Monday, September 26, 2011

Vaikus mureneb

Minu arvates on paljut mida meie koolides/lasteaedades saaks paremaks muuta nii õpetajate, laste kui vanemate perspektiivist vaadates. Usun, et erinevaid vajadusi, mida täna ei suudeta arvesse võtta või lausa ignoreeritakse, on väga palju. Ma ei arva, et heast tahtest valdkonnas töötavatel inimestel puudu jääb, oleme enamikel teemadel takerdunud ikkagi üldise rahastamise (õigemini alarahastuse) taha. Põhiküsimuseks on jätkuvalt -  kas haridus on meie riigis ja omavalitsuses prioriteet või ei. Kas jõuame valmispropagandast ka reaalsete otsusteni või jäämegi ainult loosunglikult hüüdlauseid välja loopima?

Ükski reform ei saa toimuda ilma vajaliku rahasüstita. Omavalitsusi lõhkise küna ette sundiv HTM hariduspoliitiline suund ei vii koolivõrku süsteemsete parendusteni, vaid tekib meeleheitlik katse kuidagi "asjaolude kiuste" ellu jääda, midagi ümber teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Lapsest lähtumise põhimõttest on sealjuures saanud täielik farss. Viimane selgus ka meie lapsehoiu teemalisest arutelust hariduslistis, kus üsna pea kerkis ajastutüüpiline "KOV tegutseb piiratud ressursside tingimustes" jutt. Ka riigitasandil öeldakse meile, et raha ei ole ja kõik! Samal ajal on raha küllalt mingite teiste kaheldava väärtusega projektide jaoks, mis riigi arengu seisukohtalt prioriteetidena vaevalt, et üldse kõne alla tuleks. Raha ei ole Eestist kadunud, ta on lihtsalt strateegiliselt valesti paigutatud (vt näiteks CO2 kvoodiraha jagamist RMK niigi korras hoonetele või massilist elektriautode soetamist KOVidele, mida peab liiga kulukaks projektiks isegi Taani ekspert).

KOV juhtimine võib, aga ei pruugi sealjuures erineda HTM taktikast. Tulemuseks on hirmunud inimesed kõikidel tasanditel. Rahaallikad on järjest kokku kuivanud ja allüksused on aasta-aastalt  ebakindlamad. Oma isegi oma põhitegevuses ollakse halvatud, puudub pikemaajaline strateegiline planeerimine, elatakse päev korraga. Püütakse kuidagi hakkama saada. Kindlasti on omavalitsusi, kes on suutnud koolivõrku korrastades oma inimeste kaasamise kaudu leida positiivseid lahendusi. Nende omavalitsuste lugudest ja kogemusest tahaks edaspidi palju rohkem kuulda.

Mina toetan igati Tiia Listeri mõtteid (kirjutatud hariduslisti 26.sept) tugimeeskonnast ja töönõustamisest. Iga inimene, kes on lastega töötanud, teab, et see ettepanek on õige ja tuleb teostada. Samas näitas kriisikogemus, et tugimeeskonna arvelt mindi kõige pealt rahasid kokku hoidma. Kadus juba osaliselt toimiv koolipsühholoogide, eripedagoogide ja sotsiaaltöötajate raha, kadusid ka inimesed. Nüüd on neljas aasta kahandamisi ja edasi ei tule mitte kasv, vaid järjekordsed koomale tõmbamised.

Kodanike poolelt on vaja vaadata, mida saame meie teha, et poliitikud saaksid aru, haridus on valija arvates prioriteet. Mitte ainult kõrgharidus, vaid kogu süsteem tervikuna alates varajasest kasvatusest kuni täiskasvanuhariduseni välja. Me ei pea keskenduma ainult talentidele ehk üksikute väljavalimisele, vaid iga inimene on Eestis tähtis. Ka kõik need, kes Tallinnas ei ela on tähtsad!  Mida rohkem haridusest räägitakse, mida rohkem probleeme ja lahendusi välja pakutakse, mida rohkem lugusid ja sündmusi, mis ületavad meediakünnise, seda olulisem teema see on. Seda nii laiemale üldsusele kui valitsevale eliidile.

Teine asi on koostada analüüse ja sisukamaid materjale, et elavdada diskussiooni erialaringkondades ja püüelda lahenduste suunas, pakkuda koostööd ja ettepanekuid ka HTMile, KOVidele jne.

Minu arvates on viimastel aastatel olnud teatava stagnatsiooni märke kogu meie kooliuuenduses. Ollakse väsinud pidevatest ülevalt alla reformidest, mille siht ja kasutegur õpetajatele endile sageli mõistetamatuks jääb. Õpetajaskond on järjest vananev ja pensionieelikutest õpetajate entusiasm muudatuste läbiviimiseks on enamasti juba loomuldasa märkimisväärselt väiksem kui noortel inimestel. Mõned hariduslistlased isegi küsivad, kas meie  koolis üleüldse mingeid tõsisemaid muutusi on toimunud. Mina näiteks olen olnud ja olen jätkuvalt väga kriitiline lasteaias toimuva suhtes. Samas hakkan enam ja enam aru saama, et sellises pidevas alarahastamise tingimuses ei saagi lasteaias midagi muutuda, see ei ole lihtsalt võimalikki. Paljud probleemid on struktuursed ja ei ole kinni inimestes vaid terviksüsteemis. Pelgalt uue õppekavaga muutusi ei tule, me vajame raha heade õpetajate palkamiseks, uuringuteks, inspireerivateks rahvusvahelisteks koolitusteks, õppevahenditeks, uuteks hooneteks ja õuealadeks, lisapersonali palkamiseks jne. Samal ajal ei ole lasteaias raha WC-paberi ostmiseks.

Paljud on omamoodi eitusfaasis ja püüavad tõestada, et olukord ei ole nii hull... reeglina on need inimesed, kes on ise aastaid süsteemis sees olnud ja on oma passiivsusega/vaikimisega osaliselt ka vastutavad kujunenud olukorra eest, seda muidugi koos protsesse juhtivate poliitikutega. Mõistan nende tänast käitumist, kuidas nad saaksidki teisiti?

Oma seisukoha väljendamine on igaühe vaba võimalus ja õigus. Arvamuste paljusus on ainult positiivne ja edasiviiv. Õpetajate hääl on järjest enam meie meedias kuuldavaks saanud ja isegi kui need arvamused on mõnikord nii teinekord naasugused on hea, et meie õpetaja ei istu enam vaikides nurgas, vaid on tulnud julgelt avalikkuse ette ja suhtleb inimestega. See on pikk samm vaikusest edasi!

Kutsun veelkord üles osalema aktiivselt toimuvates haridusdiskussioonides, looma foorumeid ja algatama mitmesuguseid teemapäevi! Kutsun üles kirjutama oma mõtetest ka facebookilehele "Õpetajale vääriline palk", sest seal käib palju lugejaid.

Pilt: Alver Linnamägi
Küsisin 19.septembri meeleavaldusel õpetaja Olivialt Kopli Kunstigümnaasiumist, milline on tema palk ja kuidas ta sellega välja tuleb. Taustal toetajad teistest ametiühingutest mh transpordi ametiühingute juht Peep Peterson plakati ja vihmavarjuga.

Sunday, September 25, 2011

Milleks Eestile talendid?

Leidsin hommikul ühe mõtlemapaneva kriitilise artikli toimuvast kõrgharidusreformist. Tiina Kirss Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudist kirjutab 23.septembri Eesti Päevalehes vaiksest kõrgharidusrevolutsioonist ja hoiatab emakeelse kõrghariduse kadumise eest.
 
Kõrgharidusreform sillutab teed ingliskeelsele kõrgharidusele. Toimub eestikeelse kõrghariduse tuleviku odav väljamüük.

Pole motivatsiooni eestikeelset teadust edasi teha. Suure töö ja vaevaga loodud sõnavara ja suhtluskeel, mida Aavik ning Eesti Vabariigi ülikoolid ja haritlased kahe sõja vahel suutsid tahtlikult arendada ning mida hoiti ja süvendati sellele järgnenud poolsajandil, ei kõlba mujale kui prügikasti. Olen aru saanud, et kõrgharidusreform (loe: vaikne revolutsioon) on paratamatu. See tehakse ära. Üliõpilaste, õppejõudude, õppekavajuhtide, professorite ja lapsevanemate naha peal ja protesti kiuste. Et selle üle nii palju avalikku arutelu on toimunud, on vahest ainus lootuskiir. Mõnikord toimub revolutsiooni käigus ettearvamatuid nihkumisi, suunamuutusi, jääliikumist. Kui see arutelu ägestuks ja ületaks helibarjääri, siis ehk oleks veel Eesti kõrgharidussüsteemis lootust tõelisele loomingule: panna uurimine ja õpetamine tasakaalu, väärtustada sisu ja emakeelset tippteadust, professorina nõuda üliõpilaselt midagi peale punktide kogumise ja õppekava täitmise. Siis oleks Eesti ülikoolis õppimisel ja õpetamisel mõtet.

Tiina kirjutab, et kuigi õpilased, õppejõud ja lapsevanemad protestivad, siis tehakse lihtsalt otsused ära. Inimesed arvaku, mida tahes, rääkigu või olgu vait. Vahet ei ole.

Sama ütleb Erik Terk Eesti inimarengu aruande meeskonnast 2. septembri Sirbis avaldatud intervjuus "Poliitikuid tõsiseltvõetavat juttu rääkima sundida ei ole lootusetu". Ta väidab, et isegi majandusteadlastel ei ole võimalik Eesti majandusprotsesside kavandamisse panustada, sest edust pimestatud valitsejad ei kuula enam kedagi. Nii suur on enesekindlus ja -imetlus.

Küsimuse peale, kas meil on laiemalt mõtlevaid majandusteadlasi  arvas Terk:
Majandusteadlasi, kes Eestis laiemate probleemidega tegelevad ja ühiskondlikesse diskussioonidesse sekkuvad, on Eestis üldse vähevõitu. On üksjagu inimesi, kes loevad ülikoolis  mingit kindlat ainet, arendavad võimaluste piires oma akadeemilist karjääri ja avalikkuses enamasti sõna ei võta. Paljud majandusteadusliku koolitusega inimesed töötavad pankade juures ja pole ka avalikkuse ees väljaspool oma kitsa valdkonna küsimusi eriti jutukad. Ma ei tea ka, mis pilguga nende tööandja selle peale vaataks, kui nad avalikkuse ees liiga palju Eesti majanduspoliitikat parandama hakkaksid.

Kuidas niisuguseid inimesi võiks ühiskonda juurde tulla?     
Üks oluline motiiv oleks kindlasti see, kui majandusinimesed tunnetaksid, et maailma annab parandada, et majanduspoliitika kujundamisel nende väljaöeldut arvestatakse. Praegu seda väga tunda ei ole. Ütleme nii, et kui majandusteadlane on kutsutud ministeeriumiametniku  juurde nõu andma, siis ta võib ju loota, et ta jutul on mingi mõju. Kui kirjutab lehte või kas või inimarengu aruandesse, siis, kuidas öelda, ei saa just väita, et valitsusest sellele midagi vastu kajaks. Ka ülikoolide hindamissüsteem töötab sellisele avaliku intellektuaali rollile vastu. Ülikoolide juures töötavate inimeste karjäär edeneb suuresti ikka rahvusvahelisel tasemel artiklite avaldamise ja juhendatud kraadiõppurite arvu kaudu.  Kui majandusteadlane või mõni muu sotsiaalteadlane paneb mitu kuud hakkama näiteks inimarengu aruande peatükki kirjutades, siis võib ta sellest küll tunda rahuldust ja võib-olla ka kolleegide lugupidamise pälvida, aga otseselt oma akadeemiline karjääri jaoks vajalikke punkte mitte. Avalikes aruteludes osalemine ja vahetute majanduspoliitiliste arengusuundade üle mõtlemine ei ole akadeemiliselt piisavalt väärtustatud.

Ehk teisitiöeldes, ei julgeta oma seisukohti avaldada, sest see tähendab töökohaga riskimist ja kasu sellest ka nagunii ei ole. Ilmselt seesama toimib pea kõikides sektorites, inimesed ei saa vabalt mõelda/öelda, sest see tähendab lindpriiks kuulutamist. Kuna valitsejad lähtuvad sageli iseenda suvast, siis on risk seda vähem õigustatud. Avalik debatt võib toimuda, koerad hauguvad, aga karavan jätkab oma teed.

Näib, et meil ei hinnata kohalikke talente. Ma ei saa üleüldse aru, mida mõeldakse talendipoliitika all. Kui juhtimine toimub kott peas ja lihtsalt kellegi kaalutlemata suva järele, siis polegi "talendil" Eestis ju midagi teha. Raske on olla osaliseks kõiges selles rumaluses, näha järgmist krahhi ette, rääkida ja hoiatada aga seda kui kurtidele kõrvadele.

Siiski on mõlemad nii Erik Terk kui Tiina Kirss lootusrikkad. Võib-olla on optimismiks tõesti põhjust. Kui kõik on väga halvasti, siis saabki ju ainult paremaks minna. Selles suhtes võib neil ka omamoodi õigus olla.

Veiko Õunpuu "Püha Tõnu Kiusamine"

Saturday, September 24, 2011

Vaim Eestis võimule!

Uudiseid facebookilehelt Õpetajale vääriline palk
 
Ene Liblik kirjutab: „Olukord on väga kurb. Naasin lapsepuhkuselt tööle. sain just teada raamatupidajalt, et minu palk, mis laekub kontole 19 koormustunni eest on 439 eurot (6848krooni). Dekreetpuhkusele lahkudes laekus minu kontole veidi üle 9000 krooni, emapalka laekus arvele 10 200. Emapalga suurus tuli sellest, et meie vald maksis jõulu- ja puhkusetoetust, mida nüüd enam ei eksisteeri. Samuti on minu äraolekul koormusnormi tõstetud. Seega meie majandusimeriigis on minu palka suudetud langetada kolme aastaga 33 protsenti. Tööle sõidan iga päev oma autoga 12 km ja tagasi ka muidugi. Arvan, et lahenduseks isiklikult mulle on leida vaba postiljoni ametikoht, ehk jääks siis aega vähemalt oma laste jaoks.“

Mulle näib, et mitte kõik inimesed ei taju, mis nende ümber toimumas on. Eriti kurb, et raskusi reaalsustajuga on meie riigijuhtidel, kes elaksid jutkui mingis omailmas olles kaotanud igasuguse kontakti tegelikkusega. Ene on üks meie õpetajatest, kes oma tööga loob ja panustab igapäevaselt Eesti tulevikku.

Kas on tõesti keegi, kes arvab, et koolides ja lasteaedades on võimalik veel midagi „optimeerimisega“ kokku hoida? Haridusminister ütleb oma viimases intervjuus lausa lamedusi ja on saavutanud seega täiesti uue taseme.

Lasteaedadest kirjutatakse, et WC-paberit ei ole, linasid pesevad lapsevanemad, tillukesse rühmaruumi on surutud kuni 26 last, mänguasjad ja mööbel on kerjatud küla pealt, paberi ja pliiatsi peavad lapsed kodust kaasa tooma, laest langeb krohvi, kasvatajad töötavad 0,8 koormusega olles rühmas enamasti üksinda - kui palju saab meie laste arvelt veel kokku hoida?

Lugesin Arengufondi ettekannet Riigikogus. Ott Pärna ütles:
"Meie majanduse tänane lagi on olla pigem Skandinaavia tubli teenindaja, kuid mitte võrdväärne partner."  Ei jää muud kui Ott Pärnaga nõustuda, see on asjalik ja täpne diagnoos meie tänasele majandussituatsioonile.

Ott annab kolmeharulise kahvli selgituse: "Me oleme omamoodi kolme haruga kahvlis, ühelt poolt on meil väga ambitsioonikad eesmärgid, teisalt on meil hea makro- ja eelarvepoliitika, tugevad institutsioonid, madalapoolne korruptsioonitase ja toimiv õigusriik, kuid kolmandaks on meie äride keerukus, strateegiline roll ja rahvusvahelisus väga madal."

Ta ütleb, et : "Nii on näiteks meie eksportiva elektroonikatööstuse tootlikkus vaid 10% Rootsi omast, meie töötleva tööstuse keskmine palk on tublisti alla 1000 euro kuus. Ja meie ekspordis teevad enamuse sadakond ettevõtet, millest 2/3 on välisinvestorite omanduses. Viimane ei ole iseenesest paha asi, kuid need välisinvestorid teevad siin täpselt nii keerulist tööd kui häid inimesi meil on pakkuda. Niisiis – haridus, haridus, haridus! "

Ott on oma arutluses täitsa õigel teel. Aga mitte välisinvestoritele pole meil täna enam vaja rõhuda, vaid omadele inimestele. Niikaua kuni meie inimesed ei taipa, et tuleb luua firmasid, mis suudaksid olla Euroopa ja maailma kontekstis konkurentsivõimelised ja samas ka efektiivsed, nii kaua kuni meie inimesed istuvad oma kodudes ja ootavad, et keegi teine siia investeeriks ja neile supertöökoha looks, ei tule siin muutust. Loomulikult võib muutuse tuua ka riigi maksupoliitika järsk kannapööre, aga see on juba kõrgem poliitiline pilotaaž, millega Ott Pärna aruka majandusmehena ei riski tegeleda. Võib-olla ei ole sellised majanduslikud diskussioonid Arengufondi tänase nõukogu juhtimise all isegi võimalikud (sinna nõukogusse kuuluvat ainult koalitsioonitruud tegelased).

Huvitav on muidugi see, et kõneldes haridusest  räägib Ott Pärna hoopis talendipoliitikast ja avatud kõrgharidusest (välistudengid Eestisse ja oma talentide hoidmine), aga mitte sõnagi meie üldhariduse probleemidest. Kas meie majandusinimesed ei näe seost üldhariduse ja meie inimeste ettevõtlikkuse ja loovuse vahel? Kas eliitkoolide kaudu toimuv selektsioon ongi meie inimeste nö tuleproov, millest edasi toimub jagunemine esimeseks ja teiseks Eestiks, talentideks ja keevitajateks? Kas see ongi meie norm ja taotlus tuleviku Eestiks? 
Ott Pärna püüdleb ka omalt poolt lahenduste järele: Jah, minu küsimus siin ongi, kuidas sellest kahvlist välja tulla. Tegelikult on see üks Eesti olulisemaid tuleviku küsimusi. Selleks ei ole olemas universaalset mudelit mida kopeerida. Nagu soovitab OECD tabavalt oma 2011. aasta  Eesti riigi valitsemise auditis, et Eestil tuleb oma arenguks lahenduskäigud rätsepatööna ise leida, muud valikut polegi. See on meie ühine töö nii siin saalis kui ka Eestis laiemalt.
 
Jah, aga ega Arengufondi inimestel ei olegi kaua vaja meiega arutada, juba ongi neil vastus leitud! See ilmneb järgmises Ott Pärna lauses ja tuuakse välja suurima enesestmõistetavusega:

Niisiis Eesti ambitsiooniks peaks olema saada Läänemere tõmbekeskuseks. Selleks, et Eesti saaks Skandinaavia tõsiseltvõetav partner, peaks meist saama koht, kus uued huvitavad globaalset tähtsust omavad asjad juhtuvad. Tõmbekeskuse sünonüümiks on energia ja võtmesõnadeks soosiv, sotsiaalne ja füüsiline infrastruktuur ehk siis taristu.“

Korraks nagu loodi foorum aruteludeks, aga vastus on meil tegelikult juba täna käes. Selles suhtes avatus ja dialoog puhas riigiretoorika, mille peab igaks juhuks lihtsameelsetele ikkagi ära mainima. Küllap tehakse Kootöökoguga ka paar vahvat ümarlauda ja siis ongi idee kinnitatud ja kõik vabaühendused (milline iroonia) võivad tagatubades valminud ühisresolutsioonile kohe allakirjutada.  

Mina muidugi tahaks hoopis küsida: Millisest energiast on jutt?  Milline Läänemere tõmbekeskus? Nalja teete mehed? Vaadake Helsingit, vaadake Stockholmi, vaadake kasvõi Riiat!!! Täna ei tea keegi isegi seda, mis Eesti pealinna nimi on. Omad inimesed lasevad Eestist jalga nagu rotid uppuvalt laevalt. Vantaa piirkonna koolides Soomes õpib YLE TV andmetel 400 meie last, viimase aastaga on nende arv kasvanud 100 võrra! Mulle näib, et mingil hetkel on Eesti eestlastest nii tühjaks jooksnud, et Skandinaavia ettevõtjatel on meie ärimeestega koostöös tõesti hea siia üks nn tõmbekeskus ehitada, kus siis vahvaid konverentse ja think tanke korraldada, aga Eestimaast vabariigiaastapäeval  varsti enam rääkida ei maksakski.

Andke andeks minu kibedus, aga ehk võime Eesti Vabariigi juba täna kogu tervikuna Läänemere tõmbekeskuseks ümber nimetada, siis lõppeb see kujutelm oma riigist ja iseolemisest, kujutelm oma keelest ja kultuurist ka nende viimaste rumalukeste ja naiivsete humanitaaride peades, kes ikka veel loodavad ja ootavad mõistuse koju naasmist.

Kaks Eestit on tänaseks karm reaalsus. Vaadates valitsejate ajuvabu otsuseid, on mul millegi pärast aina enam tunne, et just tänu teise Eesti olemas olule on Eestil võimalik ka edaspidi püsima jääda. Teine Eesti ei ole ainult töötud ja asotsiaalid, teine Eesti oleme meie tavalised inimese. Teine Eesti on 90% Eesti inimestest, kelle seljas esimene Eesti täna uljalt liugu laseb. 

Ärimehed on asunud Eestile uut ja säravamat visiooni looma. Kas meie peaksime siis samal ajal käed rüpes Eesti haridus- ja kultuurielu sumbumist ootama jääma? Ma ei arva, usun, et meil tuleb ikkagi minna edasi oma visioonide loomise ja nende teostamiseks teede otsimisega. Nagu ärimeestel on oma tugevad lobigrupid, on ka haridus- ja kultuuriinimestel vaja luua oma professionaalidest koosnevada töörühmad, kes suudaksid raha võimule vastu astudes võitjatena välja tulla.  Enamik meie valitsejatest on täna lumpeniseerunud ärimehed, riik kiratseb. Osad prassivad ja priiskavad, aga rahvas on näljas. Minu küsimus on, kuidas saaks vaim Eestis jälle kord võimule?

Ülo Vooglaid pakkus välja hariduskongressi idee. Kas tänaseks on see mõte juba maha kantud või toimub kusagil midagi?

Foto: Alver Linnamägi
19. septembri õpetajate palganõudmiste meeleavalduselt

Thursday, September 22, 2011

kohalikud omavalitsused, riik ja haridusotsused

Agu Laius (Eesti Kodanikuühiskonna Sihtkapital? Rae valla esindaja? Kes?) kirjutab hariduslistis:
Kui aga eelarves vahendeid ei jätku, siis tuleb tegutseda piiratud ressursside olukorras ja otsustada vahendite kasutamine nii, et neid jätkuks hädapäraselt kõigi KOV ülesannete hulgas olevate avalike teenuste osutamiseks. Sellises olukorras on kõik KOV-id.

Leian, et rohkem kui sellist sisutühja kommentaari vajavad kodanikud, et neile selgitataks nende õigusi ja võimalusi. Kui rääkida lasteaiakohtadest, siis on põhimõtteliselt vaja võtta arvesse  Lapse õiguste konventsiooni  (Eesti liitus 1991.a õiguskantsler Jõks tegi konkreetseid ettepankuid ja märkusi juba 2006. aastal). Lastele kvaliteetsete teenuste osutamine peab olema kohalikes omavalitsustes ja riigitasandil prioriteediks ka rasketel aegadel.

Artikkel 3
1. Igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid.

Artikkel 26
1. Osalisriigid tunnustavad iga lapse õigust sotsiaalsele turvalisusele, kaasa arvatud sotsiaalkindlustus, ja võtavad tarvitusele vajalikud abinõud, et tagada selle õiguse täielik ellurakendamine vastavalt siseriiklikele seadustele.

Artikkel 28
1. Osalisriigid tunnustavad lapse õigust haridusele.

Eestis toimub selle konventsiooni järjekindel eiramine. Probleemidele on pidevalt tähelepanu juhitud, aga muutusi ei ole. Allar Jõks tegi õiguskantsleriks olemise ajal tublit tööd, et laste õiguste eest seista.
Muuhulgas toimus ümarlaud ”Lasteaiakoht – kas igale lapsele?”

 „Ümarlaual sai kinnitust selge seisukoht, et riik on kohustatud tagama lastele põhiseadusliku õiguse haridusele, sealhulgas alusharidusele ning kohalikel omavalitsustel tuleb võimaldada  lasteaiakoht kõigile lastele, kelle vanemad seda soovivad. Kui kohalikud omavalitsused ei suuda seda teha, peab riik sekkuma ning välja selgitama põhjused, miks kohalikud omavalitsused oma kohustusi täitnud ei ole”, ütles Allar Jõks. Õiguskantsler tegi haridus- ja teadusministrile, sotsiaalministrile ja rahvastikuministrile ettepaneku probleemi lahendamiseks kõigepealt analüüsida,  millistel tegelikel põhjustel ei ole kohalikud omavalitsuse võimelised tagama lasteaiakohti kõigile lastele.

„Kuna alushariduse andmine on kohalikele omavalitsustele pandud riiklik ülesanne, peab riik eraldama täiendavalt raha selle ülesande täiemahuliseks täitmiseks”, rõhutas Allar Jõks. "Lasteaiakohtade loomiseks täiendava raha eraldamine on riigi põhiseaduslik kohustus ja seni tegemata töö."

Lisaks kolmele ministrile saatis Allar Jõks soovitused õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks Eesti Linnade Liidule, Harjumaa Omavalitsuste Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule. Õiguskantsler märkis, et ümarlaual toodi muude küsimuste hulgas välja aktiivne elamuehitus linnades ja linnadega piirnevatel aladel. Sageli ei ehitata koos uute elamurajoonide rajamisega piisavalt sotsiaalhooneid, sealhulgas lasteaedu. Planeerimisseaduse kohaselt on planeeringute seadusliku regulatsiooni eesmärgiks võimalikult paljude ühiskonna liikmete vajaduste ja huvide tagamine, samuti nõuab seadus nii maakonna kui üldplaneeringu kehtestamisel sotsiaalse keskkonna arengu vajaduste tasakaalustatud arvestamist. „Kohalikel omavalitsustel tuleb uute elurajoonide planeeringutes  tunduvalt enam arvestada vajadusega sotsiaalsete ruumide, sealhulgas lasteaedade järele”, rõhutas Allar Jõks. 

Õiguskantsler märkis omavalitsustele saadetud kirjades ka maavanema järelevalve vähesust.  „Kuigi lasteaiakohtade puudus on terava probleemina avalikkuse tähelepanu all olnud juba mitme aasta jooksul, on maavanemate järelevalve olnud hämmastavalt ebapiisav, et mitte öelda olematu. Maavanema kohustus on avastada puudused kohaliku omavalitsuse töös ning teha kõik, et need puudused kaoksid”, ütles Allar Jõks. „Kavatsen võtta järelevalve ülesannete täitmise maavanemate poolt oma teravdatud tähelepanu alla”.


Väljavõtted on kirjutatud 2007. aastal ja kättesaadavad õiguskantsleri kodulehel.

Ümarlaua korraldas õiguskantsler  8. novembril 2006. aastal omal initsiatiivil.  Seal osalesid lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Riigikogu esindajatele ja rahvastikuministrile ka mitmete laste küsimustega tegelevate organisatsioonide ning kohalike omavalitsuste esindajad.

Kahjuks on Jõks juba maha võetud. 2010 aastal kirjutas ta Sirbis
"Peaministripartei piiritu enesekindlus ja ignorantsus teistsuguse vaatenurga osas on suretanud sisulise diskussiooni Eesti tuleviku üle. "

Ta oli ka üks esimestest, kes hakkas rääkima vaikivast ajastust Eesti poliitikas. Jõksi artikli koos minu kommentaaridega, leiab siit.

Kohalike isevalitsejate selgitused sellest nagu hakataks alles täna aru saama ehitusbuumi tagajärgedel tekkivatest probleemidest ja nüüd justkui toimub õppimine ja määrusi uuendatakse, ei ole piisav vabandus.

Inimestele, kellel polnud lapsi kuhugile kooli või lasteaeda saata, oli ammu selge, milles probleemid seisnesid, hoiatusi anti enne ja ehitusbuumi päevadelgi sadu kordi. Aga tänaseni on vaikselt oma kohtadel istutud ja edasi jorutatud. Laste mure ei ole kohalike omavalitsuste juhtide ega ka riigi mure - selline on mulje, mis jääb kõrvalt vaatajale.

Ehk on tehtud väga palju, aga sellisel juhul palun konkreetseid viiteid. 2008 võeti KOVidelt maha 20% tulubaasist. Seda ütles mulle Linnade Liidu juht Võigemast, peale seda ongi olukord koolides ja lasteadades veelgi halvenenud. Tallinnas survestab Kodaniku Hääl omavalitsusjuhte tegudele. Mida tehakse maapiirkondades?

Õpetajale vääriline palk on liikumine, mille kaudu püüame juhtida rahva tähelepanu, et õpetajate astmepalku tuleb tõsta ja seda kaudu suureneks ka omavalitsustele eraldatavad rahasummad.

Kas keegi on analüüsinud, millistest valdkondadest kriisi ajal kõige enam kokku hoiti (seda nii KOV kui riigi tasandil)? Kas selliseid analüüse on? Järgmise aasta riigieelarves kavatsetakse juurde panna 22% kaitsekulutusteks, seda oleme juba kuulnud. Kas veel kuhugile ja kui, siis millistel eesmärkidel?

Valitsus valmistub toetama kreeklasi... miljarditega. Kas järgmine põhimõtteline valeotsus?

Foto: Alver Linnamägi
19. septembril toimus Tallinnas meeleavaldus, kus juhtisime tähelepanu õpetajate palgamuredele.

Wednesday, September 21, 2011

võim ja kodanikud

Omakasu tagaajamist kõige ülbemal kujul näeme vist kõik juba igapäevaselt. Täna siis sain teada Tartu Kunstimuuseumiga toimuvast. Protestivad, et neid ühendatakse ilma igasuguste eelnevate arutelude või diskussioonideta lihtsalt teistega kokku. Koguvad hääli (http://tartmus.ee/et/home/avaldus.html) . Andsin. Loodan, et see kostub. Usun, et muuseumi inimestel on tarkust ja toetajaid.

Samas olen täiesti hämmingus sellest ükskõiksusest, millega inimesed naasevad oma töökohtadele ja tarbimisharjumuste manu. Panevad näoraamatus "like" või annavad allkirja ja sinna see jääbki. Võim ainult naerab nende aktsioonide peale. Soovitan jälgida kuidas Kodaniku Hääl (Maha Tallinna TV - raha lastele aktsioon) Tallinnas praegu võitleb, et tõestada petitsioon.ee kogutud allkirjade õigsust. Hoian ka neile pöialt. 

Millest selline kodanikuaktiivsuse puudumine? Kuidas seda seletada?

Vaatasin Tallinna linnapilti ja võrdlesin Stockholmiga. Klasside eristumine on Tallinnas selgemini välja joonistunud. On edukad esimese Eesti inimesed, kes ajavad oma asja sh ka riigitööd tehes ja kampsunites ühistransporti ootavad heidikud, kes justkui ei olekski väärt esimestega ühte hapnikku tarbima. Muuseumi- ja haridusinimesed kuuluvad kahjuks viimaste hulka.

Enamus noori püüab näidata end edukate hulka kuuluvana, isegi kui raha on vähe ostetakse uus mantel ja nahksaapad. Kasvõi viimase raha eest on vaja saada värskeim mobiiltelefoni mudel. Auto on igamehe visiitkaart ja näitab staatust kõige ehedamal moel. Egiptuses ja suusareisil lihtsalt peab käima.

Kuna edukaid proteste võimu vastu ei ole, siis on kodanik passiivseks muutunud.Puudub justkui võimalus võimule vastu astumiseks ja inimesed on kohanenud. Protest on häbi ja alandus, sest see on kaotajate poolele minek. Esimene Eesti proteste ei korralda, neil on ju kõik "niigi hästi"...Kindlam on kõikidel tõmmata kohe pea õlgade vahele ja vaikselt tööle/kaubanduskeskustesse tagasi minna.

Huvitav laialt levinud müüt on ka see, et teine Eesti on ise süüdi oma näljas ja viletsuses. Kes keelas õigel ajal eliitkooliks ettevalmistuda, kes keelas kauboikapitalismi aastatel varastada ja vassida, kes keelas tutvuda "õigete" inimestega, kes keelas õppida ülikoolis "õiget" eriala, kes keelas minna "õigele" mehele naiseks, kes keelas astuda "õigesse" parteisse.... ikka oma lollus!

Mõtlema paneb muuhulgas ka see, et kirjutasin Õpetajate Lehe kohta nädal tagasi kaebuse ja järgnenud ei ole midagi. Vastust ei ole vaja anda. Tiia Penjam tegi minu isiku suhtes rünnaku, justkui saaks sellega fakti, et kolme nädala jooksul aktsioonidest midagi ilmunud ei ole (peale selle minu nuditud kirjutise, mis ilmus suure pealkirjaga "Kurjategija kirjutab") ümber lükata. Selline on võimul olija positsioon. Kui sina väike tähtsusetu konn midagi öelda julgedki, siis vaigistame su hetkega, näiteks muudame su marginaalseks lolliks sõimajaks ja nõudjaks. Seda nii listis, facebookilehel kui Õhtulehes, seal ei küsitud isegi minu kommentaari, lasti samad Tiia Penjami laused lendu...

Üks ajakirjanik uuris meeleavalduse päeval, et mis on Eesti ja Rootsi koolide kõige suurem erinevus. Ma mõtlesin hiljem sellele pikalt ja ilmselt välja mõtlesin. Rootsis on iga inimene tähtis, nii laps kui pensionär, nii ülemus kui alluv. Loomulikult ei ole siingi paradiis, aga niisama lihtsalt inimestest ülesõita ikka ei söandata. Eestis pole see mingi probleem. Seda tehakse igapäevaselt. Soovitan vaadata Veiko Õunpuu "Püha Jüri kiusamine", selles filmis räägitakse tänasest Eesti elust õiges võtmes. Ülihea film!

Kaua eestlane veel kannatab ja vaikib?

Saturday, September 17, 2011

Tiit Hennoste elab vastuolude ajas


Tänan Tiiat Tiit Hennoste 16. septembril ilmunud  ajalehes „Sirp“ avaldatud artiklile „Vastuolude aeg“ viitamise eest! Soovitan lugeda artikli täisversiooni. Siin on mille üle mõtiskleda.

Tiit Hennoste arutleb värskelt ilmunud inimarengu aruande teemadel ja ütleb, et meil on vastuolude aeg. Mina leian, et elame tõepoolest vaimu ja võimu vastuolu ajal ja selles mõttes tuleb mul küll Hennostega nõustuda. Samas näib mulle, et Hennoste ise peab silmas mingeid muid vastuolusid. Toon allpool välja mõned mõtted viitetega algallikale.

1.       Hariduse allakäik
Hennoste kirjutab, et haridus ei ole Eestis enam väärtuseks. Tulemuseks on ühiskond, kus
„Kõrgel valitsevad mehed, kes  pole ennast veel surnuks töötanud. All joovad mehed, kes pole ennast veel surnuks joonud. Ja keskel on naiste valitsetav paks kiht.“
Milline huvitav illustratiivne ja emotsionaalne skeem! Meeste kohapealt tabelipaigutuses võin päri olla, aga  kindlasti ei taha ma nõustuda väitega nagu oleks kusagil keskel kiht, mille üle valitsevad naised. Koolides, haiglates ja sotsiaalhoolekandes on juhtivatel kohtadel ikka needsamad „lumpeniseerunud“ mehed (on ka mõningaid andekaid muidugi). Erandiks on siin ehk lasteaiad, mille maine ja rahastamine on juba nii madal, et sinna ei taha mehed enam minna isegi juhatajateks.

Hennoste ütleb, et meie õpetajad elaksid justkui ikka veel 90-ndateks. Minu arvates on selles väites omamoodi tõetera sees. Õpetajad elavad ikka veel iseseisvusaegsetes ideaalides, samas kui ühiskonna teised liikmed on asunud igapäevaste toimetuste juurde, et tagada iseenda ellujäämine. Õpetajad ei saa vabalt reisida, neil ei ole piisavalt sissetulekuid ja vaba aega, et pidevalt end kultuurieluga end kursis hoida ja kõige uuega, mis nüüd igast tuhandest allikast peale voolab, kaasas käia. Loomulikult on siin erandeid ja tegemist on pigem utreeriva üldistusega.

Hennoste ei piirdu ainult olukorra kaardistamisega, ta kirjutab ka võimalikest lahendusstenaariumitest.
„Kujutame ette, et haridussüsteemi muudetaksegi nii, et meeste osakaal kõrghariduses hakkab kasvama. Siis on üsna ootuspärane, et kasvab ka meeste osakaal  kõrgeimas tipus. See aga on selges vastuolus naiste ootustega saada kõrgemas otsas endale suurem roll. Kuidas kahte vastuolulist eesmärki korraga saavutada?“

Tiia Lister kirjutas hariduslistis, et lahenduseks on poistele suunatud programmid. Mina leian, et see ainult süvendaks probleemi meie ühiskonnas. Meil ei ole vaja poisse tüdrukutest eraldama hakata ja neile mingeid erikvoote kehtestada, vaid mõelda hariduse väärtustamise peale kõige üldisemas plaanis. Senikaua kui traktorist saab rohkem palka kui õpetaja koolis klassi ees õpetades, kui haridusreformidel puudub rahastus ja läbimõeldud korraldussüsteem, ei muutu midagi.

Lihtne tõde on ka see, et kui haridus ikka ei ole väärtus, siis keegi seda ka ei väärtusta. Mingite programmidega siin midagi ära teha, hmmm... ei usu. Põhikooli lõpetanud (see tunnistus pole ju tegelikult isegi oluline) poisil on „targem“ kohe Soome ehitama minna, kui veel kolm aastat koolipinki nühkida. Igaüks teab, et koristaja saab Helsingis rohkem palka kui kõrgelt tunnustatud õppejõud Tallinna Ülikoolis.


Hennoste hoiatab ka, et kool justkui kaotaks oma rolli eestlastele juurte ja ajaloo loojana. Väide on väga asjakohane ja murettekitav, sest kool muutub järjest enam lihtsalt tööliste ettevalmistajaks. Haritlus on omamoodi eliitkoolide eelis. Kui oled Kapa-Kohilast, siis oledki tehases tööliseks määratud.
Kui siin muutust tahta, siis peaksid meie koolid muutuma kaasaegseteks õppimise keskusteks, mitte jätkuvalt toimetama justkui oleksid nad 20. sajandis. Tuleks olla valmis paindlikuks toimimiseks, sh ka täiskasvanuid vastu võtma ja õpetama.

Hennoste teeb ka teravat kriitikat „Eesti haridusarengu tulemuseks on terav haridusklassiühiskond. Tippkoolid, mille nimel vahetatakse elukohta ja petetakse ühiskonda. Õpetajate väika palk ja poliitiliste juhtmete kõrge palk. Ülikoolides professorite ja lektorite üha  suurenev palgavahe.“

Samas räägib Hennoste iseendale vastu väites, et kui kõrgkoolides on järjest enam õppijaid, siis justkui devalveeruks ka haridus iseenesest. Mina seda väidet ei usu ja ei usu ka  eliitkoolide ideesse. Justkui oleksid olemas inimesed, kes väärivad kõrgharidust rohkem kui teised. See ei ole nii lihtne. Kõrgkool saab luua eeldused inimese arenguks. Kas oodatud areng ülikoolides toimub või kuhu suunas, on ju alati iseküsimus. Ka andekate puhul. Muidugi on hea, kui koolis väärtustatakse õppimist, aga selline kool ei saa olla erand vaid peab olema reegel.

Meie ülikoolid on väga erineva taseme ja prestiiziga juba täna, kuigi Hennoste paistab arvavat, et see nii ei ole. Enam-vähem on teada, milline on edetabel mingis valdkonnas. Samas on meil kõrgharidust vaja ka tehases pingil töötades. Põhikoolis, gümnaasiumis ja enamikes kutsekoolides sulle vajalikke oskusi ja teadmisi ei õpetata. Kõrgtehnoloogilistes töökohtades on ülesanded keerukad ja vajavad mitmekülgseid teadmisi/oskusi, õppimiseks kulubki aega.

Viimase teemana kirjutab Hennoste ka eesti keele problemaatikast. Ta märgib, et meil on
„teravalt normikeelekeskne paradigma eesti keeles, mida ma kunagi olen nimetanud totalitaarseks keelearusaamaks“.

Hennoste küsib,
„kas noorem põlv muudab ka vene aktsenti suhtumist või elab edasi skisofreeniline eestlane, kes kasutab endastmõistetavalt vigast inglise või soome keelt ning nõuab teistelt puhast eesti keelt.“
Võin Hennoste  küsimusele vastata. Olen Rootsis elades hakanud tõepoolest palju vabamalt suhtuma kõikidesse, kes eesti keelt aksendiga või vigaselt räägivad. Pean seda iseenesest mõistetavaks, et keele õppimine on pikk protsess ja inimesed peavad saama õiguse vigu teha. Vigadest ju õpitaksegi. Mullegi näib, et seni kuni eestlased vigast keelt ei tolereeri, venelased ka eesti keelt kõnelema ei hakka. Nad ei saa lihtsalt kunagi proovida ja harjutada, kui juba esimese lause lõpus tekivad suhtlemisbarjäärid.

Kokkuvõtteks on mul hea meel, et Hennoste need olulised teemad „Sirbis“ üles võttis. Saan järjest enam aru, et Õpetajate Lehes ei teki kriitilisi arutelusid, on vaid info edastamise võimalus ja seegi valikuline.

Wednesday, September 14, 2011

Kriitika Õpetajate Lehe aadressil

See on kiri saadetud vastusena eelmisele postitusele ja Tiia Penjami kommentaarile 


veel õpetajate häälekandjast...

Tean, et inimesed ei julge otse öelda, sest kardavad oma järgmiste artiklite pärast. Samas on õpetajate kvalifikatsiooni tõstmiseks hädavajalik oma lugu Eesti haridusväljaannetesse (Tiia Penjami monopol?) sisse saada.

Olen valmis vahendama õpetajate kriitikat ja võtma enda peale ka kogu vasturünnaku ning edaspidi ei looda enam, et minu artikleid võidaks Õpetajate Lehes avaldada...Õnneks leidub küllaga väljaandeid, mis minu kirjutiste avaldamisest huvitatud on. Head inimesed, saatke kriitika minule ja ma saadan selle listi edasi! 

Hetkel jagavad minu seisukohta juba mitmete organisatsioonide inimesed, kellega tänase päeva jooksul olen muuhulgas nüüd ka Õpetajate Lehe teemat arutanud. Siinkohal ei hakka neid igaks juhuks üles loetlema. Igatahes ei olnud nende organisatsioonide esindajad asjade käigust üllatatud. Ühe organisatsiooni esindaja ütles, et nende artikleid ei avaldata mitte kunagi ja tegemist on koolielu aruteludes mõjuka võtmeorganisatsiooniga!

Isiklikust postkastist leidsin vastusena minun tänasele kriitikale Õpetajate Lehe aadressil sellise kommentaari:

Jah, aeg-ajalt avaldatakse artikleid, mida tuleks kindlasti lugeda, ja ma olen hästi tänulik, et hariduslistis sedasorti asjade kohta soovitusi ja viiteid antakse. Aga üldiselt olen kuulnud õpetajate suust: ega siis õpetaja õpetajate lehte ei loe. Loomulikult on nende hulgas ka lugejaid ja tellijaid, kuid selline reageering ei ole siiski erand. See tähendab seda, et ka lehe kaudu ei saa nende õpetajate poole pöörduda, olgu siis üldisema v erialase info või millegi analüüsiga.


Kirjutama ärgitas mind praegu aga just fraas "meelevaldsete kärbete pärast". Toimetamise kvaliteedi probleemiga olen ise kokku puutunud ja selle üle on mu tuttavad kurtnud. Hea kolleeg saatis isegi kord oma algteksti ja küsis, kas ma üldse tunnen loo ära lehes ilmunuga võrreldes. Algteksti sõnastus oli küll omajagu raske ja toimetamist vajav, kuid mõtte pea peale keeramine on ikka liig mis liig. Ka minu ühes loos oli toimetamisega üks keskne kujund ära vussitud, ühe lause tähendus keerati teistpidiseks ja kujund kaotas täiesti oma mõtte.


Iseenesest tunnustan seda, et Õpetajate Lehe toimetajad aeg-ajalt listist häid mõtteavaldusi lehes avaldamiseks üles nopivad. Ka minu poole on mõnel korral pöördutud küsimusega, kas võib kindlat teksti kasutada või kas sooviksin sellest ise artikli kirjutada. Aga olgu kõik hoiatatud selle eest, kui nad kategooriliselt ei nõua, et tekst pärast toimetamist ja enne avaldamist neile ülevaatamiseks saadetakse!


Üks asi on toimetamise töö ja kärpimised, sest see näitab, et töötajad on lihtsalt ülekoormatud või ei oska tööd teha. Teine asi on siiski põhimõttelise tähtsusega - milline on Õpetajate Lehele oluline info, mida otsustatakse avaldada ja mida mitte. Pidevalt on ju vaja teha valikuid... Meie kui lugeja õigus on otsustada, kas saame selliste otsustega nõustuda.


Facebooki lehel Õpetajale vääriline palk kirjutab
Siim Vatalin  Argo Kerbile (kes ründas samuti minu isikut) vastusena, et
Isiklikud suhted ei huvita antud juhul kedagi. Hr Kerb, kas õpetajate meeleavalduse kuulutus ilmub sel juhul Õpetajate Lehe mõnel teisel leheküljel või ei ilmu üldse? Õigupoolest ei peaks ju üldse pidama läbirääkimisi teemal, kas seda üritust kajastatakse või mitte, vaid kajastama seda toimetuse enda algatusel kui olulist infot. Ja kui antud meeleavaldus ei ole esilehevääriline teema - mis siis on?



Minu arvates on oluline seda diskussiooni siin jätkata! Info meeleavaldusest oli toimetusel olemas, kuid seda ei peetud vajalikuks avaldada ka peale minu tungivat nõudmist. Sh julgesin veel küsida esilehele pääsemist!!! Milline naiivsus:)! Tänaseks on selge, et selliseks infoks ei ole Õpetajate Lehes ruumi isegi tasuliste kuulutuste vahele!


Tegemist ei ole rünnakuga Tiia Penjami isiku vastu ja võin kinnitada, et valetamine ei kuulu minu repertuaari. Seda võivad tunnistada kõik inimesed, kes mind isiklikult tunnevad ja ka listis olen alati avameelne ja aus. Tiia Penjam ei pidanud meeleavaldust piisavalt väärikaks sündmuseks, mida lehe veergudel kajastada. Täna on muidugi seda väga keeruline oma lugejale selgitada.  


Loodan, et meie arutelu hariduslistis ja Kultuurilehe SA juhatuses viib Õpetaja Lehe oma arengus järgmisele tasemele. Saan järjest enam aru, et demokraatia ja sõnavabadus on mõnedele inimestele uued terminid, hoolimata faktist, et Eesti on juba paar aastakümmet vaba riik. Oluline on, et sellised inimesed ei omaks võtmepositsioone, kindlasti leidub Eestis hulgaliselt teisi töökohti, mis neile paremini sobivad.


Usun, et toimetajatel on tööd palju ja teemasid mida kajastada jagub... küsimus on taaskord prioriteetides... nagu Valitsuses nii ka Õpetajate lehes on vaja valida, millele keskenduda... Kas õpetajad vajavad oma häälekandjat? Ehk on see oluline osa hariduskongressi ettevalmistavast protsessist?

Kas Õpetajate Leht on õpetajate häälekandja?

Eile selgus, et Õpetajate Leht (rääkisin Tiia Penjamiga telefonis ja saatsin e-kirja) ei avalda uudist sellest, et esmaspäeval 19.septembril kl 16:00 toimub Tallinnas uus meeleavaldus õpetajate palgataotluste toetuseks. Täna ei ole mul andmeid, kas eelmisest meeleavaldusest, millel viibis ka lehe ajakirjanik Raivo Juurak, avaldatakse ülevaade. Teate avaldamisest keeldumise põhjusena nimetas Tiia Penjam, et see ei ole tema hinnangul piisavalt väärikas üritus. Muidugi lisas ta, et Õpetajate Lehes ei saa teemat kajastada, sest leht on juba täis ja küljendatud.

Kas Õpetajate Leht on üleüldse õpetaja häälekandja? Teade järgmisest meeleavaldusest oli hariduslisti kaudu edastatud paljudele osapooltele juba mitu päeva tagasi. Hetkel on käimas pingelised arutelud koolivõrgu ja õpetajate palkade teemal. Teadet õpetajate meeleavaldusest on valmis avaldama enamik peavoolu meediakanalitest, sest õpetajate tööga seonduv on avaliku üldsuse tähelepanu keskpunktis. Räägitakse palkadest ja töökoormusest, aga Õpetajate Leht elab kõige selle keskel justkui omas rütmis ja näib, et igatahes mitte õpetajatega ühes rütmis. Praegu rohkem kui kunagi varem oleks vaja sisulisi ja argumenteeritud kirjutisi, mis aitaksid meediasegadikus selgust luua. Õpetajate Leht peaks siin olema teenäitajaks muu meedia ajakirjanikele, kes haridusküsimustes võib-olla nii hästi ei orienteerugi. Õpetajate Leht peaks ilmunust välja sortima olulisima meie õpetajatele, edastama sõnumeid, olema aktiivses ja mitte reaktiivses rollis.

Loomulikult ei ole Õpetajate Leht päevaleht ja loota, et arutlused ja debatid jõuvad ka sellesse lehte üleöö oleks asjatu. Samas on pinged palgaläbirääkimiste teemal kestnud kaugelt üle kahe nädala... Argo Kerb lubas pikema arutluse kirjutada lähema kahe nädala jooksul. Seega on Õpetajate Lehe lõtk tegeliku eluga ligi kuu või isegi rohkem.

Selline kiirus info edastamisel ei ole tänapäeva meedias enam aktsepteeritav. Paljud on juba loobunud Õpetajate Lehele kirjutamast (seda ka meelevaldsete kärbete pärast) ja seda ajalehte lugemast, veel vähem tellimast.

Pean möönma, et aeg-ajalt siiski on artikleid, mida tasub lugeda, kuid see ei ole kaugeltki mitte piisav. Õpetate Lehe kvaliteet peab paranema!

Esitasin kaebuse SA Kultuurileht juhtusele, sest kuulutusega on kiire.  Täna sain vastuse hr Toomas Väljatagalt:

SA Kultuurileht juhatajana ei pea ma õigeks sekkuda meie väljaannete
toimetuste igapäevasesse töösse. Seda eriti valdkonnas, mis puudutab
avaldamisele tulevate materjalide sisu ja valikuid. Sellistes küsimustes
usaldan ma väljaannete valitud peatoimetajate ja toimetuste otsuseid.

Oleme Õpetajate Lehe kvaliteediküsimust listis käsitlenud ka varasematel aegadel. Palun kõikidel, kellel on Õpetajate Lehe suhtes oma pretensioone, need avalikkusele teatavaks teha. Ehk saame üheskoos muuta meie õpetajatele suunatud ainukese häälekandja paremaks!

Kui muutuste hädavajalikkust SA Kultuurilehe juhatuses vajalikuks ei peeta, siis tuleb ilmselt alustada alternatiivmeedia võimaluste kaalumist. Siiski leian, et me ei pea lihtsalt leppima olukorraga ja alustama jälle otsast, looma uusi paralleele ja uusi organisatsioone. Õpetajate Lehel on lugejaskond ja nende inimeste ees tuleb vastust kanda! Õpetajate Leht peab oma suhtumist õpetajate probleemidesse muutma!

Liikumise Õpetajale vääriline palk algatajatest, tänaseks on liitunuid üle 10500. Palun edastada kutse osalemiseks võimalikult paljudele õpetajatele, nüüd sõltub info edastamine õpetajatele eelkõige meist endist.

Tuesday, September 13, 2011

meedia usalusväärsusest ja OECD info õpetajate palkade kohta

Millised huvitavad võimalused infotõlgendamiseks ja andmete esitamiseks.... lihtsalt näide elust enesest! Tekib küsimus, kas meie peavoolu meedia on üldse usaldusväärne.

Loe värsket Piret Seedre postitust Õpetajale vääriline palk lehel


Täna avaldatud OECD iga-aastasest haridusindikaatorite ülevaatest «Education at a Glance» selgub, kui oluliseks peavad riigid õpetajate kui haridussüsteemi võtmeisikute tasustamist.

Arvestamaks riikide jõukuse erinevat taset, on universaalseks indikaatoriks võetud 15 aastase töökogemusega õpetaja palgamäära suhe vastava riigi ühe elaniku kohta tulevasse sisemajanduse koguprodukti (SKP per capita).

2009. aasta andmete järgi on OECD riikide põhikooliõpetajate palgamäärade ja SKP suhte keskmine väärtus 1,24. Õpetajate tööd enim väärtustavateks riikideks (võrreldes riigi jõukusega) on Korea, Saksamaa, Mehhiko ja Portugal, kus vastav näitaja ületab 1,6.

Eesti on antud tabelis Ungari ees eelviimane, näitajaga 0,76. Ehk Eesti riik väärtustab oma õpetajat raske ja vastutusrikka töö eest enamikest OECD riikidest ligi kaks korda vähem.

Veelgi halvemas valguses võrreldes teiste riikidega on Eestis gümnasiumiastme õpetaja töötasu.

 ja võrdle sama allikas Postimehe artiklis avaldatuna...

Möödunud kümnendil tõusis Eestis õpetajate palk arenenud riikide võrdluses kõige kiiremini, selgub OECD haridusindikaatorite ülevaatest «Education at a Glance».


No comments!

Ps Õpetajate palgataotluste toetuseks toimub meeleavaldus 19.septembril kl 16:00 raadiomaja ees. Luba on olemas ja ettevalmistused käivad täie hooga. Kui tahad aidata, siis anna teada! Näiteks vajame võimendit ja mikrofone.

Sunday, September 11, 2011

õpetajate palk, koolireform ja haldusreform

Veel üks oluline teema Eesti elust ja  haridusest:

Ministri avaldusega 5. septembrist on pandud omavahelisse seosesse õpetajate palk, koolireform ja haldusreform. Kõik seda kavatsetakse teha jõuga ja ilma igasuguste investeeringuteta. Tegemist on meie riikliku sisepoliitika uue tasemega.

Hästi võtab olukorra kokku Postimees oma juhtkirjas 7.septembrist. 
Haridusministeeriumi ettepanek, millega antakse õpetajatele lootus saada palgalisa, kui omavalitsused ebaefektiivse majandamise lõpetavad ja väheste õpilastega koolid vastavalt vajadusele kas osaliselt või tervikuna sulgevad, toob kaasa äratundmise: sellist lähenemist lahendamatutele probleemidele oleme juba näinud.

Seesugusest juhtimisvõttest leidub näiteid nii võimukoalitsiooni kui ka Tallinna linnavalitsuse tegevusest. Raskeid otsuseid tuleb teha, kuid vastutust nende otsuste eest ei soovita enese kanda võtta. Lahendusena lükatakse otsuse tegemine kas avalikkuse, kohalike omavalitsuste või kultuuritegelaste-haridustöötajate endi peale.


Millised oleksid nüüd järgmised olulised sammud nii Eesti avalikkusel, haridustöötajatel kui koolijuhtidel? Kas jõu - ja hirmupoliitika viljelejatega on sisuline dialoog võimalik ja kuidas seda saavutada?

Liikumisega Õpetajale vääriline palk  kommuuniga näoraamatus tasub endiselt liituda. Kuid tegemist ei ole asjaga iseenesest, põhimõtteliselt on see vaid üks võimalikest foorumitest, mille kaudu kodanikkond saab aktiivselt osaleda ja oma arvamust haridusküsimustes avaldada.

Oluline oleks luua kohalikke foorumeid, kus huvigrupid saaksid võrdsete partneritena kohtuda ja nii kohaliku kui riikliku tasandi haridusotsuste aruteludes sõna saada. Meil on täna juba inimesi, kes korraldavad kaasava juhtimise koolitusi. Kaks väga head tegijat, kes Eestis tegutsevad, on Ivika Nõgel ja Piret Jeedas. Minu arvates on nende teadmised ja oskused hädavajalikud, et jõumeetoditest koostööle liikuda. Ivika Nõgel osales väga aktiivselt meie esimesel meeleavaldusel ja on ka hariduslistis juba arvamusi avaldanud, mille üle minul on ainult hea meel.     

Siiani olen mina kogenud ka nn kodanikuühiskonna sildi all toimivaid valdavalt monoloogilisi valmisvastustega arutelusid, kus kohaletulnud on võtnud riski jääda kaasosaliseks valitseva võimueliidi jõupoliitikas.  Oma seisukohtade esitamiseks ja otsustamises kaasa rääkimiseks on võimalusi loodud minimaalselt. Sellest tulenebki, et inimesed on pettunud ja ei usu enam koostöösse. Palju on passiivset nurinat ja hirmu eksida, esitada seisukohti, mida enamus heaks ei kiida.

Samas on vanemate põlvkondade kogemused ja elutarkus hädavajalik. Tuntud koolijuht ja õpetaja Lauri Leesi osales 5.septembri meeleavaldusel ja on oma arvamuse meedias alati väga selgelt välja toonud. Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor ütles ETV saates ja oma seisukoha. Mina leian, et ka teised koolijuhid ja õpetajad võiksid sama julgelt välja tulla omapoolsete ettepanekute ja nõudmistega.

Kodaniku hääl peab olema kuuldav, selleks korraldame 19. septembril kl 16:00 meeleavalduse raadiomaja juures Tallinnas. Näib, et nooremal põlvkonnal siiski jätkub entusiasmi, tulevikulootust ja ollakse valmis panustama. Õpilaste ja üliõpilaste ühendused saavad olukorra tõsidusest aru ja on valmis kaasa lööma. Noored õpetajad on algusest peale olnud kõige aktiivsemad osalejad.

Loodan, et meid on seekord palju ja tekib omamoodi vabaõhu ühisfoorum. Haritlaste meeleavaldus on pigem rahumeelne sisuline seisukohtade kujundamine ja solidaarsusüritus, seda näitas juba ka eelmise 5. septembri meeleavalduse kogemus. Julgustan kõiki osalema ja kui jõudu/kogemusi ja tahtmist on siis ka ettevalmistusprotsessiga liituma. Selleks võib kirjutada mulle või näiteks ka Õpetajate Liidule.

Õpetajate palgataotluste toetuseks on lähema kahe nädala jooksul oma seisukohad avaldanud Lastekaitse Liit, Õpilaste Omavalitsuste Liit, Lastevanemate Liit, Üliõpilaskondade Liit, Koolijuhtide ühendus, Arstide Liit, MTÜ Kodaniku Hääl ja mitmed teised poliitilised ja apoliitilised organisatsioonid.   

Kutsun ka teisi organisatsioone ja ühendusi oma seisukohti meedia vahendusel avalikkusele teatavaks tegema. Küsimus ei ole pelgalt õpetajate palgas, küsimus on meie laste hariduses, küsimus on Eesti tulevikus.

Saturday, September 10, 2011

Mida ootan haridusministrilt?

Uue haridusministri Jaak Aaviksoo sellenädalased sõnavõtud ja esinemised on oma lühinägelikkuses mind täiesti jahmatanud. Kui mõni päev tagasi lubasin kirja panna, milliseid muutuseid näeksin mina  Eesti hariduselus esmatähtsaina, sain kokku üheleküljelise loetelu.  Nüüdseks on sellest kasvanud välja järjest populaarsust koguv facebooki kogukond Õpetajale vääriline palk  ja teemadest, millega esimese järjekorras tegeleda tuleks, võiks kirjutada raamatu.

Facebooki kogukond sai loodud eesmärgiga, et õpetajatel oleks koht, kus hakata oma probleemidest, vajadustest ja ootustest kõva häälega rääkima. Praegu sumbub suur osa haridusaruteludest õpetajatetubade seinte vahele. Selle trendi murdmiseks on facebooki leht täiesti sobivaks sotsiaalse meedia keskkonnaks osutunud. Kahe esimese päevaga liitus „Õpetajale vääriline palk“ kogukonnaga üle kuue tuhande inimese ja nende arv kasvab iga sekundiga.
Tänaseks olen hariduselu probleeme lugenud ja kuulnud sajast erinevast allikast ja mul on, mille üle järele mõelda. Loodan, et ka meie haridusminister leiab aega, et nende tuhandete kommentaaride ja ettepanekutega tutvuda, mis kogukonna lehel nüüd kõikidele kättesaadavad on. Selleks, et meie ettepanekutest saaksid otsused, on haridusvaldkonnas tööl terve ministeeriumitäis inimesi.
Võttes kokku eelpoolt toodut tahaksin esile tõsta ühe väga olulise punkti. Nimelt on kogu haridusvaldkonnas  vaja õpetajaid, lapsi ja lapsevanemaid tänasest palju enam kaasata ja neile oma arvamuse avaldamiseks tingimusi luua. Vaikiv ajastu hariduselus peab lõppema! Samamoodi kui õpetajad kuulavad lapsi ja nende vanemaid, peab minister kuulama õpetajaid ja nende arvamusi. Püramiidsete hierarhiate aeg on möödas.
Kuigi meil on aastaid eksisteerinud Õpetajate Liit ja Eesti Haridustöötajate Liit ei mainitud neid esimesel kolmel päeval facebooki lehel kordagi kui õpetajate liitlasi. Samuti on Õpetajate Leht ja ajakiri Haridus olnud omamoodi aegunud mammutid, kes ajaga vaevu kaasa suudavad käia ja õpetajale inspiratsiooni allikaks neid vaevalt pidada võib. Hariduse uuenemine peab toimuma pidevalt ja minu arvates on õpetajate oma häälekandjatel ja organisatsioonidel täita tulevikus võtmeroll. Loodetavasti hakkavad õpetajad nüüd aru saama, et just nemad ise oma aktiivse osaluse kaudu saavad hariduselu paremaks muuta.
Ministrilt ootan maa- ja väikekoolide jõulist toetamist nii rahaliselt kui moraalselt. Peale nõukogude režiimi langemist paarkümmend aastat tagasi, tekkisid väikesed maakoolid, milles oma ja naaberküla lapsed said koos esimesed kolm-neli aastat õppimas käia, samas oli ka lasteaiarühm. Kui paljud nendest koolidest on täna veel elus? Lembit ja Eha Jakobsoni väikesest koolist Unipihal saab aeg-ajalt lugeda ajakirjandusest. Selles koolis on kogukonnatunnet ja omailma loomist. Niisugustest koolidest kasvavad lapsed, kellel on lähedane side oma kodukandi inimeste, emakeele ja loodusega. Kui see ei ole inimeseks kasvamise teekonnal esmatähtis, mis siis meie üleilmastumise ajastul üleüldse püsivaks väärtuseks on?

Üleöö koolide kinni panemine tähendab niigi raskes olukorras maakogukondadele järgmist rasket lööki. Selle vältimiseks on vaja professionaalset meeskonda, kes suudaks maakondi nende haridusotsuste tegemiselt sisuliselt nõustada ja kaasavaid demokraatia meetodeid kasutades toetada. Inimeste petmine ja hämamine koolivõrgu korrastamise sildi all, tuleb koheselt lõpetada! Siin on ministril ja tema meeskonnal võimalik palju ära teha. Maagümnaasiumite sulgemine ilma põhjalike analüüsideta  ja kohaliku kogukonnaga alternatiive kaalumata tähendab paljudele lastele ja noortele katastroofi.

Lisaks ootan kasvatusteaduste valdkonna arengu soodustamist ja jõulist toetamist.  Eriti ootan rahalist ja moraalset toetust meie oma kasvatusfilosoofiast eesti keeles mõtlevatele inimestele.  Täna võib poodidest osta hunnikute viisi välismaalt toodud tõlkekirjandust, aga Eesti enda autoritelt pea mitte midagi, mõnikord ehk mõni pisike vihik või artiklikogumik. Minu arvates võiks luua  konkreetse fondi , mille kaudu rahastada eesti keeles eestlastele kasvatusest, haridusest ja õppimisest/õpetamisest kirjutamist.  Ehk saaks Eesti hariduselu rikkamaks meie enda inimeste ilmunud tervikteostest ja sedakaudu  liiguksime kasvatusteadustes vormi küsimustest järjest enam ka tõsisema sisu loomise suunas. Võib-olla tekiks siis sisuline diskusioon Eesti kooli tuleviku üle.

Täna on meie haridusotsused (nii suured riiklikul tasandil kui väikesed igapäevased klassi ees tehtavad otsused) sageli põhjendamata. Nii juhtubki, et räägime küll globaalsetes terminites, aga praktikasse oma kõlavaid sõnu viia ei oska. Näiteks lapse õigus end puudutavatest küsimustes oma seisukohta omada ja seda väljendada, on kõikidel tasanditel täiesti maha vaikitud ja praktikas rakendust ei leia. Sarnaselt ministriga on õpetajatelgi vaja õppida kuulamist.  

Ootan ka mitmesuguste vabakoolide ja kogukonna koolide kujunemise soodustamist.  Ma ei pea silmas ainult waldorfkoolide loomist, aga just eriilmeliste omapäraste koolide asutamist. Kuidas tuua meie haridusellu uusi impulsse, kui kõik on kui ühe lauaga löödud? Alternatiivseid lähenemisi on väga vähe, missugune on see Eesti oma kool ideaalis? Kui minister räägib koolide sulgemisest, siis mina räägin, et tuleks avada uusi koole uue energia ja pedagoogikaga.   

Minu arvates on vägivald (nii vaimne kui füüsiline, nii koolis kui koduses) kasvatuses meie hariduselu üks põhiprobleemidest. Ootan, et töötataks välja riiklike meetmete süsteem, mis suudaks ületada hariduse-ja  sotsiaalvaldkonna erisusest tulenevad ametkondlikud ja seadusandlikud barjäärid, jõuda kahe valdkonna koostööl süsteemselt probleemide põhjusteni ja sealt edasi ka lahenduste pakkumiseni.  Vägivalla tunnusmärkideks täna on koolidest väljalangemine, perevägivald, koolivägivald jne. Seda probleemi on vaja käsitleda komplekselt ja väikeste ideejuppidega  loodetud muutust ei teki.

Ja lõpuks ootan loomulikult koos tuhandete õpetajatega juba eelmise valitsuse ajal väljalubatud palgatõusu, millest nüüd nii palju oleme rääkinud ja kuulnud. Minu ja tuhandete inimeste nõue on:
Noorele õpetajale tuleb maksta Eesti keskmise palgaga võrdsustatud palka! Õpetaja palka tuleb edaspidi hakata arvutama sarnaselt riigikogulaste palgaga, et lõppeksid pidevad vaidlused, ebakindlus ja põhjendamatud viivitamised palgatasemete reguleerimisel!

Avaldatud kärbituna Õpetajate Lehes 9. septembril 2011

Wednesday, September 07, 2011

Õpetajale vääriline palk - väike vaherefleksioon

Algatus näoraamatus Õpetajale vääriline palk võtab hoogu järgmisteks sammudeks. Kõik on endiselt oodatud liituma, infot jagama ja kommenteerima. Liikumise meeskond on kasvanud nagu pärmisai. Kui soovid kaasa lüüa, anna teada!

Vahepeal tuleb meediale anda hingetõmbeks aega ja teisi teemasid. Tundub, et kodutud on nüüd auditooriumi üle võtmas ja see on hea! Andke meediale ka teisi häid otsi, mis meie vaesust selle alastuses paljastaks ja samas tuleb luua ruumi lootusele, et meie ühiste jõududega on muutused võimalikud. Mina ikka veel usun!

Koostöökogu on geniaalne organisatsioon lammutamaks meie nõrka ja killustunud kodanikuühiskonda... inimarenguaruanne võrdluses Baltimaadega!!! kui meie noored on ametivalikul pilgu Skandinaaviasse keeranud. "Kõik on hästi! Kohe oleme viie rikkama hulgas!" retoorika jätkub. Kaamerad käivad ja mehed on lipsud otseks ajanud. „Meie riigi üheks arengueeliseks on olnud kodanikuühiskonna nõrkus...“ öeldakse ettekandes. Inimesed vaatavad kõhud on tühjad, aga pilgud on klaasistunud. Vaatavad ja usuvad. Vaatavad ja valivad.

Hommikul Stokholmi metroos istusid mul vastas noored Eesti tüdrukud ja arutasid oma asju, vahepeal üks vakatas ja teised ütlesid sujuvalt, eh võid rootsi keeles ka ütelda. Tal tuli hetke pärast ikka veel eesti keeleski meelde.

Mõtlesin kohe väga sügavalt, et mida siis edasi... nii need asjad jätkuda ei saa. Kauem enam ei saa oodata!

Aaviksoo käitumine oli jahmatav, aga tegelikult me kõik ju teadsime seda ette. Mina leian, et kui valitud suunal jätkame on demograafiline katastroof käega katsuda, seda nii lahkuvate õpetajate kui üleüldse kehvade haridusolude pärast. Rääkisin sellest ka ministri nõunikuga, kes selle peale lihtsalt õlgu kehitas, mis siis ikka, las lähevad (kuulsin sarnast küünilist seisukohta ka IRL poliitnoorukite suust)... Olen massilise emigratsiooni hoiatuse juba mitmel korral välja toonud. Usun, et nüüd peale sellist jõulist meedia demonstratsiooni on kuulajaidki rohkem...

Kirjutasin detsembris 2010 enne valimisi vabadusest Eesti poliitikas ja jaanuaris nõukaaegsest mentaliteedist ja põlvkondade vahetusest , valimiste eelsesse aega jäi ka artikkel võimus ja vaimust .

Sellest, mis toimub meiega praegu, kirjutasin märtsis peale Aaviksoo märgilise tähenduse ja sügava jälje jätnud artiklit Diplomaadis... Kirjutamise pealkirjaks sai siis Saladuse reziim ja hea uus haridus Eestis.

Hea õppetund sotsiaalses kaasamises, meedias ja poliitikas. Olen eelmise nädala töö ja tulemustega rahul. Minu arvates on hariduse teemad (esialgu küll õpetaja ja koolikeskselt) päevakorras rohkem kui kunagi varem. Delfil on lausa eraldi peatükk. Tavalised inimesed saavad lugeda ja oma arvamuse kujundada.

Eraldi väärtuseks on näoraamatu lehtedele Õpetaja vääriline palk kirjutatud kommentaarid ja viited ajalises perspektiivis. See on meediaõpetajale väärtuslik materjal. Kuidas näha läbi meie tipppoliitikute demagoogia ja valestatistika, kuidas saada aru flirdist ja partei tegelikest taotlustest... oleme nädal aega harinud meie ajakirjanikke, ehk hakkavad nüüd ka sisulisemad artiklid tulema... loota ju võib, kui nad enne väljamaale ajama ei pane. Oli reportereid, kes helistasid peale intervjuud tagasi ja uurisid, kuidas väljamaale kolimine käib!

Meie õppejõududest on vist vaid vähesed näoraamatuni tee leidnud või on ka see seltskond nii vaigistatud, et ei julge iitsatadagi. Mina kutsun ikkagi -  Tule ja kommenteeri, tule ja postita oma seoses olevad uuringud ja artiklid. Tegemist ei ole ainult õpetaja palga küsimusega, räägime ju tegelikult meie hariduse kvaliteedist! Tegemist on kodanike teadlikkuse tõstmisega haridusküsimustes üleüldse.
 
Soovitan nüüd kohe valmis olla koolide massiliseks jõuga sulgemiseks. Seetõttu kutsun kodanikke, kohalikke omavalitsusi ja õpetajaid seljad kokku panema ning juba täna õpetajate palkade eest võitlema. Tõstes õpetajate palkasid tuleb riigil ka KOVile selleks lisaraha anda. Õpetaja palgad peavad tõusma nagunii, koolide uisapäisa sulgemise ja õpetajate koondamise kaudu toimub see protsess võimu ja hirmu diskursuses, mida Aaviksoo on ka ise nii ilmekalt juba eelpool nimetatud artiklis kirjeldanud.

Infokonfliktid ja enesekaitse on meie haridusuuenduse uus argipäev. Tunnismärgiks sellest on minu esmaspäevast esmaspäevani tehtud meediamaraton, et haarata inimesi FB aktsiooniga. Tänaseks on 10 356 inimest julgenud selle lehega liituda. Õpetajaid on vähe ja haridusjuhtidest ikka need samad julged hundid (Sults ja Leesi).

Küsisin hirmureziimi kohta seletust haridusministeeriumi tippametnikult, "millisest hirmust on jutt? Küllap on see seotud kohaliku omavalitsusega", arvas ta ja kehitas taaskord õlgu.

Kuidas luua sellises õhustikus usaldust ja dialoogi? Selleks on vaja kõrgemat pilotaazi... loodame, et ehk õnnestub siiski vaikselt avameelsuse ja koostöö poole edasi nihkuda. Eks võimuparteid on täpselt nii julged ülbed, kui neil olla lastakse. Mina arvan, et kodanikud peavad ise oma meediat tegema hakkama, ise oma võrgustikes infot hankima ja ennekõik tuleb saada aru, et solidaarsuses on jõud. Kui ühed tahavad palka juurde, siis ei ole see mitte teiste arvelt, vaid ühiskonna üldine elatustase tõuseb ja ka teiste töökohtade palgad peavad järele tulema.


Mingil hetkel tuleks kõikidel ennast korraks kokku võtta ja oma seisukohti avaldama hakata, siis ei saa ju Valitsuski enam vaikida. Eriliselt selge eneseväljendus viis on meeleavaldus. Kodanikud peavad hakkama ühes koos meelt avaldama, sest niimoodi edasi enam minna ei saa!

Mina ei saa aru, miks eestlane arvab, et meeleavaldus on justkui saatanast. See on huvitav sisseharjutatud vale. Meeleavaldus on inimeste tahte väljendus. Massi ainus võimalus võimule mõju avaldada peitubki hulkadeks kogunemiseks. Kui õpetaja tahab palka, siis peavad kõik õppejõud ka appi tulema. Kui õpetaja palk on 900 eurot ei saa ka õppejõu palk ju maha jääda!

Lõpetuseks:
Uus meeleavaldus on planeeritud 19. septembriks algusega 16:00 Tallinnas raadiomaja juures. Täpsemad andmed ilmuvad lähiajal fb lehel Õpetajale vääriline palk.

Ps Ilma mikrite ja telkideta meeleavalduse korraldamiseks on vaja ainult kaks tundi varem meeleavaldus politseis registreerida!