Wednesday, November 02, 2011

Eurokriisist ja eestlaseks olemisest ehk natsionaal-metafüüsiline fantastika

Kreeka peaminister otsustas nüüd lõpuks pöörduda oma rahva poole ja küsida nende arvamust abipaketi vastuvõtmise või sellest keeldumise asjus. Maailmafinantsturgusid tabasid sellest uudisest tulenevalt paanikahood. Euroopa riigipead kaotasid pea, USA meedia juubeldas ja tormas uudise kallale eriliselt magusa ägedusega, Kreeka eliit eitas kogu teemas osalemist ja reedel toimub peaministri usaldushääletus. Ennustatakse eurorahaliidu kokku kukkumist ja III maailmasõda, tea mida kõike!

Millised ajad! Millised arutelud! Millised kired!

Facebookis ütleb
Mart Parve Kaur Kender võttis selle Twitteris väga hästi kokku, millise õudse õnnetusega Kreeka referendumi näol tegemist on: "Kreeka referendum tekitab katastroofi nagu Islandil: majandus kasvab, tööpuudus väheneb, inimesed on rõõmsad. Võlausaldajad käivad p..."

Eurokriisi põhjustest ja võimalikest lahendustest saab täpsemalt lugeda nendest kahest Kash Mansori arutlusest. Esimeses räägib ta rohkem põhjustest...

What Really Caused the Eurozone Crisis? (Part 1)

Putting it all together, it seems that the EZ crisis is more consistent with the systemic causes view than the local causes view. In other words, while they didn’t necessarily make the right decision every time, the peripheral EZ countries were up against powerful exogenous forces - capital flow bonanzas and sudden stops - that tended to push them toward financial crisis. They were playing against a stacked deck.

It’s useful to reevaluate the macroeconomic history of peripheral Europe in light of this interpretation. Rather than large current account deficits being the result of fiscal mismanagement or excessive consumption, the current account deficits were the necessary and unavoidable counterpart to the surge in capital flows from the EZ core. Rather than above-average inflation rates and deteriorating competitiveness being signs of labor market inefficiencies or lax fiscal policies in the peripheral countries, appreciating real exchange rates were inevitable as the mechanism by which those current account deficits were effected.

The eurozone debt crisis is big enough that there's plenty of blame to go around, and some of it certainly should go to the crisis countries themselves. But it must also be recognized that as soon as those countries adopted the euro, powerful forces were set in motion that made a financial crisis likely, and very possibly unavoidable, no matter what the governments of the peripheral euro countries did. Irresponsible behavior by the periphery countries did not set the stage for the eurozone crisis; the common currency itself did.

... ja teises artiklis kirjutab Mansor sellest, mis toimub täna siin ja praegu ja millised võiksid olla lahendusvariandid. Pole just kõige lihtsam lugemine majandusvõõrale inimesele, aga kuidagi tuleb end asjaoludega ju kurssi viia.

Causes of the Eurozone Crisis (Part 2): Policy Implications 

... austerity is completely counterproductive with respect to reducing debt burdens. As the economy shrinks thanks to austerity, the debt burden skyrockets relative to the country's income. Just look at the debt, GDP, and debt-to-GDP ratios for Greece to see how that works. It's no wonder that it has recently become crystal clear that Greece will never have enough income to repay this level of debt. (Note: data from Eurostat; 2011 figures are forecast.)

But finally, and most importantly in the context of this analysis, austerity shifts most of the burden of dealing with the crisis onto the EZ periphery countries. And that means that citizens of the core EZ countries like Germany, France, and Benelux are essentially getting a free ride.

All of the members of the EZ have enjoyed the benefits of the common currency; that's apparent simply from the fact that they have worked so hard to construct and maintain it (recent evidence notwithstanding). Many of those benefits are political, but some are baldly financial as well: the large capital flows from the EZ core to the periphery during the years 1999-2007 are evidence that investors in the core EZ countries enjoyed and took full advantage of the high returns they could get on new investment opportunities in the periphery. Furthermore, the capital outflows from the core meant that the core EZ countries had to run current account surpluses; they have been able to enjoy significantly stronger exports for the past 10 years thanks to the euro.

But there is a fundamental asymmetry that goes along with international capital flows: the country on the receiving end risks a serious financial crisis when that flow stops, while the country that is the source of the capital bears no similar risk. In other words, the periphery of the EZ bore the bulk of the systemic risks inherent to the common currency area, while the benefits were shared by both the core and the periphery. In a sense, the periphery countries “took one for the team” when they allowed themselves to be placed at risk for the greater good of the entire eurozone. Given that, it doesn’t seem appropriate that the burden of solving the crisis should be placed so overwhelmingly on the periphery countries that had such little control over the crisis to begin with. Trying to solve the crisis primarily through austerity is thus just plain unfair. (For reference, I provide an estimate of the cost of the eurozone crisis to its members.)

Shared responsibility is very helpful.
The opposite of trying to solve the crisis through austerity – which places the burden of escaping from the crisis on the periphery countries themselves – is for the core EZ countries to substantially share the cost of getting out of this mess. Once it is clear that the systemic risk of crisis that came along with the creation of the euro was borne disproportionately by the EZ periphery, while the benefits of the common currency were enjoyed by both core and periphery, the calculus of how to respond to the crisis changes. In that context, substantial assistance from the core to the periphery in response to the crisis is not only helpful, but can in fact be viewed as the
responsibility of the core EZ countries. The degree to which they choose to accept that responsibility – and pay for it – will determine how the crisis is resolved.

Siin on mille üle mõtelda, sest ilmselgelt on ka Eestisse voolanud hulgaliselt investeeringuid teistest Euroopa riikidest, tänaseni oleme võrreldes paljude perifeersete riikidega selles globaalsest õnneloosist suutnud suhteliselt kergete kaotustega välja tulla (kui eestlaste massilist väljarännet ja kehva tervist, lühikest eluiga, suurt töötute ja vaeste armeed, viletsal järjel tervishoidu ja haridussüsteemi jne nüüd korraks kõrvale jätta). Samas võiksime Kreeka, Iirimaa, Itaalia ja Portugali kogemusest õppida ja mitte jääda ootama etenduse III vaatust, kui meie "õnn" võib pöörduma hakata...

Millised on  meile positiivsed lahendused? Kas tänases seisus üldse ongi õiglane enam nii enesekeskselt mõelda? Lugesin Toomas Suumani artiklit tänases "Virumaa Teatajas". Ta kirjutab kultuurist ja provintslusest, eesti kultuuri püsimine olevat Terje Lindbergi (Norra) arvates kui täesti uus ulmekirjanduse haru, "mille nimi võiks olla natsionaal-metafüüsiline fantastika."

Kirjutab eestlusest kui kultuuriimest ja põhjendab, küsib, kas avaramalt vaatamine mitte meiegi kultuurile saatuslikuks või saada... Põhimõtteliselt küsib seda sama, mida minagi juba pikemat aega mõtisklen siin isekeskis. Mis õigus on meil olla suuremad natsionalistid kui mistahes teisel rahvusgrupil? Kas meie pisikene iseolemine annab meile õiguse pidada enda heaolu olulisemaks kõikide teiste heaolust. Heaolu all mõtlen muidugi muuhulgas oma keelset ja meelset olemasolemist ja natuke vähem uut pesumasinat või maasturit või Kreeka päikesereise.

Suuman küsib: " Kas siiski pole nõnda, et enne kui tahta end kõige laiemas kontekstis näha, tuleks enda nägemist harjutada kõige kitsamas kontekstis? Näha esmalt ennast, oma maad ja olemis sellel maal nõnda kitsalt-ausalt kui võimalik ja siis sellega leppida? Leppida nõnda,et enam probleemi poleks, et leppimine poleks alistumine, vaid et selles enesega uhkelt leppimisest saakski too baas, millelt ennast kaotamata võiks laialt konteksteerima hakata?"" 

Huvitav on, et minu arvates on iseenda mõistmiseks parim võimalus olla hetkeks mujal, nagu Ekke Moor olla teel ja kogeda raskusi, siis on oma ja võõra vahelise piiri tunnetamine lihtne ja tekib usaldus iseendaks olemise vastu. Samas tekib ka julgus võtta vastu võõrast ja seda aktsepteerida.  

"..oleme viimase kolmesaja aasta jooksul, ilmselt kohe pärast regilaulust ja tolle vahendatud kosmogoonilise maailmapildi loomisest ja taasloomisest loobumist, muutumas või juba muutunud muuseumirahvaks, kes pakub turistile oma väljamõeldud ajalugu ja laulu-tantsu ja pateetilist kohauhkust, näitab kaunist loodust ja sitta kliimat ja võtab tänades vastu second-handi banaani." häbeneb Suuman oma rahva tänast provintslikku olemisviisi. Ma mõistan tema põlvkonna kibestumist ja pettumist, sest iseseisvusaastatega on selgeks saanud liiga paljut meis endis, mida nii järjekindlalt oleme ühiselt eitanud.

Samas on ka erilist, mille üle võiksime rõõmu tunda. Suumani sõnadega:" Meie ida-lääne servale jäänud kultuur on ju oma mõtlemisalustelt sügavalt hetke-, olevikukeskne. Keel, milles ei ühtki tulevikuvormi, see on eesti keel. Olemine siin ja praegu, allesjäämine, hetkes eksisteerimine, kus kogu võimalik aeg on ülimoodsal kombel ainult antud ja kus surnud ning elavad rahumeeles koos vaimude ja haldjatega läbisegi toimetavad, selline olemine on ugri maailmapildi aluseks."  

Hea artikkel ja tasub lugemist! Kahjuks veebist seda artiklit ei leidnud.

Samal ajal sattus kätte ka septembrikuu "Vikerkaar" pikalt ei kommenteeri, sealt saab lisaks lugeda radikaalsest parempoolsusest globaliseeruvas maailmas. Roger Griffini artikkel on hädavajalik lugemine Euroopa järjest tugevnevas natsionalismiõhustikus. Ka meile ja võib-olla just isegi meile eriti. Eestit valitsevad jõud on vastukaaluks Venemaa hõlmast ja kommunismitondist vabanemisele kaldunud jõulisesse parempoolsusesse. Vasakpoolsust nähakse kui meie iseolemise vaenlast. Seega on äärmuslik parempoolsus meie poliitilise eliidi arusaamadele kaunis lähedal ja see, millest kirjutatakse "Vikerkaares", on Eesti oludes pigem poliitika ja poliitilise ideoloogia argipäev kui midagi ennekuulmatut ja taunimisväärset. Seetõttu ongi näiteks naiste ja vene keelt kõnelejate õigustega seonduv tohutut poleemikat tekitav.      

Eilses Postimehes kirjutab vandeadvokaat Indrek Leppik: Eestis on sügav demokraatiakriis

Kas demokraatlik riik või Andrus Ansipi režiim? Esmapilgul tundub olevat korralikult üle võlli keeratud küsimus. Mis režiim? Me oleme edukas vaba turumajanduse ja Euroopa parimate hulka kuuluva rahandusega riik, keda tuuakse eeskujuks kogu maailmas. Peaksime olema uhked ja peaministril peaks olema õigus peegelseina ette sattudes pikalt peatuda.

Tegelikult on asi naljast kaugel. Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik, kes lubab endale küünilist kohtuotsuste täitmata jätmist, ja sellega ei kaasne isegi mingit intensiivset dialoogi. Küsin juristina otse: kas me saame Eestit üldse nimetada võimude lahususest lähtuvaks demokraatlikuks riigiks?

Viimasel ajal on kriitika valitsevate erakondade aadressil läinud õige tuliseks. Huvitav, mis edasi? Kas tõesti astume sammukese oma arengus ja kui siis kuhu suunas?

Näib, et õigeid vastuseid raamatu tahakaanele seekord märgitud ei ole...

1 comment:

Evelin Tamm said...

Tänaseks oleme siis jõudnud sammukese lähemale Euroala lagunemisele. Pangad põgenevad perifeeriast ja mängivad läbi riskistenaariume... http://www.e24.ee/638804/briti-pangad-pogenevad-perifeeriast/