Saturday, September 10, 2011

Mida ootan haridusministrilt?

Uue haridusministri Jaak Aaviksoo sellenädalased sõnavõtud ja esinemised on oma lühinägelikkuses mind täiesti jahmatanud. Kui mõni päev tagasi lubasin kirja panna, milliseid muutuseid näeksin mina  Eesti hariduselus esmatähtsaina, sain kokku üheleküljelise loetelu.  Nüüdseks on sellest kasvanud välja järjest populaarsust koguv facebooki kogukond Õpetajale vääriline palk  ja teemadest, millega esimese järjekorras tegeleda tuleks, võiks kirjutada raamatu.

Facebooki kogukond sai loodud eesmärgiga, et õpetajatel oleks koht, kus hakata oma probleemidest, vajadustest ja ootustest kõva häälega rääkima. Praegu sumbub suur osa haridusaruteludest õpetajatetubade seinte vahele. Selle trendi murdmiseks on facebooki leht täiesti sobivaks sotsiaalse meedia keskkonnaks osutunud. Kahe esimese päevaga liitus „Õpetajale vääriline palk“ kogukonnaga üle kuue tuhande inimese ja nende arv kasvab iga sekundiga.
Tänaseks olen hariduselu probleeme lugenud ja kuulnud sajast erinevast allikast ja mul on, mille üle järele mõelda. Loodan, et ka meie haridusminister leiab aega, et nende tuhandete kommentaaride ja ettepanekutega tutvuda, mis kogukonna lehel nüüd kõikidele kättesaadavad on. Selleks, et meie ettepanekutest saaksid otsused, on haridusvaldkonnas tööl terve ministeeriumitäis inimesi.
Võttes kokku eelpoolt toodut tahaksin esile tõsta ühe väga olulise punkti. Nimelt on kogu haridusvaldkonnas  vaja õpetajaid, lapsi ja lapsevanemaid tänasest palju enam kaasata ja neile oma arvamuse avaldamiseks tingimusi luua. Vaikiv ajastu hariduselus peab lõppema! Samamoodi kui õpetajad kuulavad lapsi ja nende vanemaid, peab minister kuulama õpetajaid ja nende arvamusi. Püramiidsete hierarhiate aeg on möödas.
Kuigi meil on aastaid eksisteerinud Õpetajate Liit ja Eesti Haridustöötajate Liit ei mainitud neid esimesel kolmel päeval facebooki lehel kordagi kui õpetajate liitlasi. Samuti on Õpetajate Leht ja ajakiri Haridus olnud omamoodi aegunud mammutid, kes ajaga vaevu kaasa suudavad käia ja õpetajale inspiratsiooni allikaks neid vaevalt pidada võib. Hariduse uuenemine peab toimuma pidevalt ja minu arvates on õpetajate oma häälekandjatel ja organisatsioonidel täita tulevikus võtmeroll. Loodetavasti hakkavad õpetajad nüüd aru saama, et just nemad ise oma aktiivse osaluse kaudu saavad hariduselu paremaks muuta.
Ministrilt ootan maa- ja väikekoolide jõulist toetamist nii rahaliselt kui moraalselt. Peale nõukogude režiimi langemist paarkümmend aastat tagasi, tekkisid väikesed maakoolid, milles oma ja naaberküla lapsed said koos esimesed kolm-neli aastat õppimas käia, samas oli ka lasteaiarühm. Kui paljud nendest koolidest on täna veel elus? Lembit ja Eha Jakobsoni väikesest koolist Unipihal saab aeg-ajalt lugeda ajakirjandusest. Selles koolis on kogukonnatunnet ja omailma loomist. Niisugustest koolidest kasvavad lapsed, kellel on lähedane side oma kodukandi inimeste, emakeele ja loodusega. Kui see ei ole inimeseks kasvamise teekonnal esmatähtis, mis siis meie üleilmastumise ajastul üleüldse püsivaks väärtuseks on?

Üleöö koolide kinni panemine tähendab niigi raskes olukorras maakogukondadele järgmist rasket lööki. Selle vältimiseks on vaja professionaalset meeskonda, kes suudaks maakondi nende haridusotsuste tegemiselt sisuliselt nõustada ja kaasavaid demokraatia meetodeid kasutades toetada. Inimeste petmine ja hämamine koolivõrgu korrastamise sildi all, tuleb koheselt lõpetada! Siin on ministril ja tema meeskonnal võimalik palju ära teha. Maagümnaasiumite sulgemine ilma põhjalike analüüsideta  ja kohaliku kogukonnaga alternatiive kaalumata tähendab paljudele lastele ja noortele katastroofi.

Lisaks ootan kasvatusteaduste valdkonna arengu soodustamist ja jõulist toetamist.  Eriti ootan rahalist ja moraalset toetust meie oma kasvatusfilosoofiast eesti keeles mõtlevatele inimestele.  Täna võib poodidest osta hunnikute viisi välismaalt toodud tõlkekirjandust, aga Eesti enda autoritelt pea mitte midagi, mõnikord ehk mõni pisike vihik või artiklikogumik. Minu arvates võiks luua  konkreetse fondi , mille kaudu rahastada eesti keeles eestlastele kasvatusest, haridusest ja õppimisest/õpetamisest kirjutamist.  Ehk saaks Eesti hariduselu rikkamaks meie enda inimeste ilmunud tervikteostest ja sedakaudu  liiguksime kasvatusteadustes vormi küsimustest järjest enam ka tõsisema sisu loomise suunas. Võib-olla tekiks siis sisuline diskusioon Eesti kooli tuleviku üle.

Täna on meie haridusotsused (nii suured riiklikul tasandil kui väikesed igapäevased klassi ees tehtavad otsused) sageli põhjendamata. Nii juhtubki, et räägime küll globaalsetes terminites, aga praktikasse oma kõlavaid sõnu viia ei oska. Näiteks lapse õigus end puudutavatest küsimustes oma seisukohta omada ja seda väljendada, on kõikidel tasanditel täiesti maha vaikitud ja praktikas rakendust ei leia. Sarnaselt ministriga on õpetajatelgi vaja õppida kuulamist.  

Ootan ka mitmesuguste vabakoolide ja kogukonna koolide kujunemise soodustamist.  Ma ei pea silmas ainult waldorfkoolide loomist, aga just eriilmeliste omapäraste koolide asutamist. Kuidas tuua meie haridusellu uusi impulsse, kui kõik on kui ühe lauaga löödud? Alternatiivseid lähenemisi on väga vähe, missugune on see Eesti oma kool ideaalis? Kui minister räägib koolide sulgemisest, siis mina räägin, et tuleks avada uusi koole uue energia ja pedagoogikaga.   

Minu arvates on vägivald (nii vaimne kui füüsiline, nii koolis kui koduses) kasvatuses meie hariduselu üks põhiprobleemidest. Ootan, et töötataks välja riiklike meetmete süsteem, mis suudaks ületada hariduse-ja  sotsiaalvaldkonna erisusest tulenevad ametkondlikud ja seadusandlikud barjäärid, jõuda kahe valdkonna koostööl süsteemselt probleemide põhjusteni ja sealt edasi ka lahenduste pakkumiseni.  Vägivalla tunnusmärkideks täna on koolidest väljalangemine, perevägivald, koolivägivald jne. Seda probleemi on vaja käsitleda komplekselt ja väikeste ideejuppidega  loodetud muutust ei teki.

Ja lõpuks ootan loomulikult koos tuhandete õpetajatega juba eelmise valitsuse ajal väljalubatud palgatõusu, millest nüüd nii palju oleme rääkinud ja kuulnud. Minu ja tuhandete inimeste nõue on:
Noorele õpetajale tuleb maksta Eesti keskmise palgaga võrdsustatud palka! Õpetaja palka tuleb edaspidi hakata arvutama sarnaselt riigikogulaste palgaga, et lõppeksid pidevad vaidlused, ebakindlus ja põhjendamatud viivitamised palgatasemete reguleerimisel!

Avaldatud kärbituna Õpetajate Lehes 9. septembril 2011

No comments: