Wednesday, November 30, 2011

Millest lähtuvalt kajastab meedia haridusalaseid probleeme?


Olen alates suvest jälginud Eesti meediakajastusi, mis puudutavad eelkõige hariduse temaatikat. Kui augustis avaldati haridusest peamiselt ministeeriumi teadaandeid, siis tänaseks on kommenteerijate ja kirjutajate arv märkimisväärselt kasvanud. Leian, et haridusest ei ole Eestis varem nii hulgaliselt ja mitmekülgselt kirjutatud. Kirjutiste sisuline kvaliteet on paranenud ja avalikkusel on palju mitmekesisemaid andmeid, mille baasilt oma arvamust kujundada. Kujunemas on avalik debatt hariduse sisu ja vormi üle. Aruteludes osalejate ja kõneisikute arv on ulatuslikum kui piiratud ekspertide ring ja meedial on selles huviliste ringi laienemises olnud oluline roll.   

Kuidas mõjutab ajakirjandus meie kodanikuühiskonna arengut? Minu arvates on ajakirjanike roll kodanike valgustajana väga oluline. Olukorras, kus paljud väljaanded on äriliste huvidega ettevõtted, on ühiskonnas oluliste teemade kajastamisel ajakirjanikel ja kodanikuaktivistidel vaja seljad kokku panna. Kui probleemi ei kajastata, siis ei ole seda ka olemas. Vastukaaluks ajaviitemeedia laiale levikule on tekkinud kodanikuajakirjanike liikumine, novembris toimus esimene kodanikuajakirjanduse konverents Võrus.


Teine küsimus on muidugi, kuidas midagi kajastatakse. Kas ajakirjandus on lihtsalt ajaviide või foorum ühiskonnale oluliste teemade käsitlemiseks? Kui palju on inimesed valmis osalema diskussioonis, kui palju ollakse valmis oma peaga kriitiliselt mõtlema.


Minu arvates on Eestis toimunud oluline samm edasi avatud ühiskonna suunas. Inimesed tunnevad kõrgendatud huvi haridusteemade vastu, sh on need teemad komplekssed ja vajavad süvenemist. Eestis on suur hulk inimesi, kes soovib ka ise koolide ja lasteaedade edendamisse panustada ja kellel on oma arvamus. Rääkides koolist ja lasteaiast ongi meil tegemist igaühte puudutava probleemiga. Igaüks peaks saama asjalikku ja mitmekülgset infot sellest, mis hariduselus parasjagu aktuaalne on.


Kuidas meedia mõjutab meie arvamusi ja mis moodi leiavad ajakirjanikud mingid teemad ja kuidas neid teemasid meile esitatakse? Siin on küsimusi, millele minu arvates võiksime vastuseid otsida.


Ühe võimalusena soovitan lugeda Matthew C. Nisbeti artiklit pealkirjaga


Tegemist on huvitava arutlusega sellest, kuidas sotsiaalsed teemad meedia tähelepanu alla „satuvad“ ja seda kaudu avalikkuseni jõuavad.  Artiklis viidatakse mitmete meediauurijate töödele.


Autor väidab viitega McCombsi uuringutele, et meedia teemade valik mõjutab avalikkuse arvamust ja hoiakuid, aga avalikkusel on meedia tehtavatele valikutele vaid vähene mõju.  


Kuidas siis ikkagi jõuavad sotsiaal- ja haridusteemad meediasse?

Viidates Steve Hilgartneri ja Charles Boski 1988 uuringule kirjutab Nisbet:
The majority of social problems, as defined as situations that are labeled as problematic in the arenas of public discourse and action, never break through to public attention. Those that do, tend to have a small gathering of interested groups keeping them in the public interest.

Ka Eesti meedia ei ole siin erandiks. Tähelepanu saavad need probleemid, mille taga on konkreetsed organisatsioonid, survegrupid või tegijad. Näiteks sobib siin MTÜ Kodaniku Hääl. Peale seda kui MTÜ asutati on Tallinna lasteaedade teema ülimalt laialt meedias kajastamist leidnud. Samas võib mõnikord küsida, kas need kajastused on ajakirjanduse seisukohalt alati mitmekülgsed ja tasakaalustatud. Hariduse teema üldiselt väga kompleksne ja meie „kiire“ uudise ajastul raskelt käsitletav. Seega on mõistetav, miks ajakirjanikel ilma suure sisulise tööta koolist või lasteaiast kirjutada ei õnnestu.  


Meedia lähtub võistlevate sotsiaalsete teemade kajastamisel valiku printsiipidest, mis sisaldavad poliitilisi, kultuurilisi ja institutsioonilisi faktoreid.


This includes the competition for space, the need for drama and novelty (people love drama and novelty if you didn’t already notice), the danger of saturation, the rhythm of organizational life, cultural preoccupations, and political biases. In other words, a lot of different factors working at once.

For example, if an issue saturates the public space, attention to it will generally decline because people get bored. Then, competing issues can swoop in and steal the public attention. Culturally, issues that fit with broad cultural concerns, such as health will fare better.

Näiteks sobib siin õpetajate palkade teema. Facebooki kogukond „Õpetajale väärine palk“ kogus oma esimestel päevadel tohutut meedia tähelepanu. Ilmus mitmeid viiteid lehel tehtud kommentaaridele. Paari päevaga kodanike spontaanse algatusena korraldatud meelevaldus toimus 5. septembril 2011 Tõnismäel. Kogunemine sai väga palju tähelepanu raadios ja televisoonis, ajalehtede veebiväljaannetes, kuid märkimisväärselt vähem paberipõhises ajakirjanduses. Haridustöötajatele suunatud „Õpetajate Leht“ pidas teemat ebahuvitavaks ja ei avaldanud ühtegi pilti ega artiklit.

Järgnes lainena kirjutisi ajakirjanikelt, õpetajatelt, ministeeriumist ja huvirühmade organisatsioonidelt.

II meeleavaldus Raadiomaja juures suutis taaskord ajakirjanike huvi äratada. Järjekordselt oli meedia huvi suur, kogunemist näidati kõikides uudistes sh mitmel pool I uudisena õhtul.


III meeleavalduse korraldasid Eesti Haridustöötajate Liidu inimesed 26. oktoobril Toompeal. Osalejate arv oli üle 1000. Siit edasi hakkas meedia huvi õpetajate palgateema vastu raugema.


Kerkis esile lasteaedade küsimus. Sotsiaaldemokraatide ja Kodaniku Hääle algatusel toimus meeleavaldus Tallinna Lasteaedade toetuseks Vana-Viru tänaval. Meedia tähelepanu oli jälle üleval. Kirjutati, näidati, arutati – seekord Tallinna lasteaedadest ja Keskerakonnast. Facebooki lehel „Õpetajatele vääriline palk“ oli kommenteerijate arv märkimisväärselt vähenenud.

Novembris Tallinna lasteaias juhtunud traagiline õnnetus tõstis lasteaiad jälle tähelepanu keskmesse. Siit edasi hakati meedias juba rääkima sisulistest probleemidest hariduses. Kas oleme jõudnud sisuliste haridusaruteludeni ka tegelikkuses?     

Journalists play a part as well, in deciding what qualifies as news and what merits coverage. The journalist’s understanding of the issue also affects the way it’s framed, and therefore if people will pay attention to it. There are an endless number of factors that influence why an issue will peak the interest of the public at any given time, but you can bet it will depend on what other issues it has to compete against at that time.



Tegemist on huvitava kodanikuühiskonna probleemiga. Loodan, et leidub aktiivseid ajakirjandusuurijaid, kes soovivad teemat lähemalt vaadelda, ilmunud artiklite sisu ja mõju avaliku arvamuse kujundamisel analüüsida. Kodanikuühiskonna edenemisel ja efektiivsemal koostööl ajakirjandusega võiks sellistel analüüsidel olla märkimisväärne mõju.

Kui kellelgi on lähem huvi asjaga tegeleda või teemat arutada, siis võiks minuga ühendust võtta kirjutades meilile evelintamm at yahoo.co.in.

Lisatud 02.detsember 2011:
Leidsin täna  Katrin Aava doktoritöö, milles ta analüüsib muuhulgas ka haridusalaseid meediatekste. Väga huvitav töö, kaitstud 2010 Tallinna Ülikoolis. Soovitan lugeda!

Kui anonüümsus muutub normiks

Lugesin anonüümselt kirjutatud kiituskirja Delfis, kus lapsevanem avaldab kiitust oma lasteaia õpetajatele ja juhatajale. 

 

 

 

 

Minu lapse lasteaiakasvatajad on fantastilised!

Kus siis on selline imeväärne lasteaed ja kasvatajad? Teate, ma ei julge seda öelda. Ma ei julge selle lasteaia nime öelda, sest ma ei taha, et sellel lasteaial ja juhatajal minu pärast pahandusi tuleks. Praegu veebimeedias käiv nõiajaht ja möll lasteasutuste ümber, anonüümsete kommenteerijate pahatahtlikkus, annab selliseks hirmuks enam kui põhjust. Ma võin ainult öelda, et see lasteaed asub Tallinnas ja see on tõestuseks, et ka napi eelarvega annab päris palju ära teha, kui inimesed ise on motiveeritud ja asjatundlikud. 

Inimesed on lasteasutuses tähtsamad kui peened remondid, projektid ja moodsad ümberkorraldused. Inimesed on ju need, kes lapsi tegelikult hoiavad, mitte sile sein või uhked atraktsioonid. Kui uhkes majas ei ole õigeid inimesi, kes lapsi mõistaksid ja oskaksid neid hoida, siis pole kuitahes kallitest remontidest abi. Inimestest oleneb kõik ja kui inimesi - lasteaiaõpetajaid ja juhatajat, söögitädi ja kokka, majahoidjat ja koristajat - ei väärtustata, siis oleme valel teel. 

On väga tähendusrikas, et lasteaiaõpetajaid, -juhatajaid kiites ei julgeta nende nimesid ja lasteaeda mainida. Olen seda ka ise juba korduvalt kogenud, et õpetajad ja lasteaiaõpetajad ei luba oma nime avalikustada ja kardavad repressioone. Tegemist ei ole ainult lasteaedade probleemiga, sama hirm on ka koolides.

Kui isegi kiitust ei julgeta avalikult välja öelda, siis kriitika avaldamine sellistes tingimustes on otsene karistamine. Nii muutuvadki haridusasutused kinnisteks institutsioonides, kust teateid saadakse ainult siis, kui juhtunud on midagi traagilist, millest teatamata jätta ei saa.

Mida me siis teame oma laste igapäeva tegemistest koolis, mida teame lasteaedadest ja nende kasvatusest/õpetusest? Kas saame oodata, et meie õpetajad julgeksid oma ja laste õiguste eest seista? Kust saame häid uudiseid sellest, mis toimub koolis/lasteaias? Kust saame asjakohaseid ja sisulisi teateid, kuidas tekkivad arutelud?

Olen kirjutanud vaikivast ajastust meie hariduselust juba varemgi, kuid käesolev artikkel on tunnistuseks, et tegemist on tõsise probleemiga meie ühiskonnas. Kas isegi avalik kiitus võib osutuda karistuseks ? Vähemalt tajutakse seda ohtu lapsevanemate poolelt, kes jätavad isegi kiidusõnad anonüümseks.

 

saladuse režiim ja hea uus haridus Eestis

Kirjutatud märtsis 2011 ja kärbituna avaldatud Õpetajate Lehes

Oleme tagasi alguses…

kirjutatud jaanuaris 2011 ja kärbituna avaldatud Õpetajate Lehes, täielikult avaldatud Rootsi "Eesti Päevalehes"

Vabadusest Eesti poliitikas

Kirjutatud detsembris 2010

vaigistamine ja vabadus

Kirjutatud aprillis 2011

Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks õpetajad peaksid ühinema

Kirjutatud novembris 2011 avaldatud netiajakirjas "Lasteaed"

MTÜ Kodaniku Hääl on Tallinnas avalikustanud paljut, mida haridusinimesed ise on aastaid maha vaikinud. Kas kodanikel jätkub julgust ja head tahet minna oma nõudmistes lõpuni? Eemärgiks ei ole ükskõik millised lasteaiakohad, ükskõik millise hinnaga, vaid kvaliteetne (alus)haridus meie lastele. Rahapuudus lasteaedade eelarves on selle probleemi juures ilmselt jäämäe veepealne osa. Samas ei saa me oodata lasteaedade arenemist olukorras, kus raha jätkub vaevalt hinges püsimiseks. Nagu üks lasteaiajuhataja (kes oma nime ei lubanud mainida, loomulikult) ütles, "Minimaalsete vahenditega maksimaalset tulemust ei saa!". Sama juhataja ütles, et viimased viis aastat ei saa me lasteaia arengust rääkida, sest selliste rahaliste ressursside juures on hea, kui suudetakse säilitada olemasolevat taset.

Miks on lasteaiaõpetajad ja õpetajad nii kaua vaikselt kannatanud? Põhjus on ilmselt üks, meil puuduvad asjalikud kaasaegsed õpetajate esindusorganisatsioonid, kes suudaks oma liikmete huvide ja õiguste eest seista. Senikaua kuni õpetajate organisatsioonid jalgu alla ei saa, jätkub samasugune trall, kus ministeerium ja omavalitused dikteerivad pedagoogilisele personalile nõudmisi. Viiakse läbi jätkuvaid "haridusreforme", millel praktiliselt puuduvad teaduslikud põhjendused, puuduvad koolitused ja selgitav materjal, puuduvad õpikud ja kohanemiseks vajalik ülemineku aeg. Enamus otsustest on peamiselt põhjendatud majanduslike kaalutlustega, püüame teha odavat kooli ja odavat lasteaeda. Laste arvelt on kokku hoitud aastaid.

Kui kaua lapsevanemad ja õpetajad sellise olukorraga vaikides lepivad? Vaadates viimaste aegade arenguid, siis ilmselt enam mitte kaua. Anonüümsete kiituste ja laituste, viidete ja kirjutajate aeg meie hariduselus on läbi saamas. Iga õpetaja, kes suudab hoolimata rasketest tingimustest, oma tööd südamega teha, on väärt avalikkuse lugupidamist.

Suvine intervjuu Rootsi "Eesti Päevalehele" II osa

Suvel tegi Rootsi Eesti Päevalehe peatoimetaja Tiina Pintsaar minuga intervjuu, mis avaldati kahes järjestikuses lehes. I osa sellest intervjuust on siin blogis avaldatud 29.novembril. 
7. Kuidas aidata lastel võõras keskkonnas alal hoida või õpetada talle piisavalt head eesti keelt?
Lastega tuleb kodus ikka eesti keeles suhelda, isegi kui üks pereliikmetest räägib teist keelt. Paljud ei võta seda iseenesest mõistetavalt, vaid püüavad rootsi keele õppimise eesmärgil oma lastega ka kodus võõrkeeles rääkida. Tänapäeval soovitatakse vanematel oma lastega kindlasti emakeeles suhelda.

Hea on hoida lähedasi suhteid Eestis elavate sugulastega, siis on lapsel põhjust eesti keelt elus hoida ja selles keeles pidevalt rääkida ja kirjutada.

Lisaks kõnekeelele on oluline tegeleda ka kirjakeele arendamise ja hoidmisega. Selleks tuleks kodusesse raamatukokku hulgaliselt huvitavaid ja eakohaseid eesti keelseid raamatuid varuda ja seda kogu pidevalt täiendada.

Olen Eesti keeleõpetajatega rääkinud, et vajaksime interaktiivseid eesti keele õppimise lehekülgi Internetti. Tegemist peaks olema huvitavate ja eakohaste materjalidega, sest muidu lapsi õppima ei motiveeri. Olen mõned leheküljed leidnud, kuid enamasti on tegemist pigem kuiva ja igava õpikule lisanduva töövihiku veebiversiooniga. Usun, et siin võiksid väliseestlased ise aktiivsemalt käed külge panna ja oma nii lastele kui täiskasvanutele sobivaid veebimaterjale luua. Vähemalt tuleks näidata üles aktiivset huvi, et midagi sellist kiiresti loodaks.

8. Kas lapsed peaksid kasvama vabakasvatuse egiidi all või eelistad ikkagi karmimat kasvatust?

Vabakasvatus ja karmim kasvatus. Hm. Ma ei eelista kumbagi. Olen defineerinud kasvatust ja kasvamist artiklis „INIMESE VABADUS KASVADA“, mis peaks veel sellel aastal Eesti kasvatusteadlase Tiiu Kuurme koostatud kogumikus ilmuma, hetkel on artikkel kättesaadav minu blogis http://evelintamm.blogspot.com.

Tsiteerin sealt:
Kasvamine minu käsitluses on loov ja vaba dialoogilis-mänguline protsess, mille kaudu inimene saab subjektina areneda.
Kasvatus tähistab mitmesugustes sotsiaalsetes keskkondades toimuvat tingimuste loomist lapse kasvamisel ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks, mille taotluseks on lapse moraalne, füüsiline ja vaimne areng. 
Eelistangi pigem rääkida inimeseks kasvamisest kui kasvatusest, sest eesti keeles on „kasvatuse“ mõistel omamoodi karmikäelisuse maik mann. Usun, et meie kultuuris on vaja kõneleda pigem vabadusest kui karistustest kasvatuses, sest vägivalda on kasvatuse argipäevas rohkem kui ehk tahame uskudagi.

Vabakasvatuse all mõistetakse enamasti kasvatamatust ja seda ma kindlasti ei poolda.

10. Kuidas peaksid õpetajad koolis lastega käituma - kas püüdma säilitada autoriteeti või olema pigem sõbrad?
Iga õpetaja peaks loomulikult olema autoriteet ja hoolima oma õpilastest, olema nendega sõbralik. Igaks juhuks tuleb eraldi välja tuua, et autoriteet ja autokraat ei ole üks ja seesama. Täiskasvanu, kes arvab, et ta on lastest tähtsam või neist üle, tänapäeva kooli õpetajaks ei sobi. See ei tähenda siiski, et õpetaja ja laps on samaväärsed, vaid et õpetaja peab lapse seisukohtadega arvestama ja vajadusel oma otsuseid lapsele selgitama ja püüdma kompromisse leida.    

11. Kuidas peaks õpetaja tänapäeval tagama tunnis korra ilma, et keegi teda pärast vägivallatsemises ei saaks süüdistada?
Loomulik autoriteet on selleks kõige parem viis. Vägivaldsed inimesed kelleski usaldust ei tekita, nende võim põhineb hirmutamisel. Autoriteedi võim põhineb usaldusel, lapsed saavad aru, et lihtsalt nii on vaja käituda, et üheskoos oleks võimalik õppida ja edasi minna.

Kui õpetajal puudub kontakt lastega ja/või iseendaga, siis on hirmutamine esmane võte varjamaks oma ebakindlust. Sageli on vägivaldsed inimesed sisemas väga haavatavad ja hirmunud.

Kuidas toetada õpetaja kujunemist terveks autoriteetseks isiksuseks, kelle sõna on lastele ja teistele täiskasvanutele tähtis, see on tänapäeva haridussüsteemis üpris keeruline. Koolides tuleks sellega palju enam tegeleda - see on õpetaja loomingulise vabaduse küsimus, mis rangelt reglementeeritud ja mehhaniseeritud keskkondades kängub ja kiratseb. 

12. Kas õpilastele peaks panema juba algklassidest alates hindeid või mitte? Mis klassist oleks sobilik laste teadmisi avalikult hindama hakata?
Minu arvates on hinded algklassides täiesti asjatud. Tekivad kunstlikud õpetaja suva järgi koostatud pingeread ja püütakse võrrelda võrreldamatut. Unustatakse, et iga inimene on kordumatu, mitte matemaatika või inglise keele „õigete vastuste masin“. Hinded on justkui piits, millega sundida lapsi õppetükkide juurde, samas näitavad paljud uuringud, et see piits ei tööta. Hindamise tulemusena on mõned lollid ja mõned jälle kuidagi väga tublid ja targad ja nii nad siis käituvadki vastavalt sellele sildile, mille nad algklassides otsaette said.

Tegelikuses on lapse arengule palju kasulikum, kui toimuvad regulaarsed arenguvestlused, kus lapsevanemad arutavad koos õpetaja ja lapsega, kuidas edasi minna, mis on hästi läinud ja mida tuleks parandada. Sellisel juhul saavad õpetaja ja lapsevanem omavahel parema kontakti ja laps näeb, et kõiki ka tegelikult huvitab tema tegevus ja kordaminekud. Laps saab teada, kuidas teised tema õppimist tajuvad ja mida temalt oodatakse. Arenguvestlustel saab ka ühiskoos mõelda, mida on edaspidi vaja teha koolis ja mida kodus, saab jaotada vastusvaldkonnad jne. Laps ei ole oma õppimises üksi, vaid tal on tugimeeskond nii kodus kui koolis. Sellisel juhul ei saa iga üksik tühine aps saatuslikuks ja seega ka lapse murekoorem on palju väiksem.

Avalik hindamine on minu arvates pigem täiesti mõtetu. Hindamist vajatakse ju õppimisprotsessi tagasisidestamiseks. Inimesed tahavad teada, kuidas neil koolis läheb. Hinnete avalikustamine teenib, aga noore inimese arengu seisukohast pigem mõtetuid eesmärke ja seetõttu ma seda üleüldse vajalikuks ei pea.

13. Kas lastele igakuise taskuraha andmine on kasvatuslikult hea? Või näiteks oma toa koristamise või heade hinnete eest tasumine?
Taskuraha andmine on väga hea, sest siis õpib laps rahaga ringi käima. Taskuraha suurus peab olema mõistlik, sest muidu õpib laps hoopis raha raiskama ja igasugust asjatut räpsu kokku ostma.

Toa koristamise ja heade hinnete eest rahaga tasumist ma mingil juhul õigeks ei pea. Need on lapse enda sisemisest huvist tekkivad kohustused. Minu arvates peab laskma lapsel toa koristamise ja õppimise vajadusest ise aru saada. Kui oma tuba ei korista, siis on see ju väga segamini ja kedagi külla kutsuda ei saa. Õppimine on täiesti lapse oma huvi, sest õpitakse ju ainult iseendale. Kui lapsele nende asjade eest raha pakutakse, siis õpib laps, et iga tema liigutuse eest peab keegi maksma ja tasuta ta juba naljalt midagi tegema ei hakkagi. Kui midagi tahad saada, siis maksa.... ärilistele suhetele normaalset perekonda ju ei ehita.

14. Kuidas leida aega kiire elutempo juures iseendast hoolimiseks? 
Kui hoolid iseendast, siis tuleb kiirustamine lõpetada ja hakata elama. 24h 7 päeva nädalas telefonidele ja kirjadele vastamine ei ole loomulik. Inimene vajab puhkust ja rahu ning seda regulaarselt, mitte ükskord aasta jooksul. Stress ja depressioon on kõige raskemad haigused meie tänapäeva ühiskonnas. Sageli lõppevad need surmaga. Soovitan kõikidel iseenda päevakava ja elustiil üle vaadata ja mõelda, kas sellise tempoga on võimalik lõputult vastu pidada. Kui inventuur näitab, et sinu elustiil ei ole jätkusuutlik, siis tuleb muutustega alustada juba täna.
 
28. ja 29. juunil 2011 Järnas
Foto: Lina-Maria Larsson

Tuesday, November 29, 2011

kodanikujulgusest

Leidsin tänastest uudistevoost huvitava artikli USA tüdrukust Emma Sullivanist, mis võiks innustada ka meie noori rohkem poliitikas osalema.

Heade uudiste vanemtoimetaja Cord Jefferson kirjutas artikli

People Are Awesome: This Teenager Fought and Beat a Governor Over First Amendment Rights

Lühidalt kokkuvõttes:
Emma kirjutas oma twitteri kontole, et Kansase kuberner Sam Brownback imeb. Järgnevalt kutsuti tüdruk kooli direktori juurde, kus kuberneri nimel nõuti vabandamist. Alguses oli Emma väga ehmatanud ja tundis ennast süüdi. Arutanud probleemi oma õega, kes õpib Wichita Ülikoolis poliitikateadusi, keeldus neiu siiski vabandamast.  Ta lisas selgituseks, et talle ei meeldi kuberneri hoiakud abordi ja geiküsimustes.

Seepeale osutus vabandajaks hoopis kuberner. Sam Brownback teatas avalikus pöördumises, et tema meeskond reageeris üle ja kinnitas, et sõnavabadus on USAs väga oluline põhiõigus.

Suvine intervjuu Rootsi "Eesti Päevalehele" I osa

Juunis tegi Rootsi Eesti Päevalehe vastutav väljaandja ja peatoimetaja Tiina Pintsaar minuga intervjuu. Intervjuu sai üpris mahukas ja panen selle blogisse kahes osas.

1.Palun tutvusta ennast ja oma tegemisi Eestis.
Olen kasvanud üles talus väikses mereäärses Altja kalurikülas Lahemaa metsade vahel. Oma esimese ettevõttega alustasin 19.aastaselt Tallinnas, tegelesime personali vahendamisega väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Kuigi ettevõte oli edukas otsustasin lapsega koduseks jääda ja kolisin maale tagasi. Selleks ajaks oli meie talust saanud Toomarahva turismitalu ja oma lapse esimesed kolm eluaastat olin talus perenaiseks. Siis kolisime jälle Tallinnasse tagasi ja alustasin alushariduse pedagoogika õpinguid ja ühtlasi hakkasin ka tööle lasteaiaõpetajana Sorose rahastatud Hea Alguse rühmas. Sealt edasi läksin juba magistratuuri ja nüüd mõtlen vaikselt doktoritöö kirjutamise peale.
               
Olen olnud aastaid aktiivne haridusuuendaja. Kuna minu enda koolitee oli piinarikas ja hoolimata parimatest hinnetest ei tahtnud ma koolis käia, siis on Eesti kooli ja lasteaia uuendamine saanud mulle omamoodi südame asjaks. Hiljem olen oma lapse kõrvalt ja ise töötades sageli näinud, et haridussüsteem ei tööta laste heaks, vaid tegemist on omamoodi nõukaaja sujuva jätkuga. Inimesed on tardunud ja isegi ei taipa paljusid asju küsimärgistada, sest nii on see justkui alati olnud.

Minu üheks eeliseks on mitme võõrkeele oskus ja see, et olen saanud paljudes Euroopa riikides lasteaedasid ja koole või ka sotsiaalasutusi külastada (Soome, Rootsi, Saksamaa, Slovakkia, Iirimaa, Hollandi, Taani, Norra, Läti, Prantsusmaa), koolitustel  käia ja isegi erinevates riikides ajutiselt töötada (Saksamaal, Soomes ja Rootsis). Minu koduses raamatukogus on raamatuid viies keeles, eriti kogun filosoofia ja kasvatusteaduste klassikat originaalkeeltes.

Paralleelselt tegelen palju inimõiguste teemadega, mis puudutavad lapsi, naisi ja puuetega inimesi. Olen teinud mitmeid uuringuid, kirjutanud artikleid ja osalenud erinevates projektides probleemide teadvustamiseks ja lahendamiseks.
 
Lisaks haridusteemadele huvitavad mind ka keskkonna küsimused. Minu kodu Lahemaal Altjal asub ilmselt ühes looduslikult kauneimas kohas Eestis, olen kasvanud ökoloogiliselt väga tasakaalustatud keskkonnas ja pean inimese kontakti loodusega iseenesest mõistetavaks. Alles viimastel aastatel olen märganud, et mitte igaühel ei ole loodusega seda sinasõprust ja püüan nüüd omalt poolt anda panuse Läänemere piirkonna inimeste arusaamade muutusesse. Shokeeriv on teada, et elame ühe saastatuima veekogu kallastel ja enamus inimesi elavad juskui täielikus unes ja isegi ei märka saastatuses probleemi.

Filosoofilised mõtisklused vabadusest ja loovuses on minu üheks lemmikteemaks, kas räägime siis haridusest, kultuurist või ühiskonnast laiemalt. Kust täpselt läheb piir inimese vabaduse ja ühiskonna vaajduste vahelt, mida tähendab olla loov laps tänases koolis, milline on tuleviku kool, mis on Eesti oma kasvatusfilosoofia jne jne. 

Minu jaoks on väga tähtis, et teadus ei oleks tegelikkusest lõplikult lahus. Seetõttu püüan kirjutada lihtsalt ja kõikidele kättesaadavalt, samuti jätkata pidevalt sotsiaal- ja haridusvaldkonnas töötamist. Üsna sageli istuvad „päristeadlased“ kusagil valgete seinte vahel ja on uppunud „tähtsatesse“ tekstidesse, samal ajal kui elu räägib hoopis teist keelt. On justkui kaks maailma teaduse ja tegeliku elu maailmad, mille ühitamine näib võimatu. Selles suhtes olen pragmaatik, sest Eesti on nii väike ja niisama targutusteks meil inimesi napib. Eestlased peavad olema mitmekülgsed ja toimekad, muidu jäävad paljud kohalikele olulised teemad lahenduseta.  


2. Kuidas tekkis mõte kolida perega Rootsi?

Tulin esimest korda Järnasse 6 aastat tagasi. Sattusin siia intuitiivpedagoogika kursusele Solviki kooli  ja kohe esimesest hetkest võlus mind siinne loodus ja inimesed.
Kolm aastat hiljem kolisimegi perega Rootsi, sest leidsin, et Solvik on minu lapsele sobivaim kool. Tegemist on väga erilise vabakooliga, mis juba 70 aastatest alates on keskendunud loovusele selle kõige erinevamates vormides, suurt tähelepanu pööratakse keskkonna säästmisele ja jätkusuutlikule eluviisile. Kui tütar Kristin oli minu ettepanekuga nõus, siis saigi kahe nädala jooksul elukohta vahetatud.
Huvitav on see, et minu vanaema Helga Kassi (neiupõlvenimega Nakström) mitmed sõbrannad ja ka tema kasuvanemad põgenesid sõja ajal Södertälje kanti ja nüüdki elavad mitmed nendest siin üsna samas piirkonnas. Lisaks on Altja küla, kust ma pärit olen algselt olnud Rootsi küla.  

3. Kuidas sujus kohanemine siinsesse keskkonda?
Augusti lõpus 2009 alustas Kristin (13a) 5 klassis ilma sõnakestki rootsi keelt oskamata ja tänaseks suhtleb ja kirjutab vabalt nii inglise kui rootsi keeles. Septembrist alustas minu elukaaslane Indrek Parts paadiehituse kursusega Stensundi Rahvaülikoolis ja tänaseks räägib ka tema vabalt rootsi keelt, eelmisel õppeaastal töötas juba õpetajana samas koolis.
Minu õppimine läks samuti väga kergelt, poole aasta jooksul sain SFI (Rootsi keel sisserännanutele) läbitud ja siis alustasin juba gümnaasiumi tasemel keele õppimist. Artiklite kirjutamiseni ei ole kahe aasta jooksul veel jõunud, küll aga olen saanud palju „uut“ erialast kirjandust, millega töötada ja kirjutanud palju rootsi keelset luulet.

Minu arvates oli esimene aasta ikkagi väga pingeline, sest tööd oli üle ootuste raske leida ja intensiivne keele õppimine oli vaimselt väga pingutav. Erialast tööd sain alles jaanuarist Hölö lasteaeda. Meie kolimine sattus Rootsi majanduslanguse kõige raskemale ajale, tänaseks on olukord kohalikul tööturul ilmselt teine.

Täieliku üllatusena selgus, et väga keeruline on saada telefoninumbrit, pangaarvet ja interneti ühendust. Tänu sellele käisin ringi tuhandelised käekotis ja kaotasin aastaks kontakti enamusega oma endistest tuttavatest. Olime sattunud juskui täiesti teise maailma, kus kõik eelnev lõigati ära ja muutus tühiseks. Mis nimi? Kust tuled? Eestist. Ahaa... järelikult Ida-Euroopa koristaja või ehitaja.

Kohalikus kogukonnas oleme siiski leidnud tänaseks oma koha. Meie ümbruskonnas elab ka teisi eestlasi ja tänu omade õlgõla tundele ilmselt olemegi nii hästi toime tulnud. Lisaks eestlastele on meil palju häid sõpru ka kohalike rootslaste hulgas. Omamoodi huvitav ja sisemiselt väga rikastav kohanemisaeg on olnud.

4. Sa pead vähemalt viite erinevat blogi. Kirjelda palun neid täpsemalt. 

See on kõige esimene blogi, millega ma alustasin siis, kui tundsin, et oleks vaja oma kirjutamisi iseendale säilitada. Siin ja seal ilmus artikleid ja ühte teist, mingil hetkel läks juba raskeks ülevaate saamine, mida ja kus olen avaldanud. Siis hakkasingi kõike eesti keeles kirjutatut kokku koguma. Vahele kirjutasin niisama elust ja olemisest, hiljem avaldasin ka mõningaid luuletusi.

Eelmise aasta sügisel osalesin flow-mängus, mille korraldas üks Brasiilia naine, kes tänaseks elab Belgias. Meil oli vahva grupp elukunstnikke, rääkisime elust ja eluülesandest. Sulgesime ennast kolmeks päevaks ühte Ytterjärna kööki ja rääkisime tundide kaupa oma unistustest. Peale seda sain tohutult inpiratsiooni ja ühtlasi otsustasin hakata keskenduma loovusele ja vabadusele. Ühe teemana kerkis ka lihtsalt elamine, mis Eestis alles suhteliselt tundmata teema. Hakkasin sellele lehele koguma oma kirjutamisi, mis just nendesse teemadesse puutuvad.

Need kaks lehte on väga populaarsed ja tuhanded inimesed on minu kirjutamisi lugemas käinud. Olen saanud palju uusi pakkumis artiklite kirjutamiseks erinevates ajalehtedes ja ajakirjades Eestis. See on olnud väga huvitav kogemus. Täna sunnib mind kirjutama juba lugejate nõudmine, olen saanud palju positiivset tagasisidet nii Eestis kui mujal elavatelt eestlastelt.

THE APPLE TREE collected discussions with the apple tree http://evelintamm.wordpress.com
Samal ajal loovuse ja vabaduse blogiga hakkasin avaldama ka oma rootsi ja inglise keeles kirjutatud materjale. Nüüd on järjest enam inimesi maailma eri paikadest küsinud, kust saab minu tekste ja luuletusi lugeda inglise keeles. Püüan ilmselt lisaks eesti keelele edaspidi rohkem inglise keeles kirjutada ja seda blogi teatava regulaarsusega uuendada.

Eestis elades tundus, et minu teemad puudutavad Eesti inimesi, aga nüüd hakkan järjest enam aru saama, et paljud küsimused, mis minu peas keerlevad ja vastuseid tahavad saada, on tegelikkuses globaalsed küsimused. See tõttu liigungi ehk nüüd vaikselt inglise keeles avaldamise suunas.   

See on minu esimene luulekogu veebis, mille avaldasin 4. veebruaril. Olen peale Rootsi kolimist väga palju luulet kirjutanud nii eesti, rootsi kui ka inglise keeles. Poeedina Eestis elamine on kui hullumeelsus. Poeedina Rootsis elamine on võimalik ja isegi väga ilus, olen seda võimalust tänaseks pea kaks aastat nautinud. „Kibuvitsad“ on refleksioon eestlaseks olemisest kevadest kevadeni Rootsimaal. 

ROOTSI KEELE TUNNID VEEBIS http://rootsikeeled.blogspot.com/
Kui hakkasin rootsi keelt õppima, siis tundsin puudust headest keeleõppe materjalidest. Mõtlesin isiklikuks otstarbeks ühtteist kokku koguda, nüüd on ka see saanud avalikuks materjaliks. Inimesi, kes seda kasutavad on üle kogu maailma ja miks ka mitte. Esialgu kirjutasin eesti keeles, nüüd kirjutan oma väheke vigases rootsi keeles. See on hea paik harjutamiseks. Teisalt on tagant järele nii huvitav vaadelda oma keele arenemist. Samal põhjusel olen ka oma rootsi keelseid luuletusi avaldanud.

Tegelikult on mul veel mõned leheküljed, millega ma tegelen. Üks uuemaid ja hetkel minu jaoks huvitavamaid on http://www.cleanbaltic.eu . Lehekülg, mille kaudu saavad Läänemere keskkonnaprobleemidega tegelevad inimesed ja organisatsioonid omavahel ühendust ning infot jagada. Alustasime juuni alguses. Kasutame Eestis loodud tarkvara, mille nimi on community tools.

Pildistas: Filiz Telek kunstnik ja aktivist Türgist
Jätkub...

Monday, November 28, 2011

Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks õpetajad peaksid ühinema


Viimaste päevade jooksul on seoses traagilise juhtumiga Lasnamäe lasteaias kerkinud teravalt üles paljud kaua varjusurmas olnud teemad, mis on tihedas seoses meie hariduse kvaliteediga. Lasteaed on koht, kuhu lapsevanem toob terveks päevaks oma kõige kallima vara. Teadmine võimalusest, et lapse baasturvalisus meie lasteaedade tänase korralduse juures ei pruugi olla kaitstud, on paljusid inimesi nüüd lõpuks lasteaia probleemidele mõtlema pannud. Kahjuks ärkame alles siis, kui kohutav õnnetus on juba juhtunud.

17. novembril tähistati Lapse Õiguse Konventsiooni kahekümnendat aastapäeva. Tähistati leinas ja kurbuses. Oma sõnavõtus Eesti lastekaitse olukorrast ei näinud Katrin Saks (Eesti Lastekaitse Liidu president) palki Eesti Lastekaitse Liidu silmas, ei märganud juhtida tähelepanu suurtele puudujääkidele konventsiooni täitmises nii riiklikul, omavalitsuse kui institutsionaalsel tasandil. Lapse õigusi puudutavate tõsiste sisuliste teemade asemel rääkis Katrin Saks Siberisse küüditamisest, Venemaa hirmust ja trükimasinatest.

Teiste ettekannete slaididest selgus, et veerand eestlastest peab lapse füüsilist karistamist sobivaks kasvatusmeetodiks, psüühikahäiretega lastele ei suudeta enamasti abi anda, lastetraumade arv nii kodudes kui lasteasutustes on ehmatavalt kõrge, noorte haridustee viib paljudel juhtudel lootusetusse tupikusse ja paljut muud.

Millises Eestis me täna elame? Kas elame hirmude ja repressioonide Eestis või elame demokraatlikus ja vabas riigis, kus igal lapsel on õigus elule, võimetekohasele haridusele ja õnnele?

Lasteaiaõpetajad on sarnaselt kooliõpetajatega oma arvamuste ja vajaduste esitamisel olnud aastaid liiga tagasihoidlikud. Sellest tulenevalt nähakse neis pedagoogikat põhjalikult tudeerinud ja kogenud inimestes ühiskonnale üliväärtuslikke hariduseksperte  aruharva.  

Kooli- ja lasteaiamaailm on laiemale üldsusele kui kinnine institutsioon, millest avalikkus saabki teateid ainult nendel päevadel, kui midagi traagilist või ebameeldivat on toimunud. Eesti inimesed ei tea, millistes tingimustes nende lapsed igapäevaselt viibivad: ei teata lasteaiaõpetajate ega ka kooliõpetajate töötingimustest ja korraldusest, ei teata õppevahendite ja personali puudusest, normaalsetest personali- ja lastesuhtarvudest ja paljust muust.

Igale inimesele on selge, et 24 last õuealal korraga silmas pidada on võimatu, kui nad just ei ole suletud aiaga piiratud väikesele alale. Lasteaiaõpetaja on inimene ja tema võimetel on piirid. Need piirid on meie lasteaedade töökorralduses mitmekordselt ületatud. Aga meie lasteaiaõpetaja ei protesti, vaid võtab vaikides veel kaks last rühma nimekirja. Lasteaiaõpetaja võtab vastutuse olukorras, kus vastutust võtta ei saa, ei tohigi. Meie lasteaiaõpetajal ei ole teist valikut, sest tema õiguste eest ei seisa mitte keegi.

Tundub nagu kodanikud ja riik ei hooliks justkui oma lasteaiaõpetaja murest. Aga enamik inimesi lihtsalt ei tea, et õpetaja vaatab korraga 24 suunda, loob samal ajal sobivat õppekeskkonda, kirjutab pabereid, pühib peput, läheneb igale lapsele individuaalselt, teeb meeskonnatööd, õpimappe, arenguhindamisi, lastevanematega koostööd ja nii 12 tundi järjest ilma WC- ja hingetõmbepausita. Seda kõike mõnikord isegi kuni viiel päeval nädalas, sest sarnaselt kooliõpetajatega töötavad paljud meie lasteaiaõpetajad ellujäämise nimel kahes lasteaias paralleelselt. Põhjus peitub selles, et lasteaiaõpetajatel nagu ka õpetajatel puuduvad hetkel asjalikud esindusorganisatsioonid, kes suudaks oma liikmete õiguste ja vajaduste eest piisavalt jõuliselt seista. Tulemuseks on kaos ja ebaõiglus. Korraks kogunetakse küll meeleavalduseks, aga siis minnakse nina norus laiali ja lepitakse mingite ebamääraste lubadustega, kui sedagi.

Inimesed, kes teavad lasteaiaõpetajate tööst väga vähe, ei saagi aru, mida lasteaiaõpetaja töö inimese tervisele ja heaolule tegelikult tähendab. Kas inimeste vähest teadlikkust saab põhjendada meedia vähese huviga lasteaias toimuva vastu? Mina väidan, et avalikkuse huvi haridusteemade vastu on juba pikemat aega olnud suhteliselt suur ja on seda ka edaspidi. Paljudel väljaannetel on haridusteema eraldi alalõiguna välja toodud, toimuvad iganädalased haridussaated jne. Samas on teada, et kui õpetajad on eraviisiliselt veel valmis oma seisukohti esitama, siis avalikult enda ja oma arvamuse eest seista sageli ei julgeta. Enamasti öeldakse mulle peale vestlust: „Ära ütle, et mina seda ütlesin!“.  Nii juhtubki, et Tallinna lasteaiaõpetajate tegelik olukord koorub oma tõsiduses välja alles siis, kui midagi kohutavat juhtub.  

Paljud õpetajate esindusorganisatsioonid ei erine selles suhtes eriliselt õpetajaskonnast tervikuna, sest ühingud saavadki ju olla ainult nii tugevad, kui on nende liikmeskond.  Sedasi on näiteks õpetajate ametiühing kui nõukaaegne jäänuk, mis ikka veel vaikides oma liikmetelt makse kogub, vastutasuks endise kombe kohaselt kord aastas jõulupakke jagades. Ei ilmu väljaandeid, ei seista aktiivselt oma liikmete kaitsel, ei tehta organisatsiooni arendustööd, et koguda aktiivseid uusi liikmeid, rääkimata rahvusvaheliselt mõjuvast osalemisest Euroopa õpetajate ametiühingu liikumises, koolitustest või haridusteemadel sisulisest kaasarääkimisest. Eesti Haridustöötajate Liit on täna nii avalikkusele,  ministreeriumile kui teiste huvirühmadele pigem formaalne õpetajate esindatuse kohatäide kui tõsiselt võetav koostööpartner.        

Selline olukord peab muutuma, sest on ilmne, et probleemid meie hariduselus on kasvanud väga suureks ja õpetajaskond ei tohi enam vaikida. Õpetajad ja lasteaiaõpetajad peavad mõistma, et oma jätkuva tasase alalhoidlikkusega pannakse ohtu laste õigus elule, haridusele ja toimetulekule.  Õpetajatele väärilisest palgast kõneledes räägime me ka hariduse uuenemisest, sest ainult nii töötavad koolides noored, nii hindavad õpetajad oma tööd kõrgelt ja saavad seda teha pühendumise ja täie süvenemisega. 

Lisaks on kindlasti veel palju probleeme, mis õpetajatel ja lasteaiaõpetajatel täna hingel kripeldavad.  Kõiki neid teemasid on vaja avalikkuse eest tutvustada ja nendest rääkida. Ainult läbi avalikkuse teavitamise jõuame avaliku surveni  ja sedakaudu lastele oluliste teemade prioriteetseks muutmiseni. Kutsun üles kõiki õpetajaid ja lasteaiaõpetajaid mitte enam jääma ootama järgmist üleriiklikku leina või skandaali. Me peame juba täna võtma väga tõsiselt oma vastutust laste ja ka enda kui Õpetaja õiguste eest seismisel.   

Vaja on välja tuua probleemkohad meie tänases kooli- ja lasteaiavõrgus, riiklikes poliitikates, seadustes, töökorralduses ja mujal. Õpetajad ja lasteaiaõpetajad peavad omalt poolt pakkuma lahendusi, esitama küsimusi ja seisukohti.  Avalikkude arutelude kaudu jõuame ühiste arenguteede osas kokkuleppele ja kindlasti leiavad õpetajad endale paljudes küsimustes liitlasi. Külg-külje kõrval lastevanemate-, õpilaste- ja teiste esindusorganisatsioonidega tuleb survestada nii riigivalitsejaid kui omavalitsusjuhte konstruktiivsemale koostööle. 

Me elame riigis, kus aktiivsed kodanikud ja huvirühmad saavad osaleda pea kõikides  otsustusprotsessides ja kuigi mõningatel juhtudel näib täna, et olukord on „päris“ demokraatiast kaugel, võime osaliselt süüdistada ka iseendid. Aktiivse kodanikuga saab teha koostööd, aktiivset kodanikku tuleb kuulata ja tõsiselt võtta.  Passiivse inimese arvamust ei teata, rääkimata sellega arvestamisest.  Ilma jõuliste kodanikuühendusteta kodanikuühiskonda ei ole.  Head õpetajad ja lasteaiaõpetajad ärge jääge pealtvaatajateks ja vaikselt kannatajateks, vaid võtke aktiivne roll meie ühiskonna paremaks muutmisel, tehke oma hääl kuuldavaks. 

17. november 2011

Evelin Tamm/ lasteaiaõpetaja ja liikumise „Õpetajale vääriline palk“ üks algatajatest        

Monday, November 07, 2011

Harjumaa õpetajad umbusaldavad haridusminister Aaviksood

Sain teada vanaema Õhtulehe vahendusel, et Harjumaa õpetajad on algatanud umbusaldusavalduse minister Aaviksoo vastu. Guugeldades leidsin tervikteksti. Lisan selle siia teistelegi tutvumiseks.

Leian, et tegemist on otsustava sammuga. Mul on hea meel, et Harjumaa õpetajad on julgelt probleemidele silma vaadanud ja tegutsevad. Loodan, et ka teised organisatsioonid ei jää pealtvaatajaks, vaid esitavad oma seisukoha operatiivselt.

Olukorras, kus hariduselus toimuv on pigem pidev kriis kui areng, ei saa jätkata. Riik ja kohalikud omavalitsused ignoreerivad järjekindlalt nii Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatut:
§ 37.  Igaühel on õigus haridusele. Õppimine on kooliealistel lastel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning riigi ja kohalike omavalitsuste üldhariduskoolides õppemaksuta.
Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.
Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.
Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.
Hariduse andmine on riigi järelevalve all.


Riik ja kohalikud omavalitsused jätkavad hoolimata õiguskantsleri, kodanikkonna ja õpetajaskonna nõudmistest koolide ja lasteaedade vaegrahastamist, samas suunatakse raha valdkondadesse, mis Eesti riigi ja rahva arengu seisukohalt on sekundaarse tähendusega. Toimub pidev haridusreform, kuid reaalselt suudetakse tegeleda ainult õppekavade ümberkirjutamisega.

SA Kultuurileht tegi alles eelmisel nädalal teatavaks ajakirja "Haridus" (ilmus alates 1917. aastast) väljaandmise lõpetamise, sest ressursse ei jätkuvat. Õpetajate ületundide vähendamiseks soovitab minister pöörduda kohtusse, samal ajal kehtestades reegleid, mille täitmiseks neid ületunde tehakse. Nimekiri kõikvõimalikest paberitest, mida õpetajad täitma peavad on pikk ja põhjendamata. Seda loetelu kurbadest faktidest võiks jätkata.

Meil on vaja avarapilgulist koostöösooviga ministrit, kes suudaks hariduselu edenemise eest seista nii oma sõnades kui tegudes. Demagoogia, pideva bürokraatia ja kontrolli ning vaigistamise aeg meie hariduspoliitikas tuleb lõpetada, kuid selleks on vaja meie kõikide ühist pingutust.


Avalduse tekst:

Eesti Vabariigi Valitsusele, Riigikogu kultuurikomisjonile, Riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu, Reformierakonna, Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsioonidele

Saadame Teile Harjumaa õpetajate poolt algatatud umbusaldusavalduse minister Jaak
Aaviksoole. Loodame, et peate vajalikuks adekvaatselt reageerida meie avaldusele. Teame, et meie poolt esitatud umbusaldusavaldusest üksi ei piisa ebasobiva ministri väljavahetamiseks, kuid midagi peab ju ette võtma! Kaua võib?

Umbusalduse avaldamine haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole

Avaldame umbusaldust haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole tema
õpetajavaenuliku tegevuse pärast. Olnud aastatel 1995-1996 haridusminister kaotati
tema algatusel õpetajatele pedagoogilise töö staaži eest tasu maksmine ning tema
vastuseisu tõttu jäi seadustamata õpetaja staatus. 2011. aastal, saanud uuesti
haridusministriks, loobus ta IRL-i valimisprogrammis kavandatud eesmärgist õpetajate
palga alammäära tõstmiseks vabariigi keskmise palga tasemele 2014. aastal ja nagu
selgus, ei pidanud isegi vajalikuks taotleda Vabariigi Valitsuselt õpetajate palga
alammäärade tõstmist alates 01.01.2012.a. Halvasti ettevalmistatud kõrgharidusreform,
kavandatav, sisuliselt ettevalmistamata, gümnaasiumide likvideerimine, populistlikud
avaldused õpetajate palgatõusu tagamiseks, autoritaarne juhtimisstiil jne takistavad
Eestis hariduse arengut. Ootame Vabariigi Valitsuselt ja Riigikogult objektiivset
hinnangut J. Aaviksoo tegevusele ministrina ning olukorra paremustamiseks
konkreetsete meetmete rakendamist.

Umbusaldust toetavate Harjumaa õpetajate nimel

Helle Kaasik
2. novembril 2011.a

Loe lisaks minu kirjutamisi 28. märtsist 2011

saladuse režiim ja hea uus haridus Eestis

Thursday, November 03, 2011

Lasteaiaõpetaja on õpetaja

Täna toimus meeleavaldus Tallinna lasteaedade toetuseks. Oluline, kuigi paljudele ilmselt ebamugav samm rahva aktiveerimise suunas. Kogunes üllatavalt palju inimesi, sealjuures oli kohale tulnud ka tuntud inimesi ja mõned kõige julgemad lasteaiainimesed. 

Minu plakatil seisis "Minimaalsete vahenditega maksimaalset tulemust ei saa!". Tulin Tallinnasse bussiga. Tulema hakkasin juba hommikul kl 7 Altjalt, Tallinnasse jõudsin kl 9.

Kella üheksast kuni kaheni käisin läbi neljast lasteaiast, mis jäid bussijaama ja Vana-Viru tänava vahele. 
 Kohtusin nii lasteaedade juhatajate, lasteaiaõpetajate kui nende vahvate abidega. Mõtlesin värskendada oma teadmisi olukorrast Tallinna lasteaedades.

Mis siis tuli uudisena?

Sain teada, et lasteaiaõpetaja abi palk on 280 eurot kätte. Selle eest töötavad rõõmsameelsed pensionäridest daamid 8 tundi päevas ja viis päeva nädalas! Ilma pensionilisata nad ilmselt oma tänuväärset tööd teha ei saaks. Jõudu ja jaksu nendele tublidele prouadele, sest ainult tänu sellistele naistele, meie tänane lasteaedade süsteem veel püsti püsida saabki!

Käisin lasteaias, kus personal töötas isegi 0,75 koormusega. Juhataja märkis, et enamik õpetajatest töötab kahe kohaga. See tähendab tegelikult, et need naised töötavad ettenähtust kaks korda suurema koormusega, sest kogu töö rühmas on vähendatud koormusest hoolimata vaja täiskoormusega töötavate õpetajatega samaväärselt ära teha. Milline on naiste tervis ja kaua niimoodi vastu peetakse on väga raske küsimus, aga seda on vaja esitada!

Kuigi lasteaiajuhatajad ütlesid kui ühest suust, et laste kohalkäiguprotsent on madal ja seega on isegi kuni 26 last rühmas täitsa normaalne, käisin ise täna rühmas, kus oli kohal 23 last ja ruumi kõikidele nendele lastele mängimiseks jagus ehk ühe ruutmeetri jagu. Lasteaiapersonal ütles, et selline arv rühmas on üpris tavapärane, aga normaalne oleks kõige rohkem 16 last.

Lasteaiajuhatajad rääkisid neljast aastast säästueelarve tingimuses kui lasteaia stagnatsioonist. Raha arendustegevuseks ei jagu, hädapärast suudetakse kuidagi ellu jääda. Haridusameti nõue, minimaalsete vahenditega maksimaalne tulemus, näib sellises olukorras lausmõnitamise või lihtsalt rumalusena.

Kriitilisi artikleid, mis räägivad olukorrast Tallinna lasteaedades (eriti just majade seisukorrast ja sanitaarprobleemidest) on Kodaniku Hääle aktiivse tegutsemise tulemusena ilmunud oma jagu. Tegemist on professionaalse ja põhjaliku tööga. Brit Kerbo ja teiste aktiivsus on imetlusväärne!

Näiteks 23. augustil ilmus artikkel pealkrjaga
MTÜ Kodaniku Hääl andis täna Tallinna linnavalitsusele üle 4433 tallinlase allkirjaga kodanike algatatud eelnõu suunata Tallinna Televisioonile eraldatud raha hoopis aastaid remontimata olnud pealinna lasteaedade investeeringuteks.

29. oktoobrist artikkel
Delfi poole pöördus Siisikese lasteiaias käiva lapse vanem, kelle sõnul said kõik lasteiaia sõimerühma vanemad kirja, milles väidetakse, et laste magamistoa seinal vohab hallitus. 
"Seda teavad vist juba kõik vanemad, millises seisukorras on meie lasteaia magamistuba. Nüüdseks on niiskusele lisandunud ka vohav hallitus, mis katab terve ühe seina. Probleemiga on pöördutud juba suvel Tallinna linnavalitsuse poole, kes lubas tegeleda sellega septembri kuu algul, aga kahjuks siiani pole midagi tehtud. Direktor on nõutu, sest lasteaial remondiks raha napib. Ja üksnes iluremondist siin ei piisa." kirjutab lapsevanem Delfile.

 Tänast meeleavaldust kajastas näiteks ka  Eesti Rahvusringhääling 
Meeleavaldajad nõudsid täna Tallinna linnavolikogu ees lisaraha pealinna lasteaedade remondiks. Volikogu arutab kodanike algatatud eelnõu, mis annaks Tallinna TV rahastamiseks ette nähtud 1,9 miljonit eurot lasteaedadele.

Lasteaiaõpetajate palkadest rääkis Indrek Tarand, kes rõhutas, et juba vanasti öeldi operetis: lapsed on meie kalleim vara.

"Küsimus on selles, et me viime hommikuti oma kõige kallima vara inimeste kätte, kes saavad suhteliselt nadi palka. Seda ma ütlen suhteliselt positiivselt veel, teglikult tuleks väljenduda palju kurjemini," lausus Tarand.

Meeleavaldusel kohtusin ka südikate lasteaiaõpetajatega, kellega juttu jätkus kauemaks. Otsustasime luua facebooki kogukonna "Lasteaiaõpetaja on õpetaja". Nagu mõeldud nõnda tehtud. Nüüd on leht juba valmis ja esimesed liitujadki olemas. 

Lehe eesmärgiks on luua avatud foorum lasteaiaprobleemide arutamiseks ja lasteaiapersonali ühendamiseks. Vaikides kannatamise aeg lasteaedades on läbi, nüüd on tegude aeg!