Tuesday, October 04, 2011

Tänased meediaminutid ehk miks mõned, kes millestki aru ei saa, saavad alati sõna


Eesti ajakirjandus on imeline paik, ülevaade minu tänasest lugemisest:

No nii, ikka on kriitikanooli meie valitsejate suunas vaikselt lendu lastud, vt näiteks
Jakko Väli värske artikkel "HAMBUNI RELVASTATUD PENSIONÄRIDEGA RIIK"

Kui vaadata selle aasta riigieelarve kava, siis paistavad sealt selgelt valitseva koalitsiooni prioriteedid. Andrus Ansip jätkab juba enne valimisi alustatud flirti pensionäridega. Mart Laari aga ei liiguta õpetajate pisarad või päästjate pahameel. Suurmõmmik tahab tanke ja koptereid, et poisid EÜS-ist saaksid sõjamänge mängida.

Väga ilmekas ja mahlakalt kirjutatud.... soovitan lugeda.

Tänane Päevalehe artikkel, mille pealkiri ilustab tõde, aga on ikkagi üpris mõtlema panev.

Tartu ülikooli inimgeograafia doktorant Kristi Anniste kaitseb peatselt oma doktoritööd, mis on seni kõige põhjalikum ülevaade Soome tööle läinud eestlastest ja nende plaanidest. 2009. aasta küsitluse põhjal selgus:

End Soomes alaliselt sisse seadnud küsitletutest oli koguni 45 protsenti veendunud, et ei kavatse enam kodumaale naasta, 27 protsenti ei osanud küsimusele vastata ja 28 protsenti kinnitas kindlat soovi tagasi tulla. Tegelikult võib ka osa kodumaaihalejatest jääda Eestile kadunuks, lisas Anniste. „Soov ei väljenda seda, paljud tegelikult tagasi tulevad – sealt võib umbes kümme protsenti maha võtta. Neilt, kes tahavad tagasi tulla, me kahjuks ei küsinud, millal nad tagasi kavatsevad tulla, aga paljudel tuli tagasirände põhjustest välja, et nad tulevad tagasi pensionipõlveks,” ütles ta.

Uuring näitab selgelt, et Soome emigreerujad on noored, alles tööea alguses olevad inimesed, kelle keskmine vanus on 30 aastat.


Üle lahe kolijate seas on enim kutseharidusega inimesi – 47 protsenti. „Kutseharidusega on väga paljud ehitajad, kes lähevad Soome sellepärast, et neile makstakse rohkem palka ja nad on väga hinnatud töölised,” selgitas Anniste. Kõrgharidusega inimeste osakaal emigreerujate seas on kõigest 15 protsenti. Neist ligi kolmandik plaanib Eestisse tagasi tulla, samal ajal kui teiste haridustasemete puhul on selliseid inimesi alla viiendiku.

Uurimus näitas, et enamik eestlasi on oma eluga Soomes rahul, ja seega võib pidada loogiliseks, et kuigi nad peavad Eestit endiselt kodumaaks ja naaseks siia meeleldi, ei võta nad koduteed jalge alla enne, kui kunagi määramatus tulevikus, mil ka Eestis on Soomega võrdne palk ja eluolu. 

Samal ajal kirjutab Lauri Tankler "Noored kooli" lõpetaja
ja "Õpetajakuu" algataja Päevalehes...

Sel nädalal hakkavad koolid ja õpilased taas eri vormides avaldama tänu oma headele õpetajatele.
 
Samal ajal aga on kaks aastat tagasi algatatud „Hea õpetaja kuu” mõte hägustuma hakanud, sest koolikatsete, õpetajate palkade ja kõrgharidusreformi teema on tõmmanud meedias ehk isegi liiga palju tähelepanu. Millist õpetajat meie kool vajab, milline õpetaja on tõepoolest hea ja kuidas neid häid juurde saaks – need küsimused peaksid ju olema haridustemaatika tuumaks.

Lauri mõtles välja hea asja - õpetajatele medali andmise kuu, aga nüüd on Lauri mõte teiste liigse meediakära pärast hägustuma hakanud... näib, et "õige" ehk planeeritud diskussiooni fookus on kellelgi käest lipsanud. Seda võib sõnavabadusega riigis juhtuda, aga kas ka Eestis? Ilmselt siis on ikkagi midagi juhtunud, Lauri näib olevat ebameeldivalt üllatatud, et õpetajate teemad on mitmekülgselt päevakorral ja järsku avatud kõikide jaoks... või ma eksin?

Ja kahtlemata on palk üks faktor, aga mitte kõige tähtsam. Kõige tähtsamaks peetakse õpetajakoolitust ja valikuvõimalust. Singapur võtab õpetajakoolitusse vastu ühe soovija kaheksast, Soome ühe kümnest ja Lõuna-Koreas saavad õpetajaks ainult need, kes on ülikooli ülemise viie protsendi seas (McKinsey „Closing the Talent Gap”, 2010).
Meil muidugi pole sellise valiku mõttega midagi peale hakata, kui Tallinna ülikool peab korraldama lisavastuvõtu, sest loodusteaduste suunal pedagoogika õppekohad ei täitunud. Ja me ei räägi siin vaid riigieelarvevälistest kohtadest – need on tasuta.


Lauri ei väsi kordamast ammu kummutatud mantrat, palk ei ole tähtis, palk ei ole tähtis... õpetajate koolitus on tähtis, koolitus on tähtis... äraka üles, Lauri! Vaata, mis Soomes, Koreas ja Singapuris õpetajatele makstakse!

Millised on siis uuenduslikud ideed, mida Lauri välja pakub?

Hea kool ei alga minu arvates mitte majast, õppekavast, juhtimisest ega isegi õpilastest – sisuliselt tahaksin ehitada kooli ning õppe- ja kasvatustöö ümber õpetaja.

Tahan nõuda noorelt õpetajalt seda, et ta annaks tunde koos oma ala professionaaliga ja seda päris pikalt. Tahan nõuda vanemõpetajalt, et ta tegeleks noore kolleegi oskuste arendamisega. Et kogenute ja õppijate vahel toimiks sünergia, mis aitaks kahekesi kiiremini planeerida tunde ja parandada töid ning keskenduda rohkem õpilaste tulemustele kui käitumisprobleemidele. Et noored õpetajad töötaksid alguses poole kohaga (240 eurot kuus ????), saades seetõttu ka vähem raha, kuid suudaksid areneda teatud tasemele, mille järel nende tulemused tooksid hea palga kätte (600 eurot kuus? vt Pulleritsu artiklit).
 

Kas tegemist on silmaklappidega inimesega? Kas sellised inimesed saavadki Eestis oma projektidele rahastuse? Sõnastusest märkame, et Lauri näol on tegemist sihikindla noormehega.

ahjaaa korraks meenus Lauril ka see kohustuslik osa - õpilased.... hmmm, poliitilise korrektsuse huvides mainib ta selle igaks juhuks lõpuks ära...

Selle käigus ei tohi me muidugi unustada seda, et õpilane on õpetajatöö kõige olulisem osa. Mida rohkem anda võimalusi ja arenemisruumi, motivatsiooni ja võimalusi õpetajatele, seda rohkem me tegelikult anname neid õpilastele.

Aga jääb ikka endale kindlaks, kooli keskpunkti tuleb asetada õpetaja!

Samal ajal saame minu eespoolt viidatud artiklitest lugeda tegelikust olukorrast riigis:

Pullerits oma naise näitel 2 päeva tagasi Postimehes: Endises vääringus 8290 krooni (530 eurot) on kõik, mis on heade mõtete ja ülikoolilinnas oma töö eest väärt inimene, kes õpetab riigieksamitulemuste põhjal Eesti esikümnesse kuuluvas Miina Härma gümnaasiumis, koolis, kuhu teiste seas on oma lapsed toonud ka peaminister Andrus Ansip ja haridusminister Jaak Aaviksoo; inimene, kellel on Tartu Ülikooli kõrgharidus, kellel on koolis normkoormusele lisaks kaks ületundi, kellel on staaži üle kahe kümnendi ja kelle tööle on õpilased andnud tagasisidena maksimumilähedasi hindeid.
TÜ uuringust:
Tuleksin tagasi, kui saaksin kodumaal head palka
„Mina tahaks Eestisse tagasi küll,” ütles Soomes töötav Mirjam, kes oma õiget nime ajalehes näha ei soovi. „Aga ma pole see talent, keda kõrge palgaga meelitatakse. Mina, vaadake, olen lihtsalt pedagoogiks õppinud. Aga sellega Eestis kahte last ära ei toida. Makske mulle Eestis selline palk, et saan korteri üürida, süüa osta ja lastega teinekord kinos käia, siis kohe tulen tagasi.”
Tamperes vanurite hooldajana töötav Mirjam nimetas seal teenitavat palka heaks, töötingimusi ja töökeskkonda meeldivaks, kuid lõplikult Soome kolima ta ei kipu. „Ma olen kolmandat aastat seal ja pean ütlema, et sõpru mul seal ei ole tekkinud. Ma ei pane pahaks, soomlased on sama kinnised kui eestlased. Aga kodutunne on ikka siis, kui olen laevaga poole lahe peal Tallinna suunas,” rääkis ta.

Miks siis ikkagi on nii, et osad inimesed ei saa aru, aga saavad pidevalt sõna?



No comments: