Wednesday, September 21, 2011

võim ja kodanikud

Omakasu tagaajamist kõige ülbemal kujul näeme vist kõik juba igapäevaselt. Täna siis sain teada Tartu Kunstimuuseumiga toimuvast. Protestivad, et neid ühendatakse ilma igasuguste eelnevate arutelude või diskussioonideta lihtsalt teistega kokku. Koguvad hääli (http://tartmus.ee/et/home/avaldus.html) . Andsin. Loodan, et see kostub. Usun, et muuseumi inimestel on tarkust ja toetajaid.

Samas olen täiesti hämmingus sellest ükskõiksusest, millega inimesed naasevad oma töökohtadele ja tarbimisharjumuste manu. Panevad näoraamatus "like" või annavad allkirja ja sinna see jääbki. Võim ainult naerab nende aktsioonide peale. Soovitan jälgida kuidas Kodaniku Hääl (Maha Tallinna TV - raha lastele aktsioon) Tallinnas praegu võitleb, et tõestada petitsioon.ee kogutud allkirjade õigsust. Hoian ka neile pöialt. 

Millest selline kodanikuaktiivsuse puudumine? Kuidas seda seletada?

Vaatasin Tallinna linnapilti ja võrdlesin Stockholmiga. Klasside eristumine on Tallinnas selgemini välja joonistunud. On edukad esimese Eesti inimesed, kes ajavad oma asja sh ka riigitööd tehes ja kampsunites ühistransporti ootavad heidikud, kes justkui ei olekski väärt esimestega ühte hapnikku tarbima. Muuseumi- ja haridusinimesed kuuluvad kahjuks viimaste hulka.

Enamus noori püüab näidata end edukate hulka kuuluvana, isegi kui raha on vähe ostetakse uus mantel ja nahksaapad. Kasvõi viimase raha eest on vaja saada värskeim mobiiltelefoni mudel. Auto on igamehe visiitkaart ja näitab staatust kõige ehedamal moel. Egiptuses ja suusareisil lihtsalt peab käima.

Kuna edukaid proteste võimu vastu ei ole, siis on kodanik passiivseks muutunud.Puudub justkui võimalus võimule vastu astumiseks ja inimesed on kohanenud. Protest on häbi ja alandus, sest see on kaotajate poolele minek. Esimene Eesti proteste ei korralda, neil on ju kõik "niigi hästi"...Kindlam on kõikidel tõmmata kohe pea õlgade vahele ja vaikselt tööle/kaubanduskeskustesse tagasi minna.

Huvitav laialt levinud müüt on ka see, et teine Eesti on ise süüdi oma näljas ja viletsuses. Kes keelas õigel ajal eliitkooliks ettevalmistuda, kes keelas kauboikapitalismi aastatel varastada ja vassida, kes keelas tutvuda "õigete" inimestega, kes keelas õppida ülikoolis "õiget" eriala, kes keelas minna "õigele" mehele naiseks, kes keelas astuda "õigesse" parteisse.... ikka oma lollus!

Mõtlema paneb muuhulgas ka see, et kirjutasin Õpetajate Lehe kohta nädal tagasi kaebuse ja järgnenud ei ole midagi. Vastust ei ole vaja anda. Tiia Penjam tegi minu isiku suhtes rünnaku, justkui saaks sellega fakti, et kolme nädala jooksul aktsioonidest midagi ilmunud ei ole (peale selle minu nuditud kirjutise, mis ilmus suure pealkirjaga "Kurjategija kirjutab") ümber lükata. Selline on võimul olija positsioon. Kui sina väike tähtsusetu konn midagi öelda julgedki, siis vaigistame su hetkega, näiteks muudame su marginaalseks lolliks sõimajaks ja nõudjaks. Seda nii listis, facebookilehel kui Õhtulehes, seal ei küsitud isegi minu kommentaari, lasti samad Tiia Penjami laused lendu...

Üks ajakirjanik uuris meeleavalduse päeval, et mis on Eesti ja Rootsi koolide kõige suurem erinevus. Ma mõtlesin hiljem sellele pikalt ja ilmselt välja mõtlesin. Rootsis on iga inimene tähtis, nii laps kui pensionär, nii ülemus kui alluv. Loomulikult ei ole siingi paradiis, aga niisama lihtsalt inimestest ülesõita ikka ei söandata. Eestis pole see mingi probleem. Seda tehakse igapäevaselt. Soovitan vaadata Veiko Õunpuu "Püha Jüri kiusamine", selles filmis räägitakse tänasest Eesti elust õiges võtmes. Ülihea film!

Kaua eestlane veel kannatab ja vaikib?

No comments: