Friday, October 07, 2011

kui sa ei saa aru, kuidas krabada, siis oled ise loll


Millised on siis need meie rahva ühised põhiväärtused? Millele põhinevad meie valitsejad oma otsustes?

Demokraatia Eestis täna on pea olematu. See on selge, siin ei ole vaielda midagi ega kellelgi. Valisite meid ja nüüd meie otsustame kõikide eest lihtsalt ära (hoolimata oma partei programmist ja valimiseelsetes diskussioonides kõneldust), see ei ole demokraatia kaasaja ühiskonna mõttes.

Kus on need meie asjakohased majanduslikud analüüsid, millega kodanikud saaksid tutvuda, et oma seisukohti EFSF ja eurokriisi küsimustes kujundada? Riigikogus esitatud EFSF seadusel puudusid lisadokumendid. Kas see tähendab, et otsus tehti ilma igasuguste analüüsideta? Tänaseni on igatahes avalikkusele esitatud täpselt mitte ühtegi asjalikku seletust ja põhjendust. 

Kus ja millal olid/või on need avalikkusele/valdkondlikele ekspertidele suunatud konverentsid ja foorumid, kus arutame/on arutatud Euroopa kriisi ja Eesti võimalikke lahendusteid? 

Mina ei idealiseeri Rootsi ühiskonnakorraldust, ometi on meil siit palju õppida. Nagu paljudest teistestki riikidest. Ma ei arva, et Eesti peaks olema väike Rootsi, nagu ma ei arva, et Eesti peaks olema väike USA. Usun, et Eestil on võimalik leida oma tee... minu arvates oleme täna valinud "USA-tee" ja see ei ole meie rahvale omane/hea lahendus.  
 
Paljukiidetud USA võimalused avanevad peamiselt 1% elanikkonnast, samas on 99% (lisatud statistika on utreeritud ja omab pigem illustreerivat tähendust) ameeriklastest masendavas sotsiaalmajanduslikus (miljonid tööta, võlgades, kodudest välja aetud, miljonid ilma tervisekindlustuseta, miljonid kehva haridusega, miljonid istuvad muideks vanglas (!) jne) olukorras, mis praeguses kriisis veelgi halveneb. Need väited põhinevad artiklitel, mis lahkavad USA elanikkonna reaalset olukorda ja tuginevad riiklikule statistikale. Ilmselt on paljud nendest kirjutatud süsteemi suhtes kriitiliste inimeste poolt, samas tuleb mõista, et kujunenud olukorras on paljudele oma peaga mõtlevatele inimestele outsider olla juba loomulikum kui insider. Lisaks on nende analüüside puhul, mis tulevad süsteemist väljastpoolt vähekenegi lootust tõeseid seoseid näha, sellise kogemuse olen saanud nii Euroopas kui Eestis ringi vaadates.  

Tagasi USA piiramatute võimaluste juurde. USA põletav energiaprobleem on kujundanud olukorra, kus paljud ülejäänund riigid kogu maailmas peavad oma julgeoleku ja iseseisvuse pärast hirmul olema. Eesti on siin osutunud USA väikeseks, kuid truuks liitlaseks. Juhin siin kõrvalpõikena tähelepanu, et ka see teema on meil tänaseni rahva hulgas läbi diskuteerimata. Muideks. Üks tugevatest tabudest. Mina patsifistina ei poolda Eesti osalemist välisinvasioonides kusagil kolmandates ja meile täiesti tundmatutes riikides, isegi kui neid sõdu nimetatakse võitluseks terrorismiga.

Kahjuks on tänu käputäie pankurite erahuvidele lisaks USAle tänaseks suudetud kriisiservale viia kogu Euroopa ja seega on nüüdsest tegemist meie ühise murega, siit ka minu kasvav huvi USAsse sõitmise vastu, sest seal on inimesi, kes nende „põrandaaluste“ teemadega tegelevad juba aastaid. Selge on see, et rahandusmaailma tuleb kiiremas korras radikaalselt reformida, sellest saadakse täna aru kogu maailmas. Kuid senikaua kuni kodanikkonda selle süsteemi toimisviisidest ja võimalikest lahenduskäikudes pimeduses hoitakse, ei ole meil võimalik käimasolevasse (hetkel Eestis varjatud, aga vaikselt avanevasse) diskussiooni ka oma huvidest lähtuvate lahenduste välja pakkumiseks sekkuda.

Tulemusena on tekkinud omamoodi suur sotsiaalne kodanikualgatusel põhinev massihariduse liikumine (veebis, ühingute, aktsioonide, alternatiivsete uuringute ja väljannetena jne). Üle maailma toimub ulatuslik sotsiaalne tranformatsoon – massiliselt muutunud arusaamad ühiskonna toimimise põhimõtetest ja inimese rollist ühiskonnas. Väljundiks ja ühtlasi ka märgiks sellest on muuhulgas rahutused, streigid, miitingud, konverentsid jne, mida olen siin vaikselt püüdnud paralleelselt välja tuua, sest peavoolu meedia vaikib otsustavalt või annab pealiskaudseid kallutatud uudiseid.

Kõlavas bürokraatiadiskursuses on see teema taandatud kodanikuhariduse sildi alla, pidades silmas piiratud faktiteadmisi riigi seadustest ja institutsioonidest ja jõuga vältides igasuguseid kordades progressiivsemaid võimalusi inimeste emantsipatsiooniks ja seda kaudu iseseisvalt mõtlevaks ja aktiivselt ennast teostavaks subjektiks kujunemisel. Siit ka selgitus, miks me näiteks ei leia Eestist maailmas ülituntud Paulo Freire teoseid ei eesti ega ka inglise keeles va üks-kaks raamatut, kusagil teadusraamatukogu tolmunud riiulitel. Siit ka selgitus, miks need teemad ei ole meie õpetajahariduse keskpunktis, miks meie õpetajad on passiivsed ja ei oska oma õiguste eest  seista. Kõrvale põikena: Kui õpetaja on aktiivne ja loov, siis võib see üle kanduda ka tema õpilastele, seda aga ei saa lasta juhtuda... parem on kui õpetaja on lumpeniseerunud, alamakstud, hariduseta, ühiskonnas tõrjutud ja ületöötanud inimene, siis on ta süsteemi poolt lihtsalt manipuleeritav, siis ta võtab õppekavasse kirjutatud fakti või ülesande, topib lastesse ja kogu moos.

On ju ilmselge, et lisaks finantsringkondadele tuleb rahva tulevikuküsimuste arutelusse kaasata ka kõik teised huvirühmad. Kuidas kaasata neid, kes rahamaailmast midagi ei taipa? Eestis näib justkui ei olekski kedagi kaasatud... paljud inimesed isegi ei saa aru, et otsustatakse põhimõttelise tähtsusega tulevikuküsimusi. Inimesed on passiivsed. Miks? Näiteks tuntud pankur Neivelt julges oma blogis kritiseerida, ta vaigistati sekundiga. Rohkem polegi tema arvamust kuulda olnud. Kõik. Siis võtsid kriitiliselt sõna Helme ja Mälberg jt. Sildistamisega püüti ka neid kiirelt välja tõrjuda.

Äkki see ei olegi teema, mille üle pead vaevata? Samas on aastaid paljudele meist selge, et meie eluviis tervikuna ei ole jätkusuutlik, seega on vaja kardinaalseid reforme mitte ainult hariduses, vaid ka majanduses, põllumajanduses jm. Ilmselt võib jätkusuutlikkuse teemal leida palju artikleid, mida lugeda ja viidata. Jätkusuutlikkuse teema ja globaalne rahanduskriis on omavahel tihedas seoses teemad.

Siiani on küll tehtud säästva arenguga seotud plaane, kuid neid ei ole iial täidetud võib ehk isegi öelda, et need on surnud olnud juba allkirjastamise hetkel. Eestiski nt Säästev Eesti jne. kavad. Lisaks valdkonnaülestele plaanidele on tehtud kõlavaid sõnu ka hariduses keskkonnahariduse tähtsusest, eraldatud on suuri rahasid, kirjutatud on tuhandeid pabereid ja programme, siis üüritakse bussid, kimatakse saja kilomeetrikaugusele parki või parkmetsa, kus lastele näidatakse puid ja põõsaid (märgistatud radadelt ei ole lubatud väljuda!)... see ei ole murrangulisi lahendusi toonud. Miks?

Mulle näib, et mingeid sügavamaid ja suuremaid muutusi ei olegi eliidil olnud kavas ellu viia. USA on kalevi alla pannud mitmed globaalsed jätkusuutlikkusele suunatud protsessid. Siiski on ju arukatele inimestele selge, et eliidi väljapakutud "pea-liiva-alla-peitmise" strateegia on lühinägelik.

Kuidas edasi? Paljud inimesed on aru saanud, et enamikes riikides ei toimi demokraatia nii nagu ta peaks. Valitseb justkui raha mitte inimeste võim. Selleks ongi tekkinud globaalsed massirahutused ja üleriiklikud streigid. Inimesed nõuavad oma kohta otsuste tegemise juures, nõuavad poliitikutelt vastustuse võtmist, nõuavad kardinaalseid muudatusi ja demokraatlikumaid ja läbipaistvamaid otsustusprotsesse. Kodanikuharidus on võtnud uue suuna, progressiivse ja kodanike enda initsiatiivil põhineva suuna, sest tegemist ei ole ainult rikaste võimu ja vaeste allumise teemaga, tegemist on meie ühise tuleviku teemaga. Rahva osalus on jõulisem ja sisulisem kui kunagi varem, sest aeg kardinaalselt uute lahenduste leidmiseks tiksub ja iga sekund on arvel.

Praegu on kiirete globaalsete muutuste aeg, kas Eesti inimesed osalevad aktiivselt aruteludes või vaikivad passiivselt, oodates teiste käske ja otsuseid? (küsimus ei ole retooriline)

Lisan siia ühe seisukoha, mida ka Eestis väga sageli kuuleb...
Cain: ‘If you don’t have a job and you’re not rich, blame yourself’
Herman Cain, republikaan USAst: „Kui sul ei ole tööd ja sa ei ole rikas, siis süüdista iseennast.“
   
loe ja vaata videot siit.
 
ehk kui sa ei saa aru, kuidas krabada, siis oled ise loll – kohe on aru saada, et tegemist ei ole jätkusuutliku mõtteviisi esindajaga. Selliste juhtidega ei saa maailm enam edasi minna.

No comments: