Friday, December 02, 2011

Kaja Land EHL tegevusest Viljandimaal

Panen siia Kaja Landi vastuse minu tänahommikusele hariduslisti saadetud arutlusele  Eesti Haridustöötajate Liidust, Aitäh, Kaja!

Kiri:

Lugesin huviga kõigi  arvamusi ametiühingutest ja kuna teema mind ka isiklikult puudutab, siis otsustasin enda mõtteid  arutellu lisada. Olen EHL-I ga seotud selle algusaegadest peale, ehk olin selle loomise
juures 03.04.1990

Mina olin siis uus tegija aga Sven Rondik  oli tuntud juba  haridus-ja teadustöötajate ametiühingu juhina varasemalt. 90-ndate algus oli põnev, kuid emotsionaalselt raske aeg selles mõttes, et a/ü-d kui komminismi kooli organisatsioonid, said pilkenooli nii paremalt, kui vasakult. Haridusministeerium ei viitsinud/soovinud läbirääkismisi pidada ja toimus ka tormiline ametiühingust väljaastumine. Imestan senimaani, et umbes 50 % liikmeskonnast alles jäi. Pean siinkohal lisama, et just tänu Sven Rondiku visadusele on Eesti Haridustöötajate Liit jõudnud niikaugele, kus ta praegu on. Iseasi, kas sellega rahulduma peab.

Olles viimased 20 aastat kursis EHL-I esimehe valimistega, saan nentida, et ega ta (S.R) hammastega sellest kohast kinni pole hoidnud. Juba mitmete valimiste eel on ta öelnud, et tema aeg peaks lõppema, kuid, pole
juhatuses leitud ühtegi konkreetset kandidaati, kes võiks asemele tulla, Kahjuks.

Ja nii ka maakondade- ja linnaliitudes. Mul ei ole küll kindlat statistikat, kuid paljud regionaalsed juhid on pensionil või sinna mõne aasta pärast jõudmas.Mina ise nende hulgas.  Kuid ju see on vist omalaadne
mission, mis ei luba lahkuda.Aga peapõhjus on, et soovijaid asja edasi viia silmapiiril pole.
Aga seesama püsimine liidrikohal tundub ei kannusta meid piisavalt muudatusi ette võtma.

Ehkki, jõulupakid ametiühingu raha eest peaks olema minevik. Olen seda Viljandimaa koosolekutel mitmeid kordi välja öelnud, et selline a/ü raha tagasijagamine ei anna meie ühingu arengule eriti midagi lisa. Võiks ju
musta kassa ellu kutsuda, kes nõukaaja rahakogumist mäletab. Ma tean, et paljud organisatsioonid korraldavad väljasõite, koolitusi ja siin on omad väljaminekud paratamatud.

Meie , Viljandimaal,  tasume oma liikmetele ITIC- kaartide eest, Viljandimaa ametiühingu liikmed saavad kolme esimese päeva eest, mil haigekassa enam ei maksa,haigustoetust töövõimetuslehe koopia esitamisel.
Me korraldame õpetajatele ja peredele Kärstna pargijooksu, me finantseerime kahasse Viljandimaa Omavalitsusliiduga  Viljandimaa Aasta Õpetaja pidulikku vastuvõttu. Koolide-ja lasteaedade usaldusisikutele
korraldame valdavalt uue seadusandlusega seotud ja esilekerkinud praktilistele küsimuste lahendamiseks koolitusi 1-2 x aastas. Ja siinkohal meie ressursid lõpevad! Ei ole just palju ja ei midagi uut, v.a. haigustoetus.

Mis puutub Evelin Tamme nägemusse ametiühingutest, siis olen 100%-liselt nõus, et info meie tegevusest on puudulik. Me tegutseme liiga suletud ruumis. Meie kodulehekülg vajab uuendamist  siililegi selge- ja
loodetavasti see varsti ka muutub! Suhted Õpetajate Lehega on madalseisus.  Ideaalis vajaksime pressiesindajat, et meiepoolset aktiivsust tõsta, et ühiskond meid rohkem kuulda võtaks ja ehk ka uusi
liikmeid juurde tooks, aga ka see post nõuab  raha.

Õppe-kasvatustöö sisulist analüüsi pole me kunagi ette võtnud, kui, siis on see ikka olnud seotud õpetaja töökoormusega. Meie esindajaid on küll olnud kutsekvalifikatsiooni komisjonides, ka nõukogudes, kus õppekavadega tegeletakse, kuid organisatsioonis endas me sellega ei tegele.

Õpetajate ühiskondlik passiivsus on ka minu arvates  suur! Me oleme saanud oma töö tulemusena võimalusi olla  mitmete seaduste eelnõude juures, kuid valdavalt piirduvad meie ettepanekud  EHL- I õigusnõuniku ja
Sven Rondiku ettepanekutega.  Kui ma kutsun üles suuremale aktiivsusele, siis vastavad õpetajad  , et neil on nii palju tööülesandeid, et muuks ei jätku lihtsalt aega. Ja peregi nõuab oma.

See ei pidanud olema kaebekiri, vaid väike analüüs  kuid ma ei saanud sellega vist hakkama.

Ikka kukkus välja nii, et mina teen, aga teised mitte. Aga see asi on mul südamel olnud, sellepärast kirjutasin. Ja ma soovin, et me aktiivsemateks  muutuksime. Kõlab ju EHL-I tunnuslausegi "Üheskoos suudame".

Muigamisi meenutan lõpetuseks üht lugu  90-ndatel Viljandi KEK-is toimunud üritusest, kus külla oli kutsutud  mustkunstnik  Erich Udras. Rääkis hüpnoosist pikalt ja laialt. Ja küsis siis publikult : kes enda
arvates teist ei allu hüpnoosile? Olin esimeses reas ja tõstsin käe kõrgele üles. Siis heitsin pilgu selja taha ja nägin, et olin ainus... Seepeale ütles mustkunstnik : hüpnoosile ei allu ainult idioodid!

Loodan, et ametiühinguga tegelevad teisedki i...nimesed  oma arvamust väljendavad.

Tänan neid, kes lõpuni lugesid!

Kaja Land
Viljandimaa HL esimees

Pilt: Barcelona August 1936. Women in the CNT militia full of hope, expectation and confidence.

No comments: