsema lööb.

Diskussiooni kujunemine inimestega, kes tegelevad tõrjumise, vihkamise ja vaenu õhutamisega, on keeruline, kuid usun, et siiski võimalik. Siin on kõigile meile mõtlemiskoht, mida ja miks ma kirjutan, mida ja milleks ma ütlen. Ka mina olen kirjutanud üsna kriitilisi artikleid, kuid mind ei ole kandnud viha, vaid hoolimine. Püüan siit edasi ka ise palju rohkem hea loomisele ja vähem halvale keskenduda, selles mõttes ei ole see kiri suunatud mitte väljaspoole vaid sissepoole.  

Pühasaarelt Vaikusemäele

Eks ole ju
vaimustav olla
nagu kõrred
ja puud
tuules ja päikeses
vihmas mõnikord
hingata
üheskoos
uuele päevale vastu
igas hetkes
suremismaiku
ent siiski elus oma
vapustavas ilus

Sõites Pühasaarelt (Helgö) väikeseid keerdunud ja väändunud teekesi pidi Vaikusemäele (Tystberga).