Wednesday, November 30, 2011

Kui anonüümsus muutub normiks

Lugesin anonüümselt kirjutatud kiituskirja Delfis, kus lapsevanem avaldab kiitust oma lasteaia õpetajatele ja juhatajale. 

 

 

 

 

Minu lapse lasteaiakasvatajad on fantastilised!

Kus siis on selline imeväärne lasteaed ja kasvatajad? Teate, ma ei julge seda öelda. Ma ei julge selle lasteaia nime öelda, sest ma ei taha, et sellel lasteaial ja juhatajal minu pärast pahandusi tuleks. Praegu veebimeedias käiv nõiajaht ja möll lasteasutuste ümber, anonüümsete kommenteerijate pahatahtlikkus, annab selliseks hirmuks enam kui põhjust. Ma võin ainult öelda, et see lasteaed asub Tallinnas ja see on tõestuseks, et ka napi eelarvega annab päris palju ära teha, kui inimesed ise on motiveeritud ja asjatundlikud. 

Inimesed on lasteasutuses tähtsamad kui peened remondid, projektid ja moodsad ümberkorraldused. Inimesed on ju need, kes lapsi tegelikult hoiavad, mitte sile sein või uhked atraktsioonid. Kui uhkes majas ei ole õigeid inimesi, kes lapsi mõistaksid ja oskaksid neid hoida, siis pole kuitahes kallitest remontidest abi. Inimestest oleneb kõik ja kui inimesi - lasteaiaõpetajaid ja juhatajat, söögitädi ja kokka, majahoidjat ja koristajat - ei väärtustata, siis oleme valel teel. 

On väga tähendusrikas, et lasteaiaõpetajaid, -juhatajaid kiites ei julgeta nende nimesid ja lasteaeda mainida. Olen seda ka ise juba korduvalt kogenud, et õpetajad ja lasteaiaõpetajad ei luba oma nime avalikustada ja kardavad repressioone. Tegemist ei ole ainult lasteaedade probleemiga, sama hirm on ka koolides.

Kui isegi kiitust ei julgeta avalikult välja öelda, siis kriitika avaldamine sellistes tingimustes on otsene karistamine. Nii muutuvadki haridusasutused kinnisteks institutsioonides, kust teateid saadakse ainult siis, kui juhtunud on midagi traagilist, millest teatamata jätta ei saa.

Mida me siis teame oma laste igapäeva tegemistest koolis, mida teame lasteaedadest ja nende kasvatusest/õpetusest? Kas saame oodata, et meie õpetajad julgeksid oma ja laste õiguste eest seista? Kust saame häid uudiseid sellest, mis toimub koolis/lasteaias? Kust saame asjakohaseid ja sisulisi teateid, kuidas tekkivad arutelud?

Olen kirjutanud vaikivast ajastust meie hariduselust juba varemgi, kuid käesolev artikkel on tunnistuseks, et tegemist on tõsise probleemiga meie ühiskonnas. Kas isegi avalik kiitus võib osutuda karistuseks ? Vähemalt tajutakse seda ohtu lapsevanemate poolelt, kes jätavad isegi kiidusõnad anonüümseks.

 

saladuse režiim ja hea uus haridus Eestis

Kirjutatud märtsis 2011 ja kärbituna avaldatud Õpetajate Lehes

Oleme tagasi alguses…

kirjutatud jaanuaris 2011 ja kärbituna avaldatud Õpetajate Lehes, täielikult avaldatud Rootsi "Eesti Päevalehes"

Vabadusest Eesti poliitikas

Kirjutatud detsembris 2010

vaigistamine ja vabadus

Kirjutatud aprillis 2011

Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks õpetajad peaksid ühinema

Kirjutatud novembris 2011 avaldatud netiajakirjas "Lasteaed"

MTÜ Kodaniku Hääl on Tallinnas avalikustanud paljut, mida haridusinimesed ise on aastaid maha vaikinud. Kas kodanikel jätkub julgust ja head tahet minna oma nõudmistes lõpuni? Eemärgiks ei ole ükskõik millised lasteaiakohad, ükskõik millise hinnaga, vaid kvaliteetne (alus)haridus meie lastele. Rahapuudus lasteaedade eelarves on selle probleemi juures ilmselt jäämäe veepealne osa. Samas ei saa me oodata lasteaedade arenemist olukorras, kus raha jätkub vaevalt hinges püsimiseks. Nagu üks lasteaiajuhataja (kes oma nime ei lubanud mainida, loomulikult) ütles, "Minimaalsete vahenditega maksimaalset tulemust ei saa!". Sama juhataja ütles, et viimased viis aastat ei saa me lasteaia arengust rääkida, sest selliste rahaliste ressursside juures on hea, kui suudetakse säilitada olemasolevat taset.

Miks on lasteaiaõpetajad ja õpetajad nii kaua vaikselt kannatanud? Põhjus on ilmselt üks, meil puuduvad asjalikud kaasaegsed õpetajate esindusorganisatsioonid, kes suudaks oma liikmete huvide ja õiguste eest seista. Senikaua kuni õpetajate organisatsioonid jalgu alla ei saa, jätkub samasugune trall, kus ministeerium ja omavalitused dikteerivad pedagoogilisele personalile nõudmisi. Viiakse läbi jätkuvaid "haridusreforme", millel praktiliselt puuduvad teaduslikud põhjendused, puuduvad koolitused ja selgitav materjal, puuduvad õpikud ja kohanemiseks vajalik ülemineku aeg. Enamus otsustest on peamiselt põhjendatud majanduslike kaalutlustega, püüame teha odavat kooli ja odavat lasteaeda. Laste arvelt on kokku hoitud aastaid.

Kui kaua lapsevanemad ja õpetajad sellise olukorraga vaikides lepivad? Vaadates viimaste aegade arenguid, siis ilmselt enam mitte kaua. Anonüümsete kiituste ja laituste, viidete ja kirjutajate aeg meie hariduselus on läbi saamas. Iga õpetaja, kes suudab hoolimata rasketest tingimustest, oma tööd südamega teha, on väärt avalikkuse lugupidamist.

No comments: