Saturday, October 29, 2011

Meeleavaldus Tallinna lasteaedade toetuseks 3.novembril kl 15:00

Mul on hea meel tõdeda, et võib täheldada märkimisväärset kodanikuaktiivsuse tõusu ka Eestis. Õpetajate palkade tõusu nõudnud meeleavaldus Toompeal oli mõjus ja osalejate arv täiesti märkimisväärne. Ei ole me enam orirahvas, vaikne ja uimane... oleme lihtsalt pika vinnaga.

Samas oleks kurb, kui meie kodanikuaktiivsus jääks seisma pelgalt õpetajate palganõudmiste juurde. Kodanikena peaksime ikkagi nõudma midagi palju enamat, kui 20% palgatõusu meie õpetajatele.

Lugesin täna artiklit olukorrast Kreekas
kus muuhulgas on ühe Kreeka näitleja Haris Attonesi tweet: "Pooled minu sõbrad on emigreerunud, teine pool on sulgunud iseeendasse."

Kas see on see Euroopa, millest raudse eesriide taga unistasime? Mulle näib, et mitte. Mulle näib, et Euroopa kriis on tõsine, palju tõsisem kui lihtsalt majanduskriis. Tegemist on eetika kriisiga, tegemist on inimõiguste kriisiga ja seda siinsamas meie lähimas naabruses.

Lugesin tagantjärele teadetest, et hariduslist oleks kui kaaperdatud ja seal arutataks väga valesid asju... samas  lugesin väga mõistlikke vastuseid sellele oletusele. Tõesti, inimesed ei ole enam vaiksed ja vagurad lambad, neil on oma arvamus ja võimalus see välja öelda. Kuidas ja kas õnnestub taastada vaigistamine ja vaimne vangistus - selles on küsimus, mitte ainult siin listis, vaid ka  globaalselt.

Teine oluline küsimus, mida peaksime endalt küsima - milline on see tulevik, mida tahaksime näha. Aastaid oleme liikunud justkui automaatpiloodil kujuteldava Lääne progressi suunas. Täna on selge, et see edu on müüt, kapitalismi (leebemas keeles vabaturumajandus) ja kommunismi võrreldakse järjest enam... need on olnud kui ühe ajastu kaks poolust, samas põhinenud sarnastel struktuuridel, mis tänaseks oma aja on ära elanud.

Kui 90-ndatel kukkus kokku suur osa kommunismiideaalist, siis minu arvates oleme jõudnud ajastusse, kus on purunemas ka vabaturumajanduse idealism.

Põhiliseks küsimuseks täna on, kuhu ja kuidas siis edasi. Mulle näib, et Eesti inimesel on alles nüüd võimalik olla loov ja vaba, sest alles praeguses kriisis saame selgeks, et meie valikud on piiramatud. Tegelikult ei ole valmisprogramme ja ideaalmudeleid. Neid on teistel täpselt sama palju kui meil. Saame vabaneda oma rahvuslikust alaväärsuskompleksist ja hakata maailma vaatama avatud silmadega, nagu võrdne võrdsega vastastiku seistes.
  
Ühena sellistest loovatest algatusest võiks olla haridusarutelude algatamine ja seda täiesti uuelt aluselt, kus ei oldaks enam kinni vana süsteemi kerges modifitseerimises , vaid julgetaks tõesti unistada ja eksperimenteerida, julgetaks mõelda ja öelda. Omamoodi Eesti uue laine haridusuuendus, mis suudab vaadata tagasi ja edasi ilma kompleksideta ja mõelda välja Eestile ainuomaseid ideid ja lahendusi.

Minu arvates võiks just meie hariduselu olla see Eesti "Nokia",  mille baasilt saame jõuda Euroopa rahvaste perre ja olla aktsepteeritud partneriks nii Skandinaaviale kui Kesk-Euroopale. Väikese venna kompleksist vabanemiseks on vaja saada selgusele iseendas ja kujundada omailm, ilma teiste külge liialt klammerdumata, kuid siiski avatult ja õppimishimulisena otsida oma teid.       

Lisaksin veel, et meeleavaldusi hariduse ja sotsiaalvaldkonna probleemkohtade teadvustamiseks kerkib nagu seeni peale vihma. Neljapäeval saab näidata oma rahulolematust Tallinna linnaisade suhtes, kes ei rahasta lasteaedasid rahuldaval tasemel. Keskerakond,  kes Toompea meeleavaldusel promeneeris kui aukülaline ja omainimene, saab seekord tugevat kriitikat ja rahva õiglast meelepaha tunda.

Tule ja osale Tallinna lasteaedade toetuseks korraldatud meeleavaldusel.  Olukord, kus lasteaedades on ülerahvastatud rühmad, hooned on lagunenud, õppevahenditeks ja elementaarseks tegutsemiseks vajalike vahendite soetamiseks raha ei ole, õpetajatel on rasked töötingimused ja väga madalad palgad, ei saa enam edasi kesta.

Meeleavaldus toimub Vana-Viru tn 12 neljapäeval 3. novembril algusega 15:00.

Meeleavalduse algataja on MTÜ Kodaniku Hääl.

Kohtumiseni meeleavaldusel!


Ps palun edastada kutse võimalikult paljudele, sest mida rohkem inimesi tuleb, seda tugevam on sõnum.

Pilt on tehtud Stockholmis 15.oktoobril, kui toimus üks üleilmsetest meeleavaldustest Wall Streedilt alguse saanud Occupy- liikumise markeerimiseks. Ka Stockholmi toimub pidev meeleavaldus, osalesin esimestel päevadel ja nüüd jälle eile õhtul. Pidevalt on kohal ca 10 - 15 inimest, facebookis osaleb ca 200 ja liikumine on pidevalt kasvav.

Friday, October 14, 2011

“To create is to resist,” writes Hessel. “To resist is to create.”

Täna on New Yorgi linnapea lubanud kolm nädalat kestnud rahumeelse meeleavalduse Wall streedil laiali ajada. Politsei hakkab sellega tegelema alates kl 14:00 eesti aja järgi. Avaaz on algatanud telefonikampaania, kus inimesed helistavad üle maailma New Yorgi linnapeale ja annavad oma arvamusest selle otsuse suhtes ka avalikult läbi spetsiaalse lehekülje teada. 

Samal ajal on selge, et seda liikumist enam peatada ei suudeta. Kui rahumeelselt ei saa, siis muutuvad osad inimesed meeleheites vägivaldseks. Vägivald sünnitab vägivalda - kahjuks. Liikumise vitaalsusele on selline otsene rünnak isegi kasulik, sest viimastel päevadel oli tunda juba teatavat väsimust ja ideede puudust.


Postitan siia lingi videoni, mis räägib USA poliitikute topeltmoraalist ja kodanike jõuga vaigistamisest New Yorgis.

Soovitan lugeda ka seda väga hästi kirjutatud artiklit New Yorgis valitsevast sotsiaalsest ebavõrdsusest ja selle mõjudest linna kultuurielule. "The Reign of the One Percenters. Income inequality and the deaf of culture in New York City".


“Here,” I tell her, standing in the canyons of world finance, “is what New York is about. Sociopaths getting really rich while everyone else just sits on their asses and lets it happen.”


“It’s a person who doesn’t care about anybody but himself. Socio, meaning society—you, me, this city, civilization. Patho, like pathogen—carrying and spreading disease.” 

Out of the twenty-five largest cities, it is the most unequal city in the United States for income distribution. 

It is the showcase for the top 1 percent of households, which in New York have an average annual income of $3.7 million. These top wealth recipients—let’s call them the One Percenters—took for themselves close to 44 percent of all income in New York during 2007 (the last year for which data is available).  

During the vaunted 2002–07 economic expansion—the housing-boom bubble that ended in our current calamity, this Great Recession—average income for the One Percenters in New York went up 119 percent. Meanwhile, the number of homeless in the city rose to an all-time high last year—higher even than during the Great Depression—with a record 113,000 men, women, and children, many of them comprising whole families, retreating night after night to municipal shelters. 

But here’s the most astonishing fact: the One Percenters consist of just 34,000 households, about 90,000 people. Relative to the great mass of New Yorkers—9 million of us—they’re nobody. 

According to the FPI, the wealth of the One Percenters derives almost entirely from the operations of the sector known as “financial services,” whose preoccupation is something they call “financial innovation.” The One Percenters draw the top salaries at commercial and investment banks, hedge funds, credit card companies, insurance companies, stock brokerages.  

Finance as practiced on Wall Street, says Paul Woolley, is “like a cancer.” There is only maximization of short-term profit in these “financial services”—they are services only in the sense of the vampire at a vein. There is no vision for allocating capital for the building of infrastructure that will serve society in the future; no vision, say, for a post-carbon civilization; no vision for surviving the shocks of coming resource scarcity. The finance nihilist doesn’t look to a viable future; he is interested only in the immediate return.  

Thirty years on, with rents at historic highs, this has been a long death march, swallowing in its pall not only the artist, but the writer, the poet, the musician, the unaffiliated intellectual. The creative types sense that they are no longer wanted in New York, that money is what is wanted, and creative pursuits that fail to produce big money are not to be bothered with. But it is rent, more than anything else, that seals their fate. High rent lays low the creator, as there is no longer time to create. Working three jobs sixty hours a week at steadily declining wages, as a sizable number of Americans know, is a recipe for spiritual suicide. For the creative individual the challenge is existential: finding a psychological space where money—the need for it, the lack of it—won’t be heard howling hysterically day and night.
In “Cry Out!” Hessel reminds us that among the goals of the fight, as stated by the National Council of the Resistance following the defeat of Nazism, was the establishment in France of “a true economic and social democracy, which entails removing large-scale economic and financial feudalism from the management of the economy.” “This menace,” he writes—the menace of the fascist model of finance feudalism—“has not completely disappeared.” He warns that in fact “the power of money, which the Resistance fought so hard against, has never been as great and selfish and shameless as it is now.”  

Therefore, cry out—though the hour is late. 

What is needed is a new paradigm of disrespect for the banker, the financier, the One Percenter, a new civic space in which he is openly reviled, in which spoiled eggs and rotten vegetables are tossed at his every turning. What is needed is a revival of the language of vigorous old progressivism, wherein the parasite class was denounced as such. What is needed is a new Resistance. We face, as Hessel describes, a system of social control “that offers nothing but mass consumption as a prospect for our youth,” that trumpets “contempt for the least powerful in society,” that offers only “outrageous competition of all against all.”

“To create is to resist,” writes Hessel. “To resist is to create.”
 

Pedro Moreno maailmarevolutsioonist

Sain hiljuti artikli, kus Pedro Moreno  (noor ajakirjanik ja mõtleja) kirjutab globaalsest revolutsioonist. Ta on muuhulgas ka Euroopa esindaja liikumises World Youth Movement for Democracy.

Pedro kirjutab, et meil tuleb leida uus süsteem, kus otsuseid saab vastu võtta ainult teatava hulga inimeste toetusel ja nõusolekul. Tänu majanduskriisile oleme jõudnud uude ajastusse.

Inimesed ei saa enam leppida olukorraga, kus eliit teeb otsuseid, mis eiravad enamuse vajadusi või huve. Seetõttu on paljudes riikides inimesed tänavatel. Ainukesed, kes ikka liberaalses demokraatias ennast hästi tunnevad, on poliitiline eliit ja pangandusjuhid.  Neid rahva protestid muretsema ei pane, sest nende arvates on liberaalne demokraatia ideaalne ühiskonnakord (nagu Fukuyama oma raamatus "End of History" leidis).

Mis on ühist Araabia, Aafrika, USA ja Euroopa protestilainetel? Noored inimesed üle maailma on tööta, meeleheitel, vaigistatud ja ei lepi enam sellega. Noored saavad aru, et nad on otsustamisest järsult eemale tõrjutud ja nõuavad nüüd oma seadusjärgset kohta.

"Kriis algas kui rahandustorm, aga kui selgus, et poliitikud ei ole võimelised nende probleemidega hakkama saama, muutusid poliitikudki osaks probleemist. Mis alguses oli majanduskriis, on tänaseks muutunud poliitika ja süsteemikriisiks."

Probleem ei ole konkreetsetes isikutes, valitsustes või riikides. Valitseb moraalse autoriteedi kriis. Valitsustel, kes tormasid appi pankadele, aga jätsid oma inimesed  hätta, ei ole enam rahva usaldust. 

Usalduskriisist väljumiseks tuleb kaasata inimesi otsuste tegemisse, see tähendab kardinaalselt muutunud poliitilisi- ja riigijuhtimispraktikaid. Seetõttu võibki seda Pedro Moreno arvates nimetada uueks ajastuks.

Noor autor, huvitavad üldistused!

Vaata lisaks videona:


Monday, October 10, 2011

ökosotsiaalne turumajandus

Uudiseid Londonist, eile kogunes tohutult rahvast. vt pilte

Olukord ei ole sugugi lootusetu. Inimesed on lahendusi otsinud juba aastaid. Mida on variantidena välja pakutud?

Sobrasin oma raamatukogus ringi, et koguda allikaid uueks artikliks. Taasavastasin muuhulgas Franz Josef Radermacheri raamatu " Tasakaal või häving. Ökosotsiaalne turumajandus kui üleilmse jätkusuutliku arengu võti" (2002, eesti keeles 2005).

Samal teemal kirjutab Roheliste erakonna väljaandes Kortsleht Rein Einasto, et

Roheline vaimsus aitab ellu jääda

Tallinna Tehnikakõrgkooli professor Rein Einasto kutsub inimesi üles vaimseks roheliseks revolutsiooniks ning peab ainuõigeks majandusmudeliks ökosotsiaalset turumajandust.

Radermacher pakub välja 4 võimalikku tulevikustsenaariumi nn maailma tulevikuvõimaluste tüpoloogia (lk 125):

a) tänane WTO režiim koos suure globaalse kasvuga (k.a. new economy), kuid suurenev sotsiaalne kihistumine Põhjas ja Lõunas keskkonna hävitamine. neoliberaalne vabakaubandus, ei ole jätkusuutlik.

b) WTO lisakss jõulised julgoleku meetmed inimõiguste ja vabaduse arvelt, suurenev kuritegevus. 

c) ökosotsiaalne turumajandus, üleilmne ühiskondlik kokkulepe, lisaks inimõigused ja vabadus, lisaks inimeste sotsiaalsed ja kultuurilised õigused (õiglus, ausus, erapooletus). tasakaalustatud arengu tee.

d) WTO, lisaks jõulised julgeolekumeetmed, lisaks tugev ökodiktatuur nõrgemate suhtes.

Kel aega ja huvi, võiks lugeda, lausa emakeeles saadaval... Lugesin seda ise juba mõni aeg tagasi, mäletan häguselt, et olin Radermacheri ideede suhtes optimistlik, kuid üpris kriitiline, sest tema sõnastuses (vähemalt mulle näis) on tegemist ikkagi tsentraalselt "juhitud" lahendustega.

Katrin Idla Sirbis väljakäidud mõtted kohaliku jätkusuutliku eluviisi teemal on üpris põnev, omamoodi huvitav Eesti liberaalne versioon.


Mina arvan, et peaksime liikuma suurema jätkusuutliku lokaalse mitmekesisuse suunas ja olulist rolli peaks mängima kodanike suurem teadlikkus ja reaalne osalemine otsustusprotsessides. Wall streetil toimuv pidev diskussioon tulevikuküsimustes on liikumine variant c suunas (koos osalusega), seetõttu jälgingi suure huviga, kuhu jõutakse. Tänaseks on "kaasatud" 101 linna USAs ja üle tuhande paikkonna kogu maailmas.

Sunday, October 09, 2011

Kodanikuaktiivsusest Euroopas

Brüsselis on meeleavaldused. Tean, et 8. oktoobrile olid planeeritud konkreetsed üritused, kuid kõige suurem globaalsed mõõtmed saanud ühismeeleavaldus toimub 15. oktoobril (registreeritud on meeleavaldused sadadest linnadest üle maailma sh ka näiteks Tallinnas ja Stockholmis).

Mõnest riigist on inimesed oma seisukohtade avaldamiseks jala Brüsselisse läinud ja mõne teekond algas juba juulis.

In both these marches, a similar, deep felt desire is reflected: to instill the spirit of the meeting of 15M, to collect proposals and petitions from the surrounding villages and towns so as to put them together and to share them with the other European countries present in Brussels. The First Forum for Social Indignation-Agora Brussels will be held from 8th to 15th October.
A lthough there are many different sorts of requests, they can be summarized as follows:
·Crisis in representativeness
·Need for self determination by the peoples
·Agricultural policies for all or for none

Kuigi nõudmisi on erinevaid, siis kokkuvõtvalt võib tuua kolm suuremat valdkonda.
- esindatuse kriis
- inimeste enesemääramise (?) vajadus
- põllumajandus poliitikad kõikidele või mitte kellelegi

Augustis kirjutab üks blogija, kes kirjeldab ühte rännakutest:

The challenge now continues on French soil where support in our favour is clearly being shown, we have received this support from the following cities: Perpignan, Béziers, Montpellier, Nimes, Avignon, Valence, Lyon, Dijon, Bordeaux, Poitiers, Turns, Orleans, Narbonne and Paris. Throughout France meetings have been held with people of all ages and from all walks of life who have come together to take part and to lend their support to the marchers. The mayor of Narbonne has personally contacted the marchers with offers of help and solidarity as has the local chapter of the League of Human Rights (LDH).

http://www.scoop.it/t/the-marches-to-brussels

üks täna avaldatud näide sellest, kui keeruline on Brüsselis oma meelsuse avaldamine...
http://www.walktobrussels.eu/ lehelt osad marssijad on nüüd Belgias kohal ja paljud nendest rahumeelsetest inimestest, kes on tulnud sadu kilomeetreid ja läbinud teel tohutult linnu ja külasid, rääkinud tuhandete ja tuhandete inimestega näost-näkku,  on juba politsei poolt arreteeritud. (vt pilte siit):

Starting the 7 p.m. hikes of the Indignant movement arrived like planned at the park Elisabeth in Brussels. Hundreds were waiting for them in the park next to circa ten international media representatives. The highlight was when the hikers arrived close to the park and received a welcome, collective hug from those who were waiting.
After answering to the journalists the assembly started.

Finding a decision between the two options, camping in the park or accepting the proposition to sleep in the abandoned building of the ancient catholic university (HUB) next to the park, was the only order of this assembly. Through the assembly a woman in uniform and a painted heart on her hand rose to speak and said, as a representative of the police, that camping in the park is not negotiable, but that Agora Brussels could take place during the day into the park.

Different possibilities like staying or accepting the invitation of the university were discussed.

At the end of the assembly the police in protective gear and bats advanced and surrounded the people and the tension raised up. After surrounding completely all the tents, the first police row pushed a group of hikers until those were divided and started to take off abruptly approximately twenty tents. After taking off all those tents, more police officers, police with dogs and police buses approached the place.

The situation changed due to this police presence.

The police started to negotiate with the protestors, who were resisting in a peaceful way. They proposed to change their attitude in exchange to not arrest anybody.

Face to the insistency of staying, a last proposition was given: a small group could continue staying in the park without tents while the rest will sleep inside the building.
Although the protestors just were accepting and following the proposition, the police closed up the circuit around them.

One officer came, speaking in Spanish, for an ultimate dialog.

To the question, which law was neglect, he explained that a group over five persons was equal to an illegal demonstration.The answer to the question, if there would be a problem, if the protestors find themselves into 5-persons-groups, was negative. Thus they started to form 5-persons-groups, but because of the repression due to the police encirclement, it was not possible to leave the surrounded place. Confused smiles on officer´s face were caught, but just shortly, because some minutes later the order to interfere was given.

While the Indignants were still discussing the police intervene in a really brusque way: tear gas against peaceful protestors was used and two detention buses were approaching. Pushing and beating by bats and dog bites and 48 detentions were witnessed. All 48 were taken to the police office, rue Caserne in the municipality of Etterbeek, where they have to stay in administrative arrest for 12 hours.

The violence used against the peaceful protestors attested another time the harassment and the aggression used against the protestors, which they already lived during their hikes.
Paris and Brussels showed to the world the sustained police repression, which continue to be applied by the security services against their own tax payer.
 
siin on veel üks arvamus.

It has taken the marchers two months to reach Brussels on foot from Madrid

The Spanish indignant marchers who started a march from various parts of the country two months ago, arrived in Brussels on Saturday afternoon to prepare for a large worldwide demonstration set for October 15.

Ühes tänases artiklis kirjutatakse, et Hispaania marssijatel kulus kaks kuud, et Madridist Brüsselisse jõuda. Kavas on teha ettevalmistusi 15. oktoobri globaalseks meeleavalduseks, eelseisva nädala jooksul leiavad aset mitmesugused töötoad ja seminarid.

Siin on päris head intervjuud marssijatega sellest ajast, kui nad alles teel olid... avaldatud tavameedias. Julgetest kodanikest osad on muidugi nn "hipid", kuid on ka täiesti "normaalseid" inimesi, keda mure Euroopa tuleviku pärast on juba mitu kuud Brüsseli suunas kõndima sundinud.


Mõned on ärkvel...

Friday, October 07, 2011

kui sa ei saa aru, kuidas krabada, siis oled ise loll


Millised on siis need meie rahva ühised põhiväärtused? Millele põhinevad meie valitsejad oma otsustes?

Demokraatia Eestis täna on pea olematu. See on selge, siin ei ole vaielda midagi ega kellelgi. Valisite meid ja nüüd meie otsustame kõikide eest lihtsalt ära (hoolimata oma partei programmist ja valimiseelsetes diskussioonides kõneldust), see ei ole demokraatia kaasaja ühiskonna mõttes.

Kus on need meie asjakohased majanduslikud analüüsid, millega kodanikud saaksid tutvuda, et oma seisukohti EFSF ja eurokriisi küsimustes kujundada? Riigikogus esitatud EFSF seadusel puudusid lisadokumendid. Kas see tähendab, et otsus tehti ilma igasuguste analüüsideta? Tänaseni on igatahes avalikkusele esitatud täpselt mitte ühtegi asjalikku seletust ja põhjendust. 

Kus ja millal olid/või on need avalikkusele/valdkondlikele ekspertidele suunatud konverentsid ja foorumid, kus arutame/on arutatud Euroopa kriisi ja Eesti võimalikke lahendusteid? 

Mina ei idealiseeri Rootsi ühiskonnakorraldust, ometi on meil siit palju õppida. Nagu paljudest teistestki riikidest. Ma ei arva, et Eesti peaks olema väike Rootsi, nagu ma ei arva, et Eesti peaks olema väike USA. Usun, et Eestil on võimalik leida oma tee... minu arvates oleme täna valinud "USA-tee" ja see ei ole meie rahvale omane/hea lahendus.  
 
Paljukiidetud USA võimalused avanevad peamiselt 1% elanikkonnast, samas on 99% (lisatud statistika on utreeritud ja omab pigem illustreerivat tähendust) ameeriklastest masendavas sotsiaalmajanduslikus (miljonid tööta, võlgades, kodudest välja aetud, miljonid ilma tervisekindlustuseta, miljonid kehva haridusega, miljonid istuvad muideks vanglas (!) jne) olukorras, mis praeguses kriisis veelgi halveneb. Need väited põhinevad artiklitel, mis lahkavad USA elanikkonna reaalset olukorda ja tuginevad riiklikule statistikale. Ilmselt on paljud nendest kirjutatud süsteemi suhtes kriitiliste inimeste poolt, samas tuleb mõista, et kujunenud olukorras on paljudele oma peaga mõtlevatele inimestele outsider olla juba loomulikum kui insider. Lisaks on nende analüüside puhul, mis tulevad süsteemist väljastpoolt vähekenegi lootust tõeseid seoseid näha, sellise kogemuse olen saanud nii Euroopas kui Eestis ringi vaadates.  

Tagasi USA piiramatute võimaluste juurde. USA põletav energiaprobleem on kujundanud olukorra, kus paljud ülejäänund riigid kogu maailmas peavad oma julgeoleku ja iseseisvuse pärast hirmul olema. Eesti on siin osutunud USA väikeseks, kuid truuks liitlaseks. Juhin siin kõrvalpõikena tähelepanu, et ka see teema on meil tänaseni rahva hulgas läbi diskuteerimata. Muideks. Üks tugevatest tabudest. Mina patsifistina ei poolda Eesti osalemist välisinvasioonides kusagil kolmandates ja meile täiesti tundmatutes riikides, isegi kui neid sõdu nimetatakse võitluseks terrorismiga.

Kahjuks on tänu käputäie pankurite erahuvidele lisaks USAle tänaseks suudetud kriisiservale viia kogu Euroopa ja seega on nüüdsest tegemist meie ühise murega, siit ka minu kasvav huvi USAsse sõitmise vastu, sest seal on inimesi, kes nende „põrandaaluste“ teemadega tegelevad juba aastaid. Selge on see, et rahandusmaailma tuleb kiiremas korras radikaalselt reformida, sellest saadakse täna aru kogu maailmas. Kuid senikaua kuni kodanikkonda selle süsteemi toimisviisidest ja võimalikest lahenduskäikudes pimeduses hoitakse, ei ole meil võimalik käimasolevasse (hetkel Eestis varjatud, aga vaikselt avanevasse) diskussiooni ka oma huvidest lähtuvate lahenduste välja pakkumiseks sekkuda.

Tulemusena on tekkinud omamoodi suur sotsiaalne kodanikualgatusel põhinev massihariduse liikumine (veebis, ühingute, aktsioonide, alternatiivsete uuringute ja väljannetena jne). Üle maailma toimub ulatuslik sotsiaalne tranformatsoon – massiliselt muutunud arusaamad ühiskonna toimimise põhimõtetest ja inimese rollist ühiskonnas. Väljundiks ja ühtlasi ka märgiks sellest on muuhulgas rahutused, streigid, miitingud, konverentsid jne, mida olen siin vaikselt püüdnud paralleelselt välja tuua, sest peavoolu meedia vaikib otsustavalt või annab pealiskaudseid kallutatud uudiseid.

Kõlavas bürokraatiadiskursuses on see teema taandatud kodanikuhariduse sildi alla, pidades silmas piiratud faktiteadmisi riigi seadustest ja institutsioonidest ja jõuga vältides igasuguseid kordades progressiivsemaid võimalusi inimeste emantsipatsiooniks ja seda kaudu iseseisvalt mõtlevaks ja aktiivselt ennast teostavaks subjektiks kujunemisel. Siit ka selgitus, miks me näiteks ei leia Eestist maailmas ülituntud Paulo Freire teoseid ei eesti ega ka inglise keeles va üks-kaks raamatut, kusagil teadusraamatukogu tolmunud riiulitel. Siit ka selgitus, miks need teemad ei ole meie õpetajahariduse keskpunktis, miks meie õpetajad on passiivsed ja ei oska oma õiguste eest  seista. Kõrvale põikena: Kui õpetaja on aktiivne ja loov, siis võib see üle kanduda ka tema õpilastele, seda aga ei saa lasta juhtuda... parem on kui õpetaja on lumpeniseerunud, alamakstud, hariduseta, ühiskonnas tõrjutud ja ületöötanud inimene, siis on ta süsteemi poolt lihtsalt manipuleeritav, siis ta võtab õppekavasse kirjutatud fakti või ülesande, topib lastesse ja kogu moos.

On ju ilmselge, et lisaks finantsringkondadele tuleb rahva tulevikuküsimuste arutelusse kaasata ka kõik teised huvirühmad. Kuidas kaasata neid, kes rahamaailmast midagi ei taipa? Eestis näib justkui ei olekski kedagi kaasatud... paljud inimesed isegi ei saa aru, et otsustatakse põhimõttelise tähtsusega tulevikuküsimusi. Inimesed on passiivsed. Miks? Näiteks tuntud pankur Neivelt julges oma blogis kritiseerida, ta vaigistati sekundiga. Rohkem polegi tema arvamust kuulda olnud. Kõik. Siis võtsid kriitiliselt sõna Helme ja Mälberg jt. Sildistamisega püüti ka neid kiirelt välja tõrjuda.

Äkki see ei olegi teema, mille üle pead vaevata? Samas on aastaid paljudele meist selge, et meie eluviis tervikuna ei ole jätkusuutlik, seega on vaja kardinaalseid reforme mitte ainult hariduses, vaid ka majanduses, põllumajanduses jm. Ilmselt võib jätkusuutlikkuse teemal leida palju artikleid, mida lugeda ja viidata. Jätkusuutlikkuse teema ja globaalne rahanduskriis on omavahel tihedas seoses teemad.

Siiani on küll tehtud säästva arenguga seotud plaane, kuid neid ei ole iial täidetud võib ehk isegi öelda, et need on surnud olnud juba allkirjastamise hetkel. Eestiski nt Säästev Eesti jne. kavad. Lisaks valdkonnaülestele plaanidele on tehtud kõlavaid sõnu ka hariduses keskkonnahariduse tähtsusest, eraldatud on suuri rahasid, kirjutatud on tuhandeid pabereid ja programme, siis üüritakse bussid, kimatakse saja kilomeetrikaugusele parki või parkmetsa, kus lastele näidatakse puid ja põõsaid (märgistatud radadelt ei ole lubatud väljuda!)... see ei ole murrangulisi lahendusi toonud. Miks?

Mulle näib, et mingeid sügavamaid ja suuremaid muutusi ei olegi eliidil olnud kavas ellu viia. USA on kalevi alla pannud mitmed globaalsed jätkusuutlikkusele suunatud protsessid. Siiski on ju arukatele inimestele selge, et eliidi väljapakutud "pea-liiva-alla-peitmise" strateegia on lühinägelik.

Kuidas edasi? Paljud inimesed on aru saanud, et enamikes riikides ei toimi demokraatia nii nagu ta peaks. Valitseb justkui raha mitte inimeste võim. Selleks ongi tekkinud globaalsed massirahutused ja üleriiklikud streigid. Inimesed nõuavad oma kohta otsuste tegemise juures, nõuavad poliitikutelt vastustuse võtmist, nõuavad kardinaalseid muudatusi ja demokraatlikumaid ja läbipaistvamaid otsustusprotsesse. Kodanikuharidus on võtnud uue suuna, progressiivse ja kodanike enda initsiatiivil põhineva suuna, sest tegemist ei ole ainult rikaste võimu ja vaeste allumise teemaga, tegemist on meie ühise tuleviku teemaga. Rahva osalus on jõulisem ja sisulisem kui kunagi varem, sest aeg kardinaalselt uute lahenduste leidmiseks tiksub ja iga sekund on arvel.

Praegu on kiirete globaalsete muutuste aeg, kas Eesti inimesed osalevad aktiivselt aruteludes või vaikivad passiivselt, oodates teiste käske ja otsuseid? (küsimus ei ole retooriline)

Lisan siia ühe seisukoha, mida ka Eestis väga sageli kuuleb...
Cain: ‘If you don’t have a job and you’re not rich, blame yourself’
Herman Cain, republikaan USAst: „Kui sul ei ole tööd ja sa ei ole rikas, siis süüdista iseennast.“
   
loe ja vaata videot siit.
 
ehk kui sa ei saa aru, kuidas krabada, siis oled ise loll – kohe on aru saada, et tegemist ei ole jätkusuutliku mõtteviisi esindajaga. Selliste juhtidega ei saa maailm enam edasi minna.

Wednesday, October 05, 2011

uudiseid Kreekast ja Eestist

Täna oli Ateena tänavatele kogunenud ligi 15 000 inimest. Inimesed nõudsid valitsuse tagasiastumist ja kärbete külmutamist.

Kuidas kodanike rahumeelsed meeleavaldused muutuvad vägivaldseks?

The Crack-Down Formula seems to have success: first some ‘hoodies’ create trouble and provoke riot police, police fires tear gas and starts beating, people get angry and scared, the rest is known… The demonstration falls apart, people get scared to join future protests.

Sarnaselt USAga on meeleavaldajate hulgas alati paar kolm, kes viskavad politsei suunas kive, sellele järgneb pisargaas ja meeleavaldajad pekstakse jõhkralt laiali. Järgmisel korral ei julge samad inimesed enam meeleavaldusele tulla... (USAs tunnistasid politseinikud näiteks, et need olid erariietes "omainimesed")

Peksti isegi ajakirjanikke. "Päeva naelaks" (ringleb ka facebookis) on foto, millel märulipolitseinik lööb pähe naisajakirjanikku, kellel on käes fotokaamera.

Loe täpsemalt ja vaata videosid, pilte ühe kreeklase (?) inglise keelsest blogist.

Uskumatu jõhkrus ja vägivald, politsei sõda oma inimeste vastu...

Leidsin ka ühe soome keelse alternatiivsete uudiste lehe, kust saab lugeda kodaniku uudiseid kogu maailma sh nii Kreeka kui teiste maade meeleavaldusest.

Ma ei saa kuidagi nõustuda väidetega nagu oleksid Kreeka Inimesed kuidagi eriliselt lollid ja laisad. Inimesed, kes tänavatele tulevad,  on demokraatia puudumisest riigis täiesti meeleheitele viidud... 


Eestiski ilmub nüüd kriitilisemaid kirjutisi. Ilmselt on paljudel kops üle maksa läinud...

Eestis käib külm sõda eestluse väljasuretamiseks

Einar Eiland kirjutab: Et määratleda tänapäevaste sõdade olemust, peab olema üheselt mõistetavalt teadlik riigi funktsioonidest ja ülesannetest. Nüüdisaegsele riigile on omased peamiselt kaks ülesannet: rahvastiku taastootlikkuse tagamine ja territooriumi haldusvõime tagamine. Migratsioon, iibe negatiivsus ja majade tühjad aknaruudud räägivad siinkohal iseenda eest. Selle lahingu oleme kaotanud.

Mart Helme arvab, et Euroopa majandust ei päästa enam ükski abipakett

Vaevalt jõudis riigikogu anda oma nõusoleku Euroopa stabiilsusfondis osalemiseks, kui Euroopa Komisjoni president Jose Barroso ning mitu „sõltumatut“ majandusanalüütikut teatasid, et euro, Euroopa Liidu ja Euroopa majanduse päästmiseks läheb tegelikult vaja kokku kaks triljonit (!) eurot. 

Aga nüüd on ju hilja, rong on juba läinud... või jõuab veel kella keerata? 

Tuesday, October 04, 2011

Tänased meediaminutid ehk miks mõned, kes millestki aru ei saa, saavad alati sõna


Eesti ajakirjandus on imeline paik, ülevaade minu tänasest lugemisest:

No nii, ikka on kriitikanooli meie valitsejate suunas vaikselt lendu lastud, vt näiteks
Jakko Väli värske artikkel "HAMBUNI RELVASTATUD PENSIONÄRIDEGA RIIK"

Kui vaadata selle aasta riigieelarve kava, siis paistavad sealt selgelt valitseva koalitsiooni prioriteedid. Andrus Ansip jätkab juba enne valimisi alustatud flirti pensionäridega. Mart Laari aga ei liiguta õpetajate pisarad või päästjate pahameel. Suurmõmmik tahab tanke ja koptereid, et poisid EÜS-ist saaksid sõjamänge mängida.

Väga ilmekas ja mahlakalt kirjutatud.... soovitan lugeda.

Tänane Päevalehe artikkel, mille pealkiri ilustab tõde, aga on ikkagi üpris mõtlema panev.

Tartu ülikooli inimgeograafia doktorant Kristi Anniste kaitseb peatselt oma doktoritööd, mis on seni kõige põhjalikum ülevaade Soome tööle läinud eestlastest ja nende plaanidest. 2009. aasta küsitluse põhjal selgus:

End Soomes alaliselt sisse seadnud küsitletutest oli koguni 45 protsenti veendunud, et ei kavatse enam kodumaale naasta, 27 protsenti ei osanud küsimusele vastata ja 28 protsenti kinnitas kindlat soovi tagasi tulla. Tegelikult võib ka osa kodumaaihalejatest jääda Eestile kadunuks, lisas Anniste. „Soov ei väljenda seda, paljud tegelikult tagasi tulevad – sealt võib umbes kümme protsenti maha võtta. Neilt, kes tahavad tagasi tulla, me kahjuks ei küsinud, millal nad tagasi kavatsevad tulla, aga paljudel tuli tagasirände põhjustest välja, et nad tulevad tagasi pensionipõlveks,” ütles ta.

Uuring näitab selgelt, et Soome emigreerujad on noored, alles tööea alguses olevad inimesed, kelle keskmine vanus on 30 aastat.


Üle lahe kolijate seas on enim kutseharidusega inimesi – 47 protsenti. „Kutseharidusega on väga paljud ehitajad, kes lähevad Soome sellepärast, et neile makstakse rohkem palka ja nad on väga hinnatud töölised,” selgitas Anniste. Kõrgharidusega inimeste osakaal emigreerujate seas on kõigest 15 protsenti. Neist ligi kolmandik plaanib Eestisse tagasi tulla, samal ajal kui teiste haridustasemete puhul on selliseid inimesi alla viiendiku.

Uurimus näitas, et enamik eestlasi on oma eluga Soomes rahul, ja seega võib pidada loogiliseks, et kuigi nad peavad Eestit endiselt kodumaaks ja naaseks siia meeleldi, ei võta nad koduteed jalge alla enne, kui kunagi määramatus tulevikus, mil ka Eestis on Soomega võrdne palk ja eluolu. 

Samal ajal kirjutab Lauri Tankler "Noored kooli" lõpetaja
ja "Õpetajakuu" algataja Päevalehes...

Sel nädalal hakkavad koolid ja õpilased taas eri vormides avaldama tänu oma headele õpetajatele.
 
Samal ajal aga on kaks aastat tagasi algatatud „Hea õpetaja kuu” mõte hägustuma hakanud, sest koolikatsete, õpetajate palkade ja kõrgharidusreformi teema on tõmmanud meedias ehk isegi liiga palju tähelepanu. Millist õpetajat meie kool vajab, milline õpetaja on tõepoolest hea ja kuidas neid häid juurde saaks – need küsimused peaksid ju olema haridustemaatika tuumaks.

Lauri mõtles välja hea asja - õpetajatele medali andmise kuu, aga nüüd on Lauri mõte teiste liigse meediakära pärast hägustuma hakanud... näib, et "õige" ehk planeeritud diskussiooni fookus on kellelgi käest lipsanud. Seda võib sõnavabadusega riigis juhtuda, aga kas ka Eestis? Ilmselt siis on ikkagi midagi juhtunud, Lauri näib olevat ebameeldivalt üllatatud, et õpetajate teemad on mitmekülgselt päevakorral ja järsku avatud kõikide jaoks... või ma eksin?

Ja kahtlemata on palk üks faktor, aga mitte kõige tähtsam. Kõige tähtsamaks peetakse õpetajakoolitust ja valikuvõimalust. Singapur võtab õpetajakoolitusse vastu ühe soovija kaheksast, Soome ühe kümnest ja Lõuna-Koreas saavad õpetajaks ainult need, kes on ülikooli ülemise viie protsendi seas (McKinsey „Closing the Talent Gap”, 2010).
Meil muidugi pole sellise valiku mõttega midagi peale hakata, kui Tallinna ülikool peab korraldama lisavastuvõtu, sest loodusteaduste suunal pedagoogika õppekohad ei täitunud. Ja me ei räägi siin vaid riigieelarvevälistest kohtadest – need on tasuta.


Lauri ei väsi kordamast ammu kummutatud mantrat, palk ei ole tähtis, palk ei ole tähtis... õpetajate koolitus on tähtis, koolitus on tähtis... äraka üles, Lauri! Vaata, mis Soomes, Koreas ja Singapuris õpetajatele makstakse!

Millised on siis uuenduslikud ideed, mida Lauri välja pakub?

Hea kool ei alga minu arvates mitte majast, õppekavast, juhtimisest ega isegi õpilastest – sisuliselt tahaksin ehitada kooli ning õppe- ja kasvatustöö ümber õpetaja.

Tahan nõuda noorelt õpetajalt seda, et ta annaks tunde koos oma ala professionaaliga ja seda päris pikalt. Tahan nõuda vanemõpetajalt, et ta tegeleks noore kolleegi oskuste arendamisega. Et kogenute ja õppijate vahel toimiks sünergia, mis aitaks kahekesi kiiremini planeerida tunde ja parandada töid ning keskenduda rohkem õpilaste tulemustele kui käitumisprobleemidele. Et noored õpetajad töötaksid alguses poole kohaga (240 eurot kuus ????), saades seetõttu ka vähem raha, kuid suudaksid areneda teatud tasemele, mille järel nende tulemused tooksid hea palga kätte (600 eurot kuus? vt Pulleritsu artiklit).
 

Kas tegemist on silmaklappidega inimesega? Kas sellised inimesed saavadki Eestis oma projektidele rahastuse? Sõnastusest märkame, et Lauri näol on tegemist sihikindla noormehega.

ahjaaa korraks meenus Lauril ka see kohustuslik osa - õpilased.... hmmm, poliitilise korrektsuse huvides mainib ta selle igaks juhuks lõpuks ära...

Selle käigus ei tohi me muidugi unustada seda, et õpilane on õpetajatöö kõige olulisem osa. Mida rohkem anda võimalusi ja arenemisruumi, motivatsiooni ja võimalusi õpetajatele, seda rohkem me tegelikult anname neid õpilastele.

Aga jääb ikka endale kindlaks, kooli keskpunkti tuleb asetada õpetaja!

Samal ajal saame minu eespoolt viidatud artiklitest lugeda tegelikust olukorrast riigis:

Pullerits oma naise näitel 2 päeva tagasi Postimehes: Endises vääringus 8290 krooni (530 eurot) on kõik, mis on heade mõtete ja ülikoolilinnas oma töö eest väärt inimene, kes õpetab riigieksamitulemuste põhjal Eesti esikümnesse kuuluvas Miina Härma gümnaasiumis, koolis, kuhu teiste seas on oma lapsed toonud ka peaminister Andrus Ansip ja haridusminister Jaak Aaviksoo; inimene, kellel on Tartu Ülikooli kõrgharidus, kellel on koolis normkoormusele lisaks kaks ületundi, kellel on staaži üle kahe kümnendi ja kelle tööle on õpilased andnud tagasisidena maksimumilähedasi hindeid.
TÜ uuringust:
Tuleksin tagasi, kui saaksin kodumaal head palka
„Mina tahaks Eestisse tagasi küll,” ütles Soomes töötav Mirjam, kes oma õiget nime ajalehes näha ei soovi. „Aga ma pole see talent, keda kõrge palgaga meelitatakse. Mina, vaadake, olen lihtsalt pedagoogiks õppinud. Aga sellega Eestis kahte last ära ei toida. Makske mulle Eestis selline palk, et saan korteri üürida, süüa osta ja lastega teinekord kinos käia, siis kohe tulen tagasi.”
Tamperes vanurite hooldajana töötav Mirjam nimetas seal teenitavat palka heaks, töötingimusi ja töökeskkonda meeldivaks, kuid lõplikult Soome kolima ta ei kipu. „Ma olen kolmandat aastat seal ja pean ütlema, et sõpru mul seal ei ole tekkinud. Ma ei pane pahaks, soomlased on sama kinnised kui eestlased. Aga kodutunne on ikka siis, kui olen laevaga poole lahe peal Tallinna suunas,” rääkis ta.

Miks siis ikkagi on nii, et osad inimesed ei saa aru, aga saavad pidevalt sõna?



Monday, October 03, 2011

Silmakirjaühiskonna lõpu algus

Viimased kaks nädalat jälgin hinge kinni pidades USAs toimuvaid arenguid. Kas 99% suudab tõesti viia oma sõnumi juhtiva 1%-ni? Kas demokraatiale maailmas on antud uus võimalus?


Huvi teema suhtes peaks tekkime, peale seda kui olete tutvunud demokraatia olemusega Eestis.  Ilmekaks lugemiseks on riigikogu stenogrammid eelmisest nädalast.

30 minutit jäi riigikogulastel aega "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamise" seaduse viimase versiooniga tutvumiseks (eelnõu muudeti kahe päeva jooksul riigikogus tunduvalt), finants- ja riskianalüüse ei olnud sellele eelnõule tehtud, kuigi reegliks on saanud, et mõjuanalüüse majandusele nõutakse isegi ühe päeva riigipühaks kuulutamisel.

Küsimusi ei esitanud keegi peale keskerakondlaste, eelnõu võeti 59 poolt häälega vastu. Kogu teema kerkis avalikkuse ette alles samal nädalal... inimesed olid massiliselt otsuse vastu.

Kelle võim Eestis kehtib? Rahval ja nende esindajatel riigikogus ei näi olevat mingit võimu.

Soovitan astuda välja Eesti massimeedia mõjusfäärist ja vaadata veidi ringi, mis maailmas tegelikult toimub. Inimesed nõuavad demokraatiat ja rahva nõudmistega arvestamist Euroopas, Aasias, Aafrikas ja USAs. Sellel nädalal on sadu tuhandeid inimesi tänavatel. 15.oktoobril on üleilmne meeleavaldus, kus nõutakse päris demokraatiat ja raha diktatuuri lõpetamist.

Euroopas algatati 30. septembril allkirjade kogumine (päästke inimesi, mitte panku - avaaz aktsioon), kuhu paari kolme päeva jooksul on oma allkirja andnud pea 350 000 inimest.   

Euroopa riigipeade kohtumise paik muudeti meeleavalduste kartuses ära. Massiselt ei olda enam nõus valitsejate valeotsuseid ja pankade miinuseid kinni maksma. Loodan, et eestlased oma rahumeelse loomusega ei hakka ainukesena seda EFSF võlga tõesti välja maksma...

Kreekas kirjutab üks inglise keeles blogija, et iseseisvus on kaotatud. IMF ja muud institutsioonid ruulivad, ühe päevaga võeti vastu kinnisvaramaks (800 - 1000 eurot per omanik) , mida 80% elanikkonnast ei suuda maksta.  Kooliõpilased on vallutanud tagasi hulgaliselt suletud koole ja nõuavad seal tasuta gümnaasiumiharidust, õpetajaid ja õpikuid. Politsei ja armee peksavad laiali rahumeelseid protestijaid, kogunemine on praktiliselt võimatu, aga inimesed on nii meeleheitele aetud, et seda tehakse kõigest hoolimata.

USA rahumeelsed protestid on Wall streedilt levinud sajasse linna üle maa. Wall streedi aktsioon on kestnud juba kaks nädalat ja eilsest on neil oma TV, sest peavoolu meedia nende kohta tõeseid uudiseid ei ole avaldanud. Vaata teleuudist sellest, kuidas "Occupy Wall street" ei ole massimeediasse jõudnud, isegi USAs.

Neil on ka oma FB leht, millel on massiliselt teateid maailmas ja USAs toimuvatest aktsioonidest.

Aga ka näiteks ka Manchesteris Inglismaal protestisid 30 000 rahumeelset inimest nädalavahetusel oma valitsuse otsuste vastu. http://www.youtube.com/watch?v=q8GAylUlIAY

Soovitan lugeda Jaak Valge artiklit "Silmakirjaühiskonna lõpu eel", usun, et siin on tõepõhi all. Väga palju sellest silmakirjalikkusest on viimastel nädalatel valguse kätte kistud ja inimesed üle maailma ei lepi enam massilise korruptsiooni ja valetamisega. 

Olen Wall streeti meeleavaldust alates selle algusest nüüd juba rohkem kui kaks nädalat tagasi jälginud, tegemist on märgilise sündmusega USA ja võib-olla ka maailma ajaloos. Loodan juba lähipäevadel kirjutada veidi pikemalt ja põhjalikumalt.