Sunday, September 25, 2011

Milleks Eestile talendid?

Leidsin hommikul ühe mõtlemapaneva kriitilise artikli toimuvast kõrgharidusreformist. Tiina Kirss Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudist kirjutab 23.septembri Eesti Päevalehes vaiksest kõrgharidusrevolutsioonist ja hoiatab emakeelse kõrghariduse kadumise eest.
 
Kõrgharidusreform sillutab teed ingliskeelsele kõrgharidusele. Toimub eestikeelse kõrghariduse tuleviku odav väljamüük.

Pole motivatsiooni eestikeelset teadust edasi teha. Suure töö ja vaevaga loodud sõnavara ja suhtluskeel, mida Aavik ning Eesti Vabariigi ülikoolid ja haritlased kahe sõja vahel suutsid tahtlikult arendada ning mida hoiti ja süvendati sellele järgnenud poolsajandil, ei kõlba mujale kui prügikasti. Olen aru saanud, et kõrgharidusreform (loe: vaikne revolutsioon) on paratamatu. See tehakse ära. Üliõpilaste, õppejõudude, õppekavajuhtide, professorite ja lapsevanemate naha peal ja protesti kiuste. Et selle üle nii palju avalikku arutelu on toimunud, on vahest ainus lootuskiir. Mõnikord toimub revolutsiooni käigus ettearvamatuid nihkumisi, suunamuutusi, jääliikumist. Kui see arutelu ägestuks ja ületaks helibarjääri, siis ehk oleks veel Eesti kõrgharidussüsteemis lootust tõelisele loomingule: panna uurimine ja õpetamine tasakaalu, väärtustada sisu ja emakeelset tippteadust, professorina nõuda üliõpilaselt midagi peale punktide kogumise ja õppekava täitmise. Siis oleks Eesti ülikoolis õppimisel ja õpetamisel mõtet.

Tiina kirjutab, et kuigi õpilased, õppejõud ja lapsevanemad protestivad, siis tehakse lihtsalt otsused ära. Inimesed arvaku, mida tahes, rääkigu või olgu vait. Vahet ei ole.

Sama ütleb Erik Terk Eesti inimarengu aruande meeskonnast 2. septembri Sirbis avaldatud intervjuus "Poliitikuid tõsiseltvõetavat juttu rääkima sundida ei ole lootusetu". Ta väidab, et isegi majandusteadlastel ei ole võimalik Eesti majandusprotsesside kavandamisse panustada, sest edust pimestatud valitsejad ei kuula enam kedagi. Nii suur on enesekindlus ja -imetlus.

Küsimuse peale, kas meil on laiemalt mõtlevaid majandusteadlasi  arvas Terk:
Majandusteadlasi, kes Eestis laiemate probleemidega tegelevad ja ühiskondlikesse diskussioonidesse sekkuvad, on Eestis üldse vähevõitu. On üksjagu inimesi, kes loevad ülikoolis  mingit kindlat ainet, arendavad võimaluste piires oma akadeemilist karjääri ja avalikkuses enamasti sõna ei võta. Paljud majandusteadusliku koolitusega inimesed töötavad pankade juures ja pole ka avalikkuse ees väljaspool oma kitsa valdkonna küsimusi eriti jutukad. Ma ei tea ka, mis pilguga nende tööandja selle peale vaataks, kui nad avalikkuse ees liiga palju Eesti majanduspoliitikat parandama hakkaksid.

Kuidas niisuguseid inimesi võiks ühiskonda juurde tulla?     
Üks oluline motiiv oleks kindlasti see, kui majandusinimesed tunnetaksid, et maailma annab parandada, et majanduspoliitika kujundamisel nende väljaöeldut arvestatakse. Praegu seda väga tunda ei ole. Ütleme nii, et kui majandusteadlane on kutsutud ministeeriumiametniku  juurde nõu andma, siis ta võib ju loota, et ta jutul on mingi mõju. Kui kirjutab lehte või kas või inimarengu aruandesse, siis, kuidas öelda, ei saa just väita, et valitsusest sellele midagi vastu kajaks. Ka ülikoolide hindamissüsteem töötab sellisele avaliku intellektuaali rollile vastu. Ülikoolide juures töötavate inimeste karjäär edeneb suuresti ikka rahvusvahelisel tasemel artiklite avaldamise ja juhendatud kraadiõppurite arvu kaudu.  Kui majandusteadlane või mõni muu sotsiaalteadlane paneb mitu kuud hakkama näiteks inimarengu aruande peatükki kirjutades, siis võib ta sellest küll tunda rahuldust ja võib-olla ka kolleegide lugupidamise pälvida, aga otseselt oma akadeemiline karjääri jaoks vajalikke punkte mitte. Avalikes aruteludes osalemine ja vahetute majanduspoliitiliste arengusuundade üle mõtlemine ei ole akadeemiliselt piisavalt väärtustatud.

Ehk teisitiöeldes, ei julgeta oma seisukohti avaldada, sest see tähendab töökohaga riskimist ja kasu sellest ka nagunii ei ole. Ilmselt seesama toimib pea kõikides sektorites, inimesed ei saa vabalt mõelda/öelda, sest see tähendab lindpriiks kuulutamist. Kuna valitsejad lähtuvad sageli iseenda suvast, siis on risk seda vähem õigustatud. Avalik debatt võib toimuda, koerad hauguvad, aga karavan jätkab oma teed.

Näib, et meil ei hinnata kohalikke talente. Ma ei saa üleüldse aru, mida mõeldakse talendipoliitika all. Kui juhtimine toimub kott peas ja lihtsalt kellegi kaalutlemata suva järele, siis polegi "talendil" Eestis ju midagi teha. Raske on olla osaliseks kõiges selles rumaluses, näha järgmist krahhi ette, rääkida ja hoiatada aga seda kui kurtidele kõrvadele.

Siiski on mõlemad nii Erik Terk kui Tiina Kirss lootusrikkad. Võib-olla on optimismiks tõesti põhjust. Kui kõik on väga halvasti, siis saabki ju ainult paremaks minna. Selles suhtes võib neil ka omamoodi õigus olla.

Veiko Õunpuu "Püha Tõnu Kiusamine"

No comments: