Saturday, September 24, 2011

Vaim Eestis võimule!

Uudiseid facebookilehelt Õpetajale vääriline palk
 
Ene Liblik kirjutab: „Olukord on väga kurb. Naasin lapsepuhkuselt tööle. sain just teada raamatupidajalt, et minu palk, mis laekub kontole 19 koormustunni eest on 439 eurot (6848krooni). Dekreetpuhkusele lahkudes laekus minu kontole veidi üle 9000 krooni, emapalka laekus arvele 10 200. Emapalga suurus tuli sellest, et meie vald maksis jõulu- ja puhkusetoetust, mida nüüd enam ei eksisteeri. Samuti on minu äraolekul koormusnormi tõstetud. Seega meie majandusimeriigis on minu palka suudetud langetada kolme aastaga 33 protsenti. Tööle sõidan iga päev oma autoga 12 km ja tagasi ka muidugi. Arvan, et lahenduseks isiklikult mulle on leida vaba postiljoni ametikoht, ehk jääks siis aega vähemalt oma laste jaoks.“

Mulle näib, et mitte kõik inimesed ei taju, mis nende ümber toimumas on. Eriti kurb, et raskusi reaalsustajuga on meie riigijuhtidel, kes elaksid jutkui mingis omailmas olles kaotanud igasuguse kontakti tegelikkusega. Ene on üks meie õpetajatest, kes oma tööga loob ja panustab igapäevaselt Eesti tulevikku.

Kas on tõesti keegi, kes arvab, et koolides ja lasteaedades on võimalik veel midagi „optimeerimisega“ kokku hoida? Haridusminister ütleb oma viimases intervjuus lausa lamedusi ja on saavutanud seega täiesti uue taseme.

Lasteaedadest kirjutatakse, et WC-paberit ei ole, linasid pesevad lapsevanemad, tillukesse rühmaruumi on surutud kuni 26 last, mänguasjad ja mööbel on kerjatud küla pealt, paberi ja pliiatsi peavad lapsed kodust kaasa tooma, laest langeb krohvi, kasvatajad töötavad 0,8 koormusega olles rühmas enamasti üksinda - kui palju saab meie laste arvelt veel kokku hoida?

Lugesin Arengufondi ettekannet Riigikogus. Ott Pärna ütles:
"Meie majanduse tänane lagi on olla pigem Skandinaavia tubli teenindaja, kuid mitte võrdväärne partner."  Ei jää muud kui Ott Pärnaga nõustuda, see on asjalik ja täpne diagnoos meie tänasele majandussituatsioonile.

Ott annab kolmeharulise kahvli selgituse: "Me oleme omamoodi kolme haruga kahvlis, ühelt poolt on meil väga ambitsioonikad eesmärgid, teisalt on meil hea makro- ja eelarvepoliitika, tugevad institutsioonid, madalapoolne korruptsioonitase ja toimiv õigusriik, kuid kolmandaks on meie äride keerukus, strateegiline roll ja rahvusvahelisus väga madal."

Ta ütleb, et : "Nii on näiteks meie eksportiva elektroonikatööstuse tootlikkus vaid 10% Rootsi omast, meie töötleva tööstuse keskmine palk on tublisti alla 1000 euro kuus. Ja meie ekspordis teevad enamuse sadakond ettevõtet, millest 2/3 on välisinvestorite omanduses. Viimane ei ole iseenesest paha asi, kuid need välisinvestorid teevad siin täpselt nii keerulist tööd kui häid inimesi meil on pakkuda. Niisiis – haridus, haridus, haridus! "

Ott on oma arutluses täitsa õigel teel. Aga mitte välisinvestoritele pole meil täna enam vaja rõhuda, vaid omadele inimestele. Niikaua kuni meie inimesed ei taipa, et tuleb luua firmasid, mis suudaksid olla Euroopa ja maailma kontekstis konkurentsivõimelised ja samas ka efektiivsed, nii kaua kuni meie inimesed istuvad oma kodudes ja ootavad, et keegi teine siia investeeriks ja neile supertöökoha looks, ei tule siin muutust. Loomulikult võib muutuse tuua ka riigi maksupoliitika järsk kannapööre, aga see on juba kõrgem poliitiline pilotaaž, millega Ott Pärna aruka majandusmehena ei riski tegeleda. Võib-olla ei ole sellised majanduslikud diskussioonid Arengufondi tänase nõukogu juhtimise all isegi võimalikud (sinna nõukogusse kuuluvat ainult koalitsioonitruud tegelased).

Huvitav on muidugi see, et kõneldes haridusest  räägib Ott Pärna hoopis talendipoliitikast ja avatud kõrgharidusest (välistudengid Eestisse ja oma talentide hoidmine), aga mitte sõnagi meie üldhariduse probleemidest. Kas meie majandusinimesed ei näe seost üldhariduse ja meie inimeste ettevõtlikkuse ja loovuse vahel? Kas eliitkoolide kaudu toimuv selektsioon ongi meie inimeste nö tuleproov, millest edasi toimub jagunemine esimeseks ja teiseks Eestiks, talentideks ja keevitajateks? Kas see ongi meie norm ja taotlus tuleviku Eestiks? 
Ott Pärna püüdleb ka omalt poolt lahenduste järele: Jah, minu küsimus siin ongi, kuidas sellest kahvlist välja tulla. Tegelikult on see üks Eesti olulisemaid tuleviku küsimusi. Selleks ei ole olemas universaalset mudelit mida kopeerida. Nagu soovitab OECD tabavalt oma 2011. aasta  Eesti riigi valitsemise auditis, et Eestil tuleb oma arenguks lahenduskäigud rätsepatööna ise leida, muud valikut polegi. See on meie ühine töö nii siin saalis kui ka Eestis laiemalt.
 
Jah, aga ega Arengufondi inimestel ei olegi kaua vaja meiega arutada, juba ongi neil vastus leitud! See ilmneb järgmises Ott Pärna lauses ja tuuakse välja suurima enesestmõistetavusega:

Niisiis Eesti ambitsiooniks peaks olema saada Läänemere tõmbekeskuseks. Selleks, et Eesti saaks Skandinaavia tõsiseltvõetav partner, peaks meist saama koht, kus uued huvitavad globaalset tähtsust omavad asjad juhtuvad. Tõmbekeskuse sünonüümiks on energia ja võtmesõnadeks soosiv, sotsiaalne ja füüsiline infrastruktuur ehk siis taristu.“

Korraks nagu loodi foorum aruteludeks, aga vastus on meil tegelikult juba täna käes. Selles suhtes avatus ja dialoog puhas riigiretoorika, mille peab igaks juhuks lihtsameelsetele ikkagi ära mainima. Küllap tehakse Kootöökoguga ka paar vahvat ümarlauda ja siis ongi idee kinnitatud ja kõik vabaühendused (milline iroonia) võivad tagatubades valminud ühisresolutsioonile kohe allakirjutada.  

Mina muidugi tahaks hoopis küsida: Millisest energiast on jutt?  Milline Läänemere tõmbekeskus? Nalja teete mehed? Vaadake Helsingit, vaadake Stockholmi, vaadake kasvõi Riiat!!! Täna ei tea keegi isegi seda, mis Eesti pealinna nimi on. Omad inimesed lasevad Eestist jalga nagu rotid uppuvalt laevalt. Vantaa piirkonna koolides Soomes õpib YLE TV andmetel 400 meie last, viimase aastaga on nende arv kasvanud 100 võrra! Mulle näib, et mingil hetkel on Eesti eestlastest nii tühjaks jooksnud, et Skandinaavia ettevõtjatel on meie ärimeestega koostöös tõesti hea siia üks nn tõmbekeskus ehitada, kus siis vahvaid konverentse ja think tanke korraldada, aga Eestimaast vabariigiaastapäeval  varsti enam rääkida ei maksakski.

Andke andeks minu kibedus, aga ehk võime Eesti Vabariigi juba täna kogu tervikuna Läänemere tõmbekeskuseks ümber nimetada, siis lõppeb see kujutelm oma riigist ja iseolemisest, kujutelm oma keelest ja kultuurist ka nende viimaste rumalukeste ja naiivsete humanitaaride peades, kes ikka veel loodavad ja ootavad mõistuse koju naasmist.

Kaks Eestit on tänaseks karm reaalsus. Vaadates valitsejate ajuvabu otsuseid, on mul millegi pärast aina enam tunne, et just tänu teise Eesti olemas olule on Eestil võimalik ka edaspidi püsima jääda. Teine Eesti ei ole ainult töötud ja asotsiaalid, teine Eesti oleme meie tavalised inimese. Teine Eesti on 90% Eesti inimestest, kelle seljas esimene Eesti täna uljalt liugu laseb. 

Ärimehed on asunud Eestile uut ja säravamat visiooni looma. Kas meie peaksime siis samal ajal käed rüpes Eesti haridus- ja kultuurielu sumbumist ootama jääma? Ma ei arva, usun, et meil tuleb ikkagi minna edasi oma visioonide loomise ja nende teostamiseks teede otsimisega. Nagu ärimeestel on oma tugevad lobigrupid, on ka haridus- ja kultuuriinimestel vaja luua oma professionaalidest koosnevada töörühmad, kes suudaksid raha võimule vastu astudes võitjatena välja tulla.  Enamik meie valitsejatest on täna lumpeniseerunud ärimehed, riik kiratseb. Osad prassivad ja priiskavad, aga rahvas on näljas. Minu küsimus on, kuidas saaks vaim Eestis jälle kord võimule?

Ülo Vooglaid pakkus välja hariduskongressi idee. Kas tänaseks on see mõte juba maha kantud või toimub kusagil midagi?

Foto: Alver Linnamägi
19. septembri õpetajate palganõudmiste meeleavalduselt

No comments: