Wednesday, November 30, 2011

Suvine intervjuu Rootsi "Eesti Päevalehele" II osa

Suvel tegi Rootsi Eesti Päevalehe peatoimetaja Tiina Pintsaar minuga intervjuu, mis avaldati kahes järjestikuses lehes. I osa sellest intervjuust on siin blogis avaldatud 29.novembril. 
7. Kuidas aidata lastel võõras keskkonnas alal hoida või õpetada talle piisavalt head eesti keelt?
Lastega tuleb kodus ikka eesti keeles suhelda, isegi kui üks pereliikmetest räägib teist keelt. Paljud ei võta seda iseenesest mõistetavalt, vaid püüavad rootsi keele õppimise eesmärgil oma lastega ka kodus võõrkeeles rääkida. Tänapäeval soovitatakse vanematel oma lastega kindlasti emakeeles suhelda.

Hea on hoida lähedasi suhteid Eestis elavate sugulastega, siis on lapsel põhjust eesti keelt elus hoida ja selles keeles pidevalt rääkida ja kirjutada.

Lisaks kõnekeelele on oluline tegeleda ka kirjakeele arendamise ja hoidmisega. Selleks tuleks kodusesse raamatukokku hulgaliselt huvitavaid ja eakohaseid eesti keelseid raamatuid varuda ja seda kogu pidevalt täiendada.

Olen Eesti keeleõpetajatega rääkinud, et vajaksime interaktiivseid eesti keele õppimise lehekülgi Internetti. Tegemist peaks olema huvitavate ja eakohaste materjalidega, sest muidu lapsi õppima ei motiveeri. Olen mõned leheküljed leidnud, kuid enamasti on tegemist pigem kuiva ja igava õpikule lisanduva töövihiku veebiversiooniga. Usun, et siin võiksid väliseestlased ise aktiivsemalt käed külge panna ja oma nii lastele kui täiskasvanutele sobivaid veebimaterjale luua. Vähemalt tuleks näidata üles aktiivset huvi, et midagi sellist kiiresti loodaks.

8. Kas lapsed peaksid kasvama vabakasvatuse egiidi all või eelistad ikkagi karmimat kasvatust?

Vabakasvatus ja karmim kasvatus. Hm. Ma ei eelista kumbagi. Olen defineerinud kasvatust ja kasvamist artiklis „INIMESE VABADUS KASVADA“, mis peaks veel sellel aastal Eesti kasvatusteadlase Tiiu Kuurme koostatud kogumikus ilmuma, hetkel on artikkel kättesaadav minu blogis http://evelintamm.blogspot.com.

Tsiteerin sealt:
Kasvamine minu käsitluses on loov ja vaba dialoogilis-mänguline protsess, mille kaudu inimene saab subjektina areneda.
Kasvatus tähistab mitmesugustes sotsiaalsetes keskkondades toimuvat tingimuste loomist lapse kasvamisel ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks, mille taotluseks on lapse moraalne, füüsiline ja vaimne areng. 
Eelistangi pigem rääkida inimeseks kasvamisest kui kasvatusest, sest eesti keeles on „kasvatuse“ mõistel omamoodi karmikäelisuse maik mann. Usun, et meie kultuuris on vaja kõneleda pigem vabadusest kui karistustest kasvatuses, sest vägivalda on kasvatuse argipäevas rohkem kui ehk tahame uskudagi.

Vabakasvatuse all mõistetakse enamasti kasvatamatust ja seda ma kindlasti ei poolda.

10. Kuidas peaksid õpetajad koolis lastega käituma - kas püüdma säilitada autoriteeti või olema pigem sõbrad?
Iga õpetaja peaks loomulikult olema autoriteet ja hoolima oma õpilastest, olema nendega sõbralik. Igaks juhuks tuleb eraldi välja tuua, et autoriteet ja autokraat ei ole üks ja seesama. Täiskasvanu, kes arvab, et ta on lastest tähtsam või neist üle, tänapäeva kooli õpetajaks ei sobi. See ei tähenda siiski, et õpetaja ja laps on samaväärsed, vaid et õpetaja peab lapse seisukohtadega arvestama ja vajadusel oma otsuseid lapsele selgitama ja püüdma kompromisse leida.    

11. Kuidas peaks õpetaja tänapäeval tagama tunnis korra ilma, et keegi teda pärast vägivallatsemises ei saaks süüdistada?
Loomulik autoriteet on selleks kõige parem viis. Vägivaldsed inimesed kelleski usaldust ei tekita, nende võim põhineb hirmutamisel. Autoriteedi võim põhineb usaldusel, lapsed saavad aru, et lihtsalt nii on vaja käituda, et üheskoos oleks võimalik õppida ja edasi minna.

Kui õpetajal puudub kontakt lastega ja/või iseendaga, siis on hirmutamine esmane võte varjamaks oma ebakindlust. Sageli on vägivaldsed inimesed sisemas väga haavatavad ja hirmunud.

Kuidas toetada õpetaja kujunemist terveks autoriteetseks isiksuseks, kelle sõna on lastele ja teistele täiskasvanutele tähtis, see on tänapäeva haridussüsteemis üpris keeruline. Koolides tuleks sellega palju enam tegeleda - see on õpetaja loomingulise vabaduse küsimus, mis rangelt reglementeeritud ja mehhaniseeritud keskkondades kängub ja kiratseb. 

12. Kas õpilastele peaks panema juba algklassidest alates hindeid või mitte? Mis klassist oleks sobilik laste teadmisi avalikult hindama hakata?
Minu arvates on hinded algklassides täiesti asjatud. Tekivad kunstlikud õpetaja suva järgi koostatud pingeread ja püütakse võrrelda võrreldamatut. Unustatakse, et iga inimene on kordumatu, mitte matemaatika või inglise keele „õigete vastuste masin“. Hinded on justkui piits, millega sundida lapsi õppetükkide juurde, samas näitavad paljud uuringud, et see piits ei tööta. Hindamise tulemusena on mõned lollid ja mõned jälle kuidagi väga tublid ja targad ja nii nad siis käituvadki vastavalt sellele sildile, mille nad algklassides otsaette said.

Tegelikuses on lapse arengule palju kasulikum, kui toimuvad regulaarsed arenguvestlused, kus lapsevanemad arutavad koos õpetaja ja lapsega, kuidas edasi minna, mis on hästi läinud ja mida tuleks parandada. Sellisel juhul saavad õpetaja ja lapsevanem omavahel parema kontakti ja laps näeb, et kõiki ka tegelikult huvitab tema tegevus ja kordaminekud. Laps saab teada, kuidas teised tema õppimist tajuvad ja mida temalt oodatakse. Arenguvestlustel saab ka ühiskoos mõelda, mida on edaspidi vaja teha koolis ja mida kodus, saab jaotada vastusvaldkonnad jne. Laps ei ole oma õppimises üksi, vaid tal on tugimeeskond nii kodus kui koolis. Sellisel juhul ei saa iga üksik tühine aps saatuslikuks ja seega ka lapse murekoorem on palju väiksem.

Avalik hindamine on minu arvates pigem täiesti mõtetu. Hindamist vajatakse ju õppimisprotsessi tagasisidestamiseks. Inimesed tahavad teada, kuidas neil koolis läheb. Hinnete avalikustamine teenib, aga noore inimese arengu seisukohast pigem mõtetuid eesmärke ja seetõttu ma seda üleüldse vajalikuks ei pea.

13. Kas lastele igakuise taskuraha andmine on kasvatuslikult hea? Või näiteks oma toa koristamise või heade hinnete eest tasumine?
Taskuraha andmine on väga hea, sest siis õpib laps rahaga ringi käima. Taskuraha suurus peab olema mõistlik, sest muidu õpib laps hoopis raha raiskama ja igasugust asjatut räpsu kokku ostma.

Toa koristamise ja heade hinnete eest rahaga tasumist ma mingil juhul õigeks ei pea. Need on lapse enda sisemisest huvist tekkivad kohustused. Minu arvates peab laskma lapsel toa koristamise ja õppimise vajadusest ise aru saada. Kui oma tuba ei korista, siis on see ju väga segamini ja kedagi külla kutsuda ei saa. Õppimine on täiesti lapse oma huvi, sest õpitakse ju ainult iseendale. Kui lapsele nende asjade eest raha pakutakse, siis õpib laps, et iga tema liigutuse eest peab keegi maksma ja tasuta ta juba naljalt midagi tegema ei hakkagi. Kui midagi tahad saada, siis maksa.... ärilistele suhetele normaalset perekonda ju ei ehita.

14. Kuidas leida aega kiire elutempo juures iseendast hoolimiseks? 
Kui hoolid iseendast, siis tuleb kiirustamine lõpetada ja hakata elama. 24h 7 päeva nädalas telefonidele ja kirjadele vastamine ei ole loomulik. Inimene vajab puhkust ja rahu ning seda regulaarselt, mitte ükskord aasta jooksul. Stress ja depressioon on kõige raskemad haigused meie tänapäeva ühiskonnas. Sageli lõppevad need surmaga. Soovitan kõikidel iseenda päevakava ja elustiil üle vaadata ja mõelda, kas sellise tempoga on võimalik lõputult vastu pidada. Kui inventuur näitab, et sinu elustiil ei ole jätkusuutlik, siis tuleb muutustega alustada juba täna.
 
28. ja 29. juunil 2011 Järnas
Foto: Lina-Maria Larsson

No comments: