Saturday, September 17, 2011

Tiit Hennoste elab vastuolude ajas


Tänan Tiiat Tiit Hennoste 16. septembril ilmunud  ajalehes „Sirp“ avaldatud artiklile „Vastuolude aeg“ viitamise eest! Soovitan lugeda artikli täisversiooni. Siin on mille üle mõtiskleda.

Tiit Hennoste arutleb värskelt ilmunud inimarengu aruande teemadel ja ütleb, et meil on vastuolude aeg. Mina leian, et elame tõepoolest vaimu ja võimu vastuolu ajal ja selles mõttes tuleb mul küll Hennostega nõustuda. Samas näib mulle, et Hennoste ise peab silmas mingeid muid vastuolusid. Toon allpool välja mõned mõtted viitetega algallikale.

1.       Hariduse allakäik
Hennoste kirjutab, et haridus ei ole Eestis enam väärtuseks. Tulemuseks on ühiskond, kus
„Kõrgel valitsevad mehed, kes  pole ennast veel surnuks töötanud. All joovad mehed, kes pole ennast veel surnuks joonud. Ja keskel on naiste valitsetav paks kiht.“
Milline huvitav illustratiivne ja emotsionaalne skeem! Meeste kohapealt tabelipaigutuses võin päri olla, aga  kindlasti ei taha ma nõustuda väitega nagu oleks kusagil keskel kiht, mille üle valitsevad naised. Koolides, haiglates ja sotsiaalhoolekandes on juhtivatel kohtadel ikka needsamad „lumpeniseerunud“ mehed (on ka mõningaid andekaid muidugi). Erandiks on siin ehk lasteaiad, mille maine ja rahastamine on juba nii madal, et sinna ei taha mehed enam minna isegi juhatajateks.

Hennoste ütleb, et meie õpetajad elaksid justkui ikka veel 90-ndateks. Minu arvates on selles väites omamoodi tõetera sees. Õpetajad elavad ikka veel iseseisvusaegsetes ideaalides, samas kui ühiskonna teised liikmed on asunud igapäevaste toimetuste juurde, et tagada iseenda ellujäämine. Õpetajad ei saa vabalt reisida, neil ei ole piisavalt sissetulekuid ja vaba aega, et pidevalt end kultuurieluga end kursis hoida ja kõige uuega, mis nüüd igast tuhandest allikast peale voolab, kaasas käia. Loomulikult on siin erandeid ja tegemist on pigem utreeriva üldistusega.

Hennoste ei piirdu ainult olukorra kaardistamisega, ta kirjutab ka võimalikest lahendusstenaariumitest.
„Kujutame ette, et haridussüsteemi muudetaksegi nii, et meeste osakaal kõrghariduses hakkab kasvama. Siis on üsna ootuspärane, et kasvab ka meeste osakaal  kõrgeimas tipus. See aga on selges vastuolus naiste ootustega saada kõrgemas otsas endale suurem roll. Kuidas kahte vastuolulist eesmärki korraga saavutada?“

Tiia Lister kirjutas hariduslistis, et lahenduseks on poistele suunatud programmid. Mina leian, et see ainult süvendaks probleemi meie ühiskonnas. Meil ei ole vaja poisse tüdrukutest eraldama hakata ja neile mingeid erikvoote kehtestada, vaid mõelda hariduse väärtustamise peale kõige üldisemas plaanis. Senikaua kui traktorist saab rohkem palka kui õpetaja koolis klassi ees õpetades, kui haridusreformidel puudub rahastus ja läbimõeldud korraldussüsteem, ei muutu midagi.

Lihtne tõde on ka see, et kui haridus ikka ei ole väärtus, siis keegi seda ka ei väärtusta. Mingite programmidega siin midagi ära teha, hmmm... ei usu. Põhikooli lõpetanud (see tunnistus pole ju tegelikult isegi oluline) poisil on „targem“ kohe Soome ehitama minna, kui veel kolm aastat koolipinki nühkida. Igaüks teab, et koristaja saab Helsingis rohkem palka kui kõrgelt tunnustatud õppejõud Tallinna Ülikoolis.


Hennoste hoiatab ka, et kool justkui kaotaks oma rolli eestlastele juurte ja ajaloo loojana. Väide on väga asjakohane ja murettekitav, sest kool muutub järjest enam lihtsalt tööliste ettevalmistajaks. Haritlus on omamoodi eliitkoolide eelis. Kui oled Kapa-Kohilast, siis oledki tehases tööliseks määratud.
Kui siin muutust tahta, siis peaksid meie koolid muutuma kaasaegseteks õppimise keskusteks, mitte jätkuvalt toimetama justkui oleksid nad 20. sajandis. Tuleks olla valmis paindlikuks toimimiseks, sh ka täiskasvanuid vastu võtma ja õpetama.

Hennoste teeb ka teravat kriitikat „Eesti haridusarengu tulemuseks on terav haridusklassiühiskond. Tippkoolid, mille nimel vahetatakse elukohta ja petetakse ühiskonda. Õpetajate väika palk ja poliitiliste juhtmete kõrge palk. Ülikoolides professorite ja lektorite üha  suurenev palgavahe.“

Samas räägib Hennoste iseendale vastu väites, et kui kõrgkoolides on järjest enam õppijaid, siis justkui devalveeruks ka haridus iseenesest. Mina seda väidet ei usu ja ei usu ka  eliitkoolide ideesse. Justkui oleksid olemas inimesed, kes väärivad kõrgharidust rohkem kui teised. See ei ole nii lihtne. Kõrgkool saab luua eeldused inimese arenguks. Kas oodatud areng ülikoolides toimub või kuhu suunas, on ju alati iseküsimus. Ka andekate puhul. Muidugi on hea, kui koolis väärtustatakse õppimist, aga selline kool ei saa olla erand vaid peab olema reegel.

Meie ülikoolid on väga erineva taseme ja prestiiziga juba täna, kuigi Hennoste paistab arvavat, et see nii ei ole. Enam-vähem on teada, milline on edetabel mingis valdkonnas. Samas on meil kõrgharidust vaja ka tehases pingil töötades. Põhikoolis, gümnaasiumis ja enamikes kutsekoolides sulle vajalikke oskusi ja teadmisi ei õpetata. Kõrgtehnoloogilistes töökohtades on ülesanded keerukad ja vajavad mitmekülgseid teadmisi/oskusi, õppimiseks kulubki aega.

Viimase teemana kirjutab Hennoste ka eesti keele problemaatikast. Ta märgib, et meil on
„teravalt normikeelekeskne paradigma eesti keeles, mida ma kunagi olen nimetanud totalitaarseks keelearusaamaks“.

Hennoste küsib,
„kas noorem põlv muudab ka vene aktsenti suhtumist või elab edasi skisofreeniline eestlane, kes kasutab endastmõistetavalt vigast inglise või soome keelt ning nõuab teistelt puhast eesti keelt.“
Võin Hennoste  küsimusele vastata. Olen Rootsis elades hakanud tõepoolest palju vabamalt suhtuma kõikidesse, kes eesti keelt aksendiga või vigaselt räägivad. Pean seda iseenesest mõistetavaks, et keele õppimine on pikk protsess ja inimesed peavad saama õiguse vigu teha. Vigadest ju õpitaksegi. Mullegi näib, et seni kuni eestlased vigast keelt ei tolereeri, venelased ka eesti keelt kõnelema ei hakka. Nad ei saa lihtsalt kunagi proovida ja harjutada, kui juba esimese lause lõpus tekivad suhtlemisbarjäärid.

Kokkuvõtteks on mul hea meel, et Hennoste need olulised teemad „Sirbis“ üles võttis. Saan järjest enam aru, et Õpetajate Lehes ei teki kriitilisi arutelusid, on vaid info edastamise võimalus ja seegi valikuline.

No comments: