Monday, September 26, 2011

Vaikus mureneb

Minu arvates on paljut mida meie koolides/lasteaedades saaks paremaks muuta nii õpetajate, laste kui vanemate perspektiivist vaadates. Usun, et erinevaid vajadusi, mida täna ei suudeta arvesse võtta või lausa ignoreeritakse, on väga palju. Ma ei arva, et heast tahtest valdkonnas töötavatel inimestel puudu jääb, oleme enamikel teemadel takerdunud ikkagi üldise rahastamise (õigemini alarahastuse) taha. Põhiküsimuseks on jätkuvalt -  kas haridus on meie riigis ja omavalitsuses prioriteet või ei. Kas jõuame valmispropagandast ka reaalsete otsusteni või jäämegi ainult loosunglikult hüüdlauseid välja loopima?

Ükski reform ei saa toimuda ilma vajaliku rahasüstita. Omavalitsusi lõhkise küna ette sundiv HTM hariduspoliitiline suund ei vii koolivõrku süsteemsete parendusteni, vaid tekib meeleheitlik katse kuidagi "asjaolude kiuste" ellu jääda, midagi ümber teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Lapsest lähtumise põhimõttest on sealjuures saanud täielik farss. Viimane selgus ka meie lapsehoiu teemalisest arutelust hariduslistis, kus üsna pea kerkis ajastutüüpiline "KOV tegutseb piiratud ressursside tingimustes" jutt. Ka riigitasandil öeldakse meile, et raha ei ole ja kõik! Samal ajal on raha küllalt mingite teiste kaheldava väärtusega projektide jaoks, mis riigi arengu seisukohtalt prioriteetidena vaevalt, et üldse kõne alla tuleks. Raha ei ole Eestist kadunud, ta on lihtsalt strateegiliselt valesti paigutatud (vt näiteks CO2 kvoodiraha jagamist RMK niigi korras hoonetele või massilist elektriautode soetamist KOVidele, mida peab liiga kulukaks projektiks isegi Taani ekspert).

KOV juhtimine võib, aga ei pruugi sealjuures erineda HTM taktikast. Tulemuseks on hirmunud inimesed kõikidel tasanditel. Rahaallikad on järjest kokku kuivanud ja allüksused on aasta-aastalt  ebakindlamad. Oma isegi oma põhitegevuses ollakse halvatud, puudub pikemaajaline strateegiline planeerimine, elatakse päev korraga. Püütakse kuidagi hakkama saada. Kindlasti on omavalitsusi, kes on suutnud koolivõrku korrastades oma inimeste kaasamise kaudu leida positiivseid lahendusi. Nende omavalitsuste lugudest ja kogemusest tahaks edaspidi palju rohkem kuulda.

Mina toetan igati Tiia Listeri mõtteid (kirjutatud hariduslisti 26.sept) tugimeeskonnast ja töönõustamisest. Iga inimene, kes on lastega töötanud, teab, et see ettepanek on õige ja tuleb teostada. Samas näitas kriisikogemus, et tugimeeskonna arvelt mindi kõige pealt rahasid kokku hoidma. Kadus juba osaliselt toimiv koolipsühholoogide, eripedagoogide ja sotsiaaltöötajate raha, kadusid ka inimesed. Nüüd on neljas aasta kahandamisi ja edasi ei tule mitte kasv, vaid järjekordsed koomale tõmbamised.

Kodanike poolelt on vaja vaadata, mida saame meie teha, et poliitikud saaksid aru, haridus on valija arvates prioriteet. Mitte ainult kõrgharidus, vaid kogu süsteem tervikuna alates varajasest kasvatusest kuni täiskasvanuhariduseni välja. Me ei pea keskenduma ainult talentidele ehk üksikute väljavalimisele, vaid iga inimene on Eestis tähtis. Ka kõik need, kes Tallinnas ei ela on tähtsad!  Mida rohkem haridusest räägitakse, mida rohkem probleeme ja lahendusi välja pakutakse, mida rohkem lugusid ja sündmusi, mis ületavad meediakünnise, seda olulisem teema see on. Seda nii laiemale üldsusele kui valitsevale eliidile.

Teine asi on koostada analüüse ja sisukamaid materjale, et elavdada diskussiooni erialaringkondades ja püüelda lahenduste suunas, pakkuda koostööd ja ettepanekuid ka HTMile, KOVidele jne.

Minu arvates on viimastel aastatel olnud teatava stagnatsiooni märke kogu meie kooliuuenduses. Ollakse väsinud pidevatest ülevalt alla reformidest, mille siht ja kasutegur õpetajatele endile sageli mõistetamatuks jääb. Õpetajaskond on järjest vananev ja pensionieelikutest õpetajate entusiasm muudatuste läbiviimiseks on enamasti juba loomuldasa märkimisväärselt väiksem kui noortel inimestel. Mõned hariduslistlased isegi küsivad, kas meie  koolis üleüldse mingeid tõsisemaid muutusi on toimunud. Mina näiteks olen olnud ja olen jätkuvalt väga kriitiline lasteaias toimuva suhtes. Samas hakkan enam ja enam aru saama, et sellises pidevas alarahastamise tingimuses ei saagi lasteaias midagi muutuda, see ei ole lihtsalt võimalikki. Paljud probleemid on struktuursed ja ei ole kinni inimestes vaid terviksüsteemis. Pelgalt uue õppekavaga muutusi ei tule, me vajame raha heade õpetajate palkamiseks, uuringuteks, inspireerivateks rahvusvahelisteks koolitusteks, õppevahenditeks, uuteks hooneteks ja õuealadeks, lisapersonali palkamiseks jne. Samal ajal ei ole lasteaias raha WC-paberi ostmiseks.

Paljud on omamoodi eitusfaasis ja püüavad tõestada, et olukord ei ole nii hull... reeglina on need inimesed, kes on ise aastaid süsteemis sees olnud ja on oma passiivsusega/vaikimisega osaliselt ka vastutavad kujunenud olukorra eest, seda muidugi koos protsesse juhtivate poliitikutega. Mõistan nende tänast käitumist, kuidas nad saaksidki teisiti?

Oma seisukoha väljendamine on igaühe vaba võimalus ja õigus. Arvamuste paljusus on ainult positiivne ja edasiviiv. Õpetajate hääl on järjest enam meie meedias kuuldavaks saanud ja isegi kui need arvamused on mõnikord nii teinekord naasugused on hea, et meie õpetaja ei istu enam vaikides nurgas, vaid on tulnud julgelt avalikkuse ette ja suhtleb inimestega. See on pikk samm vaikusest edasi!

Kutsun veelkord üles osalema aktiivselt toimuvates haridusdiskussioonides, looma foorumeid ja algatama mitmesuguseid teemapäevi! Kutsun üles kirjutama oma mõtetest ka facebookilehele "Õpetajale vääriline palk", sest seal käib palju lugejaid.

Pilt: Alver Linnamägi
Küsisin 19.septembri meeleavaldusel õpetaja Olivialt Kopli Kunstigümnaasiumist, milline on tema palk ja kuidas ta sellega välja tuleb. Taustal toetajad teistest ametiühingutest mh transpordi ametiühingute juht Peep Peterson plakati ja vihmavarjuga.

No comments: