Friday, August 19, 2011

Rein Veidemann kirjutab Postimehes vabadusest, kirjutab, et oleme oma kogukondlikkuse ahnusele ohvriks toonud ja nüüd aina suurema kiirusega hävingu suunas liikumas, kirjutab ideaalidest, millele tuginedes õnnestus eestlastel oma iseseisvus taastada....
Mul oli põhjust arvata, et seda vabadust, mida me nii väga igatsesime ja – tunnistagem – mis meile ajaloo kingitusena, võib-olla ka uue krediidina anti, kasutatakse väärtusskaalal, mida iseloomustavad just needsamad sõnad «üllus», «ausameelsus», «tasakaalukus». Sest siis ei olnud need pelgad retoorilised konstruktsioonid, milleks nüüdses poliitilises ja eriti valimisvõitluses on moondunud lubadused ja kokkulepped. Võim oli siis veel allutatud vaimule.

Ja sellest, kuidas just kogukonnad ja mitte üksikud kodanikud lõid võimaluse iseseisvuse sünniks...
Eesti iseseisvuse taastamine sai teoks tänu sellele, et omaalgatuslike koosluste võrgustik seltside ja ühingute näol ehk siis kodanikuühiskond oli olemas ka Nõukogude aja lõpukümnenditel. Nemad (huviklubid, emakeele-, loodus- ja muinsuskaitseselts, loomeliidud) olid eesti identiteedi varjendid, neist lähtus poliitilise võimu survestamine.

Aga siis kui vabadus juba käega katsuda haarasid juhtimise nõukaaegse mentaliteedi ja suhtumisega diktaatorlikud ahnurid, kes ühtlasi põrmustasid kogu liikumise taustaks olnud ideaalid keskendudes võimule ja enese tarkusele unustades inimesed, talludes jalge alla vabaduse ideaalid...
Aga kui see /vabadus E.T.) käes oli, kui Eestis hakkas kehtima oma võim, siis unustati või koguni põlati ära kogukondlik koostöö. Äkki oli kogu tarkus koondunud Toompeale, parteikontoritesse ja valitsusse. Tegelikult aga kapitali esimeseks akumulatsiooniks vajaliku laissez-faire-keskkonna tagamisest huvitatud seltskondadesse. Nii võitsime tagasi küll oma riigi, aga kaotasime ühiskonna.

Veidemann hoiatab:
Kui ühiskonna põhiväärtused, sh vabaduse mitmed vormid, on paigast ära, omakasuliselt tõlgendatud või on neil üksnes retooriline väärtus põhiseaduse ja presidendi kõnede näol, siis võime küll supelda ainelises külluses, nautida riigi turvalisust, aga me ei loo ennast eesti ühiskonnana. Me läheme kaotsi omaenda vabaduses.

Eriliselt juhib ta tähelepanu sellele, et paljud on Eestist lahkunud või lahkumas, mida saaksime teha, et inimesed ei läheks mujale? Kuidas saaksime rahvana säilida?

Veidemann lõpetab oma kirjatüki olulise tähelepanekuga:
Nii paradoksaalselt kui see ka kõlab: vabaduse hinnaks võib olla ka vabaduse minetamine.

Väga oluline kirjutis! Veidemann juhib tähelepanu väga olulisele probleemile Eesti ühiskonnas ehk isegi kõige olulisemale probleemile... 

Mina kirjutasin samal teemal

Õpetajate Leht, 14.01.2011
Artikli täisversiooni saab lugeda siit

Valimised andsid õiguse jälle samadele tegijatele... millal tuleb murrang? Millal hakatakse tegelema Eestile oluliste probleemidega? Kes peaks nende küsimustega tegelema? Kas peame ootama poliitikute ärkamist? Mina ei usu. Poliitikud on omamoodi tõugud, kellel puudub tegelikult seisukoht. Nende ainuke huvi on võim ja isiklik heaolu. Ka Eesti Vabariigis ei ole olukord kuidagi eriline... nii on see olnud läbi aegade, ka esimese vabariigi ajal, ka nõukogude ajal ja ilmselt ka edaspidi... inimesed ise peavad jälle asjad käsile võtma, pole põhjust ennast patjatele unustada... mina väidan, et tõeline vabadus ei ole Eestisse kunagi jõunud, see on vabadus millekski, see vabaduse positiivne pool... selleks on vaja palju tööd teha, selleks on vaja palju muutusi meie inimeste mõtlemises enne kui me tegelikult vabaks saame... ehk siit ongi minu täiendus Veidemanni kirjutisele... vabadus on teadlikkuse eeldus, selleks, et saada vabaks peavad inimesed hakkama märkama, peavad hakkama ärkama...

No comments: